Marko Martin (klaver) Tallinna Keelpillikvartett. Tallinna Raekoda

MARKO MARTIN (klaver)

TALLINNA KEELPILLIKVARTETT:

Urmas Vulp (viiul), Olga Voronova (viiul), Toomas Nestor (vioola),
Levi-Danel Mägila (tšello)

Mati Lukk (kontrabass)
Aastalõpukontsert. 31. detsember kell  17 Tallinna Raekoda.

Kavas Motzart ja Schubert. Väga hea valik vana-aasta õhtuks. Väga hea esitus.
Meie kohad olid seekord küljepeal nii, et pillimängijad olid meie poole seljaga. Aga minu arvates on kõla selles kohas kõige parem.
Eriti meeldis Franz Schubert`i "Forell" A-duur. Marko Martin on alati väga meeldinud, nii ka seekord. Väga hea!

"Andy astub üles" Eesti lood.

ETV-s kolmapäeval 28. detsembril kell 22.15

Režissöör-operaator: Elen Lotman

Produtsent: Madis Tüür

Filmi algus on natuke hüplik, aga paljulubav. On lootust, et siin võib nalja saada. Peategelane on ennast väliseestlaseks nimetav Andrus Valvur. Tegelikult ongi tema vanemad eestlased ja tema on üles kasvanud Eestist eemal, seega väliseestis. Lapsena käinud eesti seltsides eesti keel õppimas ja teise samasuguste eestlastega suhtlemas.

Andrus Valvur e Andy käib esmalt suguvõsa kokkutulekul. Paistab, et tegemist on päris tavalise eestimaise suguvõsa kokkutulekuga, koos on hulga poolvõõraid inimesi, aga ometi on nad kõik omavahel rohkem või vähem sugulased. Andy saab seal ka tuttavaks kenade prouadega, teeb neist ema jaoks piltigi, aga tundub siiski natuke võõrana seal sugulaste keskel. Nii nagu sageli ollakse võõras või üksi, kui palju rahvast on koos.

Peagi saab selgeks, et Andy on stand-up koomik ja hea meelega astuks ka eesti publiku ees mõne kavaga üles.

Kogu ülejäänud aja käibki esinemiseks valmistumine. Kuigi Andy on ameeriklane, hästi avatud, hea suhtleja ja mis kõik veel, siis samal ajal on ta ikka üks tavaline mees võõraste inimeste keskel. Ja see teeb ärevaks, kuidas teda, võõrast siin vastu võetakse.

Üks tore vahepala on kõne kelleltki, kes kutsub teda lõunale. Hiljem selgub, et lõunasöök tuleb kahele ja teine sööja on Toomas-Hendrik Ilves. Andy ema ja T. H. Ilvese ema on parimad sõbrannad, ja nende lapsed omal ajal koos liivakastis mänginud. Seega on nad juba vanad tuttavad või isegi lapsepõlvesõbrad. Lõunasöök ongi kaetud kahele, aga nende kohtumine üsna kohmetu, mis on minu arvates just sellisena edasiantuna suur õnnestumine. Ole pealegi president, tegelikult oled ikka päris tavaline ja normaalne eesti mees.

Andy aga valmistub nüüd juba konkreetselt kokkulepitud ajal stand-up koomikuna üles astuma. Filmi jooksul on ta väga sümpaatseks saanud ja vaatajana tunnen pinget ja muret, et tal ikka kõik hästi läheks.

Lõpuks on õhtu käes, saal nooremapoolset publikut täis ja Andy kutsutakse lavale. Alustab inglise keeles aga läheb siis kohe eesti keelele üle. Ja rahvas naerab. Enam me ei kuule, mida Andy räägib, aga rahvas ikka naerab. Hea tunne, et Andy’l hästi läks.
Kindlasti kõige parem selle aasta seninähtud Eesti Lugu.

John Adams "El Nino"

ERSO (kontsertmeister Arvo Leibur)
Esti Kontsertkoor, Eesti Rahvusmeeksoor (kontsertmeister Veronika Portsmuth)
Tallinna Muusukakeskkooli noortekoor (koormeister Ingrid Kõrvits)
Daniel Bubeck, Brian Cummings, Steven Rickards (kontratenorid USA)
Ingebjorg Kosmo (metsosopran, Norra)
Kädy Plaas (sopran)
Rene Soom (bariton, RO Estonia)
Dirigent Tõnu Kaljuste

Reedel 23 detsembril kell 19 Estonia Kontserdisaalis

"El Nino" tähendab hispaania keeles poisslaps. Oratoorium "El Nino" on mõtisklus sünni müsteeriumi üle. John Adams'il on endal poeg ja tütar ning inimese sünd, teadvusega olendi ilmumumine on mõistetamatu, see ongi teema millele see oratoorium keskendub.
Kavalehel olid toodud ka sõnad, mille järgi võis aimata helilooja mõttekäiku.
Samas on see ikka Jeesuse sündimise lugu, Maarja ja Joosepi lugu.

Kontsert oli päris pikk, mõlemad pooled kestsid üle tunni aja. Muusika ja esitus oli kerge, rõõmus ja vaheldusrikas. Väga meeldisid kontratenorid, nii üksikuna kui ka ansamblina.  Samuti Ingebjorg Kosmo, Kädy Plaas ja Rene Soom. Mõnikord oli isegi päris naljakas, näiteks Kolm Kuningat meesansambli esituses. Kogu Oratoorium mõjuski kergena ja kohati lõbusana. Väga meeldisid jõulised esitused, kui kõik koorid laulsid, see oli suurepärane, kui hästi see kõik koos mõjus. Eriti meeldis kergus, mis selle  jõu sees samalajal oli. Ja kõige lõpus kui tütarlaste koor tuli oma punaste kleititega - see oli üllatav ja liigutav, aga väga hea.
Tõnu Kaljustet dirigeerimas näha oli samuti üle pika aja suur rõõm.

Talendid kodus: Risto Joost

Talendid Kodus:
Risto Joost
Dirigent, kontratenor

Arvo Leibur, Harry traksmann,

Elo lepp viiul

Leho Karpin tšello

Reinut Tepp klavessiin

Tallinna kammerorkester

20. detsembril 2011 kell 19 Mustpeade majas

Kavas olid tuntud heade heliloojate palad. Esimeses pooles Risto Joost dirigeeris teises pooles esines lisaks solistina. Mees nagu orkester. Mina ei ole Risto Joosti varem Tallinna Kammerkooriga koos näinud, aga nende koostöö sujus väga hästi. Lisaks nautis dirigent südamest kõikide solistide esinemist ja publikupoolset palavat vastuvõttu, mis mõjus ka väga soojalt ja armsalt.

Solistina tegi seekord kaasa Arvo Leibur, väga hea nagu võiski oodata. Teisena kõlas Antonio Vivaldi Kontsert op 8 Talv. Esimese poole lõpetas Vivaldi Kontsert kahele viiulile, kus koos soleerisid Arvo Leibur ja Harry Traksmann.

Kontserdi teisel poolel kõlas kaks A. Vivaldi teost ja Tõnu Kõrvitsa Nokturnid häälele ja keelpillidele esiettekandena. Kaasaegne eesti muusika erineb muidugi Vivaldi omast, aga sobis ülejäänud muusikaga väga hästi kokku. Kuulaksin seda hea meelega kindlasti veel, nüüd juba natuke ettevalmistatult, loodetavasti kevade poole selline võimalus avaneb.
Solistina esines kava teises pooles Risto Joost, lauldes näoga saali poole ja samal ajal ka orkestrit dirigeerides. Tore, et Risto Joost leiab ikka võimalust kontratenorina esineda, sest tema laulmine on suurepärane. Õnneks on meil kodus ka talendid olemas, ja head muusikat pole kunagi liiga palju!

Ene-Liis Semper Näitus Kumus

Artist Talk: Ene-Liis Semper

Pühapäeval, 18. detsembril kell 16.00 toimus Kumu kunstimuuseumi 5. korrusel publiku kohtumine Ene-Liis Semperiga tema näitusel. Artist Talk vestlusringis osalesid kuraator Anders Härm ja kirjandusteadlane Aare Pilv, vestluse moderaator oli Kumu kaasaegse kunsti galerii kuraator Eha Komissarov.

Kõigepealt näitusest. Minu jaoks on see näitus kõigist seninähtud Ene-Liis Semperi näitustest kõige rohkem. Tema tööd on alati olnud intensiivsed ja nõudnud kohaolemist, seepärast on mõnikord mõni töö mõjunud väsitavalt või isegi rusuvalt. Praegusele ülevaatenäitusele töid valides, muidugi oli mida valida. Vaatamata ruumi suurusele seab ruum siiski omad piirangud ja tuleb teha valik. Praegune valik on väga õnnestunud, kuna nüüd on võimalus vaadelda sama kunstniku lähenemist samadele teemadele ajalises nihkes.

2002 aasta töö „Uude koju“, kus on teekond läbi suvise maastiku uude koju, voodis, valgete linade vahel, kaaslaseks peos/kaisus olev rott. Seda tööd vaadates on tunne, et rott on sõber ja mälestus eelmisest kodust, ajast ning suvine maastik koos linnulauluga on midagi sellist, mille märkamiseks siiani pole suuremat aega olnud. Aga kohale jõudes, „Uues kodus“ võib midagi muutuda. Siin ja praegu teekond kestab. Lisamõõtme sellele tööle annab kõrval labürindis, etenduv video, kus lapsed jooksevad päikese käes. Vaadates „Uude koju“ on samal ajal võimalik näha ka seda laste ja päikese videot. Need on niivõrd erinevad maailmad, erinev energia, kõik täiesti erinev. Need lapsed tunduvad olevat hoopis mingist teisest mõõtkavast võrreldes valgete linade vahel koos rotiga rändajast. Vaataja võib ennast hetkeks jumalana tunda, kuna tema nüüd juba teab, mida kodupoole sõitja ei tea ja võib-olla ei aimagi.

Üks minu lemmikuid vanast ajast on 1997 aastast pärinev „Fundamental“. Olen alati arvanud, et selles videos olev tüdruk loeb ette neid asju, kuidas peaksid asjad olema, et maailm vastaks tema nõuetele. Tüdruk räägib inglise keeles, pominal, vaikselt ja halvasti arusaadavalt. Tundub, et ta on väga ebakindel, mida omakorda rõhutavad tema paksult värvitud ripsmed. Aga see sõnum on oluline, pele selle esitamist võib/peab midagi olulist muutuda.

Uutest töödest meeldis mulle kõige rohkem see toolide toomise töö. Selles on tunda kohalejõudmist ja rahu. Kojujõudmist.

Artist Talk’le kogunes umbes 100 inimest, võibolla ka rohkem. Kõik kolm moderaatorit, Eha Komissarov, Anders Härm ja Aare Pilv arutlesid natuke Ene-Liis Semperi loomingu üle ja vahepeal sai sõna ka Ene-Liis Semper ise. Oleks tahtnud ehk rohkem talle sõna anda, aga teise arutlemine oli ka päris huvitav. Tundus, nagu oleks Ene-Liis Semper võrdlemisi aukartustäratav, nii A. Pilv kui A. Härm juhatasid sageli oma järgmist mõtet sisse vabandades, et ega nemad nüüd eriti midagi ei tea ja pole ehk kõige õigemad midagi ütlema. See oli natuke naljakas, aga samas päris armas.

Siiski koorus välja mitmeid huvitavaid asju. Näiteks selgus, et Ene-Liis Semper on ühel Jaapani näitusel kohtunud Marina Abramovitich’iga ja temaga tuttavaks saanud. Ja, et nende käivitav jõud on erinev, M:A-l on selleks valu, läbi tema enda keha ja meele, Ene-Liis Semperil aga mingi väline impulss, uudishimu, kuidas miski võiks mõjuda vms.

