Autor Simon Stephens
Lavastaja Sebastian Nübling
Kunstnik Ene-Liis Semper
Muusikaline kujundaja Lars Wittershagen
Valguskunstnik Stephan Mariani
Laval Risto Kübar, Rupert Simonian, Ferdy Roberts, Nick Tennant, Gert Raudsep, Jaak Prints, Cigdem Teke, Sergo Vares, Mirtel Pohla, Lasse Myhr, Steven Scharf, Rasmus Kaljujärv, Tambet Tuisk
Produtsendid Teater NO99, Münchner Kammerspiele ja Lyric Hammersmith (World Stage Festival)
Nähtud etendus 24.09.11
Treiler oli paljulubav ja NO99 ise ka ju paljulubav.
Etendus ei olnud kindlasti igav, kuigi E-L Semper lubas, et hiljemalt teisest poolest läheb davidlynchilikuks, diibiks, teispoolsuseks ja mis kõik veel, siis seda ei juhtunud, aga tulevärki oli lõpuni välja ja ei mõelnud, et hakkaks juba ometi lõppema.
Lavastaja Sebastjan Nübling tunnistab kavalehel, et hakkas lavastama alles 36 aastaselt, kuna oli tollal töötu ja oma loomingulise eluga ummikus ning nö kaotada polnud midagi. Mulle tundub, et ikkagi lavastus oli nõrk. Kõik tingimused teha hea lavastus olid olemas, kõik näitlejad, Semper ise ju super kunstnik-lavastaja, palju kogemusi jne. Aga kogu seda tulevärki ei hoidnud miski niipalju koos, et oleks tervik sündinud, sõnum, midagi, millega suhestuda.
Mis oli selle ühistöö mõte, erinevad riigid, kultuurid, näitlejad - lõppkokkuvõttes palju aega, energiat kulutatud, tulemus paneb pigem õlgu kehitama.
Risto Kübar on kindlasti praegu No99 täht ja selles lavastuses taas, oli ta väga hea. Aga mina ei saanud ka tema sõnumist aru. Õnneks sai vahepeal natuke nalja ka, nali oli ainus millest võis aru saada. Risto Kübar oli sädelevas minikleidis pitsiliste põlvikutega transseksuaal, kes jooksis kilgates eest ära ja kaks briti politseinikku ajasid teda taga. See oli päris lõbus, ja siin oli isegi sõnum - oleme ju kõigest inimesed. Ja politseinukd on ka kõigest inimesed. Lõppkokkuvõttes on kõik üks. Aga see polnud see sõnum.
Miks tahetakse ennast väljendada läbi julmuse, kurjuse, saasta? Et kui räägid midagi läbi kõige alumise põhjakihi, läbi kõige kehvema vormi mida oskad endale ette kujutada, siis teatad, et vaadake, halb on ikka nii halb,et teie siin ei kujta seda endale ettegi. Tegelikult eriti kindlasti ei kujutagi. Aga sellisel moel ei jõua see sõnum ka kohale, kui ehk mingi ähmane mõte on ka olnud. Praegu anti justkui mõista, et politsei kui selline pole usaldusväärne, on olemas allilm ja väga julm elu seal, aga tavakpodanik vaatab sellest lihtsalt mööda.
Keegi ei saa kedagi hakata aitama, küll aga saab näidata elus neid aspekte, mida muidu võibolla niiväga ei näe ja sageli ei tahagi näha. Teater on selleks suurepärane võimalus. Kolm Kuningriiki näitas, et on põhjakihid ja lausa põhjakihi riigid.
Ei saa mööda Laozi'st:
LXV
ennemuistsed head teinud kulgejad
ei nad valgustanud rahvast
hoopis jätsid tumedaks
.........
