William Shakespeare "Võlanõudjad"

"Veneetsia kaupmehe" põhjal

Merchant of Venice

1596-1598

inglise keelest tõlkinud Peeter Volkonski ja Hannes Villemson 2010

kahes vaatuses

idee, lavastus, valgus Hendrik Toompere jr

lava Ervin Õunapuu (külalisena) 

heli Andreas W (külalisena)

etenduse juht Karin Undrits

esietendus suures saalis 17 aprillil 2011

nähtud etendus 28 jaanuaril 2012

Osades: Jan Uuspõld, Jüri Tiidus (külalisena), Hendrik Toompere jr jr, Taavi Teplenkov, Roland Laos, Marta Laan, Merle Palmiste, Mait Malmsten, Kersti Heinloo, Kristo Viiding, Tõnu Kark, Martin Veinmann

Kavalehelt võis lugeda lavastaja Hendrik Toompere jr nägemust: me kõik oleme võlgu. Oma tulevikule, oma eelkäijatele, üksteisele. Kas üldse on midagi päriselt meie oma? Võibolla on see armastus... Eks paistab. Võibolla on elu - kõik lihtsalt üks loterii. Kellel veab, kellel ei vea.

Kavalehelt lugedes lavastaja nägemust, hakkas silma palju vastamata küsimusi, selgusetust. Muidugi on võimalik vaadata elul igatmoodi. Üks võimalus näha ennast võlglasena, samuti teisi, kõiki.

Lavastus lähtus eelkõige Shakespeare tekstist, mis oli kogu tegevuse alus. Sest idee jäi mulle selles etenduses ähmaseks. Sõnumit juskui polnudki. Kellel veab, saab sõnumi, kellelei vea, see ei saa?

Näitlejate mängust meeldis kõige rohkem Mait Malmsteni  liigkasuvõtja, juut - tol ajal peamiselt nn intressiga laenu andsidki juudid, kuna piiblis peeti vaheltkasuvõtmist patuks ja kristlased seda teha ei tohtinud. Sellele seigale oligi kogu see lugu üles ehitatud. 

Antonio, Veneetsia kaupmees, keda mängis Jan Uuspõld andis ka laenu, aga ilma vaheltkasuta, niisama heast südamest. Selge see, et üks oli hea ja teine paha.

Eriti meeldis see koht esimeses vaatuses, kui vana juut ja liigkasuvõtja assanio ja Antonioga laenulepingut kokku leppis. Minu arvates oli see väga hästi tehtud ja Mait Malmsten oma parimas vormis.  Hiljem enam nii hästi ei läinud, polnud ka nagu võimalust.

Teiseks meeldis väga Hendrik Toompere jr jr, temas on mingit sisemist energeiat, noorust, väge ja midagi veel. Igal juhul kui ta laval on, siis sa tunned tema kohalolekut ja näed teda. Naljaga pooleks, võiks öelda, et sündinud peaosaliseks.

Marta Laan on ka väga hea lavašarmiga, temas on samuti seda lava täitjat, naljalt juba kedagi teist ei vaata. Nende mõlema suhtes on ootus suur, aga juba praegu olid mõlemad head. Niipalju, kui neid nägema laval olen juhtunud, ikka ainult head saab öelda.

Merle Palmiste oli oma tuntud headuses. Niisugune hinnang võib teinekord olla ka laituseks, aga Merle Palmiste tuntud headus tähendab seda, et ka väiksemast osast oskab ta teha natuke uutmoodi hea rolli.

Igav ja veidi piinlik oli minu jaoks kohtupidamine. Algul oli lihtsalt igav jorutamine, aga kui saabus invaliidiks maskeerunud pruut, siis oli piinlik. Marta Laan oskas hästi vana ja haiget mängida, aga mulle lihtsalt ei meeldi invaliidide, haigete, joodikute jm sellise abitu seltskonna najal nalja tegemine. Nalja  seal suurt ei saanudki ja küllap oli selline olukord juba näidendis ette nähtud.