Teine tore ülestunnistus Ene-Liis Semperilt oli see, et vaatamata muinasjutu jutustamise lõpus ehtsast meeleliigutusest nutmisest, pole hull temas kuhugi kadunud, lihtsalt ka midagi muud on välja ilmunud. Ja hull võib igal ajal esile kerkida, kui asjaolude kokkusattumine juhtub õige olema. Mida rohkem jääb seljataha, seda rohkem võimalusi on ees.

Jõuluaaria Pirjo Püvi

Pirjo Püvi sopran (teater Vanemuine)
Imbi Tarum (klavessiin ja positiivorel)
Oksana Sinkova (flööt)

Tallinna raekojas Laupäeval 17. detsembril kell 6 õhtul

Kavas olid tuntud jõululaulud ja palad tuntud  ja kuulsatelt heliloojatelt alates 16 sajandist kuni lõpetades lisapalaga, milleks oli Olav Ehala "Jõuluingel".

Kõik kolm esinejat on suurepärase muusikalise haridusega ja kõigil on seljataga suured saavutused omas vallas. Pirjo Püvi on vast kõige noorem ja seepärast konkursside laureaadi tiitleid eriti ette anda ei ole, küll aga on ta lisaks konservatooriumile omandanud ka Tartu Ülikoolis inglise filoloogia hariduse.

Teatris on Pirjo Püvil märkimisväärne hulk osatäitmisi ja palju koostööd erinevate dirigentidega.
Tänasel raekoja kontserdil ettekantud jõuluaariad olid väga nauditavad, tema hääl on tundlik ja selge, samal ajaltugev. Ideaalne kammerlauljale.
Kogu kontsert oli väga nauditav, kõigi kollme muusiku koostöös oli tunda head ja sõbralikku energiat. Minu arvates kõige säravam oli Imbi Tarum, ja seda mitte tänu tema imeilusale kaelakeele, vaid tema seest tundus see sära tulevat.
Muusika on otsetee jumalikkuse juurde, kui seda kuulad, siis jõuad kohale.

"Päikeselill" Eesti lood.

ETV-s kolmapäeval 14. detsembril kell 22.30

Rez/Stsenarist: Jaanis Valk
Operaator: Kullar Viimne
Produtsent: Erik Norkroos
Tootjafirma: Rühm Pluss Null OÜ

Piet Boerefijn – Hollandist pärit mees, 17 aastat Eestis elanud ja eesti keele päris kenasti ära õppinud. Inimene, kelle soov on teha head. Taanis pole palju võimalusi head teha, kuna töötud saavad suuremat abiraha kui Eestis töölkäiv keskmine inimene. Vähemalt Piet ütles, et tema palk on väiksem kui Taani töötu abiraha. Film on üles võetud 2010 aastal, võib-olla on nüüdseks abirahasid Taanis kärbitud, aga see polegi oluline.

Filmis koguti toiduaineid Prisma poodides, aga tegelikult kogutakse vist kõikides suuremates toidupoodides.

Vabatahtlikud naised pakivad toiduained plastikust kastidesse ja need kastid siis viiakse abivajajatele koju. Või tulevad vajajad ise kuskile kindlasse kohta järele.

Huvitav, kust need naised tulevad? Kes nad tavaelus on? Tõenäoliselt enamus nendest käib tööl, nii et

väsitav päevatöö on seljataga. Või töö vahetustes. Kui Piet Boerefijn’ist õhkus sellist rahu ja rahulolutunnet

igas kaadris, kui teda näidati, siis need pakkijad naised olid päris tavalised: väsinud ja natuke pahurad.

Päris huvitav oli, kui Toidupanga toiduaineid tuli pakkima bussitäis Ameerika kruiisituriste. Need

tundusid olevat nooremas eas pensionärid ja nad olid väga positiivsed enamvähem iga asja suhtes.

Üks naine, kes kaadrisse jäi oli väga vaimustatud meie vabadusest ja laulupidudest. Ka teised seletasid

energiliselt kui tore on ikka toidupanga idee ja kui hea on head teha. Kui nad lõpetasid toiduainete pakkimise, siis kõik plaksutasid rõõmsalt selle puhul.

Kuigi eesti inimene ei räägi eriti ja pigem paistab väljastpoolt vaadates tõreda olekuga, siis on soov head teha iga inimeses, kes sellises ettevõtmises kaasa lööb.

Minule jättis film natuke rusuva mulje. Võib-olla mõjus niiviisi, kuna selline heategevus vajab ka abivajajat.

Tegelikult läks seda pakkimist vaadates kohe mõte sinnakanti, kuidas see kast kellegi kodus vastu võetakse ja mida nendest asjadest arvatakse, mida Toidupank on saatnud. Kui kaua sellest jätkub ja mis saab edasi.



Jõulu jazz: Nguyen Le & Kristjan Randalu

Kumu auditooriumis täna õhtul kell 7
Five Senses feat.  Nguyen Le ja Kristjan Randalu. Saksamaa-Prantsusmaa-Eesti.

Kristjan Randalu on juba teada väga hea ja ega tema projektidest ka muud kui ainult head pole kuulda olnud. Pigem ikka ülivõrded.
Seekordne koosseis musitseeris koos alles teis korda. Konsert kokku oli väga hea. Algus tavaliselt on natuke kahtlev vms, minu jaoks läheb käima kui paar lugu on juba tehtud. Seekord oli selleks looks Vesi/Water, mis algas veehäältega, mulksumise ja niisuguse vee teemaga, aga edasi läks selliseks koseteemaks või midagi sellist, igatahes pealkiri polnud enam oluline, ainult muusika.
Kõik koos olid väga head, aga siiski tundub, et kui nad veel mõned korrad saavad koos mängida, võib tulemus olla veelgi parem.
Lisalugusid oli üks, nagu Kristjan Randalu ütles, meil üks lugu veel on, see oli Hällilaul. Minu jaoks on see vana hea lugu Entel-Tentel`i ajast "Nukukese hällilaul". Oma lapski selle saatel suureks saanud, nii, et väga armas oli seda lugu nüüd kuulda. Liiatigi kui improviseerivad virtuoosid igast ilmakaarest. Oh ajad, oh kombed. Kõik hea ja lõpp ka väga hea!

Jüri Arrak "Vertikaalid ja Horisontaalid"

Jüri Arrak
Vertikaalid ja Horisontaalid
Tallinna Kunstihoone galeriis 7-18. detsember 2011
Näitusega tähistab Jüri Arrak oma 75 sünnipäeva.

Enamus pilte on 2010-2011 aastast, mõned ka 2005-2006. Performans "Suu" aastast 1972.
Näitusel oli laupäeva lõuna ajal palju rahvast ja paistis, et inimestele meeldis. Ei mäletagi, millal oleksin selles kohas mõnd näitust vaatamas käinud ja nii palju inimesi oleks korraga kohal olnud.
Jüri Arrak on näituse kuraatori Reet Varblase sõnul ise ka ikoon, küllap see on üks põhjus, miks teda vaatama tullakse.
Näitus on kahes saalis nagi KH Galeriis ikka. Esimeses saalis on minu jaoks tähtsamad ja arusaadavamad pildid, tagumises rohkem piibliga seotud tööd, mille mõistmiseks on hea piiblit põhjalikumalt tunda. Näiteks evangelistid - nad kõik on natuke Jüri Arraku nägu, aga minu jaoks jääb sõnum hämaraks.
See eest esimeses saalis kõnetab iga pilt.
Karje öösse - mustal taustal punane nägu, avatud suu, mis karjub. Just see punane värv mustal taustal on õoige karje ja valu väljendamiseks. Lisaks veel ilmekas nägu. Pildi all ükskõiksed näod. Nad kuulevad, aga ei tee välja. Keegi kannatab, tunneb valu. Aga see karje pole appihüüd. See on valust vabanemine. Võibolla hoopis need ükskõikse näoga mehed tegelikult oma ükskõikse näo varjus karjuvad oma valu öösse?
Umbsõlm -  jälle väga head värvid. Just selline roheline ongi umbsõlm. Pole ühtegi otsa, kus sõlme lahti harutada.
Varjud elavad - see pilt visualiseerib ühe kõige hullema painaja. Minevikust pärit mõtted, vimm, süütunded, kõik halvad asjad. Minevikus juhtus nii mõndagi head ka, aga see ei paina.
Poodud vari - see vari on väga konkreetne, üleni punane, ta meenutab kedagi, iseennast tõenäoliselt.
Vaatab taevast - sa näed seda, mis on sinu sees. Kui seal on painaja, siis näedki painajat.

Eestri lood "Elu lainetel"

ETV-s kolmapäeval 7. detsembril kell 22.30

Operaator-režissöör: Riho Västrik
Monteerija: Kersti Miilen
Tootjafirma: OÜ Vesilind

Selleks ajaks kui jää merelt läinud, on võrgud parandatud. Võrke parandavad kalamehed ise nagu ka kõik teised kalurite töödki.  Kala tahaks palju rohkem püüda kui nüüd lubatud on. Kuidas nad üldse ots-otsaga välja tulevad? Mida teevad needsamad mehed sellel ajal kui kalapüüda pole lubatud?

Mida need mehed mõtlevad, millest unistavad? Nende elu on just sealmaal, kus nad omadega praegu on. Näo järgi paistab, et võtavad palju viina.  Kas noorematel meestel läheb elu teisiti?

Selle ühe kuu vältel, mis räimepüügiks on lubatud pole vahet ööl ega päeval. Võrgud viiakse õhtul merre ja hommikul võetakse välja. Võrgu vettelaskmine on terve teadus, peab olema õigetpidi, märgitud ja hiljem leitav, ankrutega kinnihoitud.

Järgmisel hommikul on võrgud täis hõbedaselt „rõõmsalt sabaga vehkivaid“ räimi. Kui paat sadamasse jõuab, siis ükski saba enam ei liiguta. Räimedele lastakse voolikust veejuga peale ja nad liiguvad läbi jämeda toru otse kastidesse, labidatäis lund visatakse peale ja minek. Autod juba ootavad.

Ilusad kaadrid sadamast, taevast, valgetest pilvedest. Varahommik enne päikesetõusu. Siis tahaks ise ka seal olla.

Õrn sõda

Hillar kareva 80 sünniaastapäevalepühendatud kontsert.
Ivo Lille saksofon
Mati Mikalai klaver
Doris Kareva vahetekstid

3. dets Tallinna Raekojas

Hillar Kareva on kirjutanud palju muusikat Saksofonile.
Mulle väga meeldis tänane kontsert ja H. Kareva muusika. Meenub, et olen seda varem teinekord ka raadiost kuulnud. Elavas ettekandes on ikka hoopis teine asi, aga mõned palad tundusid päris tuttavad.
Meeldis Ivo Lille saksofonimäng, saksofoni soolod ja saksofonole kirjutatud muusika.
Samuti meeldis Mati Mikalai klaverimäng ja klaverimuusika osa tänastes palades.
Meeldis ka Doris Kareva vaikne jutt, kui ta tänase konserdi sisse juhatas luuletusega/ meenutusega oma isast "Harmoonia tund" ja tema loetud vahetekstid, tema enda luuletused.

Doris Kareva sõnul tema isa ise harmoonia ja tasakaaluni ei jõudnud, isegi kaugel sellest, aga ta püüdles sinna poole.
Minu arvates on Hillar Kareva muusikas päris palju harmooniat. Õieti mina ainult harmooniat seal täna kuulsingi. Klaver ja saksofon koos olid täiuslikh tasakaal, kord jõulisem, kord vaiksem. Ootan juba järgmist kohtumist sele ilusa muusikaga.

