"Onu Vanja"

Anton Tšehhov

Lavastaja: Lembit Peterson
Stsenograaf: Vladimir Anšon
Valguskunstnik: Rene Liivamägi
Helikujundaja: Marius Peterson

Osades:

Aleksander Eelmaa (Linnateater), Maria Peterson, Eva Eensaar, Mare Peterson, Helvin Kaljula, Andri Luup, Tarmo Song, Ester Pajusoo (Eesti Draamateater), Priit Põldma, Jakob Tulve

Miks inimene sünnib ja elab? Kust tulevad nn "väikesed inimesed"? Millal tekib inimeses mõistmine, et mina olengi "väike inimene"? Võibolla on see hirm mitte hakkama saada, hirm süüdi jääda. Juba ette süüdi olla. Tuleb elada ja kuidagi ikka hakkama saada. 

"Väike inimene" olemine on kergema vastupanu teed minek. Mida "väiksem" oled, seda vähem on vaja vastutada. Vastutada mitte niivõrd tehtu või tegemata jäänu pärast, aga vastutada enda elu ees. Tegelikult kes ennast "väikeseks" arvab, see kahandab enda vastutuse ka Jumala ees.

Jumala ees kahandab ennast ohver, elule allajäänu. Ohver olemine on omakorda väga sisemine asi, vaevalt võõras sellest midagi teab.

Võtame Onu Vanja, keda väga suurepäraselt kehastas Helvin Kaljula.  Tema ohverdatud elu, mis on juba üle poole elatud oma kadunud õe ja selle abikaasa heaks.  Ainus, mis näib veel midagi tähendavat on töö  sealsamas maamõisas. Mida rohkem tööd, seda ähem aega mõelda. Seda lihtsam.

Sonja (Eva Eensaar) on veel väga noor, aga ka juba päris lootusetu oma leppimises "väike olemisega".  Siiski on temas vähemalt selles lavastuses nii palju lootust ja head tahet, et tahaks uskuda nö headuse võitu. Aga arvata võib, et nii ei lähe. Miks ei võiks doktor temaga abielluda? Aga sellepärast ei võigi, et Sonjal endal on juba oma võimaluste piirid paika pandud.  Jah, ta võimaldab endal tööd teha ja sellest rõõmugi tunda. Ja veel võimaldab ta kannatada ja leppida selle vähesega, mida elu pakub.

Ja muidugi on võimalik veel halvemini minna. Ilmekaks näiteks on Telegin (Tarmo Song).  Tema on "ära teeninud" põlastuse ja seda ta peamiselt oma elus kogeb.  Ta tunneb ennast süüdi juba oma olemasolemise pärast. Ainuüksi olemaolemine on juba piisav põhjus, et olla põlatud.

Aga Jelena Andrejevna (Maria Peterson)? Vastupidiselt Sonjale ja Teleginile on ta vähemalt väga ilus - see võiks ikka ju trump olla. Paraku pole sellest mingit abi. Sest ka tema valik on kannatamine.  Õieti valikust on võimalik rääkida siis, kui see on tehtud teadlikult.

Vaadataes Tšehhovit, see nagu puhastaks ja annaks lootust, meile, kes me olame praegu elus - tasub ennast armastada.

"Vennas"

Tõnu Õnnepalu

Esimene lugemine

25. oktoobril 2012 Eesti Draamateatri Maalisaalis

Willem Pääru Pja

Jakob              Tõnu Oja

Ema                 Kaie Mihkelson

Remarke luges Indrek Sammul

Lavastajana juhendas Aleksander Eelmaa (Tallinna Linnateater)

Peapreemia eesti teatri Agentuuri ja teatrifestivali Monomaffia mononäidendite võistlusel 2012

Näidendi aluseks on kirjad ja dokumendid, mille autor on leidnud ühest Lääne-Hiiumaa talu aidast ja pööningult.

Tegevus ongi peamiselt kirjade ette lugemine. Noorem vend Willem elab Eestis peamiselt Hiiumaal, tema vanem vend Jakob on oma rännakutel jõudnud Ameerikasse. Näidendi tegevus algab aastal 1919, kui Willem teenib veel mereväes, kuid peagi suundub asjaolude sunnil ja eks ikka ka omal vabal tahtel Hiiumaale. Vabadussõjast osavõtjatele antakse maad, esialgu küll rendile, aga on vaja kohal olla. Nõnda ta läheb ja jääbki Hiiumaale, oma kodusaarele.

Ei tea kui palju Tõnu Õnnepalu neid kirju ise toimetas või on need hoopis välja mõeldud. Igal juhul hiiu-murdes need ette loetakse ja kindlasti on nad ka eraldi nauditav lugemine. Pääru Oja Willemina on aga minu arvates kõige parem valik. Kas on tal sealkandis juured või siis oskab ta nii hästi lugeda nö Jumala armust, aga tundub, et enam paremini ei saakski. Vend Jakobi kirju loeb ette Tõnu Oja. Natuke meenutab Jakobi hääl „Pehmete ja karvaste“ Hundi häält, aga norida pole mõtet.

Nendest kirjadest koorub ühe inimese elu ja saatus, kaaslaseks tema venna tegemised kaugel Ameerikas.  Sageli on inimesed kirja kirjutades hoopis avatumad ja räägivad asjadest, millest muidu naljalt juttu ei tehta. Mitte ainult, et mõnest asjast on võib-olla piinlik rääkida, aga igast pisiasjast ei hakata igapäevaelus rääkima. Küll aga kirjutatakse, eriti veel, kui kirjasaaja asub kuskil teises ilma otsas. Seepärast on kirjade kirjutamine tänuväärne väljendusviis ka kirjanikule/ näitekirjanikule.

„Vennas“ on kindlasti väga hea näidend, jääb veel oodata tema lavale jõudmist näidendina. Esimene lugemine on ootused kõrgele kruvinud.

"Lantimiskunstnikud"

Lavastajad: Paavo Piik ja Diana Leesalu

Dramaturg: Kristiina Jalasto

Kunstnik: Kristel Maamägi (külalisena)

Muusikaline kujundaja: Veiko Tubin

Valgus: Priidu Adlas

Koreograaf: Maiken Schmidt

Näitlejad: Maiken Schmidt, Liis Lass, Kaspar Velberg, Karl-Andreas Kalmet, Henrik Kalmet, Priit Pius, Märt Pius

Esietendus: 29.09.2012

Nähtud etendus 13 oktoobril.