Mis nüüd otse lavastust ei puuduta, on  see, et uued ajad toovad uued suhtumised. Kui Shakespeare ajal võeti asju lihtsamalt, siis praegu kriibib kõrva "poliitiliselt ebakorrektne" juut: kus see juut nüüd on, juut on vanakurat ise jne. Siin oleme meie, õiged ja seal on juut, kõige halva kehastus. Geniaalne Shakespeare kirjutas, kes võib vaielda? Võibolla polnudki kõik, mis kirja sai pandud geniaalne? 

Samamoodi lugesin mõned aastad tagasi ühelt Ameerika autori näidendi kavalehelt katkendit sellesama näidendi autori autobiograafiast, kus ta väga suure uhkusega luges üles, kui palju punanahku tema esivanemad Ameerikasse tulles "maha nottisid".

Muutuvad ajad ja kombed. Teatrisse minnes loodad ikka ja jälle imet kogeda. Seekord jäi lootus kauges kaares täitumata.

Betti Alver "Pedja"

Seal, kus pööriputk ja loogan pajud
peegelduvad Pedja mustjan veen -
sinna jooksen ikka pakku ajul,
kui mu hingen umbne viha keeb.

Kas mind rõhub ahas toakoobas,
rasvaving või haisev murulauk,
elu rammalt, loiult roomav roobas,
nurjund ootus, hargnev sukaauk;

Pedja! Pedja! sinu kaldaliiva
tallad tambivad siis tusapalangu,
sinu öised, laaisad lainetiivad
viivad minema mu õelusvalangu.

Sinu savipervelt vahin pilverünkaid,
huuled punaseks mul söödab lepapark.
Pole enam kassinurme künkaid,
pole mindki... Olen Jeanne d`Arc,

kihutaden üle veriruske palu
pühan kirgastusen, saabel tõstet peon...
Seisan kiviastmel jäisel paljajalu,
kasinusel ohvriks pärgi seon.

Olen udu, maru, hävitaja looja -
mul on viinapuid ja kallist luud;
minu siidivaibust saavad sulid sooja,
mind on rüüband tuhat janust suud.

Mul on võlusõnu üleliia,
imet sõrmin nagu hangen lund.
Pillun võimatusi sinn-siia,
kuni kuskil huugab hommiktund.

See on vabrik teispool lubjakuuri,
kaugeist metsist tõuseb õhkuv kirm.
Jooksujalu tõttan uuest` puuri,
hingen vastse päeva vastne hirm.

Jälle tahmana mu peale viha vajub,
tuhm kui tuhk ma sorin tuhka leen.
Mina?... Ei, ma seal, kus loogan pajud
peegelduvad Pedja mustan veen.

                                       1931

"Jan Uuspõld ja tema elu meedias"

Monoteater
Lavastaja ja osatäitja Rein Pakk
Kumu auditooriumis 21. jaanuaril 2012 kell 19.00

Saal oli rahvast täis. Inimesed ootavad ja soovivad, et saaks nalja. Ja nalja sai, päris head nalja.
Monoteater ja monotükk. Algul oli mõeldud, et Jan Uuspõld esitab monotükki iseendast. Hiljem pidi lavastaja Rein Pakk hakkama ise ka oma loodud teksti esitama.

Rein Pakk on siiani minu jaoks väga huvitav, andekas ja äärmiselt intelligentne tüüp olnud.  Olen teda ka varem teatris näinud, ei mäleta pealkirja, aga vist oli tegemist külalisetendusega Von Krahli teatris, teine osatäitja oli tookord Jarek Kasar. Tookord olin Rein Pakust väga vaimustatud kui heast näitlejast, aga temas oli veel miski eriline, mis väga meeldis. Imetlesin ehedust ja julgust olla. Rein Pakk on kindlasti kõige ägedam paks mees, keda ma tean.

