"Mürk" Aleksander Puškin

Tallinna Linnateater

Lavastaja: Kristjan Üksküla
Kunstnik: Kustav-Agu Püüman
Tõlkija: Kalju Kangur
Muusikaline kujundaja: Kristjan Üksküla
Valgus: Priidu Adlas
Mängukoht: Väike saal
Mängivad: Aleksander Eelmaa, Rain Simmul, Indrek Ojari, Mikk Jürjens, Kristjan Üksküla ja Mihkel Vooglai

Esietendus 11.02.2012, nähtud etendus 19.02.2012

Kristjan Üksküla mõlemas lühinäidendis peaosas. Täiesti erinevad karakterid ja täiesti erinevad inimesed enne ja pärast vaheaega. Tõsine noormees Ihnsa isa pojana jäi veidi skemaatiliseks. Aga kui suureks sellist osa ikka mängida saabki. Etenduski ju napilt üle poole tunni pikk.

Teises osas nähtud Mozart on ehtne, niisugune just Mozart võiski olla. Kogu oma geniaalsuses ja rõõmus.

Salieri osas nägime Indrek Ojari’t. Indrek Ojari on minu arvates üks huvitavamaid näitlejaid Linnateatris. Kuigi Indrek Ojari sageli mängibki selliseid „pahasid“, siis on tema puhul väga sümpaatne, et ta suudab selle „paha tegelase“ sisse minna ja nii ollagi. Lõpuks on pea igas inimeses oma varjul pool ja „paha“, mida päris osavalt tihtipeale varjatakse. Aga teatrilava on just see koht, kus neid „pahasid“ on kõige põnevam vaadata. Mozart ja Salieri olid mõlemad põnevad.

Tilk tõrva kah sellesse meepotti: etendus ei jõudnud veel alatagi kui juba lõppes??! Koos vaheajaga napilt 1 tund ja 15 min. Mina olin igal juhul pettunud.

Tõnu Õnnepalu "Ainus armastus"

Varrak, 2011. 355 lk. Ühtede kaante vahele on kogutud valik autori kirjandusteemalistest esseedest ja artiklitest. 23 teksti annavad ülevaate Õnnepalu kirjandusalase mõtte kujunemisest ja muutumisest pea kahekümne aasta vältel, ajavahemikus 1992 kuni 2011.

Minu jaoks on see raamat täiesti uus. Lugesin kõiki tekste esmakordselt. Olen Tõnu Õnnepalu esseid ja arvustusi alati väga kõrgelt hinnanud ja naudinguga lugenud. Nüüd lugema asudes oli heameel seda suurem, et nii palju varemilmunud lugusid on minu jaoks täiesti uued.

Ei mäletagi millal viimati midagi nii nauditavat lugesin. Koheselt ei meenu raamatut, mis muudaks midagi enda elus. Sellist, mis nii otse kõnetaks. Võtad juhuslikult ühe sellise raamatu, et oleksid kindel hea kaaslase olemasolus pikal lennusõidul ja lennujaamades ootamisel. Saad aga midagi hoopis enamat, reisilt naastes oled natuke teine inimene, elu läheb küll vanaviisi edasi, vähemalt väliselt, aga midagi on muutunud.

Kui palju elus üldse on juhuseid? Head juhused ehk vedamine öeldakse olevat valmisoleku ja võimaluse kohtumine. Kui esitad küsimuse, saad ka vastuse. Raamatut lugedes tunned kuidas sinu enda sees olev kõvaketas salvestab õiged vastused ristsõnamõistatuses. Kõik läheb paika, tühjade ruutude asemele ilmuvad õiged vastused.

Ka see oli juhus, et T. Õ sai 18 sünnipäevaks kingituseks Aleksander Suumanni „Meil siis Hüperboreas“? Vaevalt küll. Pigem said kokku võimalus ja valmisolek.

Minu raamaturiiulis on juba õige mitu aastat Betti Alveri kogutud teosed „Koguja“. Võimalus on sealsamas käeulatuses koguaeg olemas olnud. Lugedes nüüd T. Õ. kahte esseed Betti Allveri luulest, on ka valmisolek. Lugedes praegu Betti Alver’it olen osaline. Olen ühest uksest nagu seinast mööda käinud. Äkki nägin ust, enne kui arugi sain olin selle avanud ja üle läve astunud. Mulle meeldib selles uues ruumis. Algul oli see võib-olla isegi liiga valge, esimesel hetkel segadusse ajav. Pärastpoole harjud. Tuled nö tsiviili tagasi. Aga miski on nüüdsest teisiti.

