Marko Martin (klaver) Tallinna Keelpillikvartett. Tallinna Raekoda

MARKO MARTIN (klaver)

TALLINNA KEELPILLIKVARTETT:

Urmas Vulp (viiul), Olga Voronova (viiul), Toomas Nestor (vioola),
Levi-Danel Mägila (tšello)

Mati Lukk (kontrabass)
Aastalõpukontsert. 31. detsember kell  17 Tallinna Raekoda.

Kavas Motzart ja Schubert. Väga hea valik vana-aasta õhtuks. Väga hea esitus.
Meie kohad olid seekord küljepeal nii, et pillimängijad olid meie poole seljaga. Aga minu arvates on kõla selles kohas kõige parem.
Eriti meeldis Franz Schubert`i "Forell" A-duur. Marko Martin on alati väga meeldinud, nii ka seekord. Väga hea!

"Andy astub üles" Eesti lood.

ETV-s kolmapäeval 28. detsembril kell 22.15

Režissöör-operaator: Elen Lotman

Produtsent: Madis Tüür

Filmi algus on natuke hüplik, aga paljulubav. On lootust, et siin võib nalja saada. Peategelane on ennast väliseestlaseks nimetav Andrus Valvur. Tegelikult ongi tema vanemad eestlased ja tema on üles kasvanud Eestist eemal, seega väliseestis. Lapsena käinud eesti seltsides eesti keel õppimas ja teise samasuguste eestlastega suhtlemas.

Andrus Valvur e Andy käib esmalt suguvõsa kokkutulekul. Paistab, et tegemist on päris tavalise eestimaise suguvõsa kokkutulekuga, koos on hulga poolvõõraid inimesi, aga ometi on nad kõik omavahel rohkem või vähem sugulased. Andy saab seal ka tuttavaks kenade prouadega, teeb neist ema jaoks piltigi, aga tundub siiski natuke võõrana seal sugulaste keskel. Nii nagu sageli ollakse võõras või üksi, kui palju rahvast on koos.

Peagi saab selgeks, et Andy on stand-up koomik ja hea meelega astuks ka eesti publiku ees mõne kavaga üles.

Kogu ülejäänud aja käibki esinemiseks valmistumine. Kuigi Andy on ameeriklane, hästi avatud, hea suhtleja ja mis kõik veel, siis samal ajal on ta ikka üks tavaline mees võõraste inimeste keskel. Ja see teeb ärevaks, kuidas teda, võõrast siin vastu võetakse.

Üks tore vahepala on kõne kelleltki, kes kutsub teda lõunale. Hiljem selgub, et lõunasöök tuleb kahele ja teine sööja on Toomas-Hendrik Ilves. Andy ema ja T. H. Ilvese ema on parimad sõbrannad, ja nende lapsed omal ajal koos liivakastis mänginud. Seega on nad juba vanad tuttavad või isegi lapsepõlvesõbrad. Lõunasöök ongi kaetud kahele, aga nende kohtumine üsna kohmetu, mis on minu arvates just sellisena edasiantuna suur õnnestumine. Ole pealegi president, tegelikult oled ikka päris tavaline ja normaalne eesti mees.

Andy aga valmistub nüüd juba konkreetselt kokkulepitud ajal stand-up koomikuna üles astuma. Filmi jooksul on ta väga sümpaatseks saanud ja vaatajana tunnen pinget ja muret, et tal ikka kõik hästi läheks.

Lõpuks on õhtu käes, saal nooremapoolset publikut täis ja Andy kutsutakse lavale. Alustab inglise keeles aga läheb siis kohe eesti keelele üle. Ja rahvas naerab. Enam me ei kuule, mida Andy räägib, aga rahvas ikka naerab. Hea tunne, et Andy’l hästi läks.
Kindlasti kõige parem selle aasta seninähtud Eesti Lugu.