keegi ei pea muret tundma teise valgustamisest, kui vaja, küll ta ise valgustub
pühapäev, 25. september 2011
kolmapäev, 21. september 2011
"Daodeing"Lao-Zi Hiina keelest tõlkinud Linnart Mäll 1979
XXII
oled muserdatud
terveks saad
oled kõver
sirgeks saad
oled poris
puhtaks saad
oled koltunud
värskeks saad
tahad palju
eksid palju
sellepärast õnnis hoiab üht
nõnda annab eeskuju taeva all
ennast näitamata nähtav
ennast õigustamata õige
ennast ülistamata teenekas
ennast hindamata väärikas
tema kunagi ei võistle
nõnda taeva all ka keegi
temaga ei võistle
iidne väide
oled muserdatud
terveks saad
kas on tühi jutt
tõesti terveks saad
naase temasse vaid
oled muserdatud
terveks saad
oled kõver
sirgeks saad
oled poris
puhtaks saad
oled koltunud
värskeks saad
tahad palju
eksid palju
sellepärast õnnis hoiab üht
nõnda annab eeskuju taeva all
ennast näitamata nähtav
ennast õigustamata õige
ennast ülistamata teenekas
ennast hindamata väärikas
tema kunagi ei võistle
nõnda taeva all ka keegi
temaga ei võistle
iidne väide
oled muserdatud
terveks saad
kas on tühi jutt
tõesti terveks saad
naase temasse vaid
pühapäev, 18. september 2011
Aki Kaurismäki Le Havre - Sadamalinn
Laupäeval 17.09 kell 19.30 kinos Sõprus
Uskumatult vähe rahavast oli saalis. Meie jõudsime kohale umbes pool tundi varem ja olime kindlalt esimesed. Pärast ikka tuli natuke inimesi, aga väga vähe, arvstades, et tegemist on ikkagi väga hea Soome filmirežissööriga.
Ringvaates näidati taas Idioot'i treilerit, ja see oli endiselt paljulubav.
Le Havre oli/on väga armas muinasjutu film. Tehtud just nii nagu tegijale meeldib, et oleks. kas siis selles filmis või elus või ükskõik kus. Head on head ja pahad on ka head ning see on kohe algusest peale aru saada. Mingi kuri on küll kuskil kõrgumas, umbes nii nagu eelmises filmis so Melanhoolia's, kus kauguses kõmises mööduv planeet, nii ka siin oli kurjus kuskil päris lähedal. Miks muidu peaks ennast varjama või konteineriga üle ookeani reisima.
See film oligi justkui vaatajate soovidele vastu tulles tehtud,arvsetades, et vaataja on rohkem heade poolt ja rohkem häid tahakski näha. Võibolla oli seal isegi mingi iroonia, aga mina seda ei näinud ja sellest niimoodi aru ei saanud.
Selle filmi peategelane on väike Prantsusmaa linna Le Havre, niisugusena nagu teda näidati.
Neegriposs Idrissa oli väga intelligentne, juba loomu poolest, lisaks oli ta kodust kaasa saanud väga hea lastetoa. Justkui oligi valmistunud astuma oma elus sellist sammu ja nüüd kohale jõudnuna jäi ainult teooria praktikasse üle viia. Kõik mustanahalised inimesed on esitatud suure poolehoiuga. Aga tegelikult käib see kõikide osatäitjate kohta.
Mulle tundub, et Kaurimäkil oli selle filmiga edasi anda mingi sõnum, võibolla poliitiline, sellest ma suurt aru ei saanud. Umbes midagi sellist, et rahvas on alati võimu vastu või, et võim on ikka ja alati inimesest lahus. Et võimul olles on imeasi, kui jääd inimeseks vms.
Oleks huvitav, kui keegi süvaanalüüsib ja mis sest siis saab. Mina nägin muinasjuttu.
Uskumatult vähe rahavast oli saalis. Meie jõudsime kohale umbes pool tundi varem ja olime kindlalt esimesed. Pärast ikka tuli natuke inimesi, aga väga vähe, arvstades, et tegemist on ikkagi väga hea Soome filmirežissööriga.
Ringvaates näidati taas Idioot'i treilerit, ja see oli endiselt paljulubav.
Le Havre oli/on väga armas muinasjutu film. Tehtud just nii nagu tegijale meeldib, et oleks. kas siis selles filmis või elus või ükskõik kus. Head on head ja pahad on ka head ning see on kohe algusest peale aru saada. Mingi kuri on küll kuskil kõrgumas, umbes nii nagu eelmises filmis so Melanhoolia's, kus kauguses kõmises mööduv planeet, nii ka siin oli kurjus kuskil päris lähedal. Miks muidu peaks ennast varjama või konteineriga üle ookeani reisima.
See film oligi justkui vaatajate soovidele vastu tulles tehtud,arvsetades, et vaataja on rohkem heade poolt ja rohkem häid tahakski näha. Võibolla oli seal isegi mingi iroonia, aga mina seda ei näinud ja sellest niimoodi aru ei saanud.
Selle filmi peategelane on väike Prantsusmaa linna Le Havre, niisugusena nagu teda näidati.