Ostsin piletid enne esietendust ära, sest Linnateatri piletitega on teatavasti nii, et kui liiga kauaks mõtlema jääd, siis oled pärast lihtsalt ilma. Teinekord peab väikse riski võtma.

Teatrisse läksin ka väikse eelarvamusega, peamiselt kahtlustasin ennast mittesihtgrupiks olemises. Seda, et nalja ka saab ei osanud isegi oodata.

Tegelikult oli lavastus väga hoogne ja naljakas, lisaks kõik tegelased möödunud kevadel lõpetanud lavakunstikateedri. Mis on omakorda väga paljulubav, kuna selle lennu lõpetajatest esimese hooga ainult head muljed ongi olnud.

Meeldis väga perekond, ema ja poeg, keda kehastasid Henrik Kalmet ja Maiken Schmidt. Võib-olla ema jäi natuke skemaatiliseks ja tänapäeva ema kohta võib-olla natuke vana-aegseks, aga kust võib vaataja tahta, et ema oleks teistmoodi. Ega me igapäeva elus neid nohikutest poegi ka ära ei tunne. Polegi aega teistesse inimestesse niipalju süveneda ja nende elust aru saada. Aitab, kui endasse süvened ja endast aru saad. 

Paradigma pidavat muutuma nii, et kõigepealt midagi sünnib ja siis kohandub maailm tasapisi selle järgi. Kui on õpetaja, siis tuleb ka õpilane. 

Õpetajal (Karl-Andreas Kalmet) on olemas lihtne programm, kuidas nohikust noormees saaks tüdrukutega tuttavaks ja see toimibki. Vähemalt algul, pärast selgub siiski, et mitte igas olukorras. Eks iga õpetus sõltub ka õppija tarkusest, mida keegi välja loeb ja kuidas edasi läheb. Avatud olemine tuleb kindlasti kasuks.

Õpetaja on värvikas juba väliselt – tätoveeringud, soeng, riietus. Ta näeb just selline välja, nagu nohikus noormees võiks ette kujutada lahedat elumeest. Kas tema programm on väljatöötatud enda kogemustel me teada ei saa. Igal juhul suhtleb ta täitsa vabalt ja seda õpetab teistelegi.

Lisaks sellele, et sai palju nalja, meeldis veel, et kõik tegelased tundusid tegijatele endile tuttavad olevat. Tüdrukud baaris (Maiken Schmidt, Liis Lass) näevad päris kuumad välja, aga see on ainult väline kuvand. Tegelikult on nad vägagi eneseteadlikud ja üldse kõigest muust ka väga teadlikud.

Kui nüüd nö päris nohik tahaks ka mõned lihtsamad võtted omandada ja tüdrukutega tuttavaks saada, siis pole see ikka niisama lihtne. Sest kavalehelt võib lugeda „tänavaküsitlust“, millest selgub, et kui ikka muidu vagur mees oled, ei aita siis järjekindlus ka. Aga meelt ei maksa ka heita. Kui saab head nalja, siis on juba pool võitu käes. Tuleb ainult osata head nalja teha.

"Lukustatud"

Lavastaja: Mirko Rajas (NUKU)
Kunstnik: Kalju Karl Kivi
Helilooja: Ekke Västrik
Mängivad: Rainar Aasrand, Kristiina-Hortensia Port, Katariina Tamm (NUKU) ja Taavi Tõnisson (NUKU)

Indu on saadud  Albert Camus’lt ja  Fernando Pessoa’lt.

Esietendus 13. okroobril 2012 Theatrumi saalis.

Lisaks neljale inimesele on laval ka viies tegelane – nukk. Nukk meenutab surnud inimest, kuid erinevalt surnust ta liigutab ennast ja sellega seoses kolistab päris palju. Ta meenutab hauast ülestõusnud filmitegelast. Tänapäeval selline enam eriti kellelegi hirmu peale ei aja. Siiski aitab ta luua sellist pigem surmale ja lagunemisele viitavat õhkkonda.

Laval olevad inimesed suhtlevad temaga täiesti vabalt igas mõttes, temaga isegi natuke räägitakse.  Sellest hoolimata jääb lõpuks tunne, et nukk oli välja toodud selleks, et  kaasa tegid ka Nukuteatri näitlejad, kes oskavad ise nukuga ümber käia ja seda teiselegi õpetada.

Võib-olla mõnes sama trupi järgmises etenduses antakse nukule juba kandvam osa.

Sügist võib tajuda värvirõõmsa lehesajuna, aga sageli nähakse sügises ka lagunemist ja pimedust ja kadu. See viimane on meie kandis isegi tavapärasem.

Igal juhul nähtud etendus tundub sellisesse kaduviku sügisesse hästi sobivat.

Kui kurb püüab rõõmus olla mõjub ta veelgi kurvemalt. Vihane ja kuri  võivad isegi naljakad paista.

Kui võtta elu ette pahupoolega. Miks mitte oma halbu kogemusi tagantjärele kõrvalt kõverpeeglist vaadata. Teadvustada kogu traagikat mis sellega seostus ja pidada endamisi aru, kui hullud asjad siis olid või kestvalt veel praegugi on.

Katariina Tamm’e tüdruk, kes hakkab abielluma. Hirm, et äkki mind ei armastatagi ja siis kõik need peigmehe vastused, mis ei jäta mingit võimalust. Elu kiirteedel, kiirtoit, kiirabielu, kiirelu.

Sellesse kiirellu ja kiirüksindusse mahub ka Rainar Aasrand’i mehe „üks tõeline suhe“. Kuigi kõik oleks justkui aeglaselt käinud, on seegi möödas. Kiirus taustal on tuntav.

"Muusika on armastuse hääl" Hortus Musicus 40

Eesti Kontserdi hooaja avakontsert
Kunstiline juht Andres Mustonen

Estonia kontserdisaal 22 septembril 2012

Garderoobis on ka riidehoidjad-noormehed temaatiliselt keskaegsetes kostüümides. Publikule pakutakse shampust ja sellevõrra on kontserdieelne sagimine pidulikum.

Lava on kaetud valge siidiga ja põlevad leekide hubisedes küünlad.

Hortus Musicus tuleb lavale kõik koos, Andres Mustonen koos teistega ja kohe algabki.

Algul on veidi võõrastav kontserdisaali suur kõle ruum ja valgus. Aga nagu kontserdi nimi viitab, siis muusika on armastuse hääl ja varsti enam muud ei märkagi.