John Adams "El Nino"

ERSO (kontsertmeister Arvo Leibur)
Esti Kontsertkoor, Eesti Rahvusmeeksoor (kontsertmeister Veronika Portsmuth)
Tallinna Muusukakeskkooli noortekoor (koormeister Ingrid Kõrvits)
Daniel Bubeck, Brian Cummings, Steven Rickards (kontratenorid USA)
Ingebjorg Kosmo (metsosopran, Norra)
Kädy Plaas (sopran)
Rene Soom (bariton, RO Estonia)
Dirigent Tõnu Kaljuste

Reedel 23 detsembril kell 19 Estonia Kontserdisaalis

"El Nino" tähendab hispaania keeles poisslaps. Oratoorium "El Nino" on mõtisklus sünni müsteeriumi üle. John Adams'il on endal poeg ja tütar ning inimese sünd, teadvusega olendi ilmumumine on mõistetamatu, see ongi teema millele see oratoorium keskendub.
Kavalehel olid toodud ka sõnad, mille järgi võis aimata helilooja mõttekäiku.
Samas on see ikka Jeesuse sündimise lugu, Maarja ja Joosepi lugu.

Kontsert oli päris pikk, mõlemad pooled kestsid üle tunni aja. Muusika ja esitus oli kerge, rõõmus ja vaheldusrikas. Väga meeldisid kontratenorid, nii üksikuna kui ka ansamblina.  Samuti Ingebjorg Kosmo, Kädy Plaas ja Rene Soom. Mõnikord oli isegi päris naljakas, näiteks Kolm Kuningat meesansambli esituses. Kogu Oratoorium mõjuski kergena ja kohati lõbusana. Väga meeldisid jõulised esitused, kui kõik koorid laulsid, see oli suurepärane, kui hästi see kõik koos mõjus. Eriti meeldis kergus, mis selle  jõu sees samalajal oli. Ja kõige lõpus kui tütarlaste koor tuli oma punaste kleititega - see oli üllatav ja liigutav, aga väga hea.
Tõnu Kaljustet dirigeerimas näha oli samuti üle pika aja suur rõõm.

Talendid kodus: Risto Joost

Talendid Kodus:
Risto Joost
Dirigent, kontratenor

Arvo Leibur, Harry traksmann,

Elo lepp viiul

Leho Karpin tšello

Reinut Tepp klavessiin

Tallinna kammerorkester

20. detsembril 2011 kell 19 Mustpeade majas

Kavas olid tuntud heade heliloojate palad. Esimeses pooles Risto Joost dirigeeris teises pooles esines lisaks solistina. Mees nagu orkester. Mina ei ole Risto Joosti varem Tallinna Kammerkooriga koos näinud, aga nende koostöö sujus väga hästi. Lisaks nautis dirigent südamest kõikide solistide esinemist ja publikupoolset palavat vastuvõttu, mis mõjus ka väga soojalt ja armsalt.

Solistina tegi seekord kaasa Arvo Leibur, väga hea nagu võiski oodata. Teisena kõlas Antonio Vivaldi Kontsert op 8 Talv. Esimese poole lõpetas Vivaldi Kontsert kahele viiulile, kus koos soleerisid Arvo Leibur ja Harry Traksmann.

Kontserdi teisel poolel kõlas kaks A. Vivaldi teost ja Tõnu Kõrvitsa Nokturnid häälele ja keelpillidele esiettekandena. Kaasaegne eesti muusika erineb muidugi Vivaldi omast, aga sobis ülejäänud muusikaga väga hästi kokku. Kuulaksin seda hea meelega kindlasti veel, nüüd juba natuke ettevalmistatult, loodetavasti kevade poole selline võimalus avaneb.
Solistina esines kava teises pooles Risto Joost, lauldes näoga saali poole ja samal ajal ka orkestrit dirigeerides. Tore, et Risto Joost leiab ikka võimalust kontratenorina esineda, sest tema laulmine on suurepärane. Õnneks on meil kodus ka talendid olemas, ja head muusikat pole kunagi liiga palju!

