"Onu Vanja"

Anton Tšehhov

Lavastaja: Lembit Peterson
Stsenograaf: Vladimir Anšon
Valguskunstnik: Rene Liivamägi
Helikujundaja: Marius Peterson

Osades:

Aleksander Eelmaa (Linnateater), Maria Peterson, Eva Eensaar, Mare Peterson, Helvin Kaljula, Andri Luup, Tarmo Song, Ester Pajusoo (Eesti Draamateater), Priit Põldma, Jakob Tulve

Miks inimene sünnib ja elab? Kust tulevad nn "väikesed inimesed"? Millal tekib inimeses mõistmine, et mina olengi "väike inimene"? Võibolla on see hirm mitte hakkama saada, hirm süüdi jääda. Juba ette süüdi olla. Tuleb elada ja kuidagi ikka hakkama saada. 

"Väike inimene" olemine on kergema vastupanu teed minek. Mida "väiksem" oled, seda vähem on vaja vastutada. Vastutada mitte niivõrd tehtu või tegemata jäänu pärast, aga vastutada enda elu ees. Tegelikult kes ennast "väikeseks" arvab, see kahandab enda vastutuse ka Jumala ees.

Jumala ees kahandab ennast ohver, elule allajäänu. Ohver olemine on omakorda väga sisemine asi, vaevalt võõras sellest midagi teab.

Võtame Onu Vanja, keda väga suurepäraselt kehastas Helvin Kaljula.  Tema ohverdatud elu, mis on juba üle poole elatud oma kadunud õe ja selle abikaasa heaks.  Ainus, mis näib veel midagi tähendavat on töö  sealsamas maamõisas. Mida rohkem tööd, seda ähem aega mõelda. Seda lihtsam.

Sonja (Eva Eensaar) on veel väga noor, aga ka juba päris lootusetu oma leppimises "väike olemisega".  Siiski on temas vähemalt selles lavastuses nii palju lootust ja head tahet, et tahaks uskuda nö headuse võitu. Aga arvata võib, et nii ei lähe. Miks ei võiks doktor temaga abielluda? Aga sellepärast ei võigi, et Sonjal endal on juba oma võimaluste piirid paika pandud.  Jah, ta võimaldab endal tööd teha ja sellest rõõmugi tunda. Ja veel võimaldab ta kannatada ja leppida selle vähesega, mida elu pakub.

Ja muidugi on võimalik veel halvemini minna. Ilmekaks näiteks on Telegin (Tarmo Song).  Tema on "ära teeninud" põlastuse ja seda ta peamiselt oma elus kogeb.  Ta tunneb ennast süüdi juba oma olemasolemise pärast. Ainuüksi olemaolemine on juba piisav põhjus, et olla põlatud.

Aga Jelena Andrejevna (Maria Peterson)? Vastupidiselt Sonjale ja Teleginile on ta vähemalt väga ilus - see võiks ikka ju trump olla. Paraku pole sellest mingit abi. Sest ka tema valik on kannatamine.  Õieti valikust on võimalik rääkida siis, kui see on tehtud teadlikult.

Vaadataes Tšehhovit, see nagu puhastaks ja annaks lootust, meile, kes me olame praegu elus - tasub ennast armastada.