"Nahkhiir" Johann Straussi operett 3 vaatuses

Johann Straussi operett kolmes vaatuses
Karl Haffneri ja Richard Genée libreto Henri Meilhaci ning Ludovic Halévy vodevilli „Le Réveillon“ järgi
Esietendus Rahvusooper Estonias 13. mail 2010

Muusikaline juht ja dirigent: Jüri Alperten
Dirigendid: Mihhail Gerts,Erki Pehk
Lavastaja ja kunstnik: Michiel Dijkema
Kostüümikunstnik: Claudia Damm
Valguskunstnik: Bas Berensen
Koreograaf: Marina Kesler

Käisin vaatamas 7 jaanuaril 19.00 

Etendus algas pika avamänguga, hästi tuttav ja ilus Straussi muusika. Siis ilmusid tegelased: kõigepealt Rosalinde, Roosas hommikumantlis ja roosade bidžaamapükstega. Üldiselt lõbus ja kena, see roosa sobis selle meeleolu ja muusikaga väga hästi. Rosalinde osas oli Heli Veskus, kelle kohta võib küll ainult kiidusõnu öelda. Kindlasti oli teme osatäitmine nii vokaalselt kui ka igas muus suhtes etenduse parim. 

Adeele osas oli Angelika Mikk, ka väga kena, kuid kuna selles osas on siiani ületamatu ja ilma pingutamata parim olnud Anu Kaal, siis paratamatult võrreldes jäi tema osatäitmine Anu Kaalu omale alla.

Esimene vaatus oligi selline osatäitjate tutvustus ja kulges hoogsalt ning märkamatult jõudis kätte vaheaeg.

Seoses vaheajaga imestan alati, miks ei ole Estonia kohvikutes kohvimasinat, et saaks juua head espressot või cappuchinot? Ja kui juba viriseda, siis miks peab kava olema 3€-ne ja A4 formaadis?  Kui pärast veel linnapeal jalutada ja kuskil kohvikus tassike kohvi  ja klaasike veini juua, siis on seda raamatut päris ebamugav kaasas kanda. Näiteks Linnateatris on väga põhjalikud ja suurt hulka erinevat infot sisaldavad kavad, aga mahuvad kenasti teatri ridikülli ära. Pärast veel kodus ka hea üle lugeda. Selliste kavade koostajana on eriti meelde jäänud Maria Lee Liivak.

Teine vaatus oli minu jaoks natuke problemaatiline. Tegevus toimus prints Orlofski villas ja pidu mida parasjagu peeti oli kestnud juba mitu päeva. Vanameeste rõõmuks oli seal kohal suur hulk lapseohtu tüdrukuid, ja mitte mingeid pensionil baleriine, kes võiksid olla umbes 35 aastased, vaid niisugused, kes polegi veel päris baleriinideks saanud. Seega siis lapsed.

Igaljuhul võis arusaada, et eelnenud peo lõpuks oli igaüks jäänud sinna magama, kuhu viimati oli kukkunud. Mõned lapsed ajasid ennast vaevaliselt jalule, oksendasid ja kukkusid uuesti magama.

Mis meeldis? Üks baleriin-transvestiit, tema oli väga vaimukas ilma, et oleks ise pidanud pingutama. Väga lahe. Aga teine vaatus oli juba kahvatum.

Kuid kolmas vaatus oli päris õnnetus. Kohe algul ilmus lavale vangivalvurit kehastav Tõnu Kark. Kahjuks oli tal kolmandas vaatuses kandev osa, ta oli peaaegu kogu aeg laval. Ja ta etendas väga näitlejameisterlikult ja hästi purupurjus inimest. Nii kui ta lavale ilmus, mõtlesin, et lähen minema. Kuid kuna oleksin pidanud mööduma umbes viiest inimesest, siis lootsin, et see piinlik joodiku etendamine ehk lõpeb ära. Kuid kahjuks mitte. Kindlasti oli saalis hulga inimesi, kes tundsid minuga amamoodi, aga paljudele meeldis, joomari lällamist saatis sageli heatahtlik naer ja aplaus.

Olles niigi harv operetikülastaja, kardan, et niipea enam operetti vaatama minna ei riski.