Ene-Liis Semper Näitus Kumus

Artist Talk: Ene-Liis Semper

Pühapäeval, 18. detsembril kell 16.00 toimus Kumu kunstimuuseumi 5. korrusel publiku kohtumine Ene-Liis Semperiga tema näitusel. Artist Talk vestlusringis osalesid kuraator Anders Härm ja kirjandusteadlane Aare Pilv, vestluse moderaator oli Kumu kaasaegse kunsti galerii kuraator Eha Komissarov.

Kõigepealt näitusest. Minu jaoks on see näitus kõigist seninähtud Ene-Liis Semperi näitustest kõige rohkem. Tema tööd on alati olnud intensiivsed ja nõudnud kohaolemist, seepärast on mõnikord mõni töö mõjunud väsitavalt või isegi rusuvalt. Praegusele ülevaatenäitusele töid valides, muidugi oli mida valida. Vaatamata ruumi suurusele seab ruum siiski omad piirangud ja tuleb teha valik. Praegune valik on väga õnnestunud, kuna nüüd on võimalus vaadelda sama kunstniku lähenemist samadele teemadele ajalises nihkes.

2002 aasta töö „Uude koju“, kus on teekond läbi suvise maastiku uude koju, voodis, valgete linade vahel, kaaslaseks peos/kaisus olev rott. Seda tööd vaadates on tunne, et rott on sõber ja mälestus eelmisest kodust, ajast ning suvine maastik koos linnulauluga on midagi sellist, mille märkamiseks siiani pole suuremat aega olnud. Aga kohale jõudes, „Uues kodus“ võib midagi muutuda. Siin ja praegu teekond kestab. Lisamõõtme sellele tööle annab kõrval labürindis, etenduv video, kus lapsed jooksevad päikese käes. Vaadates „Uude koju“ on samal ajal võimalik näha ka seda laste ja päikese videot. Need on niivõrd erinevad maailmad, erinev energia, kõik täiesti erinev. Need lapsed tunduvad olevat hoopis mingist teisest mõõtkavast võrreldes valgete linade vahel koos rotiga rändajast. Vaataja võib ennast hetkeks jumalana tunda, kuna tema nüüd juba teab, mida kodupoole sõitja ei tea ja võib-olla ei aimagi.

Üks minu lemmikuid vanast ajast on 1997 aastast pärinev „Fundamental“. Olen alati arvanud, et selles videos olev tüdruk loeb ette neid asju, kuidas peaksid asjad olema, et maailm vastaks tema nõuetele. Tüdruk räägib inglise keeles, pominal, vaikselt ja halvasti arusaadavalt. Tundub, et ta on väga ebakindel, mida omakorda rõhutavad tema paksult värvitud ripsmed. Aga see sõnum on oluline, pele selle esitamist võib/peab midagi olulist muutuda.

Uutest töödest meeldis mulle kõige rohkem see toolide toomise töö. Selles on tunda kohalejõudmist ja rahu. Kojujõudmist.

Artist Talk’le kogunes umbes 100 inimest, võibolla ka rohkem. Kõik kolm moderaatorit, Eha Komissarov, Anders Härm ja Aare Pilv arutlesid natuke Ene-Liis Semperi loomingu üle ja vahepeal sai sõna ka Ene-Liis Semper ise. Oleks tahtnud ehk rohkem talle sõna anda, aga teise arutlemine oli ka päris huvitav. Tundus, nagu oleks Ene-Liis Semper võrdlemisi aukartustäratav, nii A. Pilv kui A. Härm juhatasid sageli oma järgmist mõtet sisse vabandades, et ega nemad nüüd eriti midagi ei tea ja pole ehk kõige õigemad midagi ütlema. See oli natuke naljakas, aga samas päris armas.