Kava on sünnipäevale kohaselt rõõmus ja kerge, ikka needsamad kuuldud ja tuntud palad Hispaania, Itaalia, Kreeka, Israeli muusika varasemast ajast.

Andres Mustonene – pealaest jalatallani artist, tema kehakeelt on kogu aeg huvitav vaadata, eriti rõdult paistavad ka tema jalad väga kõnekad. Küllap ongi tegemist omamoodi tantsusammudega, olgu need siis seatud või isevoolu tulevad.

Kui vaadata kavalehelt pilte algusaastatest ja praegu tehtuid, paitab kohe silma kui paljud on koos selle pika tee maha käinud. Ometi ei paista kuskilt seljataha jäänud 40 aastat koos töötamist, õigem on kindlasti öelda koos rõõmustamist.  

Energia, hea füüsiline vorm, suurepärane muusika – vaimu ja vormi üksolemine!

Palju õnne!

"Naised valitsevad maailma"

Tartu Uus Teater ja Eesti Rahva Muuseum

NAISED VALITSEVAD MAAILMA ehk OPUS GEOGRAPHICUM

Mängivad
MAARJA JAKOBSON, KATRIN PÄRN, MALLE PÄRN, KRISTEL LEESMEND, PIRET SIMSON, RAGNE PEKAREV (Vanemuine), MARIA SOOMETS (Vanemuine),
EVALD AAVIK, MADIS KALMET, HELGUR ROSENTHAL, JANEK JOOST, ROBERT ANNUS (Vanemuine)
Muusika  TAUNO AINTS
Tekstid ja lavastus IVAR PÕLLU
Lava ja kostüümid KRISTIINA PÕLLU
Valgus RENE LIIVAMÄGI

Nähtud etendus 11 augustil (sellel korral oli Raadi pargis rock-kontsert, mis samal ajal kujundas ka meie etenduse muusikalise tausta)

Ka sellist naiste valitsetud maailma me tahamegi?  Või kas keegi tahab? Kui maailma valitsevad naised, kas siis on midagi teisiti? Eeldaks jah, et sellise provokatiivse paelkirja taga on mingi eriline maailm ja selle teeb eriliseks naiste valitsemine. Ürgne naiselikkus, emalikkus, tarkus, alalhoidlikkus, jätkusuutlikkus.

Mis on meestel vastu panna? Julgus riskida, hetke nautida, panna endast korraga välja kõik,  läbi põleda, hukkuda.

Miks peaksid naised valitsema? Või kas nad ehk juba ei valitsegi?  Vist kõige paremaid tulemusi saadakse ikka koostöös.

Nägime Tartu Uue Teatri trupi ja Ivar Põllu nägemust naiste poolt valitsetud maailmast.  Miks peaksime eeldama, et Tartu Uus Teater ja Ivar Põllu igatsevad maailma, mida valitsevad naised?  Pigem oli tegemist hoiatusega, et ega sellest miskit head välja tulla ei saa.

Tartu Uus Teater pakub välja ühe võimaliku variandi, milline võiks maailm olla siis, kui ta oleks teistsugune. Võib-olla on ka feministlikud tuuled nendeni jõudnud ja kuuldused sellest, et naised ei valitsegi maailma. Aga tahaks valitseda küll. Milline elu naistel siis oleks, kõik töö saaks ise ära teha, lapsed sünnitada ja kasvatada, põllud harida, majad remontida, pesud pesta.

Mis siis saab, kui naised hakkavad valitsema? Kus siis mehed on ja mida nad teevad?

Olen ikka mõelnud vahel, kuidas elasid need naised, kes sõja pärast üksikuteks jäid, üksi lapsed suureks kasvatasid või hoopis ilma lasteta vanaks said. Ma mõtlen oma vanaemade põlvkonda kõigi nende poliitiliste muutustega ja sellega kaasnevaga. Polnud tol ajal ka mingeid eneseabi raamatuid või muud nõu kuskilt saada. Eks siis kuulati enda sees olevat tarkust, need kuulasid, kes oskasid. Ülejäänutel oli ilmselt raskem. Aga elu tuli ära elada.

Sellest etendusest on kõige rohkem meelde jäänud jalgsi matkamine Tartust Raadi parki ERM’i uude asukohta, mis möödunud suvel oli päris mahajäetud ja rohtu kasvanud.

Minu jaoks jäi selle etenduse sõnum segaseks.

Tartusse tagasi saime bussiga.

"Armastus tööpostil"

Lavastaja Peeter Tammearu
Tõlkijad Peeter Tammearu ja Arvi Siig
Kunstnik Jaak Vaus
Muusikaline kujundaja Bonzo
Osades Tiina Mälberg, Velvo Väli, Anneli Rahkema, Erni Kask, Kertu Moppel ja Marin Mägi.  

1971 - näidend, autorid Eldar Rjazanov ja Emil Braginski
1977 - film, režissöör Eldar Rjazanov, tootja Mosfilm, nõukogude aasta film, 58 miljonit vaatajat
18.02.2012 - lavastus Rakvere Teatris

Vaadatud etendus 8. septembril Rakvere Teatris.

Kuigi filmi olen viimati vist nõuka ajal näinud ja kõike enam hästi ei mäleta, siis minu mälestustes oli tegemist looga nö elust enesest. Olen seda kinos vaadanud ja küllap hiljem ka telest. Mäletan veel seda, et peaosaline Kalugina oli väga kole ja hiljem jälle väga ilus. Ja toona tundus kõik seal filmis toimunu väga tõetruu, kõik see võis kindlasti ka päris elus juhtuda.

Rakvere teatris lavastatud näidendi puhul on lavastaja valinud nalja ja jandi. Kuna tegemist ka nõukaaegse eluoluga, ega seda päris tõepähe võtta saagi.

Minu jaoks oli selle etenduse vaieldamatu staar Anneli Rahkema, kes kehastas Rõžovat, Olga Petrovnat. Tema on olemuslikult väga hästi tabanud ajastule omast. Muidugi ka tema roll oli päris tänuväärne, ja miski ei jäänud kahe silma vahele.
Kõigepealt välimus: just selliste soengutega tollal käidigi ja selle soengu kandis ta auga välja. Rõžoval olid ka kõige ajastutruumad kostüümid, kasvõi villane pitsilises koekirjas pruun vest. Selline oli vist küll igal kontoris töötaval naisel.

