"Cancun" Jordi Calceran

Lavastaja Hendrik Toompere jr

Kunstnik Riina Degtijarenko

Tõlkinud Margus Alver

Osades: Kaie Mihkelson, Ülle Kaljuste, Peeter Oja (külalisena), Jaan Rekkor

Näidendi autor Jordi Calceran on katalaani päritolu, sündinud 1964 Barcelonas. Tema kõige kuulsam ja menukam näidend „Grönholmi meetod“ on ka praegu  Eesti Draamateatri kavas.

„Cancun“, mille esietendus oli 28. oktoobril 2011, on Draamateatris enam-vähem hooaja lõpuni väljamüüdud menutükk, kus kuulu järgi saab väga palju nalja. Nalja tahaks ikka, ootus oli igal juhul kõrgele kruvitud. Pealegi teeb siin kaasa tuntud naljamees Peeter Oja, aga  kõik ülejäänud on ka parajad naljamehed/ naljanaised.

Kaks abielupaari on sõitnud puhkusele Cancuni, kuulsasse Mehhiko puhkuseparadiisi, nad on juba palju aastaid niiviisi koos puhkamas käinud. Puhkus algab paljulubavalt.

Reme (mängib Kaie Mihkelson) on kunagi ammu peitnud ära Vincente (Jaan Rekkor) autovõtmed, et see ei läheks Laurat (Ülle Kaljuste) koju saatma. Nii on saatus pööratud ja ära hoitud abielu Laura ja Vincent’i vahel. Laura abiellub hoopis Pabloga (Peeter Oja). Kunagi vist meeldis Pablole ka rohkem Reme, aga kuna see juba abiellus Vincetega, siis abiellus Pablo Lauraga. Kõik on natuke rahulolematud oma eludega, süüdistatakse üksteist oma elu ärarikkumises või midagi sellist. Kes keda armastas või kes kellaga 25 aastat tagasi autos suudles – no keda see võiks huvitada? Ja tõenäoliselt ajaosalisi endid ka mitte.

See lugu peaks vist rohkem olema Reme ja Vincente lugu, Laura ja Pablo on rohkem ruumi täiteks sinna juurde kirjutatud.  Mõlemad mehed on sellised sõnakuulelikud, kes vaikselt oma naise ja elu ära kannatavad, kuigi tuha all võib tuli hõõguda. Igal juhul Vincente läks lausa nii julgeks, et käskis kõigil kaduda, kaasaarvatud Reme'l, tema naisel, kes oli juba ligi 24 aastat Vincentet mahasurunud ja polnud lasknud tal ennast teostada.

Mis ka poleks, Reme oli ka juba hull valmis, polegi vahet, kes tema mees on. Miks ta hulluks läks? Meie seda ei tea ja ei saagi teada. Võibolla hakkas mõtlema? Sai oma patustest tegudest/mõtetest teadlikuks? Mis üldse on patt? Halvad mõtted ja kõik mis sealt edasi saab?

Nalja igaljuhul ei saanud.

"Rosalinde"

Ronald Hyndi ballett Johann Straussi muusikale
Maailmaesietendus 24. aprillil 1978 PACT Balletiteatris

Koreograaf: Ronald Hynd
Muusikaline juht ja dirigent: Jüri Alperten
Dirigent: Risto Joost, 19.05.12 Mihhail Gerts
Kunstnik: Peter Docherty (Inglismaa)
Koreograafi assistent: Marilyn Vella-Gatt (Inglismaa)
Arranþeering: John Lanchbery (Inglismaa)

Ronald Hyndi ballett Johann Straussi muusikale
Maailmaesietendus 24. aprillil 1978 PACT Balletiteatris
Esietendus Rahvusooper Estonias 2. detsembril 2011

Vaadatud etendus 19. mai 2012

Peaosi tantsisid Rahvusballeti esitantsijad Anatoli Arhangelski, Alena Shkatula, Marika Muiste, Sergei Upkin.

Tegemist on opereti „Nahkhiir“ libreto järgi lavastatud balletiga. Johann Straussi teada-tuntud muusika annab sellele teatavat pidulikkust ja kõrgelennulisust.

Etenduses oli kokku kolm vaatust, küllalt lühikesed, hoogsad ja niiviisi päris nauditavad.
Mulle meeldiks tegelikult midagi kargemat ja karmimat, võib-olla isegi päris klassikaline ballett. Kuna operetti on ka alles hiljuti nähtud, siis oli hea võimalus võrrelda sama teema lavastamist ja ballett on selles võrdluses kindlasti eelistatud.  

Nendel, kes ei vaata ka tv-st seebioopereid, tasub enne pileti ostmist endale selgeks teha, kas teatris võiks seebiooper huvi pakkuda.