Siiski koorus välja mitmeid huvitavaid asju. Näiteks selgus, et Ene-Liis Semper on ühel Jaapani näitusel kohtunud Marina Abramovitich’iga ja temaga tuttavaks saanud. Ja, et nende käivitav jõud on erinev, M:A-l on selleks valu, läbi tema enda keha ja meele, Ene-Liis Semperil aga mingi väline impulss, uudishimu, kuidas miski võiks mõjuda vms.

Teine tore ülestunnistus Ene-Liis Semperilt oli see, et vaatamata muinasjutu jutustamise lõpus ehtsast meeleliigutusest nutmisest, pole hull temas kuhugi kadunud, lihtsalt ka midagi muud on välja ilmunud. Ja hull võib igal ajal esile kerkida, kui asjaolude kokkusattumine juhtub õige olema. Mida rohkem jääb seljataha, seda rohkem võimalusi on ees.

Jõuluaaria Pirjo Püvi

Pirjo Püvi sopran (teater Vanemuine)
Imbi Tarum (klavessiin ja positiivorel)
Oksana Sinkova (flööt)

Tallinna raekojas Laupäeval 17. detsembril kell 6 õhtul

Kavas olid tuntud jõululaulud ja palad tuntud  ja kuulsatelt heliloojatelt alates 16 sajandist kuni lõpetades lisapalaga, milleks oli Olav Ehala "Jõuluingel".

Kõik kolm esinejat on suurepärase muusikalise haridusega ja kõigil on seljataga suured saavutused omas vallas. Pirjo Püvi on vast kõige noorem ja seepärast konkursside laureaadi tiitleid eriti ette anda ei ole, küll aga on ta lisaks konservatooriumile omandanud ka Tartu Ülikoolis inglise filoloogia hariduse.

Teatris on Pirjo Püvil märkimisväärne hulk osatäitmisi ja palju koostööd erinevate dirigentidega.
Tänasel raekoja kontserdil ettekantud jõuluaariad olid väga nauditavad, tema hääl on tundlik ja selge, samal ajaltugev. Ideaalne kammerlauljale.
Kogu kontsert oli väga nauditav, kõigi kollme muusiku koostöös oli tunda head ja sõbralikku energiat. Minu arvates kõige säravam oli Imbi Tarum, ja seda mitte tänu tema imeilusale kaelakeele, vaid tema seest tundus see sära tulevat.
Muusika on otsetee jumalikkuse juurde, kui seda kuulad, siis jõuad kohale.

"Päikeselill" Eesti lood.

ETV-s kolmapäeval 14. detsembril kell 22.30

Rez/Stsenarist: Jaanis Valk
Operaator: Kullar Viimne
Produtsent: Erik Norkroos
Tootjafirma: Rühm Pluss Null OÜ

Piet Boerefijn – Hollandist pärit mees, 17 aastat Eestis elanud ja eesti keele päris kenasti ära õppinud. Inimene, kelle soov on teha head. Taanis pole palju võimalusi head teha, kuna töötud saavad suuremat abiraha kui Eestis töölkäiv keskmine inimene. Vähemalt Piet ütles, et tema palk on väiksem kui Taani töötu abiraha. Film on üles võetud 2010 aastal, võib-olla on nüüdseks abirahasid Taanis kärbitud, aga see polegi oluline.

Filmis koguti toiduaineid Prisma poodides, aga tegelikult kogutakse vist kõikides suuremates toidupoodides.

Vabatahtlikud naised pakivad toiduained plastikust kastidesse ja need kastid siis viiakse abivajajatele koju. Või tulevad vajajad ise kuskile kindlasse kohta järele.

Huvitav, kust need naised tulevad? Kes nad tavaelus on? Tõenäoliselt enamus nendest käib tööl, nii et

väsitav päevatöö on seljataga. Või töö vahetustes. Kui Piet Boerefijn’ist õhkus sellist rahu ja rahulolutunnet

igas kaadris, kui teda näidati, siis need pakkijad naised olid päris tavalised: väsinud ja natuke pahurad.