Sekretär riietus üpris julgelt, aga tema oli ka alles päris noor. Samas väga moeteadlik, nii teadis ta näiteks, et 36 aastasele naisele ei sobi mini ega maksi vaid ainult midi, so natuke allapoole põlve. Niisugused tarkused sai ka ENSV-s kätte ajakirjast „Siluett“. Silueti kõrval oli veel „Nõukogude Naine“, millega tuli kaasa lõikeleht ja oli ka oma rubriik kuidas endale riideid õmmelda ja muud nipet-näpet.

Ei märkagi kuidas paradigma salakavalalt muutub ja nüüd on ka 70-80 aastane naine üpris vaba ennast riidesse panema, ainus kriteerium tema enda tõekspidamised. Rääkimata alla 40-st, nendel on veel nö kõik alles ees.

Sekretär Veerake Kertu Moppeli esituses kehastas ehtsat kanakest. Titehääl pidi vist olema naljakas, aga samas ka viitama tema noorusele?

Velvo Väli kehastatud Novoseltsev oli mulle pettumus. Just filmi mälestuse järgi, on mulle meelde jäänud, et Novoseltsev oli täiesti tõsiselt võetav ja igatepidi niisugune mees, kes naistele meeldib. Praegu aga on Novoseltsev ärahirmutatud ja ebakindel inimene, kes vajaks puhkust ja ravi.

Tiina Mälbergi Kalugina oli minu arvates ka liiga skemaatiline. Muidugi ka tema roll pidi olema niisugune kapseldunud ja ennast maailmast äralõiganud naine. Kui ta aga suure ettevõtte juhina töötas, siis pidi temas ka midagi enamat olema. Muidugi pettumused ja igatsused.

Praegu tundus, et kogu lavastuse võti on head ja halvad. Päris häid seal polnudki, kas rohkem või vähem halvad. Eriti naljakas ei olnud, kohati tuli väike nostalgia peale ja pani heatahtlikult muigama. Praegu on seda möödunud aega turvaline nostalgiaga vaadata, kuna nende jaoks, kes praegu elavad, on see kõik lõplikult möödas. Õnneks.

Etenduse lõpus tuletas „hääl kaadri tagant“ meelde, et lülitage sisse oma kaasaskantavad telefonid. Selline soe tervitus ühest möödunud maailmast.

"Tõde ja Õigus" II osa

A. H. Tammsaare / Elmo Nüganen

Lavastaja:Elmo Nüganen: Iir Hermeliin :: Muusikaline kujundaja: Riina Roose Mängukoht: Põrgulava :: Mängivad: Aivar Tommingas (külalisena Vanemuisest), Karl-Andreas Kalmet, Liis Lass, Mikk Jürjens, Henrik Kalmet, Priit Pius, Märt Pius, Kaspar Velberg, Kristjan Üksküla, Maiken Schmidt, Andero Ermel Allan Noormets, Kalju Orro, Andres Raag, Tõnn lamp, Ago Roo (külalisena), Aleksander Eelmaa, Rain Simmul, Anne Reemann, Helene Vannari, Margus Tabor

Vaadatud etendus 25 augustil Tallinna Linnateatri Põrgulaval

Karl-Andreas Kalmet’i esimene suurem osatäitmine ja kohe klassika- Tammsaare ja Indrek.

Indrek- maalt pärit noor mees, tolle aja kohta laps õieti alles. Maalt, kohmakas, ebakindel, sissepoole pööratud – tavaliselt on selline eesti mees vanem. Palju võimalusi sellist rolli mängida.

Indrek elas ja kasvas otse meie silmade ees, just sisemine intensiivsus, väliste vahendite vähene kasutamine – minu arvates väga võimas esitus.

Liis Lass’i Ramilda– hüperaktiivne laps öeldakse sellise kohta tänapäeval. Ilus, koketeeriv, lapselik, rõõmus. Eneseteadlik, tormakas. Läbitunnetatud rollilahendus. Kui Ramilda hiljem Saksamaalt tagasi tuli, oli see hoopis üks teine tüdruk, polnud enam rõõmu ja hoogu, selle asemel läbi kogetud igatsuse ja valu, täiskasvanuks saamine. Vaatajalgi on võimalik olla kahe noore inimese  kasvamise tunnistajaks, Indrek ja Ramilda. Nii lihtne ja ilus, inimeste saatus - kohtumised ja lahkumised ja see, mis jääb sinna vahele.

Märt Pius’i Lible-tänuväärne karakterroll, meeldejääv, paljulubav, naljakas.

Henrik Kalmet’i Tigapuu - nn elumees, samuti meeldejääv ja paljulubav. See osa ise kuigipalju võimalusi ei pakkunud, aga hea.

Kristjan Üksküla Von Elbe – ka meeldejääv roll, selline päris tänuväärne näitlejale, pigem peab olema ebameeldiv. On võimalik meelde niisugusena jääda.

Aivar Tommingas’e  Maurus –väline sarnasus eelkõige filmist „Indrek“ tuntud ja tuntuks saanud Ants Eskola mängitud Maurusega.  Aivar Tommingas asjatult flirdib publikuga, osa on niigi üli tänuväärne, palju teksti, nalja, palju lavalolemist. Aga muidu ikka vana hea Maurus kõigi oma omapäradega nagu raamatust loetud ja filmistki nähtud.

Ollino - Aleksander Eelmal üle pika aja teistmoodi – ülbe olemisega, kaklema kippuv, vaat et lausa ohtlik. Pole teda vist sellises agressiivses võtmes varem näinudki. Praegu hästi tehtud!

Veel meeldis Helene Vannari Proua Malmberg. H. Vannari meeldib alati, kusjuures ta on sageli väga erinev, aga temas endas on mingi sisemine kindlus ja elutarkus, nii ta jääbki meelde nagu midagi erilist oleks olnud.

Allan Noormets polnud üldse venelase moodi. Neid joodikuid oleks ehk võinud ka natuke vähem olla, sest etendus oli pikk nagunii. Samas Kaljo Orro ja Rain Simmul  olid algusest lõpuni huviga jälgitavad.

Lõpp oli minu jaoks liiga melodramaatiline, ega Tammsaaregi otsast lõpuni geenius olnud. Kuigi Tiina liin raamatus sees on, siis tervikule ta praegu juurde ei andnud midagi.

