"Pruuniks" Andri Luup

Lavastaja: Andri Luup

Osades:

Liina Olmaru, Maria Peterson, Ott Aardam, Laura Peterson, Anneli Tuulik, Eva Eensaar, Anna Ehrenberg

Liikumisseade: Tiina Mölder

Valguskujundus: Helvin Kaljula

Esietendus 26. jaanuar 2012. a. Theatrumi saalis

Vaadatud etendus 21. aprillil 2012

Liina Olmaru Naine on väga tuttav, ega ometi näidend minust pole? Või mõnest mu tuttavast? Tegelikult tundub, et tal läheb hoopis paremini kui paljudel teistel - tal on hea ja huvitav töö, ta on tark ja ilus. Nii paistab kõrvalt vaadates.

Temal endal on nii palju probleeme, et kõige suuremat ei oskagi esile tuua. Töö on hõivanud suurema osa tema ajast, pidev vajadus teha valikuid ja siis nende valikute eest vastutada on mõistagi väsitav.

Naine on ebakindel oma valikute ja tuleviku suhtes. Kuidas ma välja näen? Endaga mitte rahulolemine – milline tohutu energia sinna kulub ja kui tavaline see on. Üks võimalus on ennast pruuniks päevitada, aga kui oled kord loodud valge nahaga ja päike peale ei hakka? Igatahes võid vähemalt elama hakkamist edasi lükata, siis kui pruuniks saan, siis alles olen valmis…

Igaühel meist on oma kaitseingel, või kuidas teda nimetada, võib-olla ka sisemine mina. Keegi või miski kes teab kuidas asjad tegelikult on. Kes ennast rohkem usaldab, see tunneb teda rohkem kõhutunde või intuitsioonina.

Selles näidendis ilmub meie peategelase alter ego kaitseingli näol, keda kehastab Maria Peterson. Näidendis, aga elus ka on kaitseingel hea võimalus endaga dialoogi pidada, vahel on vaja põhjust enda sisse vaadata ja isekeskis aru pidada. Maria Petersoni kaitseingel meenutas isegi natuke põrgulist, sarvemüksud küll tema soengust välja ei paistnud, kuid need võisid seal vabalt olla. MP kehastas seda, mida ühiskond heaks ei kiida. Nainegi ütles talle, et nii ei istuta. Ja paljusid asju ei tehta veel. Õieti on terve hulk norme, millele tuleb vastata, et igapäeva elus olla „mängus sees“. Aga elu ongi mäng ja miks mitte kaasa mängida, eriti kui seda liiga tõsiselt ei võta. Minu arvates sündis selles etenduses midagi head ja ilusat, „mina“ ja „sisemine mina“ said korraks kokku, märkasid üksteist, ehk oli see endast teadlikuks saamise kogemus? Igatahes väga vabastav.

Liina Olmaru on vahetu ja lihtne algusest lõpuni. Teater kõige paremas mõttes, kõik mis on, sünnib siin ja praegu.

Üllatavalt hästi on Andri Luup naisest aru saanud. Vähemalt sellest naisest, keda näeme praegu etenduses „Pruuniks“.

Kaido Ole "Kena Kangelane ja küllaga vaikelusid"

Kumus 27.01-15.04 2012

Näituse koordinaator Ragne Nukk

Kujundaja Kaido Ole

Graafiline disain Indrek Sirkel

Kena Kangelane on hiiglane, kellega kunstnik Kaido Ole on nähtamatute ja nähtavate niitidega ühendatud. Temas on palju kirkaid värve ja tahke – võiks arvata, et kunstnik midagi suurt ja salapärast endas kannab, üht-teist laseb ka välja paista.

Näiteks neidsamu selgeid värve kasutab ta ka vaikeludes, mis sellel näitusel näha olid. Oma iseloomult on vaikelud jäädvustatud hetked, mõttevälgatused mis korraks tulevad ja juba ununevad. Sellel näitusel oli neid küllaga nagu pealkiri lubas, meelde jäävad nad vaatajale, kuna neil on rattad all.

Mulle tundus, et vaatamata kahele rattale, mis füüsilises maailmas oleks päris ebakindel ehitis, siis nendes vaikeludes olid nad päris kindlalt paigal. Rattad ongi need, mis meelde jääb.

Flo Kasearu tehtud film Kaido Olest: Jääb mulje, et filmi (kena?)kangelane on teinud oma näituse meeleldi enne ümmargust sünnipäeva. Teda vaadates on tunne, et rahu ja küpsuseni on veel ruumi minna. Me näeme rahutut ja nihelevat tegelast, aegajalt piilub ta kaamera poole, et kas see filmimine juba ei lõpe? Miks ta niheleb? Kas ta ei ole rahul näitusega nii nagu see välja kukkus?