Sõjad on üks painav teema, kord kaugem kord lähedam . II Maailmasõda, sõjad kaasajal, Euroopas ja mujal. Samuti holokaust. Natsisaksamaa. Kuidas see ikka võimalik oli ja kuivõrd see lõppenud on. Küsimus ei ole niivõrd süüdlastes ja süüs, rohkem inimlikus võimekuses midagi sellist korda saata.

T. Õ-le on samad teemad mõtlemiseks ainet andnud. Ega temagi vastuseid ei tea, aga need sõjateemalised raamatud, mida ta meiega jagab, näitavad mingit suunda ja annavad aimu.

Raamatute arvustused selles esseekogus on väärtus omaette. Kui lugeja (T. Õ) on vaimustuses, siis saab praegune lugeja sellest osa. Kui aga arvustaja pole vaimustust tundnud, siiski on võimalik nautida väga nüansirikast ja vaimukat kriitikat. Igale autorile võiks olla suureks auks sedasorti arvustuse osaliseks saada.

2011.a. ilmunud raamatutest oli Tõnu Õnnepalu esseekogu kahtlemata üks kirkamaid lugemiselamusi.

"Rahauputus"

Michael Cooney
Lavastaja Andrus Vaarik Kunstnik Pille Jänes 
Muusikaline kujundaja Andrus Vaarik
Tõlkinud Hannes Villemson
Osades:  Mait Malmsten, Maria Avdjuško, Tiit Sukk, Ain Lutsepp, Jan Uuspõld, Viire Valdma, Raimo Pass, Margus Prangel, Ita Ever, Pille Lukin (külalisena).
Esietendus 6 aprill  2002.a.

Käisin vaatamas 11. 02.2012 Eesti Draamateatri suures saalis.

Sellist üllatust kui seekord eesriie avanedes ei tulegi meelde. Sain kohe aru, et olen seda tükki juba ükskord näinud. Kindlasti pidi see olema õige ammu, vähemalt 6-7 aastat tagasi.

Kuna tegemist on kergemat sorti naljalooga, siis  oli seda võrdlevalt päris huvitav vaadata. 

Eelmisest korrast oli mulle kõige enam meelde jäänud Ain Lutseppa kehastatud tegelane. Ain Lutsepp on väga hea näitleja, selle rolli on ta osanud üles ehitada/ luua väga huvitavalt. Mäletasin isegi eelmisest korrast,et selles kohas kus ta 2. vaatuses Cherry pudeliga vannitoa/ köögi uksest siseneb, oli saalis aplaus, kuna see oli tõesti nalajaks. Seekord aplausi päris ei olnud, aga natuke plaksutati küll. Ain Lutseppa oli algusest lõpuni huvitav jälgida, sest ta lihtsalt oligi huvitav, tema roll oli huvitavalt mängitud. Minu arvates parim osatäitmine selles etenduses. Võibolla kõiki tegelasi ei oleks saanud ka nii huvitavaks mängida, sest lihtsalt pole aega niikaua laval olla.

Kui Ain Lutseppa poleks rohkem koomilistes osades näinud, siis võiks temast veel rohkem vaimustatud olla. Aga teades tema teisi naljarolle, tuleb meelde,et need on kõik võrdlemisi sarnased. Head küll ja naljakad, aga sageli "tuntud headuses", mis tähendab, et ei midagi uut. Needsamad vigurid, seesama teistmoodi hääl jne.
Aga võibolla ei peagi teatrit nii tõsiselt võtma?  Ootama iga kord, et näitleja alustaks kõike otsast peale ja oleks oma osas jäägitult sees, teades, et iga osa on ju uus inimene uus saatus? See ei saa loogiliselt väga sarnane olla eelmises näidendis mängitud tegelasega?

Ma arvan,et igal vaatajal on siiski oma ootus. Kindlasti on palju vaatajaid, kes on tänulikud iga nähtud etenduse eest. Tõenäoliselt kriitilisem vaataja on just see, kes "liiga tihti" teatris käib, sellepärast  oskab rohkem võrrelda. Aga teatris käib see "liigatihtikäija" just seepärast, et teater kogu oma maagia ja salapäraga väga kutsub tulema.