Noored näitlejad on väga head, kindlasti oma osa on siin headel õpetajatel ja lavastajal. Indreku osatäitmine Karl-Andreas Kalmetil super. Lõpus võiksid peaosatäitjad publikule eraldi ka kummardama tulla, sest neile kuulub veel eraldi braavo!

"Tornid taevasse"

Siim-Tanel Annus

Paluküla kirikus Hiiumaal.

1976-83 aastatel tehtud graafiliste lehtede järgi on nüüd kunstnik maalinud reljeefsed õlimaalid. Huvitav on see, et S-T A. kommenteerib ise neid pilte, kui protesti nõukogude tegelikkuse vastu. Mina nägin neis puhast rõõmu noorolemisest, loomist, kohalejõudmist, rahu.

Ei sega ka laguneva kiriku akende ees laperdavad kiled ja kaduv muinsus selle kiriku näol keset kolhoosiaegset Paluküla  kirikuümbrust. Pigem vastupidi, kõik need kontrastid täiendavad üksteist ja ainult lisavad igaviku mõõdet.

"Elu sees"

Theatrum ja Weekend Guitar Trio

Lavastus sõnas ja muusikas. 4 augustil Reigi pastoraadis ja Reigi kirikus.

Sõna: Ott Aadram, Mart Aas (külalisena), muusik Tõnis Leemets WGT

I osa Reigi pastoraadis.

Vormiliselt loetakse ette ühe Saaremaal sündinud mehe mälestused, kes enne surma neid jõudis üles märkida oma sündimisest kuni 26 eluaastani.

Napp kujundus, mõjuv ja usutav esitus. Kaks meest ühe mehe mälestusi rääkimas on väga hea leid, üksteist täiendades ja toetades. Pea poolteist tundi läks mööda, nii, et ei saanud arugi. Muidugi oleks tahtnud teada, kuidas elu edasi läks, aga nüüd võib ainult oletada.

Huvitav on  siiski, et niisugune lihtne lugu ja lihtsate vahenditega ettekantult mõjus nii täielikuna. Sinna ikka mahtus ka ühte ja teist: noor mees, tema kasvamine, perekond, naabrid, tollane ühiskond, Venemaal käimine, saksad Eestis ja Lätis. Hea lugu, hästi jutustatud!

II osa Reigi kirikus Weekend Guitar trio kontsert „Teed“

Mart Soo, Robert Jürjendal, Tõnis Leemets

Kontsert algas umbes 21.45, väljas oli veel valgepoolne. Kirikus olid süüdatud küünlad iga pingirea otsas. Nii nagu väljas läks pimedamaks, läks küünlavalgus valgemaks.

Reigi kirikus, nagu paljudes teisteski kirikutes kõlab muusika teistmoodi, kui mõnes teises kohas. Praegu tundus esitatud muusika just eriti hästi sobivat sellesse ruumi ja kohta. Kõik on ju lõpuks loodusest ja see mis on olemas, on ometi loomulik, nii ka elektrooniline muusika ja elektrikitarrid. Olen selles Jumalakojas ennegi olnud ja ka Jumasõna kuulanud, aga pole ehk olnu piisavalt hea kuulaja.
Nüüd oli Jumal kohal hoolimata plaksutamisest iga pala järel ja Jumalasõna puudumisest..

"Putukate Maailm - Terra Insecta"

Tenno Pent Sooster

Hiiumaa muuseum, Vabrikuväljak 8, Pikk maja

Kohvikute päeval Kärdlas oli kena üllatusena võimalik vaadata Tenno Pent Soosteri graafika näitust putukatest pika maja 2. korrusel.

Lõputult putukaid, peamiselt liblikaid, aga lähemalt vaadates ka igasugu teisi mardikaid. Kollakas kõrbetooni taust, putukad lendavad lusika poole. Lusikas õnarusest paistab helesinine taevas, kontrastne ülejäänud maailmaga selles ruumis. Apokalüptilisi tundmusi ja mõtteid tekitab niisugune pilt ka keset suve, tuletab meelde saabuvat maiade ajastu kalendri lõppu… Teine selle sarja pilt on niisugune, kus üks silm vaatab sulle otsa, aga tesie silma asemel on juba kuhi putukaid. Mõjub vaatamata ohtlikule kirjeldusele päris rahuliku ja loomulikuna.

Siis on seal ka pudukate portreid, mida tore suurena ja lähedalt vaadata. 

Siis veel nö inimputukad. Mehed sõjaväes. Ja missuguseid asju selles maailmas võib juhtuda.

"Pulli Pubi"

Lasva külateater

3.08 Hiiumaal eelkohvikute päeval Orjakus

Väga kirgas teatrielamus. Lühidalt kokkuvõttes oleks tegu justkui külateatri paroodiaga külateatri paroodiast, kes teeb külateatri paroodiat  külateatri paroodiast jne.

Samas on inimestel lusti teha ja oma tegemisi teistelegi näidata, miks siis mitte.

Orelifestival 2012: Ulla Krigul ja Virgo Veldi

Tallinn, Niguliste kirik

laupäev 28. 07. 2012 20.00

ULLA KRIGUL (orel, Eesti)
VIRGO VELDI (saksofon, Eesti)

Kavas Kapp, Rahmaninov, Tobias, Tšaikovski, Galina Grigorjeva

Saksofon kõlas Niguliste kirikus suurepäraselt, nagu olekski kirikus mängimiseks loodud. Seekord oli kavas palju vaimulikku muusikat, kuna kava on koostatud kogu festivali jaoks ja  on seega päris mahukas raamat, siis jäi kava seekord kaasa ostmata. Seepärast ei teagi, kes oli selle muusikapala autor, mis kõlas esimese poole lõpus. Saksofoni esitus oli nii võimas, et võis aimata taevaste avanemist.

Orel oli rohkem heaks partneriks saksofonile. Kontserdi teises pooles oli  orel ka võimsam.

Kitarriga Viinis

Heiki Mätlik(kitarr)

Oksana Sinkova (flööt)

Karin Sarv (vioola)

Henry-David varema (tšello)

L. von Beethoven - Serenaad op 8

J. Haydn - Kvartett Hoboken
W. Matiegka - F. Schubert - Kvartett in G

 Tallinna Raekojas12 juulil kell 19 

Üks ilusamaid muusikaelamusi sellel suvel. Kahtlemata on Heiki Mätlik suurepärane kitarrist ja muusik. Aga minu arvates on väga oluline ka tema äärmiselt võluv isiksus.  Just see vaevutabatav rõõm ja rahu tema ümber paneb kuulama ja kandub üle kõikidele neile, kes temaga koos musitseerivad ja ka neile, kes seda muusikat kuulavad.