"Koletis kuu peal" Richard Kalinoski

Lavastaja Madis Kalmet; Kunstnik Kustav-Agu Püüman; Tõlkija Anu Lamp; Mängukoht Väike saal; Mängivad: Priit Võigemast, Hele Kõrve, Aleksander Eelmaa ning ˇJaan Aleksander Konze (külalisena) või Egert Kadastu (külalisena).

Esietendus 26.03.2011; Etendus kestab 3tundi

Vaadatud etendus 12. mai 2012

„Koletis kuu peal“ räägib lähemalt kahe inimese elust ja saatusest läbi kolmanda silmade, seega siis kokku kolmest inimesest.  Mees, naine ja väike poiss.

Mees Aram ja naine Seta on mõlemad pärit Armeeniast ja neil mõlemal on õnnestunud ellu jääda türklaste poolt 1915.a korraldatud genotsiidis ning selleks ajaks, kui toimub näidendi tegevus on nad jõudnud Ameerikasse, vabale unelmate maale.

Näeme tänapäevases mõistes pimekohtingut – kaks inimest saavad kokku esimest korda elus, aga nad on juba abielus. See on natuke naljakas ja omamoodi väga armas liin – kahe noore inimese kohanemine üksteisega, ühes elamine. Tollele ajale iseloomulikult on rõhk sellel, mida mees tahab ja ütleb. Naise asi on sellega nõus olla. Kuna Seta on nende esimesel kohtumisel alles 14 aastane, alles laps, siis algul ütleb ka tema, mida ühest või teisest asjast arvab, aga tema mees Aram, teeb üheselt selgeks, et mees on see kes ütleb ja arvab.

Hele Kõrve kehastatud Seta on imepärane naine. Mulle tundub, et niisugune naine võib ette tulla ainult unistustes või siis luules. „Koletis kuu peal“ ongi nagu luuletus, sest korraga on öeldud niipalju head ja samapalju valusat.  Näidendi jooksul kasvab Seta lapsest naiseks. Kui algul on temas tänulikkus ellujäämise eest, siis naisena lisandub sellele armastus ja tarkus.  Imetlusväärne on tema tarkus ja kannatlikkus oma mehega suhtlemisel. Ega seal suurt valikuvõimalusi ei olnud ka, aga Seta lähtus oma tegemistes armastusest, vähemalt nii paistis.

Aram Seta mehena tavalisem, tänapäeval on mehed sageli samasugused. Kannab oma valu endas ja kannatab, naine peab aru saama tema kannatamisest ja kõigil tuleb kannatada.

Lastena olid nad mõlemad näinud pealt oma perekondade - vanemate ja õdede-vendade tapmist, eriti julma ja seletamatut. Armeenias toimunud genotsiidi, mis on hoopis rohkem meeles ja õhus kui Ameerika kõige oma vabaduse ja õnnega.

Kolmas tegelane näidendis on väike poiss Vincent, kes nüüd vana mehena Aleksander Eelmaa kehastuses meenutab neid aegu ja meile seda lugu räägib. Vincent on poiss tänavalt, ta on paigutatud orbudekodusse, kuid sealt ta põgeneb sageli varastab vahel poodidest leib, kui nälg väga suureks läheb. Vincenti osas oli nähtud etenduses Jaan Aleksander Konze, kes tuli oma osaga väga hästi toime. Tavaline väike poiss oma lapse maailmaga.  Seta andis talle vahel süüa, Aram oli tõrjuv ja kuri nagu võiski oodata. Ühel päeval pani Aram  Vincenti jaoks ühe karbi tooli peale, selles karbis oli mantel. Sellest päevast jäi Vincent Sta ja Aram’i juurde elama.

Neljas tegelane selles näidendis oli Koletis. Türklased nägid koletist algul kuu peal, sest kord kuuvarjutuse ajal, kui kuupind kattus musta seinaga ja valgust enam ei paistnud, avati tuli püssidest ja kuulipildujatest kuu suunas. Mõni aeg hiljem pöörati püssid ja kahurid Armeenlaste poole ja korraldati tapatalgud teist usku inimeste vastu. Siis nähti Koletist oma hõimlaste usus. Pole midagi uut, usu pärast enamasti tapetaksegi. Olgu siis uskumine teise jumalasse või uskumine enda või kellegi teise õigusesse, võrdsusesse, vabadusse.

Inimese sees on koletis, kas ärkvel või uinunud, aga teda on kerge äratada. Õieti ta ärkab ise, kui märkab endast erinevat. Algul on ta niisama sallimatu, aga sealt edasi on ainult õige vähe vaja, et Koletis hakkaks omapäi tegutsema.

Meeldisid väga Seta kostüümid, just selliseid kujutangi ette sellesse aega ja nendele inimestele. Tema esimene kleit otse rongilt tulles, must rätik peas ja kõik hilisemad, lihtsad ja elegantsed. Kusjuures võis aimata, et Seta ise õmbleb oma kleidid.