Kuna Jan Uuspõld enam ise kaasa ei tee, siis tema persoon pole enam ka eriti oluline. Tükile tuleks kasuks, kui Jan Uuspõllust polekski enam juttu. Võiks keksenduda hoopis meediale üldisemalt, sest kõik see, mis puudutas meediat oli naljakas või väga naljakas. See mis puudutas Jan Uuspõldu, oli enamasti natuke tüütu ja ebahuvitav

Rein Pakk võiks teha monotüki meediast ja see võiks olla väga kindla peale minek, sest nalja saab meedias ju hästi palju. Olgu tegemist kohalike kuulsuste e "staaridega" või poliitikaga või majandusega siin või kogu maailmas.
Minu arvates üks paremaid nalju, mida ma viimastel aastatel olen teatrilavalt kuulnud, oli just selles tükis Rein Paku poolt lahti mõtestatud uudislugu staarkoka näoga pornostaari surnukeha leidmisest mägra urust. Selge see, et ainuüksi selline pealkiri on juba tõsine inspiratsiooniallikas, aga selle sündmuse võimalike tagamaade avamine on minu arvates vähemalt "Meie Matsi" väärt.

"Laulev Nadežda" Eesti lood

ETV-s kolmapäeval 11. jaanuaril kell 22.30

Autor ja režissöör: Aljona Suržikova
Operaator ja produtsent: Sergei Trofimov
Muusika: Nadežda Atajeva
Tootjafirma: Diafilm OÜ

Filmi algul on Aljona venekeelse raadjojaama külaline. Saatejuht tutvustab teda kui kaunist ja andekat naist. Selline sissejuhatus on pingest vabastav ja Aljona natuke kramplik olek annab kohe järele ja kohe ta muutubki väga kenaks.

Aljona ja Ruslani suur pere elab üüritud majas, kokku elab seal nende 9 last ja vanima tütre poeg Kirill, kes filmi jooksul saab aasta vanuseks.

Tundub, et Aljona jaoks on elu põhiväärtused paigas. Kõige tähtsam ja auväärsem tema jaoks on tema mees Ruslan. Lapsed on elu loomulik osa. Kuna parasjagu on Ruslan töötu, siis on mõnevõrra kitsam aeg, aga päris puudust ei tundu majas siiski olevat. Lapsed elavad vist päris tavapärast elu. Muidugi on kitsavõitu, aga ka väiksemas peres võib teinekord ruumi vähe olla.

Ühel lapsel peetakse sünnipäeva ja laua katmise käigus tuleb välja, et mitte kõigil ja mitte alati pole lastel sünnipäevi peetud. Samas sellest ei tehta ka erilist draamat, nii lihtsalt on läinud.

Aljona teenib ise ka oma laste kõrvalt lastetoetuse rahale lisa. Ta käib Tallinnas Virukeskuse tunnelis laulmas. Võib-olla on veel mõned kohad, kuid selles kohas tema laulmist filmiti.

Laulud on Jumalale kiituseks ja tänuks laste Ja Eesti riigi eest. Mulle tundub, et erilist lauluandi Aljonal ei ole, kuid viisi ta peab, ja midagi paha pole öelda. Inimesed annavad raha ja selle eest saab vajalikku osta, eeskätt midagi süüa.

Minu arvates on Aljona väga terve ellusuhtumisega, tema elu on niiviisi läinud, et pere on suur. Selline valik on tehtud, kas siis teadlikult või mitte nii väga, aga sellega on ta leppinud. Ta ei kurda stressi ega väsimust, kiidab vaid Jumalat, tänu kellele ta kõigega hästi hakkama saab.

Paul Kuimet "Wiewfinders"

Wiewfinders Paul Kuimet 

Näitus Kunstihoone Galeriis  22.12 - 08.01

3D prillideta - suve lõpul pildistatud üle kaerapõllu, silmapiiril uusasum.

Võid aimata, milline oleks see pilt ruumilisena, kui oleksid prillid. Millised oleksid asjad siis, kui nad oleskid teisiti. Kui vaataksime neid teisiti?