"Undiin"

Lavastaja: Ain Mäeots (Vanemuine)

Kunstnik: Iir Hermeliin (Tallinna Linnateater)
Kostüümikunsnik: Maarja Meeru (Vanemuine)
Muusika: Ardo Ran Varres
Osades: Sandra Uusberg (Tallinna Linnateater), Juss Haasma, Egon
Nuter, Liina Tennosaar, Hannes Kaljujärv (Vanemuine), Taavi Eelmaa
(Von Krahl), Maarja Mitt (Vanemuine), Raivo E. Tamm, Liina Olmaru
(Vanemuine), Marika Barabanštšikova (Vanemuine), Rain Simmul (Tallinna
Linnateater), Markus Dvinjaninov (EMTA Kõrgem Lavakool), Ott Kilusk
jt.

Etenduse toimumise koht Tartu Toomkiriku varemed.
Etendust vaadatud 21 juulil.

Õnneks sai selle õhtu publik ainult ühe väikse vihmasabina osaliseks, seegi juhtus olema vaheajal. Õnneks ei pidanud ka näitlejad vihmakäes mängima, tehes nägu nagu kõik oleks kõige paremas korras.  Etenduses oli vahepeal päris kõva müristamist, õnneks looduse enda müristamised läkisid seekord mööda.

Undiin on selline väga eriline tüdruk, mitte mõni tavaline maine elukas, aga hoopis erilisem. Võib-olla on tegemist indigolapse eelkäijaga arvestades, et kogu lugu toimub ikkagi palju aega tagasi.  Kui tema endale midagi pähe võtab, siis see peab sündima. Julge tüdruk otsustab esimese ettejuhtuva noormehe kohe endale võtta ja temaga abielluda. Kuna vanasti polnud võimalik igapäev noormeestega tuttavaks saada, siis on ka arusaadav, et tuli juhust kasutada ja ennast maksma panna. Vastasel korral oleks võinud sinna kolkasse kopitama jäädagi. Algul on ka noormees – ilus, aga rumal ja pealiskaudne -  sellisest aktiivsest neiust võlutud. Hiljem tekivad siiski lahkhelid, mis on väga loomulik, kui inimesed ülepeakaela kokku kolivad. Aga vähemalt olid kavatsused head ja õilsad.

Küllap olid ka lavastajal head  kavatsused suvetüki väljatoomisel. Väga tore oli üle pika aja Egon Nuter’it laval näha.  Kõik tema erinevad väiksed osad selles näidendis jäid meelde  soojade ja naljakatena.  Raivo E. Tamm’e mäletan sealt samast Toomkiriku  varemetes hiilgavalt mängitud Põrgupõhja Kaval Antsuna. Praegune roll niisuguseid võimalusi ei pakkunud,  aga hea on teda näha ikka. Veel meeldis Liina Tennosaar, kah igas erinevas osas meeldejääv, värvikas, head ja elusad vanad naised.

Sandra Uusberg Undiinina oli minu jaoks natuke hüperaktiivne, oleks tahtnud natukenegi tema näkineiu päritolu uskuda.

Kust leida näidendeid, mis annaksid näitlejatele võimalusi teha suuri rolle ja vaatajale selle eest tänulik olla?

Suveunistused

Muusikaline komöödia

Autor:         Alan Ayckbourn
Lavastaja:  Roman Baskin
Kunstnik :  Ann Lumiste
Muusikaline kujundus:  Tõnu Naissoo

Mängivad: Nele-Liis Vaiksoo, Kleer Maibaum, Ülle Kaljuste, Jane Kruus, Veikko Täär,Tõnu Kilgas, Villu Kangur jt.

Etenduse toimumise koht Ohtu mõisa park.

Sattusin seda etendust vaatama juhuse tõttu, kuna eelmisel laupäeval katkestas vihmane ilm etenduse „Ring“ juba üsna alguses, siis lubati selle asemel sama piletiga minna vaatama käeolevat tükki.

Kavalehel oli peamiselt juttu sellest, kui oluline on nali ja naer inimeste igapäevases elus ja kuidas kõike naljakat tasuks rohkem tähele panna ja lõppkokkuvõttes iga vähesegi nalja üle naerda ja rõõmustada.  Selline sissejuhatus igal juhul tõotas, et hakkab nalja saama.

Tegevus toimus otse tiigi ääres, publik istus seljaga mõisahoone poole.  Lavakoht oli vihma tõttu üsna porine, see-eest kõik muud „kulissid“ olid suurepärased – kaunid põlised puud ja tiik, mis meenutas päris vihmametsa puutumatust, kuigi roheline kiht tiigil viitas ikka inimtegevusele.

Näidend hakkas peale vägagi realistliku tülitsemisega, üksteisele halvasti ütlemisega, solvamisega. Ei mingit nalja. Näidendi esmaettekanne oli olnud juba 1992 aastal, seega 20 aasta tagune asi. Minu hinnangul päris väsinud teemad, vist pidi midagi feministlikku seal olema, aga see mida praegu siin laval näidati, ei murdnud aknast ega uksest sisse ega välja.

Isegi õlgu kehitama ei pannud, aga teine vaatus jäi minul vaatamata.

Teatud liiki naljad on kohe niisugused, mis on liiga tüütud. Sellel korral siis oli mingi tissinali, selgus, et mõnele mehele on naise juures kõige olulisemaks näitajaks suured rinnad. Lisaks veel vingumine, et oma naisel ja tütardel(!) pole suuri rindu, terve elu on ilma tulnud läbi ajada.  

Kui tahetakse mõnd teisest ajast pärit näidendit tänapäevastada, siis tuuakse sageli sisse midagi meie tänasest päevast. Minu arvates ühe õnnetu riigiametniku välimuse kallal norimine oli selge läbikukkumine. Kuigi vaevalt seda eriti tähelegi pandi.

Midagi head oli ikka ka. Ülle Kaljuste ema ja perenaine,  muidu oli teda ka hea vaadata, aga tema tegi ka kõige paremat nalja. Nimelt siis, kui selgus, et Nele-Liis Vaiksoo kehastatud tegelase Belle’ga sai suhelda ainult lauldes. Siis Ülle Kaljuste esitatud lauluke pühapäevaselt jumalateenistuselt mõjus suisa metatasandi naljana.

