"Muusika on armastuse hääl" Hortus Musicus 40

Eesti Kontserdi hooaja avakontsert
Kunstiline juht Andres Mustonen

Estonia kontserdisaal 22 septembril 2012

Garderoobis on ka riidehoidjad-noormehed temaatiliselt keskaegsetes kostüümides. Publikule pakutakse shampust ja sellevõrra on kontserdieelne sagimine pidulikum.

Lava on kaetud valge siidiga ja põlevad leekide hubisedes küünlad.

Hortus Musicus tuleb lavale kõik koos, Andres Mustonen koos teistega ja kohe algabki.

Algul on veidi võõrastav kontserdisaali suur kõle ruum ja valgus. Aga nagu kontserdi nimi viitab, siis muusika on armastuse hääl ja varsti enam muud ei märkagi.

Kava on sünnipäevale kohaselt rõõmus ja kerge, ikka needsamad kuuldud ja tuntud palad Hispaania, Itaalia, Kreeka, Israeli muusika varasemast ajast.

Andres Mustonene – pealaest jalatallani artist, tema kehakeelt on kogu aeg huvitav vaadata, eriti rõdult paistavad ka tema jalad väga kõnekad. Küllap ongi tegemist omamoodi tantsusammudega, olgu need siis seatud või isevoolu tulevad.

Kui vaadata kavalehelt pilte algusaastatest ja praegu tehtuid, paitab kohe silma kui paljud on koos selle pika tee maha käinud. Ometi ei paista kuskilt seljataha jäänud 40 aastat koos töötamist, õigem on kindlasti öelda koos rõõmustamist.  

Energia, hea füüsiline vorm, suurepärane muusika – vaimu ja vormi üksolemine!

Palju õnne!

"Naised valitsevad maailma"

Tartu Uus Teater ja Eesti Rahva Muuseum

NAISED VALITSEVAD MAAILMA ehk OPUS GEOGRAPHICUM

Mängivad
MAARJA JAKOBSON, KATRIN PÄRN, MALLE PÄRN, KRISTEL LEESMEND, PIRET SIMSON, RAGNE PEKAREV (Vanemuine), MARIA SOOMETS (Vanemuine),
EVALD AAVIK, MADIS KALMET, HELGUR ROSENTHAL, JANEK JOOST, ROBERT ANNUS (Vanemuine)
Muusika  TAUNO AINTS
Tekstid ja lavastus IVAR PÕLLU
Lava ja kostüümid KRISTIINA PÕLLU
Valgus RENE LIIVAMÄGI

Nähtud etendus 11 augustil (sellel korral oli Raadi pargis rock-kontsert, mis samal ajal kujundas ka meie etenduse muusikalise tausta)

Ka sellist naiste valitsetud maailma me tahamegi?  Või kas keegi tahab? Kui maailma valitsevad naised, kas siis on midagi teisiti? Eeldaks jah, et sellise provokatiivse paelkirja taga on mingi eriline maailm ja selle teeb eriliseks naiste valitsemine. Ürgne naiselikkus, emalikkus, tarkus, alalhoidlikkus, jätkusuutlikkus.

Mis on meestel vastu panna? Julgus riskida, hetke nautida, panna endast korraga välja kõik,  läbi põleda, hukkuda.

Miks peaksid naised valitsema? Või kas nad ehk juba ei valitsegi?  Vist kõige paremaid tulemusi saadakse ikka koostöös.

Nägime Tartu Uue Teatri trupi ja Ivar Põllu nägemust naiste poolt valitsetud maailmast.  Miks peaksime eeldama, et Tartu Uus Teater ja Ivar Põllu igatsevad maailma, mida valitsevad naised?  Pigem oli tegemist hoiatusega, et ega sellest miskit head välja tulla ei saa.

Tartu Uus Teater pakub välja ühe võimaliku variandi, milline võiks maailm olla siis, kui ta oleks teistsugune. Võib-olla on ka feministlikud tuuled nendeni jõudnud ja kuuldused sellest, et naised ei valitsegi maailma. Aga tahaks valitseda küll. Milline elu naistel siis oleks, kõik töö saaks ise ära teha, lapsed sünnitada ja kasvatada, põllud harida, majad remontida, pesud pesta.

Mis siis saab, kui naised hakkavad valitsema? Kus siis mehed on ja mida nad teevad?

Olen ikka mõelnud vahel, kuidas elasid need naised, kes sõja pärast üksikuteks jäid, üksi lapsed suureks kasvatasid või hoopis ilma lasteta vanaks said. Ma mõtlen oma vanaemade põlvkonda kõigi nende poliitiliste muutustega ja sellega kaasnevaga. Polnud tol ajal ka mingeid eneseabi raamatuid või muud nõu kuskilt saada. Eks siis kuulati enda sees olevat tarkust, need kuulasid, kes oskasid. Ülejäänutel oli ilmselt raskem. Aga elu tuli ära elada.