Valgus oli ka minu arvates seekord natuke teistmoodi. Kui üks pilt lõppes, läks lava pimedaks,  seejärel hämaras valguses lahkusid näitlejad lavalt.

Madis Kalmet on võtnud väga hea näidendi ja loonud väga hea lavastuse.

"Maailmale nähtamatud pisarad" Antoša Tšehhonte

Lavastaja: Elmo Nüganen; Kostüümikunstnik: Reet Aus;  Muusikaline kujundaja: Riina Roose ja Jaak Jürisson; Valgus: Priidu Adlas ; Mängukoht: Salme Kultuurikeskus

Mängivad: Argo Aadli, Epp Eespäev; Piret Kalda, Tõnn Lamp, Allan Noormets, Indrek Ojari, Andres Raag, Anne Reemann, Margus Tabor, Külli Teetamm, Mart Toome, Andrus Vaarik     

Esietendus: 03.04.2012;  Etendus kestab: 3 h 15 min

Vaadatud etendus 4. mail 2012

„Õnnepojuke“, „Missugune kolmest“, „Albioni tütar“, „Paks ja peenike“, „Karu“, „Koomik“, „Diplomaat“, „Abielu ettepanek“, „Maailmale nähtamatud pisarad“

Kõik 9 lühietendust esitatakse sujuvalt üksteise järel, näitlejad on ühtlasi ka teadustajad.  Vahepeale jääb vaheaeg.

Salme tänava lava ja saali õhkkond meenutas maakultuurimaja, kus rändteater annab etendust. Täiesti erinev Tallinna Linnateatri harjumuspärasest väikesest ja hubasest olemisest. Miks mitte anda näitlejatele võimalus kogeda suurele saalile mängimist kõige selle juurde kuuluvaga. Aga ikka oli ebaharilik neidsamu häid tuttavaid näitlejaid turvalisest ja tuntud keskkonnast erinevas olukorras näha.  Küllap ongi igasuguse meisterlikkuse proovikiviks kohanemine tavapärasest erinevate tingimustega.

9 lühinäidendit või novelli, nendest vast kolm, kus headele osatäitmistele on toeks ka vaimukalsk tekst.

Minu jaoks läks etendus käima (vist kolmandas?) novellis „Diplomaat“, kui astus lavale Andrus Vaarik diplomaadina.  Andrus Vaarik kehastab sellist tüüpi, kes peaks kellegi juurest läbi astuma ja juhtunust teada andma. Juhtunud on, et üks naine on äsja surnud ja tema mehele tuleb möödaminnes see teade edasi anda.  Pealegi on tegemist sellise uudisega, mille edastamist pole võimalik eriti kaua edasi lükata, ole sa kui peen diplomaat tahes. Näidend „Diplomaat“ on kirjutatud 1885 aastal, poldud siis kuuldudki mingitest koolitustest teemal „Kuidas edastada ebameeldivat sõnumit“, milliseid praegusel ajal päris palju pakutakse nii personalijuhtidele kui ka firmajuhtidele, et teatada inimestele koondamistest ja töökohtade ülesütlemistest. Ja ometi tehakse neid uudiseid sageli teatavaks moel, mis meenutab elevanti portselanipoes. Ega Andrus Vaariku diplomaat ka teab kui diplomaatiline polnud, aga tema püüdlik taktitunne oli kahtlemata siiras ja väga naljakas. Diplomaadi roll on sellepoolest väga tänuväärne, et vaataja saab ennast hästi sellega samastada, kuna ikka ühel või teisel viisil midagi sarnast on kogetud.  

Teine novell „Koomik“, kus Andrus Vaarik on koomiku rollis. Tegelikult oli tal lihtsalt kõva pohmell ja ta pidi enda ellu turgutamiseks peaparandust saama. Vaariku partneriks oli Piret Kalda, kes ka väga hea naljasoonega ja kindlasti hea lavapartner alati kui nalja saab, aga küllap ka igal muul juhul.

Kõige silmapaistvam osatäitja selles etenduses oli minu arvates Argo Aadli. Igas osast oskab Argo Aadli luua täiesti erineva, huvitava ja naljaka inimese. Pojana oli ta „bioloogia huviline“ nohik, jälle selline keda oleme kohanud oma kooliteel või ise sellised olnud. Kes vanemaid mängis, enam ei mäletagi, aga poeg jäi meelde. Samuti peigmees „Missugune kolmest?“ ja viimaks kosilane „Abieluettepanekus“. „Abieluettepanek“ oli vahest kõige tuntum nendest noore Tšehhovi novellidesttundub, et olen niisugust filmi näinud. Selles novellis on Inderk Ojari isana ka väga hea, pealegi seninähtud tõsistest rollidest rõõmustavalt erinev.