Christel Allik "Maastikud"

Põltsamaa lossis asuv Kesk-Eesti Kunstigalerii pArt

avatud 3. aprill – 1. mai 2012

Maalid aastatest 2008-2012.

Christel Allik on hariduselt tekstiilikunstnik ja kuulub ka Akvarellistide Ühendusse.

Akvarellid on talle tõenäoliselt väga südamelähedased, sest enamus näitusel olevatest maalidest olid väga akvarellide moodi.

Christel Alliku maalid on väga rõõmsates värvides ja head vaadata. Mõned aia maastikud jäid ka huvitavatena meelde.

Eraldi võiks märkida kohalikku muuseumitöötajat, kes paistis siiralt rõõmustavat meie külastuse pärast, ja eriti veel, et juhtusime nii heale näitusele.

Selline sissjuhatus enne näituse vaatamist mõjus väga värskendavalt, isegi pärast oli veel tükk aega hea ja rõõmus olla.

"Iphigeneia Aulises NO66

Euripides / Marshall

Teater NO99, Kammersaalis

Teksti tõlkis Anne Lill

Lavastaja Lorna Marshall

Lavastaja assistent Jüri Nael

Laval Tambet Tuisk, Rasmus Kaljujärv, Jaak Prints, Mirtel Pohla, Eva Klemets, Marika Vaarik, Risto Kübar, Gert Raudsep

Esietendus: 17.märts 2012

Nähtud etendus 5. aprill

Sisutihe tekst, igas lauses on viide sama olulistele sündmustele nagu need, mis praegu siin käsil. See on lõputu, avarduv maailm. Praegune hetk selles näidendis on pingeline ja kirglikult tundeküllane igal silmapilgul.

Agamemnon, Iphigeneia isa (Tambet Tuisk) peab tegema otsuse oma tütre elu ohverdamisest. Ohvriks toomise nö parema tuleviku nimel. Me näeme, mis toimub tema sees. Nagu sees, nõnda ka väljas. Ega tal kerge otsustada ei ole, lisaks tuleb temal ju selle kõigega edasi elada. Tambet Tuisk’i olemine väljendab sõjamehe olemust. Väga hea füüsiline vorm, keskendumine, aga paraku ka millegi kaotamine. Sõdur ei halasta, see pole muutunud tänase päevani.

Klytaimestra, Agamemnoni naine, Iphigeneia ema (Mirtel Pohla) on tavaline naine, ema. Lihtsalt inimene. Täielik vastand sõjamehele. Me näeme kirglikku ja head naist. Mehe jaoks võib-olla isegi ideaalset naist, sellist ehk päriselus ei kohtagi.

Emana on Mirtel Pohla Klytaimestra samamoodi terve mõistuse ja arukuse väljendaja. Kuigi tema eneseväljendus oli hoopis vähem füüsiline ja vähem intensiivne, on ta minu jaoks tunduvalt usutavam ja arusaadavam Agamemnonist. Küllap nii peabki olema, esindab ema selles näidendis ratsionaalset poolt. Seda, kes elu edasi viib ja jätkab.

Eva Klemets Iphigeneiana on kord isaarmastav, siis isavihkav ja isaõigustav. Üleni värisev ja nuttev. Lõpuks alistuv ja oma kohust täitma minev. Ülimalt liigutav oma abituses, aga samas oma tugevuses.

Menelaos (Ramus Kaljujärv) on selgelt sõjameeste meeletus leeris – sama hea füüsiline vorm, sama hullus temaski.

Achilleus (Jaak Prints) on natuke teist masti mees, võib-olla ka oma osaliselt jumaliku päritolu pärast. Teistmoodi oli ta aga puht inimlikult võttes. Eks temastki paistis seda sõjamehe hullust, kus vahendeid ei valita , kuid tal oli võimalik ka enda õrna ja inimlikku poolt näidata. See kui häbelik oli ta algul Klytaimestra’ga suheldes, kuidas ta pidas naisega ühes ruumis viibimist enda jaoks ebasündsaks. Võis arvata, et ta polegi ehk ühegi naisega enne nii lähedalt kokku puutunud, kuna teda kasvatas kentaur Cheiron. Aga mida tahta kentaurilt? Vaevalt ta naistest Achilleusele midagi rääkida oskaski.

Ka Antiik Kreeka ajalugu põhjalikult tundmata, võib leida ja ära tunda hulga viiteid ja vihjeid ja see mitmeplaanilisus annab heale näidendile sügavust ja põnevust.

Lava ja kujunduse puudumine oli hea ja teadlik valik, sest tervik saavutati näitlejate mängu ja suurepärase dramaturgiaga niigi.