Eesti lood "Reis"

ETV-s kolmapäeval 30. novembril kell 22.30
Stsenarist ja režissöör: Valentin Kuik
Operaator: Arvo Vilu
Helirežissöör: Mart Kessel-Otsa
Monteerija: Kadri Kanter
Produtsent: Reet Sokmann
Tootjafirma: F-Seitse OÜ

Kolmekümne minuti jooksul saime kolme inimese elu kohta päris palju teada.

Noor naine: kooliharidust on tal vähevõitu, vast ikka põhikool on läbi käidud, aga ega kindlalt seda teada ei saa. Abivalmis ja kena tüdruk. Enda suhtes on ta võrdlemisi kriitiline. Peab ennast laisaks, viis aastat elas koos elukaaslasega, aga sellest polnud mingit kasu?! Kasu oleks vist olnud kooliskäimisest. Või mida ta kasu all mõtles. Reisisaatja pole just auväärne amet, on võimalik, et mõned tema tuttavad võivad temaga suhtlemise lõpetada. Pärit on tüdruk Lõuna Eestist. Tallinna tuli, kuna siin on paremad võimalused õppimiseks ja tööleidmiseks. Tegelikult ta arvab, et välismaa on siiski see koht, kuhu tahaks minna. Eesti mulla oma jalgadelt maha pühkida. Rootsis on kruiisiga juba käidud.

Vanem naine: pärit Ukrainast, hariduselt kultuuritöötaja. Üks õppejõud oli käinud Tallinnas laulupeol –jagas oma vaimustust laulvast ja tantsivast kultuurrahvast ka oma õpilastega. Meie kangelanna sattus Tallinna abielludes Eestist pärit mehega. Paari aasta pärast läks koos väikese tütrega Ukrainasse tagasi, kuna mees osutus alkohoolikuks. Töötas seal kultuurimaja juhatajana, aga lapse vanaema pealekäimisel tuli taas Tallinna. Ja siia ongi jäänud. Tütar on ammu suur ja mehel ja Soomes. Ta on nüüd väga üksik. Pole ühtegi inimest kellega sõnakest vahetada. Nii päevade kaupa. Reisisaatjana ikka mõne saad rääkida. Olgu siis kasvõi tere ja head aega.

Vanem mees, aga pensionini on veel mõni aasta aega: peab vist reissaatjana töötamist ebaprestiižeks, sellest hoolimata juba teisel ringil selles ametis. Oli varmalt valmis igaühele seletama, et ta töötab sellel kohal ajutiselt ja kohe kui ehitusel Soomes või Norras midagi pakutakse, siis jätab selle reisisaatmise päevapealt ja läheb vastu uutele väljakutsetele. Telefonis on tal salvestatud reisipildid 2006 aastal Egiptusesse – see oli kõige kirkam reisimälestus. Aga veel sai mitmel pool käidud ja maailma nähtud. Nüüd siis ajutine reisisaatja töö.

Tore, et need inimesed said võimaluse tööd teha. Tahaks, et neil ikka edaspidi ka hästi läheks.

Kõik me oleme reisijad, kuhugi teel. Miks inimestel läheb teinekord hoopis teismoodi kui oleks tahtnud? Astud bussi peale, et sõita kuhugi, kus on soe ja valge. Bussist väljudes oled aga lagedal väljal, ainult külm tuul ulub ja pimeduses eemalduvad bussi tagatuled. Millal oleks tulnud maha tulla? Miks ei märganud, et see pole üldse õige buss?

Lugude jutustamine päästab maailma

Selline pealkiri oli 25 nov Kultuuripealinna ajalehe tagumisel küljel, soovitajaks Hasso Krull.
Lugusid jutustati Vanalinna Muusikamajas 27 nov.-l pühapäeva õhtul, algus kell 5. 
Alguses tutvustas Doris Kareva oma uut raamatut, see on juturaamat ja ta luges sealt kaks juttu ette.  Esimene jutt oli Vihmajumalast ja ühest tüdrukust. Teine jutt oli poisist, kes leiti soost mättalt koos hundiga, inimesi nähes hunt põgenes ja laps viidi külla ja seal ta kasvas suureks. See jutt kõnetas mind otseselt ja sellepärast meeldis ka väga. Tegelikult ka see Vihmajumala jutt oli justkui mulle saadetud sõnum. Kummaline. Aga muinaslugu peabki selline olema. Raamatuid sai kohapeal osta ka, aga kahjuks polnud mul raha kaasas, nii tuleb see raamat osta poest.
Edasi võttis järje üle Piret Päär ja täiesti sujuvalt hakkaski lugusid rääkima. Ta on juba 20 aastat lugude vestmisega tegelenud ja see tuleb tal suurepäraselt välja. Vahepeal rääkis mõned lood Anne Türnpu.
Siis näidati ühte filmi Austraalia pärismaalastest. See film pidi ka olema omamoodi lugudena jutustatud ja seepärast seda vist näidatigi. Minu jaoks oli film liiga pikk  ja lõppkokkuvõttes õhtu läkski liiga pikaks. Kuna oli ikkagi pühapäeva õhtu, siis hakkas suurem osa rahvast peale kella kümmet tehtud vahepausi ajal ära minema. Kuigi siis alles hakkas küllap kõige huvitavam osa peale. Minu jaoks kindlasti, aga paraku olin ka üks äraminejaist.
Kuna olin esimest korda lugude jutustamise õhtul, siis minu jaoks oli kõige ägedam just see, kuidas Piret ja Anne lugusid jutustasid, neid oleks võinud tegelikult hommikuni kuulata. Kahetsen ainult seda, et pole sinna varem jõudnud/ sattunud. Aga nüüd katsun olla tähelepanelik ja järgmist korda mitte maha magada.
Ma tahan õppida lugusid jutustama. Ma arvan, et see on põnev, ja ma arvan, et see muudab maailma. Vähemalt minu maailma ja kui mul on kuulaja, siis muutub natuke tema maailm. Aga isegi, kui ma jutustan oma loo endale, alustuseks kasvõi ühe loo, sest niipalju sain ma aru, et lood on lühikesed, siis hakkab väike muutumine peale.
Minu arvates peitub lugude jutsutamise maailmapäästev mõte selles, et lugu jutustades saad anda talle enda poolt head energiat. Nende lugudega on mingi maagiline asi. Mismoodi see täpsemalt käib, seda tahaks küll väga teada saada.

Vaino Vahing "Pulmad"

Eesti Draamateater, väike saal

lavastaja Ingo Normet
kunstnik Liina Unt
osades: Lembit Ulfsak, Mari Lill, Ivo Uukivi, Merle Palmiste
Näidendi on Vaino Vahing kirjutanud 1977 aastal.

Kõige parem oli kavaleht. Sest Vaino Vahing oli igal juhul huvitav ja tark mees.  Tema näidend "Pulmad" lükati omal ajal tagasi, kuna olevat kunstiliselt nõrk. Vahing ise arvas,et peamine põhjus oli poliitiline. Teemad on jah küüditamine, nõukogude vaenulikkus jne, aga näidend on nõrk. Hea näitleja ikka ei saa midagi teha kui materjal on vilets. Paraku. Päris piinlik oli, nii vilets lausa.

Kavalehelt võis lugeda teiste seas ka Jaan Kaplinski mõtisklusi Vaino Vahingu "Päevaraamatute" üle. Esmalt avaldatud Eesti Ekspressisi 2006.a. Teinekord oleks vist õigem kodus lugeda, kui minna teatrisse. "Päevaraamat" on juba pikka aega lugemiseplaanis olnud, nüüd sain Kaplinskipoolse soovitusena viimase tõuke see raamat endale koju tuua ja lugema hakata. Tasus ikka teatrisse minna!

Eesti lood. "Kartuli Wabariik"

ETV-s  23. novembril kell 22.45


Režissöör: Kätlin Kaganovitš, Mart Raun
Operaator: Mart Raun
Helioperaator: Rein Fuks
Montaažirežissöör: Liis Nimik
Helirežissöör: Tarvo Schmeimann
Produtsent: Liis Nimik
Tootjafirma: Alasti Kino OÜ

Ilus Lõuna Eesti küla, looklev tee viib künkale, tumesinine taevas ennustab suvist vihma. Roosad sirelid vaasis. Sisised kellukad, mida Tarmo korjab koos juurtega. Palju ehedat loodust. Hea operaatoritöö.

Jaaniõhtul üks külanaine, kes peab väikese kõne kaamerale: need kultuuri inimesed siin maal on ühed muiduleivasööjad. Nad ei tee (ei tooda) midagi. Tarmo olevat erand, tema otsib uusi võimalusi.

Tarmol on suuri plaane: vannikino – oled ürdivannis, jood ja sööd ning vaatad samal ajal vabaõhukino.
Jalgadega ja baldahhiiniga vann on juba olemas. Vahepeal ronib Tarmo sinna vanni, joob klaasikese veini ja kujutab ette kuidas oleks sealt kino vaadata. Mina kujutasin kohe ette, kuidas vesi seal kiiresti külmaks läheb ja kes siis sooja vett juurde kallab?

Tema peamine unistus on Kartuli Wabariik. Ta on juba 100 tuhat krooni toetust saanud, et koolimajas remonti teha. Sest plaanis on koolimajja teha õppeklass, kus saaks kartuli asju teha ja arutada, siis veel muuseum, pärimusteater ja lõpuks vannikino kah.

Tarmo ise pole kartulit maha pannud, tal on suuremad ideed.

Seal oli veel üks noorem külamees, kelle nime ei saanudki teada, temal on kartul maha tehtud. Talle meeldib neid rohida ja üles võtta. See on omamoodi rituaal. See oli kohe nagu õigem mees. Tema oleks võibolla Kartuli Wabariigi ellugi viinud. Aga temal polnud sellist ideed. Aga elutervet olemist oli temas küll tunda.

Nagu nendes autolavka meesteski.
Film on lugu sellest kuidas mõtted tulevad ja kaovad ja midagi ei jää järele. Tavaliselt ei pane seda tähelegi.
Hea film.

"Marquis d´Artiste" Rodolf Sirera

Rodolf Sirera (1948) on üks olulisemaid katalaani dramaturge. Tema näitemäng polemiseerib elegantselt prantsuse filosoofi Denis Diderot' (1713-1784) kuulsa teosega "Näitleja paradoks" – kas hea näitleja peab tundeid lihtsalt usutavalt esitama, etendama või neid ka päriselt läbi elama? (lõik Draamateatri kodulehelt)

Draamateatris maalisaalis. Osades Jan Uuspõld jaHendrik Toompere jr
lavstaja Hendrik Toompere jr jr, kunstnik Marta Laan

Mina läksin vaatama peamiselt sellepärast, et septembri lõpus sai kataloonias käidud, ja siis selle reisi jätkuks sobis see katalaani etendus päris hästi.
Tegelikkuses aga kahjuks polnud katalooniaga seal mingit pistmist. Autor oli näidendi vaid katalaani keeles  kirjutanud.
Minu jaoks oli näidend nõrk, ei usu et mõni kogenum lavastaja seal ka parema tulemuse oleks saanud.
Algus oli isegi natuke põnev, aga mida edasi, seda rohkem käest ära läks.
Sisu oli selline, et üks markii kutsub enda poole ühe tuntud näitleja ja mõningase igava ja veniva  sissejuhatuse järel teeb talle ettepaneku üht tema kirjutatud näidendit mängida. See koht näidendist, mis ettekandele peab tulema on Sokratese suremine. Selleks, et see oleks usutav, joob näitleja enda teadmata mürgitatud veini ja markii siis vaatab nö live's kuidas teine inimene sureb.
Seal oli küll veel mingit nipitamist, et võibolla ikka ei sure jne, aga lõppkokkuvõttes täiesti mõtetu jant. Huvitav, et igasugust jama ka lavastatakse. 