Väga hea ja armas oli Nele-Liis Vaiksoo – ilus ja võluv, täiesti usutav, et pärit mingist muust reaalsusest. See oli ka väga hea leid, et tema osa eeldas just laulmist, sest laulmine sobis hästi.

Teine vaatus oleks ehk midagi päästnud, aga Ohtu mõisa ilus park ja loodus oma kesksuvises rohkuses oli praegu see, mis peamiselt meelde jäi.

Mees&Naine

XIX rahvusvaheline aktinäitus
3. juuni - 3. september 2012 Pärnu Uue Kunsti Muuseumis.

Kunstnikud Lätist, Leedust, Venemaalt, Taanist, Rootsist, Soomest,  Ahvenamaalt ja Eestist.

Käisin vaatamas 30 juunil.

Selleaastane näitus omamoodi võimendas näitusehoone seisvat ja lagunevat paratamatu lõpupoole liikumist. Kohe alguses oli väljapandud terve toatäis fotosid Läti fotograafilt Janis Gleizds’lt (1924-2010). Need pildid olid võib-olla kõige helgemad sellel näitusel, aga nendes polnud midagi uut, polnud ka midagi niisugust, mida ikka ja jälle uuesti vaatad ja seeläbi mingi kogemuse võrra rikkamaks saad. Need pildid olid jäänud omasse aega, mind nad praegu ei kõnetanud.

Kogu näitusele andis tooni Soome kunstniku Anna-Sofia Nylund’i video taustamuusika, mis meenutas oma ebamaise kõlaga peatselt saabuvat maailmalõppu.

Üldine sõnum on perspektiivitus, õudus ja hirm. Ega näituse pealkirjast ja teemast pole liiga palju kinni hoitud, kaugeltki mitte kõik tööd ei esinda meest ja/või naist aktina. Maailma võib igaüks kogeda äraspidise ja õudse kohana.

Millised on mees ja naine sellel näitusel? Naine hakkab vaikselt kaduma, tasapisi meheks üle minema. Enamasti ongi naisel juba munad ja peenis, kuigi väliselt võib ta veel naist edasi teeselda. Aga tegelikult on muutused pöördumatult alanud.

Selline nö vana hea perekond, mees, naine ja nende lapsed on minevikku jäänud. Lapseootel naine samastab ennast imetava emisega, tema mees on suuteline ainult lapsi juurde tegema, ennast taastootma. Mees on mõttetu loom. 

Mees ja naine sellel näitusel on pigem ebaloomulik ühendus. Igal juhul tähendab see kannatamist ja mittemõistmist.

Rahulikuma ja loomulikumana mõjuvad need tööd, kus on mees ja mees või naine ja naine. Need ei mõju lahtisest uksest sissemurdmisena, aga ehk mingit kapist väljatulemise värskust seal on.

Corelli Consort

Suur juubelikontsert

27 juunil Mustpeade Maja valges saalis, kell 19.00

 ESINEJAD:

Juubilar CORELLI CONSORT ajastu pillidelkoosseisus:

Mail Sildos barokkviiul, Meelis Orgse barokkviiul,

Tõnu Jõesaar viola da gamba, Villu Vihermäe barokktšello, Mati Lukk kontrabass,

Neeme Punder barokkflööt, Lembit Orgse klavessiin

 

SOLISTID:

Hele-Mall Leego - Lieschen (sopran), Tiit Kogerman - Jutustaja (tenor), Uku Joller - Schlendrian (bass)

 

KAVAS:

Corelli ja Purcelli imeline muusika

J.S. Bach KOHVIKANTAAT BWV 211
Schweigt stille, plaudert nicht - Nüüd vaikige ja ärge lobisege!

Enne kontserti tehti lühikese ekskursiooni Mustpeade majas, algas peale üleval ja lõpes päris all keldrikorrusel. Suur maja, aga natuke laokil, remont kuluks marjaks ära.  Tavaliselt alumisest saalist pole asja edasi minna. Vanad majad on huvitavad ja kannavad endas vanade aegade saladusi, neid lugusid, mis nende müüride vahel juhtus.

Kontserdi esimeses osas esitati Arcangelo Corelli ja Henry Purcelli loomingut, lisaks veel kaks osa J.S.Bach’i Prantsuse süidist. Esimene osa oli natuke igavavõitu, Mail Sildos vabandas halba kõla tundlike pillidega – kuna saalis oli palju rahvast, siis niiskuse tase tõusis ja mõjutas natuke pille. Siiski minu kõrv selliseid nüansse tähele ei pannud. Aga panin tähele, et jäin pikemalt silmitsema mõned read eespool istuva Jüri Kuuskemaa juukselõikust. Natuke unine olemine oli ja mõtted kõrvalistel asjadel.

Vaheajal on hea võimalus ennast üle tänava asuvas kohvikus Mademoiselle espresso’ga ergutada ja pärast seda kontserdi teises pooles esitatud „Kohvikantaati“ nautida.

J.S.Bach on Kohvikantaadi kirjutanud 1732-34. Esinejad olid kostüümides ja kogu esitus oli terviklik ja lõbus. Minu jaoks kõige nuditavam oli Hele-Mall Leego, lisaks heale vokaalsele esitusele tundus ta väga usutavana ka tütrerollis. Aga ka Uku Joller isana ja Tiit Kogermann jutustajana sobisid igatepidi. Arvatavasti vaatasid ka Bach’i kaasaegsed omal ajal sedasama etendust lõbusalt, nii et tõstatatud teemat keegi eriti tõsiselt ei võtnud.