Päris huvitav oli, kui Toidupanga toiduaineid tuli pakkima bussitäis Ameerika kruiisituriste. Need

tundusid olevat nooremas eas pensionärid ja nad olid väga positiivsed enamvähem iga asja suhtes.

Üks naine, kes kaadrisse jäi oli väga vaimustatud meie vabadusest ja laulupidudest. Ka teised seletasid

energiliselt kui tore on ikka toidupanga idee ja kui hea on head teha. Kui nad lõpetasid toiduainete pakkimise, siis kõik plaksutasid rõõmsalt selle puhul.

Kuigi eesti inimene ei räägi eriti ja pigem paistab väljastpoolt vaadates tõreda olekuga, siis on soov head teha iga inimeses, kes sellises ettevõtmises kaasa lööb.

Minule jättis film natuke rusuva mulje. Võib-olla mõjus niiviisi, kuna selline heategevus vajab ka abivajajat.

Tegelikult läks seda pakkimist vaadates kohe mõte sinnakanti, kuidas see kast kellegi kodus vastu võetakse ja mida nendest asjadest arvatakse, mida Toidupank on saatnud. Kui kaua sellest jätkub ja mis saab edasi.



Jõulu jazz: Nguyen Le & Kristjan Randalu

Kumu auditooriumis täna õhtul kell 7
Five Senses feat.  Nguyen Le ja Kristjan Randalu. Saksamaa-Prantsusmaa-Eesti.

Kristjan Randalu on juba teada väga hea ja ega tema projektidest ka muud kui ainult head pole kuulda olnud. Pigem ikka ülivõrded.
Seekordne koosseis musitseeris koos alles teis korda. Konsert kokku oli väga hea. Algus tavaliselt on natuke kahtlev vms, minu jaoks läheb käima kui paar lugu on juba tehtud. Seekord oli selleks looks Vesi/Water, mis algas veehäältega, mulksumise ja niisuguse vee teemaga, aga edasi läks selliseks koseteemaks või midagi sellist, igatahes pealkiri polnud enam oluline, ainult muusika.
Kõik koos olid väga head, aga siiski tundub, et kui nad veel mõned korrad saavad koos mängida, võib tulemus olla veelgi parem.
Lisalugusid oli üks, nagu Kristjan Randalu ütles, meil üks lugu veel on, see oli Hällilaul. Minu jaoks on see vana hea lugu Entel-Tentel`i ajast "Nukukese hällilaul". Oma lapski selle saatel suureks saanud, nii, et väga armas oli seda lugu nüüd kuulda. Liiatigi kui improviseerivad virtuoosid igast ilmakaarest. Oh ajad, oh kombed. Kõik hea ja lõpp ka väga hea!

Jüri Arrak "Vertikaalid ja Horisontaalid"

Jüri Arrak
Vertikaalid ja Horisontaalid
Tallinna Kunstihoone galeriis 7-18. detsember 2011
Näitusega tähistab Jüri Arrak oma 75 sünnipäeva.