Jaan Toomik "Turist"

03.11-26.11.2011 Vaal galeriis

Mina käisin täna 19. nov kella ühe paiku. Sattusin esimest korda Vaal galeriisse nüüd, kui ta on uues kohas. Ükskord otsisin seda asjatult, tahtsin näha Rauno Thomas Mossi näitust, aga tookord jäigi see otsimine vihmas ekslemiseks.
Jaan Toomik on nüüd 50 aastane ja see näitus on sünnipäeva näitus. Kuna kõik pildid ja ka video "Jooks" on tehtud 2011, siis ei ole tegemist kokkuvõttega, on lihtsalt üks näitus siin ja praegu.
Toomiku videod on olnud alati väga hästi teostud, vähemalt niipalju kui mina neid olen juhtunud nägema. Tavaliselt on videod olnud väga sisukad, pigem lühifilmid; nagu luuletused. Nendest jääb meelde paksu romaani mõõtu sündmusi, aga tavaliselt on  nad päris lühikesed.
Seekordne "Jooks" oli selles mõttes natuke teistmoodi, seal on kunstnik ise ja see mis toimub tuleb vaatajal endal välja mõelda. Üks Inimene on jõudnud ühte kohta, ühte aja/ ruumipunkti. See koht on natuke hirmutav, mitte päris see mida oleks oodanud. Kas see koht ja aeg tuleb omaks võtta või kas on üldse mingit muud võimalust? Et sellest kohast pääseda, tuleb see enne omaks võtta. Tuleb leppida sellega, mis praegu siin on. Aga sellest kohast tahaks siiski minema. Niisugune tunne oli seda vaadates. Ja tundus, et minema sealt pääsetaksegi. Kuigi see pole täiesti kindel, on veel ka teine/ teised võimalused.
Mis veel video teostusse puutub, siis heli on täiuslik, iga krõbin kostab suurepäraselt. Ka pilt oli väga hea, küllap taotluslikult, eeskujuks kõikidele algajatele ja paljudele jua tegijatele vidokunstnikele.     

Mulle on Toomiku pildid alati väga meeldinud. Seekord on väljas 5 pilti.
Esimene on "Puhkaja", kus kunstnik ise puhkab. Toomik on osanud ennast väga hästi tabada, mis pole ka ime, kuna ta on endale ikka heaks modelliks olnud. Istuv mees, natuke väsinud ja natuke kurb.
"Otse paradiisi" on selline teistmoodi pilt, jääb mulje, nagu pääseks paradiisi läbi puhastustule, sest tulemöll seal pildil paistab olevat. Aga tundub, et see põlemine on pigem hea, igal  juhul mitte valus. Ja paradiis juba terendab. Tundub, et paradiis on siinsamas, selles maises elus. Või vähemalt samal ajal selle maise eluga.
"63 kilomeeter" ja "Turistid" on mind eriti ei kõnetanud. Mulle tundub, et on mingi meestevärk, millest ma eriti aru ei saa, ja eriti ei taha saada ka. Kui on kaks või enam meest koos, tekib neil mingil alateadlikul tasandil omavaheline võistlus. Nad ise tekitavad mingil sõnatul kokkuleppel olukorra, kus mõned on ülemal ja mõned alamal. See, kuhu sa seal satud, sõltub sellest, kes need teised parasjagu on. Mõnikord võid olla ühel positsioonil, teine kord sellest täiesti erineval.
"Kohtumine sõbraga Marfas" tore pilt sõbraga kohtumisest.:) Kaks meest seisavad sõbralikult, käsi teise õlal. Mõlemad on seesama mees. Nad on ühtemoodi.

Dostojevski "Idioot" ja naisküsimus

Marta Sillaotsa tõlge 1975.a.

Kirjutatud ajavahemikus 1864-1869.

„Idioot“ mõjus väga kaasaegsana nüüd lugedes seda 2011. Natuke meenutab selle raamatu ümber toimunu ja võib-olla ka toimuv tänapäevaseid moodsaid filme, milles on nii ohtralt viiteid, et käesolev võib sinna kergelt kaduma minna. Meenub kohe „Püha Tõnu kiusamine“. Aga sa võid seda vaadata ka ilma viiteid tähelepanemata. Mis siis järgi jääb? Sest vaataja ei pruugi ju viiteid/ vihjeid mõista?

Lugesin „Idiooti“ puhtast soovist midagi head lugeda. Dostojevski kirjutab ju hästi. Kohati on lugemine puhas nauding.

Dostojevskile meeldivad naised. „Idioodis“ on naised aupaistel, targad, ilusad, iseteadlikud. Naistel kogu see hääbuv aadelkond püsibki. Ei meenu, et ükski naine poleks olnud tubli ja hakkaja. Alates Lizaveta Prokofjevnast – tema oli ju perekonna pea, tema dikteeris tempo, millega jalutamas käidi, tema valis kellega suheldi, tema pani pahaks ja andis andeks. Samas oli Lizaveta Prokofjevna ikkagi eeskätt ema. Kõige tähtsam oli tema tütarde käekäik. Ta jumaldas oma tütreid, kuigi Aleksandra oli juba „ohtlikult“ vana ja polnud veel mehele läinud. Pealegi armastas Aleksandra maiustada, mis aina kaalu juurde tõi, aga Lizaveta Prokofjevna ei tohtinud iitsatadagi, sest muidu oleks võinud juhtuda, et teda poleks enam üldse kuulda võetud.

Jepantšinite tütred olid kõik „naisküsimuses“ väga teadlikud ja seega otsustasid nemad ise kas ja kellega abielluda või kuipalju maiustada.

Isegi kui kõik naised ei olnud nii iseteadlikud, siis rumalad polnud nad kindlasti. Mõned olid lihtsalt „sisemiselt“ targad, näiteks Veera Lebedeva. Ega kõiki tegelasi ei jõuagi romaanis sügavalt avada.

Iseloomulik on ka see, et abieluettepanekugi tegi Vürstile Aglaja.

Aga mehed? Ei meenu ühtegi meest, kelle puhul oleks tunda Dostojevski enda poolehoidu. Enamuses on nad joodikud, iseloomutud, arad. Isegi armuke tõmbas vanal kindralil naha mitmekordselt üle kõrvade.

Ja Vürst? Algul oli temas lootust, vist ka kirjanikul. Kuid mida edasi, seda kurvemaks läks kõik Vürstiga seonduv. Jah muidugi oli Vürst tänapäevases mõttes väga mõistev kõikide inimeste suhtes. Aga kas ta oli hea? Miks ta ei saanud head teha, teisi inimesi aidata?  ta vist natuke seda soovis? Inimene ei saa kedagi aidata, kui tema enda vajadused on rahuldamata. Ainult andes, ise midagi vastu saamata hukkud ja tood hukatust teistele. Armastus on suur jõud, kui Vürst oleks laskunud armastusel endas olla, kui temas oleks olnud ruumi armastuse jaoks, siis oleks ta saanud võimsaks. Tarkus koos armastusega on suur vägi.

"Maria Stuarda" Caetano Donizetti

Ooper

Helilooja Gaetano Donizetti
Muusikajuht ja dirigent Mihkel Kütson
Dirigent Lauri Sirp
Lavastaja Roman Hovenbitzer (Saksamaa)
Kunstnik Roy Spahn (Saksamaa)
Valguskunstnik Palle Palmé
Osades: Alla Popova või Aile Asszonyi (RO Estonia), Karmen Puis, Valentina Kremen, Oleg Balashov (Peterburi Maria teater), Atlan Karp, Märt Jakobson

Meie käisime vaatamas etendust 11.11.2011 reedel. Kuupäev oli valitud täiesti juhuslikult nagu ka rida 11 ja koht 11.
Mina polnudki enne Vanemuise väikeses majas käinud. Asub ta Zooloogiamuuseumi vastas ja tean seda maja ammust ajast, nüüd siis sai ära käidud.
Üllatas, et saal oli pooltühi. Aga etendus meeldis. Kuna mulle meeldib väga Aile Asszonyi, siis tema pärast piletid võetud saigi. Muidugi on võimalus, et võib olla ka teine osatäitja - ja nii seekord oligi. Alla Popova oli ka täiesti hea. Karmen Puis oli väga hea ja Oleg Balashov Peterburi Maria teatrist oli ka väga hea. Eriti meeldis mulle see lugu, mille Donizetti võttis oma ooperi aluseks. Tegemist on F. Schilleri näideniga "Maria Stuart", ajalooliselt sellist lugu pole juhtunud, aga see pole ju oluline. Minu jaoks on oluline võimalus suhestuda tegevuse ja tegelastega.
Lisaks Vanemuise teatri signatuur enne etenduse algust ja üleüldse armas Tartu.
Kava andis ka põhjaliku ülevaate kogu selle ooperi ajaloost. Vahel lihtsalt meeldib kõik.

"Art Must Be Beautiful". Marina Abramović

Art Must Be Beautiful. Marina Abramovići valitud teosed
Kuraator Rael Artel
Tartu Kunstimuuseumis 15.09-13.11.2011


Esimene: Art must be beautiful.
Video sellest kuidas üks depressiivne naine kammi ja harjaga on juukseid kakub ja kammib, siis jälle segi ajab ja uuesti kakub ja kammib. Kogu see etendus kestab 14 minutit. Selle kakkumise saatel ütleb ta pidevalt, "Art must be beautiful. Artist must be beautiful." Nagu oleks tal kõigest villand, ilus olemisest, nähtav olemisest, kohustustest kellegi ja millegi ees. See kõik on tekitanud lõputult väsimust, tüdimust, lõpuks viha enda ja kogu maailma vastu. 
Kui paljud viitsivad 14 minutit seda vaadata? Aga kas peaksidki?
Millegipärast ollakse sageli seisukohal, et mida mustem ja masendavam on kellegi elu, mida õnnetum ja traagilisem keegi on, seda sügavam ja targem ta on. Kannatused on targaks teinud, või midagi sinnapoole. 
Kannatamine kui väärtus iseenesest.  

Teine: Sibul.
Seal oli M.A. juba tublisti vanem, aga jonni pole ta veel jätnud. Sõi mugulsibula koos koortega ära. Pisarad jooksid silmist, sibul tuli koos süljega suust välja, kogu lõug ja nägu sibulasöömisega koos. Taustal tekst, mis väljendab kunstniku M.A mõtteid, mis väljendavad kannatust ja valu. Miks sa kannatad? Vägivalla pärast on häbi. Midagi veel. Häbi enda pärast, piiratuse pärast.
Keskealine naine sööb sibula koos koortega ära, et väljendada seda piina, mida valmistab talle tema elu. Tema jaoks erakordne ja tähenduslik, nagu elu ongi. Iga elu on erakordne.  
Aga ainult läbi enda saad sa maailma näha, seda mida näed teistele näidata. Näidata enda kaudu elu ja valu erakordsust.

Kuldne mask "Inishmani Igerik"

http://www.kuhuminna.ee/teater/493732/event/

Teater „Silla juures" (Perm)
Autor: Martin MacDonagh
Lavastaja: Sergei Fedotov

„Kuldse Maski 2010" preemia nominent - draamateatri parim väikevormi lavastus, parim lavastajatöö - Sergei Fedotov; parim meesosatäitja - Ivan Malenkihh.

Festivali „Kuldne Mask" žürii eriauhind

Etendus oli Vene Draamateatris 7. novembril
Saal oli rahvast täis, peamiselt venevaatajad, kuid oli ka eestlasi. Tuli mõte, et vene inimene võiks rohkem ka eestikeelset teatrit vaadata. Teistmoodi eesti teatrist oli see, et peale igat pilti, kui korraks pimedaks läks oli aplaus.
Linnateatri etendust pole näinud,  tean et Jaanus Rohumaa lavastatud ja hea vastuvõtu saanud nii publikult kui ka mitmel korral auhinnatud .