„Albioni tütar“ oleks võinud lavastamata jääda. Kui Elmo Nüganen selle lavastas, siis küllap oli tal mingi sõnum, mida edastada. 

„Maailmale nähtamatud pisarad“, kõige viimane lühinäidend selles etenduses. Tundub, et praegu selline elukirjeldus enam ei kehti, ei minda külla eelnevalt kokku leppimata ja kui purjus mees tuleb joomakaaslastega koju, siis visatakse ta lihtsalt välja. „Potjomkini küla“ tehakse ikka, aga nüüd on hoopis teised teed. Purjus inimesi on laval tüütu näha, mida paremini nad mängivad, seda tüütum…

Kas kunst peaks peegeldama tegelikkust või hoopis tegelikkust teise nurga alt kujutama, seeläbi paremaks tegema? Kindlasti mingi taoline olukord võib ka täna olemas olla, aga kas seda on vaja teatris vaadata? 

Mulle jäi natuke hämaraks kogu etenduse lavastamise otstarve. Olid küll mõned päris toredad osatäitmised ja mõnes kohas sai natuke nalja ka, aga Linnateatri enda seatud latt jäi kidlalt paigale.

Balletiõhtu "Aeg. Othello", Rahvusvahelise Tantsupäeva Balletigala

Balletiõhtu “AEG. OTHELLO” 14. aprillil 2012 Rahvusooper Estonias

AEG

Koreograaf: Tiit Helimets

Helilooja: Paula Matthusen

Libreto: Tiit Helimets Abi Baschi luuletuse järgi

Valguskunstnik: Tiit Urvik

Kostüümikunstnik: Marja-Liisa Pihlak

Tantsisid: Nadežda Antipenko jaJevgeni Grib; Ksenja Seletskaja ja Andrus Laur; Olga Rjabikova ja Aleksandr Kanapljov; Heidi Kopti, Jonathan Hanks, Nanae Maruyama

OTHELLO

Koreograaf: Marina Kesler

Muusika: Arvo Pärt

Kunstnik: Andréa T. Haamer (Rootsi)

Valguskunstnik: Neeme Jõe

Koreograafi assistent: Ervin Green

Tansisid: Aleksandr Prigorovski, Marika Muiste, Sergei Upkin, Jonathan Hanks, Heidi Kopti, Andrei Mihnevitš, Svetlana Danilova, Kaja kreitztberg

Esimese osa „Aeg“ koreograafia oli huvitavam, tants meenutaski aega, vahel jõulisem, siis märkamatult kaduv.  Meeldisid kostüümid ja tantsiajte omavaheline hea keemia.

„Othello“ lahendus oli päris humoorikas, eriti piiride kadumine, arvestades oodatavat sündmuste käiku. Võib-olla segas terviku jälgimist just eeldatav lõpplahendus, minu jaoks oli see ballett natuke liiga kiirelt vahetuvate osadega ja jäi natuke hajevile.

RAHVUSVAHELISE TANTSUPÄEVA BALLETIGALA 28.04 2012 Rahvusooper Estonia’s.

Eesti Rahvusballeti peasponsor ERGO andis kahele rahvusballeti tantsijale üle ERGO tantsupreemiad. ERGO naistantsija preemia 2012 pälvis Alena Shkatula ja meestantsija preemia Anatoli Arhangelski

Balletigalal osaes tantsijaid erinevatest teatritest- lisaks meie Rahvusballeti tantsijatele ka Tartust Vanemusest, Lätist, Soomest, Flandriast ja Valgevenest.

Kõige suurema aplausi ja tundus, et publiku kõige suurema poolehoiu osaliseks said Eesti Rahvusballeti solistid Michele Pellegrini ja Sergei Upkin, kes tantsisid Kreeka rahvamuusikale seatud „S’apago“-t. Küllap aitas kaasa rahvamuusika ajatu ilu, aga nende tantsus oli jõudu ja rõõmu, võlu ja salapärasust, just seda, mida  teatris kogeda ihkad.

Publiku hulgas võis näha ka meie suuri balletilegende Kaie Kõrbi ja Tiiu Randviir’u. Kaie Kõrbi olen laval näinud õnneks päris mitmeid kordi. Tema tantsus oli midagi väga erilist. Kui ta tantsis, siis tundus, et ta polekski nagu siit ilmast ja see ebamaisus lummas mind alati. Öeldakse küll, et asendamatuid ei ole, aga mõned on ikka raskesti asendatavad.
Laupäevasel Balletigalal ühtegi niisugust tähte ei olnud. Aga hea on mõelda, et on olnud midagi väga head ja erilist, see annab lootust, et ühel päeval võib jälle olla.