Wiewfinders - pildid linnakeskkonnas, taustal tekst, etteloetud novell ebatavalisest olukorrast sellessamas keskkonnas.
Minus on alati natuke õudust äratanud kujudeks pügatud puud, viimseni viimistletud majaesine, et oma kodu ümber peab kõik olema laitmatu, alati, igal ajal.

Kairo tänav.  Ilusad sarnase projekti järgi ehitatud puitvoodriga majad Helsinkis Kairo tänaval. Varem, kui oli rohkem aega, kui oli teistsugune elu, meeldis mulle väga jalutada eramajade piirkonnas, eriti augustiõhtutel, kui väljas oli soe, aga varakult läks pimedaks, mind keegi ei näinud, aga ma ise nägin inimeste elu nagu tummfilmis. Vahel oli hääl ka.

Vaatad nagu filmi, teed mõned pildid. Ja siin nad nüüd on. 

In Vicinity - pildid linnalähühedal euusaumitesse ehitatud majadest. Mõned on valmis, mõned on pooleli. Igasuguseid. Niisugustes majades käinuna, olen märganud, et olenemata sellest, mis on seal ümber või kusmaal on haljastamanine ja heakorrastamine, mõnes majas on väga tuntavalt hea energia. Teises jälle, tavaliselt mõnes enamvähem korrastatus selgelt ebamugav. Minu kogemuse järgi võiks Untitled 8 olla üks neist hea energiaga majadest. 

Kuidas need uusasumid mõjutavad seal elavaid inimesi? Kes sirguvad nendest lastest? Mis on hea? Huvitav on jälgida, kuidas nö oma silma all mateeria võtab kuju, täidab ruumi. Ruum kaob, selle asemel on täidetud ruum. Nii nagu vaikust saab kuulda müra sees, peab ruumi tajuma ruumituses. Või teises ruumis.

"Nahkhiir" Johann Straussi operett 3 vaatuses

Johann Straussi operett kolmes vaatuses
Karl Haffneri ja Richard Genée libreto Henri Meilhaci ning Ludovic Halévy vodevilli „Le Réveillon“ järgi
Esietendus Rahvusooper Estonias 13. mail 2010

Muusikaline juht ja dirigent: Jüri Alperten
Dirigendid: Mihhail Gerts,Erki Pehk
Lavastaja ja kunstnik: Michiel Dijkema
Kostüümikunstnik: Claudia Damm
Valguskunstnik: Bas Berensen
Koreograaf: Marina Kesler

Käisin vaatamas 7 jaanuaril 19.00 

Etendus algas pika avamänguga, hästi tuttav ja ilus Straussi muusika. Siis ilmusid tegelased: kõigepealt Rosalinde, Roosas hommikumantlis ja roosade bidžaamapükstega. Üldiselt lõbus ja kena, see roosa sobis selle meeleolu ja muusikaga väga hästi. Rosalinde osas oli Heli Veskus, kelle kohta võib küll ainult kiidusõnu öelda. Kindlasti oli teme osatäitmine nii vokaalselt kui ka igas muus suhtes etenduse parim. 

Adeele osas oli Angelika Mikk, ka väga kena, kuid kuna selles osas on siiani ületamatu ja ilma pingutamata parim olnud Anu Kaal, siis paratamatult võrreldes jäi tema osatäitmine Anu Kaalu omale alla.

Esimene vaatus oligi selline osatäitjate tutvustus ja kulges hoogsalt ning märkamatult jõudis kätte vaheaeg.

Seoses vaheajaga imestan alati, miks ei ole Estonia kohvikutes kohvimasinat, et saaks juua head espressot või cappuchinot? Ja kui juba viriseda, siis miks peab kava olema 3€-ne ja A4 formaadis?  Kui pärast veel linnapeal jalutada ja kuskil kohvikus tassike kohvi  ja klaasike veini juua, siis on seda raamatut päris ebamugav kaasas kanda. Näiteks Linnateatris on väga põhjalikud ja suurt hulka erinevat infot sisaldavad kavad, aga mahuvad kenasti teatri ridikülli ära. Pärast veel kodus ka hea üle lugeda. Selliste kavade koostajana on eriti meelde jäänud Maria Lee Liivak.