Kasutasin kõrvaklappe, mis võtab vist natuke emotsiooni maha või vastupidi, laseb natuke leebem olla.  Näitlejad olid head. Kavalehel märgiti, et tegemist on autori kõige sentimentaalsema looga. Sentimentaalne oli lugu tõepoolest. Minu jaoks liiga sentimentaalne. Jõudsin isegi mõelda, et oleks võinud esmaspäeva õhtul kodus olla ja Jüri Üdi klubi vaadata. Aga äraminekuplaani siiski ei olnud. Tulevikus olen veidi valivam ja vene teatri esituses lähen vaatama päris vene tükki. 

"Õitseng" Martin Algus, Ingomar Vihmar

Eesti Draamateater
osades: Ivo Uukivi, Harriet Toompere, Margus Prangel, Tiit Sukk, Kleer Maibaum, Mihkel Kabel, Ingomar Vihmar
5. nov etendus väikeses saalis


See näidend on jätkuks uuele või uuenevale teatrile, nagu oli Tartu uue teatri "Sisaliku tee".
Seekord küll ikka natuke teistmoodi, rohkem keskendutud kahe inimese vahelistele suhetele, haiget tegemisele ja haiget saamisele.  Kui erinev on mees naisest, täiesti erinevad maailmad kõrvuti.
Vaataja kipub ikka selle poole, kellele rohkem haiget tehakse või kes rohkem haiget saab. Mees saab rohkem haiget, kuigi ega meeski puhas poiss ei ole, võib haiget teha küll.
Mulle meeldis kõige rohkem Ivo Uukivi. Ehk oli tema osa ka selline rohkem võimaldav, kuigi kavalehe järgi võiks arvata, et igaüks elaski oma elus ja enda kogetut. Ivo UUkivi tegelane  oli ka kõige haavatavam.
Siiski tekkis kohati tunne, et seda sama näidendit oleks saanud paremini lavastada. Materjal oli väga paljulubav,  võibolla oleks tulnud kasuks, kui lavastajal oleks rohkem oma nägemust olnud. Praegu kippus kõik üsna pinnapealseks jääma. Meeldisid ehk kõige rohkem need kohad, kus oli piinlik. Oleks võinud isegi rohkem piinlik olla, seda olekski ehk võinud lavastada, vinti juurde keerata, et oleks siis rohkem piinlik.
Näiteks see suvila stseen, kus külalised ootamatult lahkusid, erti hea oli, kuidas naine (Kleer Maibaum)  kotile järele tuli. Kleer Maibaumi osa oli ka üks paremaid,mida tema esituses näinud olen.
Ja see oli hea koht, aga jah, oleks võinud veel parem olla, kui naised jäid omavahele. Rääkida polnud nagu midagi. Seda võiks teinekord lausa edasi arendada, et polegi midagi rääkida ja tuleb veel pikk õhtu koos veeta.
Piinlikkuse mõttes oli Mihkel Kabelil tänuväärt roll. Ja ta oli ka väga hea. Aga oleks veel piinlikumaks võinud minna. Eriti kui oled samal peaol oma naisega, kus on sinu naise eksmees, kes on kurb, kes on elus ja on kohal. Mida sa seal ikka räägid. Piinlik igal juhul.
Margus Prangel oli ka oma tuntud headuses, eriti tuntav oli tema headus seekord peale surma linnuna. Ta oligi lind.
Teatri uuenemine on väga tervitatav.

  
      

Kuldne mask

CASTING-OFF (Lahutamine)

4. november Nokia Kontserdimaja 19.00  Eriprogramm „Perm. Aktuaalne linn"
CASTING OFF (Lahutamine) / Reisimine vastutuult
Teater „Jevgeni Panfilovi ballett" (Perm)
Idee, koreograafia ja lavastus: Larissa Aleksandrova
Muusika: Vladimir Martõnov, «Les Reines Prochaines», Aleksandr Vertinski
„Lahutamine" on „Kuldse Maski 2010" preemia laureaat - kaasaegse tantsu parim etendus; parim valguskunstniku töö -  Aleksei Horošev.

Saalis oli peamiselt venekeelne publik. Peale meie siiski mõned eestlased veel. 

Esimene vaatus Reisimine vastutuult oli väga hea. Rongi ootamise motiiv oli väga hea. Olid mehed ja naised ja laps. Laps oli väga hea, väga plastiline, loomulik. Küllap saab tal balletis veel tulevikku olema. Aga terve trupp oli hea. Mees ja naine - nii erinevad oma olemuselt, vajadustelt. Mees kui lihtne, aus, siiras (kindlasti mitte primitiivne). Siis Naine, kes tahab jumal teab mida. Täiesti erinev maailm, igal oma. Mees on siin ja praegu, naine teeb kõik nii keeruliseks, keerab esmalt ennast sõlme. Saa siis aru, mis tal vaja /viga on.
Teisalt mees kui jõupositsioonil olija, naine kui alluv ja ohver.
Ja siis laps selles maailmas. Kus on isa ja ema, isa uus naine ja ema uus mees, selle eelmine mees ja selle uus naine jne. Ühest küljest kurb, teisest küljest nii tuttav ja tavaline.

Teine vaatus Casting / Lahutamine oli minu jaoks vähem kõnetav.  Palju ängi ja väga palju erinevaid kujunduselemente. Natuke liiga keeruliseks aetud oma keerukusega. Samas head kostüümid mõlemas vaatuses.
Seekord balletilaval lisaks laulmisele ja rääkimisele tehti ka suitsu.

Nokia kontserdimaja saal tundus seekord juba kodusem, puitpõrandad hakkasid rohkem silma. Kuid ikka on ta veel võõras. Ruumi /halb?/energia võtab natuke tulemust vähemaks. Või mis see on?  

 

2 näitust Kunstihoone alumistes galeriides

29.10.2011 - 05.11.2011
Puerperium / Sünnitamine
Minna Havukainen
Kõigepealt Linnagaleriis Sünnitamine. Sünnitamisest on lõputult kõiksugu filme tehtud, selline lähenemine on minu jaoks vähemalt esmakordne. Olen ise ka sünnitanud ja alati tagantjärgi mõelnud, et kõik valu ja vaev on silmapilkselt meelest läinud, kui laps on sündinud. Jääb ainult lõputu rahu ja tänutunne. Neid pilte vaadates tuleb meelde küll, et tõesti rinnad olid valusad ja veel mingid ebameeldivused, aga see oli ju ainult nii lühikest aega; kogu pidulikkus ja rõõm, mis lapsega koos tuli on see, mis sellest ajast meelde jääb. Pealegi tänapäeval on sünnitamine enamsti perekondlik, ka mees on kaasas ja pärast ollakse perepalatis päev või paar ja minnakse koju. 
Minu jaoks on see näitus sama, mis teha näitus päevadest ehk mensuajast. Seda kogeb enamasti iga naine, selles mõttes on kõik võrdne ka ja igaüks võib ära tunda ja samastuda. 
Tagumises ruumis oleksid verised sidemed ja tampoonid pildistatuna ja esimeses mõned, kellega fotograaf saab parema kontakti seisaksid lihtsalt ihualasti,veri nirisemas mööda kintse, sest lõpuks selline ju elu on ja miks mitte kõike letti lüüa.


21.10.2011 - 14.11.2011
Hingetõmbeaeg / Moments of Reprieve
David Birkin, Adam Broomberg & Oliver Chanarin, Ori Gersht, Idris Khan, Eleonora Rossi, Indre Serpytyte ja Taryn Simon.
Peale Sünnitamise näitust läksin helgema lootuses Kunstihoone galeriisse, lootes midagi vähe helgemat. Millalgi oli seal Malle  Leisi juubeli näitus, ja see vist päästis mõnegi enesetapja elule, kes tuli KUnstihoone ülevalt. Enam ei mäleta mis või kes seal üleval tookord oli, kuid midagi äärmiselt masendavalt mõjuvat. Malle Leisi piltide elurõõm õnneks kustutas kogu eelneva halva.
Seekord nii hästi ei läinud. Kuigi plakat uksel lubas, et midagi lausa taoistlikku - midagi umbes sellist, et pildistaja on otsinud seda, mida ei ole. Väga paljulubav. Nii palju võimalusi. Tegelikkuses keskenduti olnud õudustele - sõdadele, mõrvale, inimlikule tragöödiale. Jah, praegu neid ei ole, aga otsime ja leiame ja toome need oma alateadvusesse ja nad on tükk aega meiega, kuigi neid teatud mõttes ei ole.

Oleks ometi keegi, kes suudaks näha maailmas ka midagi head. Kui sa ikka pole hästi negatiivne ja ei roogi lagedale kõige hullemaid asju, siis pole sa piisavalt diip. Aga diibid ümisevad rahulolevalt oma väikses ringis ja on kogu maailma suhtes, nad ise kaasaarvatud väga lootusetud, eitavad, masendunud.

"Surmatants" Gregory Rose

Tallinna Niguliste kirikus 29. oktoobril 2011

Tekst: tundmatu saksa keskaja autor; Reekviem 
Esitas Eesti Filharmoonia Kammerkoor
Dirigent Gregory Rose

Enne kontserdi algust oli umbes 20 min pikkune Surmatantsu  ja Bernt Notke teemaline loeng, Tarmo Saaret Niguliste muuseumi direktori poolt.
See ja kavaga kaasas olnud Surmatantsu tekstide tõlked olidki kõige huvitavam osa. Tekstid on alamsaksi keelest tõlkinud Rein Sepp.
Surmatanstul on 7 pilti või stseeni, kus surm lööb tantsu elava kõrval. Ja need tekstid on väga sharmantsed, surm on tõeline võrgutaja. Lisaks on need tesktid hämmastavalt kaasaegsed, kuigi inimene ju ei muutu,ei peaks enam hämmastuma.
Surm tuleb järele vanusest ja soost ja kuuluvusest küsimata. See on väga tervitatav ja elujaatav lugu. Tasub meeles pidada. Tegelikult oleme lõuks ikka kõik võrdsed ja kõik on mööduv. Ainus, mis on tõeline,see on praegune hetk. Õnnelik saad ollavaid praegu,sest see mis on möödas, sellega on lõpp ja loota,et tulevikus, kui taetud tingimused on täidetud saan võibolla ka õnne nuusutada või täisväärtuslikult elada või mis iganes muud on asjatu lootus.
Ja surm seisab su kõrval kogu aeg, pealegi võib tal olla mitu nägu ja sa ei pruugi teda äragi tunda. 






Muusikaline pool oli väga ootuspärane. Ei midagi erilist, aga ette ka midagi heita pole.
See, kuidas Gregory Rose Surnmatanstu nägi ja selle muusika kirjutas, on tore lugu. Kõik muusikaväline on natuke huvitavam selles loos. Surmatants ise on minu jaoks suur avastus ja avaneb täiesti uues valguses. 

Salvador Dali näitus Viinis

 Kunsthalle Wien 22.juuni-23 oktoober 2011
 Le Surre`alisme, c'est moi!

Käisime 23 okt, so viimasel lahtioleku päeval, jõudsime umbes kella 3 paiku sinna kohale. Järjekorrasoli ca 100 inimest, näitus oli avatud kella 7-ni ja kella poole 6 ajal lahkudes oli veel umbes 30-40 inimest järjekorras. Nii, et Viinis on kunst popp! 
Väljas oli umbes 70 valitud tööd - joonistused, skulptuurid, maalid, filmis, videod - nä kõikvõimalik alateadvuse väljendus.

