"Vennas"

Tõnu Õnnepalu

Esimene lugemine

25. oktoobril 2012 Eesti Draamateatri Maalisaalis

Willem Pääru Pja

Jakob              Tõnu Oja

Ema                 Kaie Mihkelson

Remarke luges Indrek Sammul

Lavastajana juhendas Aleksander Eelmaa (Tallinna Linnateater)

Peapreemia eesti teatri Agentuuri ja teatrifestivali Monomaffia mononäidendite võistlusel 2012

Näidendi aluseks on kirjad ja dokumendid, mille autor on leidnud ühest Lääne-Hiiumaa talu aidast ja pööningult.

Tegevus ongi peamiselt kirjade ette lugemine. Noorem vend Willem elab Eestis peamiselt Hiiumaal, tema vanem vend Jakob on oma rännakutel jõudnud Ameerikasse. Näidendi tegevus algab aastal 1919, kui Willem teenib veel mereväes, kuid peagi suundub asjaolude sunnil ja eks ikka ka omal vabal tahtel Hiiumaale. Vabadussõjast osavõtjatele antakse maad, esialgu küll rendile, aga on vaja kohal olla. Nõnda ta läheb ja jääbki Hiiumaale, oma kodusaarele.

Ei tea kui palju Tõnu Õnnepalu neid kirju ise toimetas või on need hoopis välja mõeldud. Igal juhul hiiu-murdes need ette loetakse ja kindlasti on nad ka eraldi nauditav lugemine. Pääru Oja Willemina on aga minu arvates kõige parem valik. Kas on tal sealkandis juured või siis oskab ta nii hästi lugeda nö Jumala armust, aga tundub, et enam paremini ei saakski. Vend Jakobi kirju loeb ette Tõnu Oja. Natuke meenutab Jakobi hääl „Pehmete ja karvaste“ Hundi häält, aga norida pole mõtet.

Nendest kirjadest koorub ühe inimese elu ja saatus, kaaslaseks tema venna tegemised kaugel Ameerikas.  Sageli on inimesed kirja kirjutades hoopis avatumad ja räägivad asjadest, millest muidu naljalt juttu ei tehta. Mitte ainult, et mõnest asjast on võib-olla piinlik rääkida, aga igast pisiasjast ei hakata igapäevaelus rääkima. Küll aga kirjutatakse, eriti veel, kui kirjasaaja asub kuskil teises ilma otsas. Seepärast on kirjade kirjutamine tänuväärne väljendusviis ka kirjanikule/ näitekirjanikule.

„Vennas“ on kindlasti väga hea näidend, jääb veel oodata tema lavale jõudmist näidendina. Esimene lugemine on ootused kõrgele kruvinud.

"Lantimiskunstnikud"

Lavastajad: Paavo Piik ja Diana Leesalu

Dramaturg: Kristiina Jalasto

Kunstnik: Kristel Maamägi (külalisena)

Muusikaline kujundaja: Veiko Tubin

Valgus: Priidu Adlas

Koreograaf: Maiken Schmidt

Näitlejad: Maiken Schmidt, Liis Lass, Kaspar Velberg, Karl-Andreas Kalmet, Henrik Kalmet, Priit Pius, Märt Pius

Esietendus: 29.09.2012

Nähtud etendus 13 oktoobril.

Ostsin piletid enne esietendust ära, sest Linnateatri piletitega on teatavasti nii, et kui liiga kauaks mõtlema jääd, siis oled pärast lihtsalt ilma. Teinekord peab väikse riski võtma.

Teatrisse läksin ka väikse eelarvamusega, peamiselt kahtlustasin ennast mittesihtgrupiks olemises. Seda, et nalja ka saab ei osanud isegi oodata.

Tegelikult oli lavastus väga hoogne ja naljakas, lisaks kõik tegelased möödunud kevadel lõpetanud lavakunstikateedri. Mis on omakorda väga paljulubav, kuna selle lennu lõpetajatest esimese hooga ainult head muljed ongi olnud.

Meeldis väga perekond, ema ja poeg, keda kehastasid Henrik Kalmet ja Maiken Schmidt. Võib-olla ema jäi natuke skemaatiliseks ja tänapäeva ema kohta võib-olla natuke vana-aegseks, aga kust võib vaataja tahta, et ema oleks teistmoodi. Ega me igapäeva elus neid nohikutest poegi ka ära ei tunne. Polegi aega teistesse inimestesse niipalju süveneda ja nende elust aru saada. Aitab, kui endasse süvened ja endast aru saad. 

