Sarah Maple

Tallinna Linnagalerii 02.-24. veebruar 2013-02-08 Avatud K-P 12-18, Harju 13 www.kunstihoone.ee

Kuraatorid : Anne Maisvee, Rebeka Põldsam

Mõned mõtted näituselt.

Kõigepealt tüdruk põrsaga. Minu jaoks on see pilt otsetee minu lapsepõlve, kui elasime maal ja lisaks kanadele, lammastele ja lehmale oli meil ka siga. Mäletan, et mul oli suur tahtmine põrsast sülle võtta, aga „siga väntsutada“ ei lubatud. Siiski vähemalt ühel korral sain ma seapõrsa, kes juba kesikule lähenes sülle võtta.  Oli vist nii, et seapõrsas ei tahtnud süles olla ja hakkas kohe vintsklema ja vist rabeleski ennast lahti. Hiljem polnudki enam eriti tahtmist siga sülle võtta. Üldse olid koduloomad võrdlemisi metsikud ja süles olla neile ei meeldinud. Kana sai siiski vahel kinni püütud, aga ega see ka kaua süles ei seisnud. Täiesti omaette maailm olid lambad, aga see on juba üks teine lugu. Pildil on tüdruk puhaste linnariietega, tema süles on vagur põrsas nagu lemmikloom. See põrsas on pärit ühest teisest maailmast ja tal on hoopis teine lugu. Sea sülle võtmine võib teinekord inimesi pahandada, aeg on selline.

Disney printsessid on mulle täiesti uus maailm. Varem pole mul nendest aimugi olnud. Nüüd olid suurelt ja säravalt esitatud.  Printsessid on paigutatud argipäeva, umbes sellises võtmes, et vaatamata printsessiks olemisele, ikkagi inimene. Kõik on võimalik ja sageli on palju rohkem võimalik, kui me endale ettegi suudame kujutada. Minule näitavad printsessi pildid piirde lõputut avarust. Kirurg operatsioonisaalis võib olla ülimalt meisterlik ja hinnatud, kuid peale tööd võib sama meister välja ilmuda täiesti teise inimesena,  miks mitte glamuuritarina, kes pidutseb rajult mitu päeva järjest. See ei tähenda, et ta oleks kirurgina vähem usaldusväärne.

Tüdruk rohelise t-särgi ja sigaretiga – see on väga kurb pilt. Võib-olla sellepärast, et sellest pildist räägib oma videos Sarah Maple ka ise, on selle pildi energiat lihtsam kurbusena lahti seletada.

See mida pole, annab pildile mõtte.

Valge kleidiga tüdruk tagumises saalis. See tuletab meelde mõnesid elu jooksul kogetud piinlikke olukordi. Aga ega midagi ei ole teha.

"Ma olen tuul"

Jon Fosse

Tõlkija Eva Eensaar

Lavastaja Lembit Peterson

Valguskunstnik Rene Liivamägi

Osades Marius Peterson ja Ott Aardam

Õhtu teises poolels lavakava sooloflöödile

Tarmo Johannes (flöödid). Kavas: Andre Jolivet, Toshio Hosokawa, diego Prtiz, Cristobal Halftter.

Lugu kahest mehest, kellest üks on pika arupidamise peale siit ilmast omal soovil lahkunud. Näidend on paarist viimasest päevast tema elus. Mis siis juhtub nendel päevadel? Need kaks mees on paadi, merel, siis randuvad, teevad süüa, võtavad napsu ja uuesti tagasi merele.

Rääkida neil muud ei ole kui, et värske õhk teeb toidu eriti maitsvaks. Napsuvõtmine ka kellegi tuju paremaks ei tee. Kui teeks, küllap siis see oleks üks teine lugu. Pole ka aru saada, et tegemist oleks lähedaste või sõpradega. Tundub, et neil mõlemal, eriti sellel kes pärast seda lugu räägib, ehk siis see kes edasi elab on päris ebamugav, ta pigem poleks seal kus ta on.. Rusuv, üksluine, väsitav, ebamugavaid pingeid tekitav. Kuidas satutakse sellist etendust vaatama? Mõni päev varem sattusin külla, kus kogesin samasugust rusutust, kuigi asjaolud olid hoopis erinevad. Võib-olla olen edaspidi rusutusest natuke teadlikum, ehk sain targemaks?

Õhtu teine pool oli lavastatud nii, et algul paistis lavasügavusest mees flöödiga ja noodipult. Kui ta oma mängu lõpetas ja flöödi põrandale pani, ilmus järgmine noodipult juba uute flöötidega. Teine lugu oli huvitav, kuna see flööt ei teinud päris flöödi häält, salapärane sahin pani ennast kuulama ja ootama, mis nüüd edasi saab.

Lõpuks üsna ootamatult tuli nähtavale noodipult päris lava äärel, sealgi omad flöödid ootamas.

Teine osa sellel õhul tasus tulemist.