Teine vaatus oli minu jaoks natuke problemaatiline. Tegevus toimus prints Orlofski villas ja pidu mida parasjagu peeti oli kestnud juba mitu päeva. Vanameeste rõõmuks oli seal kohal suur hulk lapseohtu tüdrukuid, ja mitte mingeid pensionil baleriine, kes võiksid olla umbes 35 aastased, vaid niisugused, kes polegi veel päris baleriinideks saanud. Seega siis lapsed.

Igaljuhul võis arusaada, et eelnenud peo lõpuks oli igaüks jäänud sinna magama, kuhu viimati oli kukkunud. Mõned lapsed ajasid ennast vaevaliselt jalule, oksendasid ja kukkusid uuesti magama.

Mis meeldis? Üks baleriin-transvestiit, tema oli väga vaimukas ilma, et oleks ise pidanud pingutama. Väga lahe. Aga teine vaatus oli juba kahvatum.

Kuid kolmas vaatus oli päris õnnetus. Kohe algul ilmus lavale vangivalvurit kehastav Tõnu Kark. Kahjuks oli tal kolmandas vaatuses kandev osa, ta oli peaaegu kogu aeg laval. Ja ta etendas väga näitlejameisterlikult ja hästi purupurjus inimest. Nii kui ta lavale ilmus, mõtlesin, et lähen minema. Kuid kuna oleksin pidanud mööduma umbes viiest inimesest, siis lootsin, et see piinlik joodiku etendamine ehk lõpeb ära. Kuid kahjuks mitte. Kindlasti oli saalis hulga inimesi, kes tundsid minuga amamoodi, aga paljudele meeldis, joomari lällamist saatis sageli heatahtlik naer ja aplaus.

Olles niigi harv operetikülastaja, kardan, et niipea enam operetti vaatama minna ei riski.

Sophie Calle Hoia end. Ole tubli.

30.11.2011 - 08.01.2012
Hoia end.Ole tubli / Prenez soin de vous /Take care of Yourself
Sophie Calle
Näitus Tallinna Kunstihoones, kuraator Anders Härm. 

Käisin näitust täna 7. jaanuaril vaatamas, kuna homme on viimane päev, siis polnud enam võimalik edasi lükata. Tahtsin seda kindlasti näha, kuna tegemist on suure ja kuulsa projektiga, mida muidu naljalt Tallinnas ei näe. Teadsin ette, et selle näituse jaoks peab aega varuma ja aega kipub ikka vähe olema. Tänagi oli võimalik leida 2 tundi, mis jäi napiks, et terve näitus otsast lõpuni ära vaadata. Aga võibolla poleks viitsinudki rohkem vaadata, kuna kahe tunniga sai päris hea ülevaate.      

Täna oli vaatamas palju rahvast, ei mäletagi jälle, millal oleksin Kunstihoone näitusel niipalju vaatajaid korraga kohanud. Noori ja vanu, mehi ja naisi. Üks kuulus mahajäetud naine oli ka.  Kuna ta on kuulsa mehe poolt mahajäetud, siis on lehed kirjutanud tema käest küsimata kõikidest üksikasjadest nenede kooselu lõppemisel, ja ei mingit poeesiat, ei mingit võimalust olla oma mahajäetuses omaette. Kõik oli avalik. On siiamaani, kust minagi muidu teaksin teda ja tema lugu.

Aga nüüd Sophie lugu.

Ta sai pika e-kirja oma kallimalt, tihedat peenikest teksti terve A4 leht täis. Kusjuures väga hästi kirjuatud tekst.  Väga pooetiline ja hooliv.  Pikalt ja laialt raputab tema ekskallim endale ja oma truudusetusele tuhka pähe. Ei mingit vähimatki süüdistust Sophie aadressil. Kõikide olnud  ja olevate, samuti tulevaste tekstide taustaks on Spohie vesipilt. Õrnalt läbikumav ammune ilus armastus. Ainus ja igavene ja jääv.

