Jon Fosse
Tõlkija Eva Eensaar
Lavastaja Lembit Peterson
Valguskunstnik Rene Liivamägi
Osades Marius Peterson ja Ott
Aardam
Õhtu teises poolels lavakava
sooloflöödile
Tarmo Johannes (flöödid). Kavas:
Andre Jolivet, Toshio Hosokawa, diego Prtiz, Cristobal Halftter.
Lugu kahest mehest, kellest üks
on pika arupidamise peale siit ilmast omal soovil lahkunud. Näidend on paarist
viimasest päevast tema elus. Mis siis juhtub nendel päevadel? Need kaks mees on
paadi, merel, siis randuvad, teevad süüa, võtavad napsu ja uuesti tagasi
merele.
Rääkida neil muud ei ole kui, et
värske õhk teeb toidu eriti maitsvaks. Napsuvõtmine ka kellegi tuju paremaks ei
tee. Kui teeks, küllap siis see oleks üks teine lugu. Pole ka aru saada, et
tegemist oleks lähedaste või sõpradega. Tundub, et neil mõlemal, eriti sellel
kes pärast seda lugu räägib, ehk siis see kes edasi elab on päris ebamugav, ta
pigem poleks seal kus ta on.. Rusuv, üksluine, väsitav, ebamugavaid pingeid
tekitav. Kuidas satutakse sellist etendust vaatama? Mõni päev varem sattusin
külla, kus kogesin samasugust rusutust, kuigi asjaolud olid hoopis erinevad. Võib-olla
olen edaspidi rusutusest natuke teadlikum, ehk sain targemaks?
Õhtu teine pool oli lavastatud
nii, et algul paistis lavasügavusest mees flöödiga ja noodipult. Kui ta oma
mängu lõpetas ja flöödi põrandale pani, ilmus järgmine noodipult juba uute
flöötidega. Teine lugu oli huvitav, kuna see flööt ei teinud päris flöödi
häält, salapärane sahin pani ennast kuulama ja ootama, mis nüüd edasi saab.
Lõpuks üsna ootamatult tuli
nähtavale noodipult päris lava äärel, sealgi omad flöödid ootamas.
Teine osa sellel õhul tasus
tulemist.