Teised osatäitjad ei tulnud ükski tuttav ette, see tähendab,et keegi polnud meelde jäänud. Kümne aasta jooksulvõis muidugi koosseis ka vahetuda.  Ja ega nüüd ka ühtegi eredat osatäitmist peale Lutseppa ei olnud. Tegevus oli päris hoogne, pidevalt midagi juhtus ja vahepeal sai natuke nalja ka, aga kuidagi jäi tunne, nagu näitlejad oleks autopiloodil. Uskumatud lood selles näidendis toimusidki selles näidendimaailmas, uksed muudkui avanesid ja sulgusid, üks etteaste järgnes teisele, aga elu selles kõiges ei olnud.

"Salme saladus" Eesti lood

ETV-s kolmapäeval 8. veebruaril kell 22.30

Režissöör: Moonika Siimets
Operaator: Rein Kotov
Helioperaator: Mart Otsa
Monteerija: Andreas Lenk
Produtsent: Mari Kallas
Tootjafirma: Osakond OÜ

Film Saaremaal Salme vallas elavatest inimestest. Tavalised keskeakandis olevad eatud külamehed, päevitunud ja sageli mõni hambarida puudu. Maailma asjadest arvavad nagu ikka arvatakse, mõni on kriitilisem, teine jälle leebem ja heatahtlikum.

Naised ka nagu külanaised ikka, teevad oma toimetusi, saavad hakkama kalapüügi ja muu majapidamisega. Ega kerge ei ole, peab päris palju pingutama. Pealegi juhtub ka kummalisi asju, tundub, et kivid ja heinamaa varjavad saladusi, mida pendlinaine võiks lahti harutada.

Samas Salme vallas elab ka perekond Sõnajalad. Õed Siiri ja Viivi ja nende abikaasad Oleg ja Andres. Sõnajalgade meespool lendab peamiselt helikopteriga, sageli on nende reisikaaslasteks Siiri ja Viivi. Oleg ja Andres tegelevad praegu peamiselt tuulegeneraatorite haldamisega, neid on terve hulk juba tööle pandud ja filmis kaevatakse vundamendi auk järgmisele, nende endi poolt leiutatud ja patenteeritud mudelile.

Perekond Sõnajalad on kindlasti midagi väga teistsugust, ka selle filmis paistavad nad teiste külainimeste taustal selgelt erinevad. Viivist ja Siirist ei saa me muud midagi teada, kui et nad käivad käest kinni nagu väikesed tüdrukud ja sageli selle metsateel jalutamise ajal palvetavad. Üks loeb ette Jumalale määratud tänu, teine loeb vist sama mõttes kaasa. Meie Isa palvet loetakse koos.

Perekond Sõnajalad kuulutavad Jumalasõna. See pole küll selle filmi põhiteema, aga ka siin on võimalik ikka sellestsamast rääkida, räägitagu siis millest tahes.

Sõnumi edastamine on minu arvates üks väga oluline tegevus. Kui oskad oma sõnumit selgelt ja arusaadavalt edastada, siis on maailm sinu päralt. Enamus meist tahab sõnumit edastada: õpetaja õpilasele, kaupmees ostjale, arst patsiendile, pastor kogudusele jne. Tähtis on, et sõnum jõuaks kohale.

Sageli jääb ta aga edastamata. Seal on mingi nähtamatu vahelüli, mis neelab osa endasse ja midagi olulist läheb kaduma. Ka perekond Sõnajalgade sõnum takerdub, aga mitte nii raskesti määratletavatesse takistustesse. Ma arvan, et inimesed on sallimatud nende suhtes, kuna nad on teistmoodi. „Vaesed“ on umbusklikud nende rikkuse suhtes. Siis veel nende omavahelised suhted, mis paistavad olevat sama idüllilised pea kolmekümne aasta vältel – see tekitab ju umbusku ja kadedust ja lõpuks ajab lihtsalt vihale.

Iseasi kuivõrd perekond Sõnajalad rohkem midagi edastada tahavad. Aga midagi järgimisväärset nendes kindlasti on.

MustonenFest - Barokk!? Festivali galakontsert

Laupäeval 4. veebruaril kell 19 Estonia kontserdisaalis.