Millegipärast olid  pildid hämaralt valgustatud ja pidi lausa ninapidi lähedalt vaatam,et aru saada. Eriti joonistused vajasis lähedalt vaatamist, kuna hariliku pliiatiga enamasti A4 formaadis töödest muidu poleks hästi sotti saanud. Kahjuks jäi minu jaoks paljugi hämaraks, kuna  Dali elu ja loominguga ma eriti kursis ei ole. Isegi tema Geeniuse Päevik on alles alustatud, kuid ootab oma järge. Pealenäitusel käimist igaljuhul võtan selle ette.
Tahaks teada, mis ta sürrealistide hulgast välja arvati, kuna tema pildid täna vaadates poleks sellise vastandamise õhjuseks.

Joonistused olid paras kribu, minu arvatse oli seal põhiline fallose motiiv, päris põnev oleks teada, mis seal tegelikultoli, kuigi vast ikka fallos oligi. Kõige rohkem jäi meelde tema autoportree, või siis foto, kus vuntsid ulatuvad otsapidi silma. Üks selle pidi teisendus oli selline, kus silmade asemel olid rohelised smaragdid ja vunsid ka mingit sellist vääriskivi karva.
Veel jäi meelde Elisabeth Tailori'st pilt, kus tal on Kleopatra pea profiilis, kuid keha on nagu vanasti riidest nukukeha, ja seljatagant on see kokku õmmeldud nagu laip peale lahkamist. Selle pildi autor oli üks Dali koolkondlasi, Fransesco Vezzoli, 2008.
Seal oli veel teisigi tema jüngreid omatöödega väljas, kes olid ka päris põnevad. Dali on mind juba mõnda aega jälitanud, eks näis,mis edasi saab. Aga võib-olla sai ta mind nüüd juba kätte!?

Rahast ka: enne Viini minekut ostsin Tallinna Kaubamajast kokkupandava vihmavarju,sellise lapiku, mis käib hästi väikseks kokku ja on seepärast eriti mugav käekotis kaasas kanda. Tundud kallivõitu olevat, hind 14,90eur, ja seal muuseumi poes maksis täpselt samasugune vihmavari 7,90eur.

 

"Punane". Eesti Draamateater

Lavastaja Priit Pedajas
Kunstnik Riina Degtjarenko
Tõlkinud Martin Algus
Osades Ain Lutsepp ja Uku Uusberg 
http://www.draamateater.ee/punane

Vaatasime  22 oktoobril Draamateatri väikses saalis.

Hea näidend ja head osatäitmised. Kuna näidend oli kunstnikest, siis oli saalis ka mitmeid kunstnikke ja muidu kunstiinimesi. See tükk vist veidi eeldas kunstihuvi, kavalehel kirjutab Jaan Elken, et teistsuguse kultuuritarbimisega ühiskonnas, kus on kunstiteadlikum publik, oskab publik ka õiges kohas õigesti reageerida. Meie publiku kohta midagi halba öelda ei saa, et  reageerib siis õigesti või valesti. Küllap ikka pigem õigesti. 
Aga huvitav oli vaadata, et 1958-1960 aastatel kunstnik, isegi kui ta polnud vaene, kaugeltki polnud sel ajal kõik kunstnikud vaesed, ega ole praegugi , ühesõnaga kusntnik suhtus rikkamatesse inimestesse üleolevalt ja põlgusega. Seal näidendis oli ka noor mees, kes esindaski kõike uut, mis 60-ndatel tuli, kuid ka tema arvas, et peenesse restorani tellimuse peale pilte teha on enda mahamüümine. Üldse tundub, et tol ajal oli vastandumine kunstniku ja ülejäänud maailma vahel teravam. Mulle tundub, et praegu tekib vastandumine pigem andetuse varjur, vahel ka lihtsalt arusaamtuse tõttu. Kui inimene satub kitsikusse, olgu siis kunstnik või keegi teine, tundub, et kogu maailm, või keegi konkreetselt on tema ja teiste hädaliste hädades süüdi.
Suur kunstnik on sageli tõeline egomaniakk, nagu siin näidendis peategelane Mark Rothko, sellest hoolimata mõjus see lugu südamlikuna ja oli isegi veidi liigutav. Muidugi,   mõlemad näitlejad on kahtlemata  väga head, ja hästi lavastatud ka.

NYYD´11 avakontsert

20 oktoober Estonia Kontserdisaal
Britten Sinfonia (Suurbritannia)
Nicholas daniel (oboe, Suurbritannia)
Dirigent James Macmillian (Suurbritannia)

Kavas:
Tõnu Kõrvits "Hümnid virmalistele". Esiettekanne, festivali NYYD tellimus
James Macmillia, oboekontsert 2010 James Macmillian, "Tryst"/ "Kokkusaamine" (1989)

Väga meeldis oboekontsert ja oboist Nicholas Danieli meisterlik esitus. Kavalehest selgus, et tegemist on väga mitmekülgse inimesega, lisaks on ta veel dirigent ja festivali korraldaja. Ja esineb väga palju ülemaailma oboesolistina.
Tõnu Kõrvits on mõnikord rohkem meeldinud, seekord jäi veidi kaugeks. Kaasaegne sümfooniline muusika on ka selline, mis südamesse naljalt ei lähe. Võibolla tulevikus, kui ta on juba endisaegne, siis kõnetab rohkemaid inimesi. Muidugi mõnikord läheb ka kaasaegne muusika rohkem korda, olgu või Tõnis Kõrvits. Vist jaak Sooäär ja Tuule Kann esitasid tema muusikat ja see meeldis ja läks rohkem korda.
Kes võiksid olla kaasaegse klassikalise muusika kuulajad?  Autos kuulamiseks hästi ei sobi. Kas kodus kuulaks?  Pärti kuulan, aga eriti  rohkem mitte. Tormis pole kaasaegne klassikaline muusika, tema on midagi muud.
Sellised mõtted tulevad, sest saal oli hõredavõitu. Meie keskmisel rõdul, ja teises osas oli saalis ca 1/4 ära läinud. Kusjuures saalis so põrandal olid peamiselt muusikainimesed. No oli igasugu inimesi muidugi.
Kas ka seesama teema, millest Karin Hallas-Murula rääkis seoses kaasaegse kunstiga, mida väga vähe vaadatakse. Isegi teised kunstnikud ja muud loomeinimesed ei käi vaatamas.
 

Miro muuseum Barcelonas

2.okt. 2011
Miro muuseumi saab Placa Espanya'lt metroo nr 2 ja 3-ga, 3 peatust ja siis köisraudteega veel natuke ning oledki Montinjuici'l kus asub ka Miro muuseum.
Kuna oli pühapäev, siis oli muuseum avatud ainult poole 3-ni. Vaatamata sellele, et tegemist on püsiekspositsiooniga, oli ukse taga paarikümne meetri pikkune järjekord, mis liikus siiski üsna kiiresti.
Enamvähem kogu Miro looming on selles muuseumis väljas. Muuseum on avatud veel Miro eluajal 1975, ta suri 1983 aastal 90 aastasena. Keldrikorrusel on saab vaadata 15 min pikkust filmi, mis on tehtud 2010. Mina oleks hea meelega ka pikemat viitsinud vaadata, kuid küllap on filmtehtud just tänapäeva kiiret elu arvastades.
Esimesed tööd pärinevad 1914 aastast. Mulle Miro väga meeldib, käisin ka Kumus teme näitust vaatamas, aga sellest ei saanud nii head ülevaadet ja ettekujutust.
Ma ei tea, millal Miro nö kuulsaks sai, kuid mulle meeldivad ka noores eas tehtud joonistused ja pildid.
Hilisemad tööd on tal väga sarnased, aga ometi on tema töödes midagi väga talle eriomast.
Läbiv teema Mirol on naine. Küll naine ja lind janaine igasuguses erinevas keskkonnas, siiski linnuga justkui kõige rohkem. Tundub,et naine oli Miro jaoks põhiline inspiratsioon. Kusjuures huvitav on ka see, et ta abiellus 1926 aastal, tema naise nimi oli Pilar ja nad elasid terve oma elu koos. Ma pole küll Miro elulooga kursis, kuid minu jaoks on see isegi tolle aja kohta pigem ebatavaline. Võtame kasvõi teise kuulsa kataloonlase Picasso, või kes kõik veel.
Muuseumi katusel võis vaadata skulptuure. Mõned skulptuurid ja installatsioonid olid ka esimesel korrusel majas sees.
Omaette kunst oli muuseumi pood, nagu nad ikka muuseumide juures on. Kõik nänn, mis seal müügis, on omaette kunst. Miro kunst elab kommertsis täiesti oma elu. Muidugi oli kõik müügilolev Miro-teemaline, aga kõik asjad - prillitoosid, järjehoidjad, T-särgid, sokid, tassid ja mis kõik veel olid väga kihvtid, väga hea energiaga, moodsad, ilusad. See oli lausa teine tasand, nagu nendes asjades oleks Miro kunst saanud uue hingamise.

Üks suvepäev.

Jon Fosse Üks suvepäev. Theatrum
Lavastaja Lembit Peterson
Kunstnik: Andres Koort
helikujundaja: Marius Peterson
Kostüümikunstnik: Laura Pählapuu
Osades: Mare Peterson, Maria Peterson,   Anneli Tuulik, Ott Aardam, Marius Peterson

Meie vaatasime etendust 15.10.11
etendus ühes vaatuses, kestus 1,5 tundi

Ei midagi uut. Nii nagu Thetrumi saal ja lava on samad ja sellest tingitud ka samad võimalused, samad näitlejad, lavastaja, muusikaline kujundus, ja teema. Tundub, et Thetrum on umbes samas järgus oma arengus nagu NO99-gi, samamoodi saab sedasi ainult samamoodi. Aga edasi kestmiseks on vaja muutuda.
Muidugi on väga tänuväärne, kui noort osatäitjat mängib Maria Peterson ja sama osatäitjat vanemana   mängib mare Peterson. Aga seegi on juba olnud.
Teema oli ka iidamast-aadamast: noor abielupaar, kuid suhted ei toimi hästi. Mees on endasse tõmbunud ja naine pärib, mis viga on. Et räägi ometi, miks sa põgened, ja mees muidugi ei räägi ja põgeneb. Siis arutab naine oma sõbrannaga ka oma "mehe küsimust", sõbranna arvab, et see mees on alati jobu olnud. Kõige tipuks arutavad nad tema lapsepõlve - kes on tema ema ja kes isa. Selgub, et isa polegi teada, ju see ongi mehe veidruse üks põhjusi. Või midagi sarnast. Ja kuhu siis mees põgeneb - paadiga merele, kuhugi mujale pole minna. Ja siis läheb juba pimedaks ja meest ikka veel pole. Võib juba aimata, et ei tulegi. Ei tulegi ja vanana naine ikka veel kuulab samme ja mõtleb, et peaks ehk sealt ära kolima, aga kuhu ikka minna on. 
H arvas pärast, et mees jättis paadi niisama ja jooksis lihtsalt minema. Kuna tema arvates mees ei elaks sedagi vähest üle, kui ikka naine pärib,et miks sa endasse oled tõmbunud. Naised lihtsalt tahavad natuke rohkem rääkida.
Aga midagi huvitavat polnud, mitu korda mõtlesin, et kas tund on juba läbi, siis pool tundi veel. Veniv ja igav.
Õnneks algab varsti veevalaja ajastu ja siis see soigumine ehk lõpeb. Lõpeb välisest tõe ja toe otsimine. Tõde asub enda sees. Seda polegi vaja otsida. Ja vägi on enda sees. Tuge pole vaja otsida.