Sellest etendusest on kõige rohkem meelde jäänud jalgsi matkamine Tartust Raadi parki ERM’i uude asukohta, mis möödunud suvel oli päris mahajäetud ja rohtu kasvanud.

Minu jaoks jäi selle etenduse sõnum segaseks.

Tartusse tagasi saime bussiga.

"Armastus tööpostil"

Lavastaja Peeter Tammearu
Tõlkijad Peeter Tammearu ja Arvi Siig
Kunstnik Jaak Vaus
Muusikaline kujundaja Bonzo
Osades Tiina Mälberg, Velvo Väli, Anneli Rahkema, Erni Kask, Kertu Moppel ja Marin Mägi.  

1971 - näidend, autorid Eldar Rjazanov ja Emil Braginski
1977 - film, režissöör Eldar Rjazanov, tootja Mosfilm, nõukogude aasta film, 58 miljonit vaatajat
18.02.2012 - lavastus Rakvere Teatris

Vaadatud etendus 8. septembril Rakvere Teatris.

Kuigi filmi olen viimati vist nõuka ajal näinud ja kõike enam hästi ei mäleta, siis minu mälestustes oli tegemist looga nö elust enesest. Olen seda kinos vaadanud ja küllap hiljem ka telest. Mäletan veel seda, et peaosaline Kalugina oli väga kole ja hiljem jälle väga ilus. Ja toona tundus kõik seal filmis toimunu väga tõetruu, kõik see võis kindlasti ka päris elus juhtuda.

Rakvere teatris lavastatud näidendi puhul on lavastaja valinud nalja ja jandi. Kuna tegemist ka nõukaaegse eluoluga, ega seda päris tõepähe võtta saagi.

Minu jaoks oli selle etenduse vaieldamatu staar Anneli Rahkema, kes kehastas Rõžovat, Olga Petrovnat. Tema on olemuslikult väga hästi tabanud ajastule omast. Muidugi ka tema roll oli päris tänuväärne, ja miski ei jäänud kahe silma vahele.
Kõigepealt välimus: just selliste soengutega tollal käidigi ja selle soengu kandis ta auga välja. Rõžoval olid ka kõige ajastutruumad kostüümid, kasvõi villane pitsilises koekirjas pruun vest. Selline oli vist küll igal kontoris töötaval naisel.

Sekretär riietus üpris julgelt, aga tema oli ka alles päris noor. Samas väga moeteadlik, nii teadis ta näiteks, et 36 aastasele naisele ei sobi mini ega maksi vaid ainult midi, so natuke allapoole põlve. Niisugused tarkused sai ka ENSV-s kätte ajakirjast „Siluett“. Silueti kõrval oli veel „Nõukogude Naine“, millega tuli kaasa lõikeleht ja oli ka oma rubriik kuidas endale riideid õmmelda ja muud nipet-näpet.

Ei märkagi kuidas paradigma salakavalalt muutub ja nüüd on ka 70-80 aastane naine üpris vaba ennast riidesse panema, ainus kriteerium tema enda tõekspidamised. Rääkimata alla 40-st, nendel on veel nö kõik alles ees.

Sekretär Veerake Kertu Moppeli esituses kehastas ehtsat kanakest. Titehääl pidi vist olema naljakas, aga samas ka viitama tema noorusele?

Velvo Väli kehastatud Novoseltsev oli mulle pettumus. Just filmi mälestuse järgi, on mulle meelde jäänud, et Novoseltsev oli täiesti tõsiselt võetav ja igatepidi niisugune mees, kes naistele meeldib. Praegu aga on Novoseltsev ärahirmutatud ja ebakindel inimene, kes vajaks puhkust ja ravi.

Tiina Mälbergi Kalugina oli minu arvates ka liiga skemaatiline. Muidugi ka tema roll pidi olema niisugune kapseldunud ja ennast maailmast äralõiganud naine. Kui ta aga suure ettevõtte juhina töötas, siis pidi temas ka midagi enamat olema. Muidugi pettumused ja igatsused.

Praegu tundus, et kogu lavastuse võti on head ja halvad. Päris häid seal polnudki, kas rohkem või vähem halvad. Eriti naljakas ei olnud, kohati tuli väike nostalgia peale ja pani heatahtlikult muigama. Praegu on seda möödunud aega turvaline nostalgiaga vaadata, kuna nende jaoks, kes praegu elavad, on see kõik lõplikult möödas. Õnneks.

Etenduse lõpus tuletas „hääl kaadri tagant“ meelde, et lülitage sisse oma kaasaskantavad telefonid. Selline soe tervitus ühest möödunud maailmast.