Neegriposs Idrissa oli väga intelligentne, juba loomu poolest, lisaks oli ta kodust kaasa saanud väga hea lastetoa. Justkui oligi valmistunud astuma oma elus sellist sammu ja nüüd kohale jõudnuna jäi ainult teooria praktikasse üle viia. Kõik mustanahalised inimesed on esitatud suure poolehoiuga. Aga tegelikult käib see kõikide osatäitjate kohta.
Mulle tundub, et Kaurimäkil oli selle filmiga edasi anda mingi sõnum, võibolla poliitiline, sellest ma suurt aru ei saanud. Umbes midagi sellist, et rahvas on alati võimu vastu või, et võim on ikka ja alati inimesest lahus. Et võimul olles on imeasi, kui jääd inimeseks vms.
Oleks huvitav, kui keegi süvaanalüüsib ja mis sest siis saab. Mina nägin muinasjuttu.
pühapäev, 11. september 2011
The Black Rider; Vat Teater Kultuurikatlas
10.09.2011 Kultuurikatlas
Saal oli päris külm,aga kohapeal jagati pleede ja see päästis ära.
Reklaam oli päris osavalt tehtud, seega ootus taas üles kruvitud.
Saksalik kitsh kujundusena, niipalju kui seda oli meeldis kõige rhkem. Ja veel kõige rohkem meeldis Lauri Saatpalu. Ta oli nii ehe ja kõik kukkus loomulikuna välja. Oli näha.et talle endale ka meeldis.
Aga üldiselt oli päris keskmine, kui Saatpalu parajasti laval ei olnud hakkas igav. Kõik oli üsna ette teada ka. Harva, kui keegi suudab midagi uut öelda. Või midagi niisugust, mis kõnetaks.
Saal oli päris külm,aga kohapeal jagati pleede ja see päästis ära.
Reklaam oli päris osavalt tehtud, seega ootus taas üles kruvitud.
Saksalik kitsh kujundusena, niipalju kui seda oli meeldis kõige rhkem. Ja veel kõige rohkem meeldis Lauri Saatpalu. Ta oli nii ehe ja kõik kukkus loomulikuna välja. Oli näha.et talle endale ka meeldis.
Aga üldiselt oli päris keskmine, kui Saatpalu parajasti laval ei olnud hakkas igav. Kõik oli üsna ette teada ka. Harva, kui keegi suudab midagi uut öelda. Või midagi niisugust, mis kõnetaks.
Tumedus. Tume. Esseenäitus. EKKM
10.09.2011
Minu jaoks oli kõige olulisem ja läbivam sellel näitusel Johannes Saal. Kes ta oli? Tahaks tema pilte näha. Tõesti väga põnev. Tema omal ajal kirjutas,mis hingel oli, praegu tehakse videokunsti vms, nt Senper ja Kurvits. Väga huvitav, sama teema ja lähenemine nii erinev. Aga Johannes Saal on ehedam ja tõelisem. Nägin oma vana lemmikut Jüri Palmi, see viimane näitus KUMU's on arvatavasti juba kinni,sest minu mälu järgi olid nii "metsik aed" kui ka "Jõuk" seal väljas. Päris reibas tunne jäi kokkuvõttes. Eluterve tumedus. Täna just lugesid Laozi 28ndat peatükki,
........
mõista oma heledust
hoia alal tumedus
ole eeskuju taeva all
......
Minu jaoks oli kõige olulisem ja läbivam sellel näitusel Johannes Saal. Kes ta oli? Tahaks tema pilte näha. Tõesti väga põnev. Tema omal ajal kirjutas,mis hingel oli, praegu tehakse videokunsti vms, nt Senper ja Kurvits. Väga huvitav, sama teema ja lähenemine nii erinev. Aga Johannes Saal on ehedam ja tõelisem. Nägin oma vana lemmikut Jüri Palmi, see viimane näitus KUMU's on arvatavasti juba kinni,sest minu mälu järgi olid nii "metsik aed" kui ka "Jõuk" seal väljas. Päris reibas tunne jäi kokkuvõttes. Eluterve tumedus. Täna just lugesid Laozi 28ndat peatükki,
........
mõista oma heledust
hoia alal tumedus
ole eeskuju taeva all
......
pühapäev, 4. september 2011
Melanhoolia
„Melancholia“ (2011) Lars vob Trier.
Osades: Kirsten Dunst, Charlotte Gainsbourg, Alexander Skarsgȧrd,
Charlotte Rampling, Kiefer Sutherland.
Maale läheneb planeet Melanhoolia, kokkupõrkeni on aega loetud päevad.