Gemma Bertagnolli (sopran, Itaalia)
Gordana Josifova Nedelkovska (oboe, Makedoonia)
Federico Mondelci (saksofon, Itaalia)
Tallinn Sinfonietta
Dirigent Andres Mustonen

Kontserdi esimes pooles esitai vanemat muusikat. Valentin Silvestrov'i (1937) "Vaikne Muusika" avaloona oligi vaikne ja rahulik muusika, nagu pealkirjas lubatud.
Kõik solistid olid väga head ja seepärast terve kava huvitav ja nauditav jälgida. Oboesoliste sageli ei kuule, seepärast oli väga huvitav kogemus nüüd väga heas esituses kuulata tervet oboekontserti.

Ka Gemma Bertagnolli suurepärane esitus võeti publiku pool soojalt vastu.

Esimese poole lõpetas J.S. Bach Kontsert c-moll oboele ja viiulile, kus viiulil soleeris Andres Mustonen. Bach´i muusika tänapäevane vaste on kõige parem hevimuusika. Selles on ikka tõelist jõudu ja väge. Oboe ja viiul koos Tallinn Sinfonietta orkesriga kõik koos oli vägev.

Kontserdi teine pool koosnes möödunud sajandil sündinud heliloojate loomingust. Teise poole vaieldamatu täht oli Federico Mondelci saksofonil. Tema ekstaatiline mäng ja ülipuhas saksofoniheli kokku oli väga võimas. Superesitus. Aga mis on barokk? Küllap küsimärk festivali pealkirjas sellele viitab. Pole oluline, milline on nimi, eriti kui ta sisaldab on selliseid pärle!

"Hingevalvur" Eesti lood

ETV-s kolmapäeval 1. veebruaril kell 22.30

Režissöör: Meelis Süld
Operaator: Arvo Vilu
Helioperaator: Mart Otsa
Produtsent: Meelis Muhu
Tootjafirma: In-Ruum OÜ

Film keskealisest naisest, kes korraga peab kahte ametit – on kriminaaluurija ja luteri kirikus vaimulik, kirikuõpetaja. Kes palju teeb, see palju jõuab. 30 minutiga ei jõua ühe inimese elu kohta kuigi palju teada saada.

Midagi siiski. Inimene leiab endale rakendust inimestega suhtlemise läbi. Inimeste aitamise läbi. Sest uurijatöö on ju eeskätte aitamine – kurjateinud inimese õigele teele aitamine. Kannatanu lohutamine, kui kurjateinu on saanud karistuse. Võib-olla ka tulevaste kannatanute päästmine, kuna kurjategija on pöördunud heale teele. Vähemalt nii võib mõelda või oletada, et maailm muutub meie tegemiste läbi paremaks.

Uurijaks saamiseks on arvatavasti vaja õppida õigusteadust, Eve Kruus õppis ilmselt Taru Ülikoolis, kuna tol ajal muud võimalust ei olnud. Aga võib-olla on tema haridustee läinud teistkaudu. See polegi tähtis ja eriti huvitav ka mitte.

Küll aga on huvitav vaimuliku tee valimine. Et meie usuleiges riigis valida kirikuõpetaja elukutse, selleks on vaja õppida EELK Konsistooriumi juures asuvas Usuteaduste Instituudis õige mitu aastat. See pole niisama, peab ennast pingutama teise töö kõrvalt. Niisugune samm muudab inimese elus päris palju, vähemalt kõrvalt vaadates tundub sedaviisi. Minu jaoks on selline valik väga huvitav, tahaksin teada, milline on Õpetaja suhe Jumalaga. Kas tõesti Jumal karistab? Kas Õpetajal on igal jutlusel sõnum, mida ta kantslist kogudusele räägib?

Filmis oli koht suvelõpu hilisõhtusest Tallinnast. Lärm, melu, palju purjus ja noori inimesi. Kas Jumal ikka kõiki neid inimesi ka armastab? Kas Õpetaja kuulutab neile lunastust?

Järgmine koht oli mahalangenud lehti täis metsateel. Isegi läbi TV ekraani võib tunda hoopis teistsugust energiat, seal on ruumi olemiseks.

Inimeste kogemused selles elus on väga erinevad. Meie lapsed on meie õpetajad. Kui lapsi ei ole, siis see ei tähenda veel, et midagi õppida pole. Vastupidi, õppetunnid on hoopis peenemalt esitatud, nendest arusaamiseks on vaja soovi ja tahet neid märgata.