Enamus pilte on 2010-2011 aastast, mõned ka 2005-2006. Performans "Suu" aastast 1972.
Näitusel oli laupäeva lõuna ajal palju rahvast ja paistis, et inimestele meeldis. Ei mäletagi, millal oleksin selles kohas mõnd näitust vaatamas käinud ja nii palju inimesi oleks korraga kohal olnud.
Jüri Arrak on näituse kuraatori Reet Varblase sõnul ise ka ikoon, küllap see on üks põhjus, miks teda vaatama tullakse.
Näitus on kahes saalis nagi KH Galeriis ikka. Esimeses saalis on minu jaoks tähtsamad ja arusaadavamad pildid, tagumises rohkem piibliga seotud tööd, mille mõistmiseks on hea piiblit põhjalikumalt tunda. Näiteks evangelistid - nad kõik on natuke Jüri Arraku nägu, aga minu jaoks jääb sõnum hämaraks.
See eest esimeses saalis kõnetab iga pilt.
Karje öösse - mustal taustal punane nägu, avatud suu, mis karjub. Just see punane värv mustal taustal on õoige karje ja valu väljendamiseks. Lisaks veel ilmekas nägu. Pildi all ükskõiksed näod. Nad kuulevad, aga ei tee välja. Keegi kannatab, tunneb valu. Aga see karje pole appihüüd. See on valust vabanemine. Võibolla hoopis need ükskõikse näoga mehed tegelikult oma ükskõikse näo varjus karjuvad oma valu öösse?
Umbsõlm -  jälle väga head värvid. Just selline roheline ongi umbsõlm. Pole ühtegi otsa, kus sõlme lahti harutada.
Varjud elavad - see pilt visualiseerib ühe kõige hullema painaja. Minevikust pärit mõtted, vimm, süütunded, kõik halvad asjad. Minevikus juhtus nii mõndagi head ka, aga see ei paina.
Poodud vari - see vari on väga konkreetne, üleni punane, ta meenutab kedagi, iseennast tõenäoliselt.
Vaatab taevast - sa näed seda, mis on sinu sees. Kui seal on painaja, siis näedki painajat.

Eestri lood "Elu lainetel"

ETV-s kolmapäeval 7. detsembril kell 22.30

Operaator-režissöör: Riho Västrik
Monteerija: Kersti Miilen
Tootjafirma: OÜ Vesilind

Selleks ajaks kui jää merelt läinud, on võrgud parandatud. Võrke parandavad kalamehed ise nagu ka kõik teised kalurite töödki.  Kala tahaks palju rohkem püüda kui nüüd lubatud on. Kuidas nad üldse ots-otsaga välja tulevad? Mida teevad needsamad mehed sellel ajal kui kalapüüda pole lubatud?

Mida need mehed mõtlevad, millest unistavad? Nende elu on just sealmaal, kus nad omadega praegu on. Näo järgi paistab, et võtavad palju viina.  Kas noorematel meestel läheb elu teisiti?

Selle ühe kuu vältel, mis räimepüügiks on lubatud pole vahet ööl ega päeval. Võrgud viiakse õhtul merre ja hommikul võetakse välja. Võrgu vettelaskmine on terve teadus, peab olema õigetpidi, märgitud ja hiljem leitav, ankrutega kinnihoitud.

Järgmisel hommikul on võrgud täis hõbedaselt „rõõmsalt sabaga vehkivaid“ räimi. Kui paat sadamasse jõuab, siis ükski saba enam ei liiguta. Räimedele lastakse voolikust veejuga peale ja nad liiguvad läbi jämeda toru otse kastidesse, labidatäis lund visatakse peale ja minek. Autod juba ootavad.

Ilusad kaadrid sadamast, taevast, valgetest pilvedest. Varahommik enne päikesetõusu. Siis tahaks ise ka seal olla.

Õrn sõda

Hillar kareva 80 sünniaastapäevalepühendatud kontsert.
Ivo Lille saksofon
Mati Mikalai klaver
Doris Kareva vahetekstid

3. dets Tallinna Raekojas

Hillar Kareva on kirjutanud palju muusikat Saksofonile.
Mulle väga meeldis tänane kontsert ja H. Kareva muusika. Meenub, et olen seda varem teinekord ka raadiost kuulnud. Elavas ettekandes on ikka hoopis teine asi, aga mõned palad tundusid päris tuttavad.
Meeldis Ivo Lille saksofonimäng, saksofoni soolod ja saksofonole kirjutatud muusika.
Samuti meeldis Mati Mikalai klaverimäng ja klaverimuusika osa tänastes palades.
Meeldis ka Doris Kareva vaikne jutt, kui ta tänase konserdi sisse juhatas luuletusega/ meenutusega oma isast "Harmoonia tund" ja tema loetud vahetekstid, tema enda luuletused.