Küllap prantsuse mehed umbes selliseid kirju hüvastijätuks kirjutavadki. Või siis midagi sinnapoole.

Mida kirjutaks eesti mees?

Meenub üks hästi armas luuletus, natuke ähmaselt, aga midagi sellist seal oli:

... ma taha'i sinno inäp

jõvva'i inäp kannata...

Lühidalt on kõik kokku võetud, mida Sophie luges terve lehekülje jagu. 

No mida teeks üks prantsuse naine, või üleüldse eurooplanna sellise sõnumi peale?

Või mida teeb üks seto noor inimene? Setoke võtab vast labida ja läheb kaevab terve aiamaa ümber. Ja eks elu läheb edasi. 

Näitusel oli terve hulk arvajaid, mis siis nüüd sellest kirjast arvata. Sophie arvas, et see aitab tal selle looga paremini toime tulla, kui seda kirja paljud erinevad inimesed loevad ja lahkavad.

Mulle tundub, et Sophie võtab palju ruumi, nii palju, et armastusele ruumi ei jäägi. 

Kui sulle tundub, et teise inimese lahkumisega variseb kogu maailm kokku, siis pole see olnud õige armastus. Teine inimene on olnud vajalik, et oma olemasolemist õigustada.  

Armastust pole vaja õigustada, kui see on olemas, siis on ta kõikjal.  Tõeline armastus laseb kõikidel olla, laseb ka minna ja jääda ilusaks mälestuseks.  

Klammerdumisel ja võitlemisel ei ole armastusega miskit ühist. Kui algab armastuse pärast võitlemine, siis on armastus juba ammu läinud, jäänud, haihtunud. 

"Kahe tule vahel" Eesti lood

Kolmapäeval 4. jaanuaril ETV-s kell 21.40

Režissöör: Martin Korjus
Stsenarist: Martin Korjus
Operaator: Ain Lepp
Produtsent: Peep Viljamäe
Tootjafirma: F-Seitse OÜ

Selgub, et Kevin Korjus’e isa Aivar on ka olnud krossisõitja. Nüüd tegelevad tema mõlemad pojad Kevin ja Kaspar krossisõiduga ja mõlemad on väga edukad sportlased. Kaks poissi –Kevin ja Kaspar on kõigele lisaks veel silmapaistvalt ilusad lapsed, ja pole ka ime, kuna nende ema on tõeline kaunitar.

Filmist jääb mulje, et Kevini ja Kaspari vanemate elu sisu ongi oma poegadele võistlustel kaasaelamine, kindlasti ka enne ja pärast igakülgne toetamine. Ilma väga hea meeskonnata pole tänapäeval võimalik tipptulemusi saavutada ja laste vanemad kindlasti kuuluvad sellesse meeskonda.

Midagi tundub selles elus siiski nihkes olevat. Kõik on endast andnud enamvähem kõik või siis täiesti kõik, aga keegi ei tundu õnnelik olevat. Kõige noorem – Kaspar sõna ei võtagi. Tema sõidab ja tema tulemus on tubli. Tema olekust õhkub entusiasmi ja rahulolemist. Seevastu Kevin, kes on silmapaistvalt palju saavutanud, jätab pigem mulje kui tüdinud ja väsinud noorest inimesest. Ta on püüdlik ja andekas ja tubli ja saavutanud väga palju, aga puudub rõõm. Võiks küsida, kas sellist elu ma siis tahtsingi? Filmis on vastuseks: ei tahtnud, aga kunagi võib-olla olen siiski rahul.

Isa Aivar on võtnud ette suured unistused, mille realiseerijad on tema enda pojad. Kõik täitub hämmastavalt hästi. Aga kas ta on õnnelik? Tundub, et midagi olulist on puudu, miski on ununenud unistada.