Milline oleks seesama lavastus uuel ajal? Milline võiks olla huvitav ja köitev teater?
Kas vana ja praeguses mõttes klassikat üldse veel on huvitav teha ja vaadata? Kindlasti väga vähe. Midagi ehk jääb, aga elu on niipalju muutunud.
Mis need kaks noort inimest seal maal praegu teeksid? Küllap tegeleksid mõne projektiga, soovi korral oleksid ühenduses iga maailma nurgaga. Tohutu info oleks kättesaadav.  Ollakse teadlikud endast ja austatakse teist. Või on see liiga idealistlik?

Näitused Tallinna kunstihoones ja selle ümber

Täna sai 4 näitust vaadatud, Kunstihoones ja selle ümber. Niisis vaatamise järjekorras:

Mare Tralla ja Cooltūristės. "Suhestumisnurk" Linnagaleriis.

Tagumises ruumis oli valgusinstallatsioon. Ülejäänud näitus oli enamasti esimes ruumis. Kahel ekraanil samaaegselt erinev tegevus. Ühel ekraanil kaks naist: Mare Tralla ise ja teine naine. Vheldumisi ilmusid ja keerasid nägu. Nagu unistaks kellestki, või mõtleks kellegi peale. Taustaks määrdunud kahhelkividest sein, võibolla see sein tähendas praeguse hetke ajutisust ja ajutist ebameeldivat kahtlemist kõiges, mis selle taustal toimub.  Sellel ekraanil oli tunda ängi ja surutust.
Õnneks oli ka teine ekraan, hoopis elavam ja lõbusam. Kõigepealt Viimse Reliikvia Agnes, väike armas lambatall süles.  Ei mäletagi sellist kohta, aga ju siis oli. Lisaks veel Agnes mõnes teise stseenis ka, seismas takuses särgis ja kuskil veel. Igal juhul Agnes oli (on) väga armas, ilmselt ikoon, nii ta vähemalt seal mõjus. Siis olid Agnese taustal veel mõned teised naised, ka 60 lõpu look'iga, paksu laineriga mustad jooned silmalaugudel, valeripsmed, selle aja soengud, kostüümid jne.
Millist sõnumit mina kuulsin/nägin? Võta oma valeripsmed ära, osta number suuremad saapad ja naudi elu! Vaba naine ei piina ennast mingite kitsaste kingadega, mille/kelle pagana pärast!!! Ja valeripsmetega on liiga palju jamamist, see efekt mis nad annavad, ei kaalu tulemust üles. Ma ise küll valeripsmete kogemust ei oma, kuid pikendava duššiga sai neid värvitud küll, enne prillide saamist;
Olen seda meelt, et naisena ja inimesena on tähtis minu sisemine olemine, tegelikult on see ainus, millel on tähtsust. Aga sisemine saab olla vaid koos välisega, sest kui mul pole keha ja meelt, siis ma kardan, et ma ei olekski siin maailmas. Keha, meel, kõik sellega seonduv - riided, keskkond jne -  see on vormimaailm, mis on tõeliselt lõbus. Vormimaailm - see on puhtalt nautimiseks. Mõte on ju ka mõttevorm, mida kõike ei mõelda ja ka ei öelda - uskumatult palju saab nalja. Põhiline on mitte mõttega samastuda, kui suudad mõtet jägida, ja mitte ainult enda mõtet, vaid ka teiste oma - pole vaja teatrisse enam minnagi.
Muidugi on ka teine võimalus, mida ehk enamgi kasutatakse- ei mingit nalja, kõike saab ka tõsiselt võtta, ennast ja teisi ohvritena näha ja draamat kui palju.
Need mõtted mul selle näitusega tulid.

Edasi Kunstihoone galeriis Boriss Mihhailovi isikunäitud "Ma ei ole mina" ja "Pulmad". Kuraator Tanja Murovskaja.

BM on sündinud 1938, rahvuselt Ukrainlane, elab vaheldumisi Ukrainas ja Berliinis. On kuulus fotograaf.
"Ma ei ole mina" on 14 aktifotot, modelliks tema ise. Mõned on lokkis parukaga, mõned loomulikus ilus.
need 14 pilti annavad teada, kui tähtis on mehele tema fallos. umbes pooltel piltidel on ta koos erekteerunud peenisega, mis on küll silas, küll käes  ja muudes võimalikes kohtades. Ühel pildil antakse nõista, et vana ja väsinud till läheb äralõikamisele.
Tundub, et mees samastab ennast oma peenisega ja kurbadel päevadel kipub pähe tulema mõte, mis mees ma enam olen st mu peenisest pole enam asja.
Tundub, et BM tunneb ennast seksobjektina, ma arvan, et mees üldisemalt tunneb ennast samuti seksobjektina, kuna tänapäeva emantsipeerunud maailmas ongi meesvaja ainult  seksi pärast. Iseseisev naine saab kõige muuga ise hakkama, aga tõeliselt roheline ja öko naine tahab ikka ehedat meest. Sellest on ka BM aru saanud ja tema piltidelt võib välja lugeda hirmu mitte valtuks osutuda.
Samas tundub see natuke eputamisena, kuna BM mõjub väga atraktiivselt. Ilmselt on ta vägagi valitud. Tahaks vähemalt loota.

Edasi näitus Kunstihoones. Sündinud samas kohas: kujutis, mälu ja fiktsioon Baltimaades / Generation of the the Place: Image, Memory and Fiction in the Baltics

Grupinäitus / A group exhibition

70-80-ndatel sündinud fotograafid Balti riikidest näitavad oma töid. Otsitakse ühist ruumi ja see on tõesti olemas. Eriti tehismaastikud on kõik nii sarnased. Mina tunnen, et mulle on lausa armsad need vanade karjalautade ümbrused, porised, hallid, kuskil harvade puude all kokku kuhjatud vana träni. Feng-shui mõttes halva energia kogumid. Aga see on nagu ühele ajastule omane lagunemine - ühtmoodi nii Eestis jui Lätis ja Leedus. Päris tore on neid sarnaseid, samade projektide järgi tehtud lagunevaid lautasi jm vaadata. Võibolla seda toredam, et siin olen "kunstinautija" - mis mul viga!, aga seal ongi selline elu.
Väga meeldis video 50-60-ndate aastate piltidest, mille tasutaks meie Von Krahli (nais)näitlejad lugesid katkendeid näidenist " Pärast seda kui Nora oli mehe juurest ära läinud..." See oli väga hea. Lisaks nendele laudapiltidele.
Natuke õudne oli film Sünkroniseerimine, aga jäi meelde.
See oli ka ainus, mis endas ehk negatiivset energiat kandis, muu oli selline tore. Pildid kortermajadest ja maastikest, nii linna - kui muidumaastikud.  Tõenäoliselt noored inimesed, kelles pole valusaid mälestusi selles eelmisest ajast, vaatavad kõike lahkelt ja erapooletult. selline lahke pilk jäigi meelde.

Viimaks Jaan Klõšeiko isikunäitus Vabaduse galeriis Vabaduse/Võidu väljakust läbi aastate. Koostajad Jaan Klõšeiko ja Marge Monko.

Kaasa sai lehe, kus kõikide nummerdatud 56 pildi allkirjad. Teisel pool intervjuu Marge Monkole. Jaan Klõšeiko elu on eelnev nõuka aeg kõvasti mõjutanud. Kuigi jah, umbes pool tema aktiivsest elus möödus nõukogude ajal, teine pool uuel eestiajal. Aga sellest nõukaajast ikka ei vabane.
Kuid pildid Võidu/Vabaduse väljakust on head. Pildid Kunstihoones toimunud näituste avamistest, kunstnikest ja inimestest, keda seal kohata võis, keda JK seal nendel hetkedel kohtas. Väga tore vaadata, millised inimesed noortena olid. Lihtsalt huvitav vaadata.

Panso

Paavo Piik, Voldemar Panso kartteegikaartide ja tunnikonspektide abil.
Eesti Draamateater

Osades
Panso      Mait Malmsten
Esimene   Maria Avdjushko
Kolmas    Tiit Sukk
Neljas       Raimo Pass

Lavastaja Merle Karusoo
Esietendus 28 nov 2011

Käisime vaatamas 8 okt 2011, Draamateatri väikeses saalis.

Algus oli natuke puine ja kohti meenus, et autor õpib alles lavakas ja tegemist ongi natuke koolitööga. Oli õige mitmeid etüüde, mida peab sisseastumisel esitama ja mõistetavalt autoril endal alles need värskelt meeles. Etenduse edenedes siiski need mõtted enam ei seganud ja lugu läks järelikult rohkem käima.
Minu jaoks hakkas hargnema nö teine tasand, päris kummaline. Olin suur Panso austaja ja väga suures vaimustuses tema "Naljakst inimesest" . Lugesin seda päris lapsena ja mulle tundus uskumatu, et nii lihtsatest asjadest nii hästi kirjutatakse. Pealegi oli see raamat kõige naljakam raamat, mida ma kunagi olin lugenud. "Pikker"  polnud ju raamat ja kõik polnud seal ka alati naljaks, vähemalt mina ei saanud nendest naljadest iga kord aru. "Naljaks inimene" oli aga kahtlemata naljakas. Ja siis suur huvi tatri ja Panso vastu, 13 lend ja kõik mis tolllal kätte puutus. Panso on minu jaoks olnud põnev ja oluline inimene. Seepärast on mul hea meel,et nii eelmine pansoteemaline lavastus, kus Pansot mängis väga hästi Tiit Sukk kui ka praegune, kus Panso osas Mait Malmsten, on mõlemad hästi õnnestunud.

Huvitav veel see, et mõlemas etenduses on taotletud välist sarnasust ja see on ka suurepäraselt saavutatud! Praegu on neid, kes Pansot veel mäletavad päris palju, kuigi ta suri juba 1976 aastal,ehk siis 35 aastat tagasi.
Muide Steve Jobs asutas Apple 1976 aastal ja möödunud kolmapäeval suri temagi 56 aastaselt. Sama vanalt kui Pansogi. Panso suri südame haigusesse, mis tänapäeval oleks kindlasti ravitav olnud.

Holistilise diagnostika järgi, mis peab haiguste põhjuseks eeskätt vaimu ja psüühikat, pidada südamehaiguste põhjuseks olema süütunne, et sa pole kellegi lootust armastusele täitnud. Umbes nii, et su abikaasa on õnnetu, kuna sa teda piisavalt ei armasta. Teeb etteheiteid, tõmbub endasse jne ja sina saad ka aru,et asjad on halvad, teine on õnnetu, aga lahendusena nähakse tavaliselt eemaldumist, päris ära ka alati ei minda. Eks see võib südant süüa küll. Aga muidugi on palju teisi dignostikaid. Ja mina siin ei diagnoosi midagi ega kedagi.

Üle pika aja üks hea etendus. Muidugi oli kohe algul teada, kuidas etendus lõpeb, või vähemalt kuidas lõpeb see (elu)lugu. See, et terveks saamist ei tule, oli teada ja see lõi sellise natuke kurva tunde. Sest ta ise ikka unistas, mida tahaks kirjutada, lavastada, kooli teha jne.  Meile, eestlastele on Panso olnud kindlasti meie suurkuju, kuna veel 35 aastat peale tema surma on saal rahvast täis. Eks ikka hästi lavastatud ka, kuigi etenduse tugevus oli kindlasti hästi napid vahendid. Peamiselt koosnes etendus üksikutest märkmetest, mis eri  kohtades viimastel aastatel kirja pandud.  Enamasti haiglas, vahel ka mujal.

Prohveti vabanemine. Janek Mäggi nadala värss, Postimees 8.10.11

Ärge elage teiste elu.
Ärge mõelge teiste mõtteid.
Mängus on ainuke elu,
millel on palju tõkkeid.

Mõnest võib üle saada.
Mõnest võib läbi minna.
Elult on palju saada.
Enne kui ära minna.