Paradigma pidavat muutuma nii, et kõigepealt midagi sünnib ja siis kohandub maailm tasapisi selle järgi. Kui on õpetaja, siis tuleb ka õpilane. 

Õpetajal (Karl-Andreas Kalmet) on olemas lihtne programm, kuidas nohikust noormees saaks tüdrukutega tuttavaks ja see toimibki. Vähemalt algul, pärast selgub siiski, et mitte igas olukorras. Eks iga õpetus sõltub ka õppija tarkusest, mida keegi välja loeb ja kuidas edasi läheb. Avatud olemine tuleb kindlasti kasuks.

Õpetaja on värvikas juba väliselt – tätoveeringud, soeng, riietus. Ta näeb just selline välja, nagu nohikus noormees võiks ette kujutada lahedat elumeest. Kas tema programm on väljatöötatud enda kogemustel me teada ei saa. Igal juhul suhtleb ta täitsa vabalt ja seda õpetab teistelegi.

Lisaks sellele, et sai palju nalja, meeldis veel, et kõik tegelased tundusid tegijatele endile tuttavad olevat. Tüdrukud baaris (Maiken Schmidt, Liis Lass) näevad päris kuumad välja, aga see on ainult väline kuvand. Tegelikult on nad vägagi eneseteadlikud ja üldse kõigest muust ka väga teadlikud.

Kui nüüd nö päris nohik tahaks ka mõned lihtsamad võtted omandada ja tüdrukutega tuttavaks saada, siis pole see ikka niisama lihtne. Sest kavalehelt võib lugeda „tänavaküsitlust“, millest selgub, et kui ikka muidu vagur mees oled, ei aita siis järjekindlus ka. Aga meelt ei maksa ka heita. Kui saab head nalja, siis on juba pool võitu käes. Tuleb ainult osata head nalja teha.

"Lukustatud"

Lavastaja: Mirko Rajas (NUKU)
Kunstnik: Kalju Karl Kivi
Helilooja: Ekke Västrik
Mängivad: Rainar Aasrand, Kristiina-Hortensia Port, Katariina Tamm (NUKU) ja Taavi Tõnisson (NUKU)

Indu on saadud  Albert Camus’lt ja  Fernando Pessoa’lt.

Esietendus 13. okroobril 2012 Theatrumi saalis.

Lisaks neljale inimesele on laval ka viies tegelane – nukk. Nukk meenutab surnud inimest, kuid erinevalt surnust ta liigutab ennast ja sellega seoses kolistab päris palju. Ta meenutab hauast ülestõusnud filmitegelast. Tänapäeval selline enam eriti kellelegi hirmu peale ei aja. Siiski aitab ta luua sellist pigem surmale ja lagunemisele viitavat õhkkonda.

Laval olevad inimesed suhtlevad temaga täiesti vabalt igas mõttes, temaga isegi natuke räägitakse.  Sellest hoolimata jääb lõpuks tunne, et nukk oli välja toodud selleks, et  kaasa tegid ka Nukuteatri näitlejad, kes oskavad ise nukuga ümber käia ja seda teiselegi õpetada.

Võib-olla mõnes sama trupi järgmises etenduses antakse nukule juba kandvam osa.

Sügist võib tajuda värvirõõmsa lehesajuna, aga sageli nähakse sügises ka lagunemist ja pimedust ja kadu. See viimane on meie kandis isegi tavapärasem.

Igal juhul nähtud etendus tundub sellisesse kaduviku sügisesse hästi sobivat.

Kui kurb püüab rõõmus olla mõjub ta veelgi kurvemalt. Vihane ja kuri  võivad isegi naljakad paista.

Kui võtta elu ette pahupoolega. Miks mitte oma halbu kogemusi tagantjärele kõrvalt kõverpeeglist vaadata. Teadvustada kogu traagikat mis sellega seostus ja pidada endamisi aru, kui hullud asjad siis olid või kestvalt veel praegugi on.

Katariina Tamm’e tüdruk, kes hakkab abielluma. Hirm, et äkki mind ei armastatagi ja siis kõik need peigmehe vastused, mis ei jäta mingit võimalust. Elu kiirteedel, kiirtoit, kiirabielu, kiirelu.

Sellesse kiirellu ja kiirüksindusse mahub ka Rainar Aasrand’i mehe „üks tõeline suhe“. Kuigi kõik oleks justkui aeglaselt käinud, on seegi möödas. Kiirus taustal on tuntav.