Doris Kareva sõnul tema isa ise harmoonia ja tasakaaluni ei jõudnud, isegi kaugel sellest, aga ta püüdles sinna poole.
Minu arvates on Hillar Kareva muusikas päris palju harmooniat. Õieti mina ainult harmooniat seal täna kuulsingi. Klaver ja saksofon koos olid täiuslikh tasakaal, kord jõulisem, kord vaiksem. Ootan juba järgmist kohtumist sele ilusa muusikaga.

Eesti lood "Reis"

ETV-s kolmapäeval 30. novembril kell 22.30
Stsenarist ja režissöör: Valentin Kuik
Operaator: Arvo Vilu
Helirežissöör: Mart Kessel-Otsa
Monteerija: Kadri Kanter
Produtsent: Reet Sokmann
Tootjafirma: F-Seitse OÜ

Kolmekümne minuti jooksul saime kolme inimese elu kohta päris palju teada.

Noor naine: kooliharidust on tal vähevõitu, vast ikka põhikool on läbi käidud, aga ega kindlalt seda teada ei saa. Abivalmis ja kena tüdruk. Enda suhtes on ta võrdlemisi kriitiline. Peab ennast laisaks, viis aastat elas koos elukaaslasega, aga sellest polnud mingit kasu?! Kasu oleks vist olnud kooliskäimisest. Või mida ta kasu all mõtles. Reisisaatja pole just auväärne amet, on võimalik, et mõned tema tuttavad võivad temaga suhtlemise lõpetada. Pärit on tüdruk Lõuna Eestist. Tallinna tuli, kuna siin on paremad võimalused õppimiseks ja tööleidmiseks. Tegelikult ta arvab, et välismaa on siiski see koht, kuhu tahaks minna. Eesti mulla oma jalgadelt maha pühkida. Rootsis on kruiisiga juba käidud.

Vanem naine: pärit Ukrainast, hariduselt kultuuritöötaja. Üks õppejõud oli käinud Tallinnas laulupeol –jagas oma vaimustust laulvast ja tantsivast kultuurrahvast ka oma õpilastega. Meie kangelanna sattus Tallinna abielludes Eestist pärit mehega. Paari aasta pärast läks koos väikese tütrega Ukrainasse tagasi, kuna mees osutus alkohoolikuks. Töötas seal kultuurimaja juhatajana, aga lapse vanaema pealekäimisel tuli taas Tallinna. Ja siia ongi jäänud. Tütar on ammu suur ja mehel ja Soomes. Ta on nüüd väga üksik. Pole ühtegi inimest kellega sõnakest vahetada. Nii päevade kaupa. Reisisaatjana ikka mõne saad rääkida. Olgu siis kasvõi tere ja head aega.

Vanem mees, aga pensionini on veel mõni aasta aega: peab vist reissaatjana töötamist ebaprestiižeks, sellest hoolimata juba teisel ringil selles ametis. Oli varmalt valmis igaühele seletama, et ta töötab sellel kohal ajutiselt ja kohe kui ehitusel Soomes või Norras midagi pakutakse, siis jätab selle reisisaatmise päevapealt ja läheb vastu uutele väljakutsetele. Telefonis on tal salvestatud reisipildid 2006 aastal Egiptusesse – see oli kõige kirkam reisimälestus. Aga veel sai mitmel pool käidud ja maailma nähtud. Nüüd siis ajutine reisisaatja töö.

Tore, et need inimesed said võimaluse tööd teha. Tahaks, et neil ikka edaspidi ka hästi läheks.

Kõik me oleme reisijad, kuhugi teel. Miks inimestel läheb teinekord hoopis teismoodi kui oleks tahtnud? Astud bussi peale, et sõita kuhugi, kus on soe ja valge. Bussist väljudes oled aga lagedal väljal, ainult külm tuul ulub ja pimeduses eemalduvad bussi tagatuled. Millal oleks tulnud maha tulla? Miks ei märganud, et see pole üldse õige buss?