Aega on kõigil vähe.
Aeg saab kindlasti otsa.
Sama on kõigil lähe.
Elu saab kõigil otsa.

Elage enda elu.
Särage.- kuniks saate.
Mängus on ainuke elu.
Surm annab uue vaate.

Three Kingdoms, NO69

Autor Simon Stephens
Lavastaja Sebastian Nübling
Kunstnik Ene-Liis Semper
Muusikaline kujundaja Lars Wittershagen
Valguskunstnik Stephan Mariani

Laval Risto Kübar, Rupert Simonian, Ferdy Roberts, Nick Tennant, Gert Raudsep, Jaak Prints, Cigdem Teke, Sergo Vares, Mirtel Pohla, Lasse Myhr, Steven Scharf, Rasmus Kaljujärv, Tambet Tuisk

Produtsendid Teater NO99, Münchner Kammerspiele ja Lyric Hammersmith (World Stage Festival)

Nähtud etendus 24.09.11
Treiler oli paljulubav ja NO99 ise ka ju paljulubav.
Etendus ei olnud kindlasti igav, kuigi E-L Semper lubas, et hiljemalt teisest poolest läheb davidlynchilikuks, diibiks, teispoolsuseks ja mis kõik veel, siis seda ei juhtunud, aga tulevärki oli lõpuni välja ja ei mõelnud, et hakkaks juba ometi lõppema.
Lavastaja Sebastjan Nübling tunnistab kavalehel, et hakkas lavastama alles 36 aastaselt, kuna oli tollal töötu ja oma loomingulise eluga ummikus ning nö kaotada polnud midagi. Mulle tundub, et ikkagi lavastus oli nõrk. Kõik tingimused teha hea lavastus olid olemas, kõik näitlejad, Semper ise ju super kunstnik-lavastaja, palju kogemusi jne. Aga kogu seda tulevärki ei hoidnud miski niipalju koos, et oleks tervik sündinud, sõnum,   midagi, millega suhestuda.
Mis oli selle ühistöö mõte, erinevad riigid, kultuurid, näitlejad - lõppkokkuvõttes palju aega, energiat kulutatud, tulemus paneb pigem õlgu kehitama.
Risto Kübar on kindlasti praegu No99 täht ja selles lavastuses taas, oli ta väga hea. Aga mina ei saanud ka tema sõnumist aru. Õnneks sai vahepeal natuke nalja ka, nali oli ainus millest võis aru saada. Risto Kübar oli sädelevas minikleidis pitsiliste põlvikutega transseksuaal, kes jooksis kilgates eest ära ja kaks briti politseinikku ajasid teda taga. See oli päris lõbus, ja siin oli isegi sõnum - oleme ju kõigest inimesed. Ja politseinukd on ka kõigest inimesed. Lõppkokkuvõttes on kõik üks. Aga see polnud see sõnum.
Miks tahetakse ennast väljendada läbi julmuse, kurjuse, saasta? Et kui räägid midagi läbi kõige alumise põhjakihi, läbi kõige kehvema vormi mida oskad endale ette kujutada, siis teatad, et vaadake, halb on ikka nii halb,et teie siin ei kujta seda endale ettegi. Tegelikult eriti kindlasti ei kujutagi. Aga sellisel moel ei jõua see sõnum ka kohale, kui ehk mingi ähmane mõte on ka olnud.  Praegu anti justkui mõista, et politsei kui selline pole usaldusväärne, on olemas allilm ja väga julm elu seal, aga tavakpodanik vaatab sellest lihtsalt mööda.
Keegi ei saa kedagi hakata aitama, küll aga saab näidata elus neid aspekte, mida muidu võibolla niiväga ei näe ja sageli ei tahagi näha. Teater on selleks suurepärane võimalus. Kolm Kuningriiki näitas, et on põhjakihid ja lausa põhjakihi riigid.

Ei saa mööda Laozi'st:

LXV
ennemuistsed head teinud kulgejad
ei nad valgustanud rahvast
hoopis jätsid tumedaks
.........
keegi ei pea muret tundma teise valgustamisest, kui vaja, küll ta ise valgustub

"Daodeing"Lao-Zi Hiina keelest tõlkinud Linnart Mäll 1979

XXII
oled muserdatud
terveks saad
oled kõver
sirgeks saad
oled poris
puhtaks saad
oled koltunud
värskeks saad
tahad palju
eksid palju

sellepärast õnnis hoiab üht
nõnda annab eeskuju taeva all
ennast näitamata nähtav
ennast õigustamata õige
ennast ülistamata teenekas
ennast hindamata väärikas
tema kunagi ei võistle
nõnda taeva all ka keegi
temaga ei võistle

iidne väide
oled muserdatud
terveks saad
kas on tühi jutt

tõesti terveks saad
naase temasse vaid

Aki Kaurismäki Le Havre - Sadamalinn

Laupäeval 17.09 kell 19.30 kinos Sõprus

Uskumatult vähe rahavast oli saalis. Meie jõudsime kohale umbes pool tundi varem ja olime kindlalt esimesed. Pärast ikka tuli natuke inimesi, aga väga vähe, arvstades, et tegemist on ikkagi väga hea Soome filmirežissööriga.
Ringvaates näidati taas Idioot'i treilerit, ja see oli endiselt paljulubav.

Le Havre oli/on väga armas muinasjutu film. Tehtud just nii nagu tegijale meeldib, et oleks. kas siis selles filmis või elus või ükskõik kus. Head on head ja pahad on ka head ning see on kohe algusest peale aru saada. Mingi kuri on küll kuskil kõrgumas, umbes nii nagu eelmises filmis so Melanhoolia's, kus kauguses kõmises mööduv planeet, nii ka siin oli kurjus kuskil päris lähedal. Miks muidu peaks ennast varjama või konteineriga üle ookeani reisima.
See film oligi justkui vaatajate soovidele vastu tulles tehtud,arvsetades, et vaataja on rohkem heade poolt ja rohkem häid tahakski näha. Võibolla oli seal isegi mingi iroonia, aga mina seda ei näinud ja sellest niimoodi aru ei saanud.
Selle filmi peategelane on väike Prantsusmaa linna Le Havre, niisugusena nagu teda näidati.
Neegriposs Idrissa oli väga intelligentne, juba loomu poolest, lisaks oli ta  kodust kaasa saanud väga hea lastetoa. Justkui oligi valmistunud astuma oma elus sellist sammu ja nüüd kohale jõudnuna jäi ainult teooria praktikasse üle viia. Kõik mustanahalised inimesed on esitatud suure poolehoiuga. Aga tegelikult käib see kõikide osatäitjate kohta.
Mulle tundub, et Kaurimäkil oli selle filmiga edasi anda mingi sõnum, võibolla poliitiline, sellest ma suurt aru ei saanud. Umbes midagi sellist, et rahvas on alati võimu vastu või, et võim on ikka ja alati inimesest lahus. Et võimul olles on imeasi, kui jääd inimeseks vms.
Oleks huvitav, kui keegi süvaanalüüsib ja mis sest siis saab. Mina nägin muinasjuttu.

The Black Rider; Vat Teater Kultuurikatlas

10.09.2011 Kultuurikatlas
Saal oli päris külm,aga kohapeal jagati pleede ja see päästis ära.
Reklaam oli päris osavalt tehtud, seega ootus taas üles kruvitud.
Saksalik kitsh kujundusena, niipalju kui seda oli meeldis kõige rhkem. Ja veel kõige rohkem meeldis Lauri Saatpalu. Ta oli nii ehe ja kõik kukkus loomulikuna välja. Oli näha.et talle endale ka meeldis. 
Aga üldiselt oli päris keskmine, kui Saatpalu parajasti laval ei olnud hakkas igav. Kõik oli üsna ette teada ka. Harva,  kui keegi suudab midagi uut öelda. Või midagi niisugust, mis kõnetaks.

Tumedus. Tume. Esseenäitus. EKKM

10.09.2011
Minu jaoks oli kõige olulisem ja läbivam sellel näitusel Johannes Saal. Kes ta oli? Tahaks tema pilte näha. Tõesti väga põnev. Tema omal ajal kirjutas,mis hingel oli, praegu tehakse videokunsti vms, nt Senper ja Kurvits. Väga huvitav, sama teema ja lähenemine nii erinev. Aga Johannes Saal on ehedam ja tõelisem. Nägin oma vana lemmikut Jüri Palmi, see viimane näitus KUMU's on arvatavasti juba kinni,sest minu mälu järgi olid nii "metsik aed" kui ka "Jõuk" seal väljas. Päris reibas tunne jäi kokkuvõttes. Eluterve tumedus. Täna just lugesid Laozi 28ndat peatükki,

                          ........
mõista oma heledust
hoia alal tumedus
ole eeskuju taeva all
......

Melanhoolia

„Melancholia“ (2011) Lars vob Trier.

Osades: Kirsten Dunst, Charlotte Gainsbourg, Alexander Skarsgȧrd, Charlotte Rampling, Kiefer Sutherland.

Maale läheneb planeet Melanhoolia, kokkupõrkeni on aega loetud päevad.   

Me näeme kahte õde, vanemale neist on peamine olla edukas. Tema eesmärgiks on päästa oma poeg, midagi saavutada, kogu aeg millegi pärast muretsedes. Vanem õde on kaasaegse kapitalistliku maailma ja ebakindluse kehastus. Tema mees sooritab enesetapu, mis läheneva Melanhoolia valgusel mõjub liigse kiirustamisena ja mõttetuna, kuigi niisugune tegu pole lihtsalt mõtestatud ka muus olukorras. Siiski enese tapmine vahetult enne viimset lõppu võimendab kõige lõplikkuse või ka lõppematuse illusiooni.

Noorem õde otsib lunastust seksist, kogedes rahu endas kogevad seda need, kes on su lähedal.

Kaks vastukaja aja piiratusele, ajale ja olemisele. Sa kas muretsed veelgi rohkem või alistud täielikult.

 

Continuum_Kunst kui taju. Ruum kui protsess. Kuraator Maria Arusoo

Käisin laupäeval, 3 sept-l.
Kõigepealt suur saal, täiesti tühi, tuled põlevad, siis kustuvad. Seisad ja mõtled, et oled kunsti sees. Aga tunne on nagu lapsepõlves Hageri kultuurimaja saalis, natuke hämar tühi ruum, ei midagi. Natuke edasi Toomas Tetloff'i tühjus, siiski on võimalik näha aeg-ajalt sinist tulukest, aga muidu nagu "ei töötaks". Tagasi, et minna teistesse saalidesse. Trepi juures kast, kust tuleb häält, selle peal kumer katus. Astun kasti peale ja kõnnin edasi tagasi. Saan aru, et igas erinevas kohas on see hääl, heli isemoodi.
Lähen suurde saali tagasi ja selgub, et olen osa sellest ruumist. Hakkas tööle.
"Peeling" nurgast hakkab kooruma üks leht, kuni on maha koorunud, siis uuesti. Päris hea vaadata. Aga kaua ei vaata, huvitav, et meelde on nii hästi jäänud. Edasi vikerkaare värvilised varjud ja siis lambid. Edasi 26 hetke joonte ja kukkumistega. Seda ei viitsinud päris lõpuni vaadata, natuke meenutas  Toomikut, aga mõjus kuidagi masendavalt, millegipärast. Siis Kiwa häälekõvendajad ja automaathääled loevad kunstiteoseid numbrite järgi. Minu jaoks müra. Siis valge kuup ja heli. Algul arvasin, et see on valgusteraapia tuba. Vaatasin siis seina ja mõtlesin, et millal mõjuma hakkab.

See näitus meeldis mulle väga. Minu meelest lausa geniaalne. Selline võiks tuleviku kunst ollagi. Olen väga põnevil, millal järgmisel korral midagi sellist tuleb, või õieti millal sinna satun.