Me näeme kahte õde, vanemale neist on peamine olla edukas. Tema
eesmärgiks on päästa oma poeg, midagi saavutada, kogu aeg millegi pärast
muretsedes. Vanem õde on kaasaegse kapitalistliku maailma ja ebakindluse kehastus.
Tema mees sooritab enesetapu, mis läheneva Melanhoolia valgusel mõjub liigse
kiirustamisena ja mõttetuna, kuigi niisugune tegu pole lihtsalt mõtestatud ka
muus olukorras. Siiski enese tapmine vahetult enne viimset lõppu võimendab
kõige lõplikkuse või ka lõppematuse illusiooni.
Noorem õde otsib lunastust seksist, kogedes rahu endas kogevad seda need, kes on su lähedal.
Kaks vastukaja aja piiratusele, ajale ja olemisele. Sa kas muretsed veelgi rohkem või alistud täielikult.
Kaks vastukaja aja piiratusele, ajale ja olemisele. Sa kas muretsed veelgi rohkem või alistud täielikult.
Continuum_Kunst kui taju. Ruum kui protsess. Kuraator Maria Arusoo
Käisin laupäeval, 3 sept-l.
Kõigepealt suur saal, täiesti tühi, tuled põlevad, siis kustuvad. Seisad ja mõtled, et oled kunsti sees. Aga tunne on nagu lapsepõlves Hageri kultuurimaja saalis, natuke hämar tühi ruum, ei midagi. Natuke edasi Toomas Tetloff'i tühjus, siiski on võimalik näha aeg-ajalt sinist tulukest, aga muidu nagu "ei töötaks". Tagasi, et minna teistesse saalidesse. Trepi juures kast, kust tuleb häält, selle peal kumer katus. Astun kasti peale ja kõnnin edasi tagasi. Saan aru, et igas erinevas kohas on see hääl, heli isemoodi.
Lähen suurde saali tagasi ja selgub, et olen osa sellest ruumist. Hakkas tööle.
"Peeling" nurgast hakkab kooruma üks leht, kuni on maha koorunud, siis uuesti. Päris hea vaadata. Aga kaua ei vaata, huvitav, et meelde on nii hästi jäänud. Edasi vikerkaare värvilised varjud ja siis lambid. Edasi 26 hetke joonte ja kukkumistega. Seda ei viitsinud päris lõpuni vaadata, natuke meenutas Toomikut, aga mõjus kuidagi masendavalt, millegipärast. Siis Kiwa häälekõvendajad ja automaathääled loevad kunstiteoseid numbrite järgi. Minu jaoks müra. Siis valge kuup ja heli. Algul arvasin, et see on valgusteraapia tuba. Vaatasin siis seina ja mõtlesin, et millal mõjuma hakkab.
Kõigepealt suur saal, täiesti tühi, tuled põlevad, siis kustuvad. Seisad ja mõtled, et oled kunsti sees. Aga tunne on nagu lapsepõlves Hageri kultuurimaja saalis, natuke hämar tühi ruum, ei midagi. Natuke edasi Toomas Tetloff'i tühjus, siiski on võimalik näha aeg-ajalt sinist tulukest, aga muidu nagu "ei töötaks". Tagasi, et minna teistesse saalidesse. Trepi juures kast, kust tuleb häält, selle peal kumer katus. Astun kasti peale ja kõnnin edasi tagasi. Saan aru, et igas erinevas kohas on see hääl, heli isemoodi.
Lähen suurde saali tagasi ja selgub, et olen osa sellest ruumist. Hakkas tööle.
"Peeling" nurgast hakkab kooruma üks leht, kuni on maha koorunud, siis uuesti. Päris hea vaadata. Aga kaua ei vaata, huvitav, et meelde on nii hästi jäänud. Edasi vikerkaare värvilised varjud ja siis lambid. Edasi 26 hetke joonte ja kukkumistega. Seda ei viitsinud päris lõpuni vaadata, natuke meenutas Toomikut, aga mõjus kuidagi masendavalt, millegipärast. Siis Kiwa häälekõvendajad ja automaathääled loevad kunstiteoseid numbrite järgi. Minu jaoks müra. Siis valge kuup ja heli. Algul arvasin, et see on valgusteraapia tuba. Vaatasin siis seina ja mõtlesin, et millal mõjuma hakkab.
See näitus meeldis mulle väga. Minu meelest lausa geniaalne. Selline võiks tuleviku kunst ollagi. Olen väga põnevil, millal järgmisel korral midagi sellist tuleb, või õieti millal sinna satun.
Tellimine:
Postitused (Atom)