"Vanemuise Biitlid"

Armastus, teater, hullus, surm

autor-lavastaja ja muusikaline kujundaja Ivar Põllu
kunstnik Kristiina Põllu
valguskunstnik Rene Liivamägi

osades: Maarja Jakobson, Maarja Mitt (Vanemuine), Nero Urke, Helgur Rosenthal

Tartu Uus Teater
esietendus 30. märtsil 2012
vaadatud etendus 7. prillil 2012

Inimene teatris, kodus, maailmas, iseendaga. Teatriuuendus - mis see on? Mis on see, mis muudab maailma; või millal maailm muutub? Mis on maailm? Kus see on? Ühed tajuvad asju, olukordi ühtemoodi, teised ja kolmadad teistmoodi, igaüks omamoodi.

Vanemuise biitlid nägid välja nagu "päris" biitlid. Nero Urke meenutas kohati Mick Jagger'it, kas see oli juhus või taotlus, ei tea, aga teiste "biitlitega" oli ta sel hetkel rohkem vastasseisus küll.

Õieti pole üldse oluline väline sarnasus, kuigi 60-ndate hõngu oli väga tugevalt tunda, niipalju kui seda oskaks oodata. Alates sukahoidjatest, trippidest, sukkadest ja lõpetades palitu tegumoega, ja siis veel soengud ja laiad püksid ja kõik muu selleaegne.

Oli teada, et Toomingat ja Hermaküla näha ei saa. Kuna tegemist ikkagi Vanemuise teatriuuenduse teemaga, siis tahtmatult oli vaim valmis prtotüüpe otsima/ leidma, aga see polnud selles etenduses peamine.

Minu jaoks oli etenduse idee ja võti kohe alguses, selles stseenis, kus naine kirjutas kirja Kaarel Irdile nii nagu Mees/ Lavastaja talle ette ütles.  Selles stseeni oli hea võimalus astuda nö metatasandile ja saada ühendus etendusega "Ird, K". Kuna kiri, mida siin ja praegu kirjutati/ loodi/ lavastati oli seesama, mis selles eelmises etenduses juba hoopis teises kontekstis ette kanti.

Selles kirja kirjutamises oligi minu arvates kogu (teatri) uuendus ja muutumine olemas. Kõigepealt on tegemist millegi väga tavalisega, võiks küsida, mis selle mõte on? Miks seda lavastada? Ja vastus oli väga lihtne - selleks, et selle kirja lugeja ehk siis etenduse vaataja oleks rõõmus. Mis siis, et see pole ehk põhjendatud, ei ole võibolla usutav, või on liiga lihtne. Peaasi, et vaataja oleks õnnelik. Huvitav, et sellised mõtted tulevad just teatriuuenduse raamides, kui see etapp on möödas, siis järgneb pikk periood, kui vaataja õnnelikuks tegemine niiväga oluline ei ole. Kuigi ma arvan, et igal ajal on lavastajaid, kelle jaoks ikka ja jälle õnnelik vaataja on oluline.

Nero Urke on jätkuvalt erk, ka seljatagant vaadates, või just eriti siis on tunda erilist tundeerksust, tundub, et ta tajub ruumi iga keha rakuga. 

Maarja Jakobson on kogu aeg huvitav. See kuidas ta istub või üles kargab ja kuhugi tõttab, või siis kui ta midagi räägib, siis eriti. 

Ja minul vaatajana on hea meel just niisuguse teatri pärast. Mis seal siis niiväga erilist oli?  Sain osa (teatri)imest ja natuke rohkem aimu olemise avarusest.

Puhkpillikvintett "Estica"

31. märtsil kell 18 Tallinna Raekojas

Anna Kelder (flööt), Heli Ernits (oboe), Helena Tuuling (klarnet), Mari Kalmet (fagott), Meelika Mikson (metsasarv)

Kontsert oli pühendatud Jaan Tamme nim puhkpillikvinteti 70. aastapäeva tähistamisele.

Kavas olid ainult eesti heliloojate puhkpilli kvintetile kirjutatud palad. C. Kreek seadis paljud oma teosed puhkpilli kvintetile hiljem ise ümber.

Esimest korda kanti ette Kristjan Kõrveri "Diversio" (2012), helilooja oli ise ka kohal. Mulle meeldiski kõige rohkem kõige uuem teos, kuigi paljud vanemad lood on varem peamiselt raadiost kuulduna üsna tuttavad. Siiski mõjusid kõik lood elavas esituses hoopis värskemalt ja uudsemalt.

Samuti oli väga meeldiv ja reibas kogu kvinteti esinemine, mõnes loos oli eriti tunda head koosmängu. Noorte muusikute meisterlik esitus meeldis seda enam, et nad kõik nautisid silmnähtavalt ka ise oma esinemist.