Hullumaja suvepäevad Vaino Vahingu ainetel

Lavastaja Urmas Vadi

Kunstnik Laura Pählapuu
Helikujundaja Külli Tüli
Lavatehnikud Arles Aavast, Erki Lindmaa
Osades Margus Grosnõi, Natali Lohk, Tiina Mälberg, Peeter Rästas, Üllar Saaremäe, Toomas Suuman, Klaudia Tiitsmaa (TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia)

Vaadatud etendus laupäeval 16 juunil, algus kell 16.00

Kaarel Karmi suvekodu asub Vihula mõisast umbes 2 km edasi, auto saab teeäärde jätta ja siis peab veel umbes pool km jala mööda metsarada minema. Ei mäletagi, millal viimati nii ehtsasse paksu metsa sattusin. Teatrikülastajana mul vedas, sest mitu päeva oli olnud päikselist ilma, sellele vaatamata said minu uued sandaalid paksu poriga kokku. Mis veel need peavad tegema, kes selle metsaraja vihmase ilmaga läbivad? Kummikud peaksid vähemalt kaasas olema. Nagu paksus metsas võibki oodata, on ka palju sääski. Eile siiski väga palju ei olnud,  aga täna oma jalgu vaadates oma paarkümmend oli ikka minu peale ka pidama jäänud.
Kuna Vaino Vahing on mind alati paelunud oma põneva ja salapärase elu ja tegevusega, siis oli ootus päris kõrge.
 Nimetaksin nähtut unenäoks, kus juhtub erinevaid asju. Unenäo omapära seisneb selles, et und näeb Johannes, kes kujutab kedagi teist, kes oleks võinud sellist und näha.  Need, kes unes näha on, on Johannese unenäo tegelased ja tegeliku eluga on neil ehk ainult pisut tegemist. 
Mulle tundub, et 70-ndatel elasid inimesed oluliselt teises maailmas võrreldes praegusega. Kuigi praegune aeg on võimalusterohkem ja sellega seoses kuuleme rohkem erinevatest maailmadest, aga saame ka rohkem valida, keda või mida me tahame kuulda. Tollal oli siiski nii, et kui sinu raamat oli avaldatud, siis olidki kirjanik valmis.
Lugedes praegu kadunud suurmeeste kirjutatut, tundub naljakas, et omal ajal olid nad tavalised inimesed, kellele polnud võõras kadedus ja ahnus ja kõik muu selline üldinimlik, mis juba oma 2000 aastat ja veel kauem on olnud igapäevane ja tavaline.
Seal näidendis Johannes, kelles võib aimata Vaino Vahingut, Üllar Saaremäe on isegi väliselt natuke Vahingu moodi, unistab uutmoodi vaimust vaevatute ravimisest.  Ja meie näeme sellest unenäo versiooni, kus on Vahingu kaasaegsed 70-ndatel ja tolleaegsed inimesed. Vastu Johannese plaane saabuvad tema haiglasse ravile enam-vähem tuttavad inimesed. Ju ta neid siis hulludeks salaja on pidanud, kui nad unes tema patsientideks satuvad. Ravile nad eriti ei allu, aga võibolla pole nad ka piisavalt hullud.
Tiina Mälberg'i teejuht oli tore ja sõbralik ja humoorikas. Samuti tema mängitud Tõnis.  Just paras unes ette tulema. Samuti oli tore kunstiteadlane  Jüri, kes kirjutas isegi pool doktoritööd valmis, kui selgus, et ta on siiski näitlejanna Mari. .  Polnud enam mõtet teeselda. Marit kehastas Natali Lohk

Ka Mari ja Tõnise suhetes tuli kätte tõehetk, kus Mari pidi tunnistama, et Tõnis vahel siiski mõjub natukene võltsina. Tõnis aga jäi lõpuni Tõniseks.
Kuna tegemist oli unenäoga, siis pole midagi ette heita, sest oma unenägude üle me ei valitse. Teatrilt oleksin oodanud rohkem süvenemist ja detailide lahti mängimist, tänuväärset materjali on ometi väga palju. Pealegi, kui juba kutsutakse inimesed kohale paksu metsa sisse läbi pori ja sääseparvede. Samas etenduse pealkiri viitab hulludele ja suvele. Eks igaüks peab ise otsustama, kas ta osaleb selles mängus. 

Köler Prize 2012. Nominentide näitus

Kunstnikud: Johnson ja Johnson, Flo Kasearu, Marge Monko, Marko Mäetamm, Margus Tamm

Käisin vaatamas neljapäeva 7.06 õhtul ja aega jäi väheks terve näituse vaatamiseks, kuna muuseum pandi kinni, sest kell oli nii palju. Peamiselt jõudsin vaadata Flo Kasearu ja Marko Mäetamme tehtud töid.

Flo Kasearu

Vaatasin seda 14 minutilist filmi,olles eelnevalt ukse juures lugenud Reet Varblase kirjutatud lühikest tutvustust ja selle filmiga kaasasolevat lugu lahtipääsenud hobustest ja kõikidest nendest kokkusattumistest.

See lühike film mõjus äärmiselt maagiliselt ja igasugused mõtted tulid pähe. Algul lihtsalt vaatad, ja oled natuke rõõmus kui korraks vilksamisi näed valget hobust kappamas.  Üsna varsti aga tekib mingi isiklik suhe,  umbes nagu see oleks minu hobune ja nüüd on see üha rohkem minu asi ja minu saladus. Või minu teadmine. Midagi, millest ma olen teadlik, aga mida on üpris keeruline kellelegi rääkida. Tegemist on kindlalt olemasolevaga, millegi niisugusega, mida tahaks kellegagi jagada. Aga kui hakkad sellest rääkima, siis pole kerge olla arusaadav. Flo Kasearu on suutnud igal juhul olla väga arusaadav. Isegi tundub, et päris palju on jäänud ütlemata. Päris palju sellist, mis on ka olemas, aga millest praegu ei räägita. Iga asi omal ajal!

Vaadates  Flo Kasearu filmi ja samal ajal lummatud olles, tuli pähe selline mõte, et Flo valik on just see mida me praegu reaalselt näeme, reaalsus on nii film kui ka need sündmused mis filmi tegemise ajal aset leidsid. Aga mis oleks olnud, kui tuules lehviva lakaga hobuse asemel oleks saanud reaalsuseks miski muu? Näiteks NATO lennukid või ufod vms?

Marko Mäetamm

Mees on mõistatus. Marko Mäetamm avab natuke mehe(-likku?) maailma. See on praeguse aja märk, inimene  tähelepanu keskpunktis. Igaüks eraldi. Naine on tähelepanu all juba pikemat aega. Nüüd õnneks hakkab ka mees tähelepanu pälvima.

Lõpuks on ju mehel ja naisel sama eesmärk - olla õnnelik. Kui üks on õnnelik, siis ei saa teine mitte olla. Ei pea ju koos õnnelik olema nagu ka koos pole vaja õnnetu olla.

Mäetamme tegelased praegu õnnelikud ei ole.

Teatavasti  sarnased mõtted  tekivad samas aju piirkonnas, iga mõttega kaasneb sellele vastav energia. Kui üks ajupiirkond on aktiivne, tekivad seal lisaks teised sarnased mõtted ja sarnane energia. Pähe tulevad kõige rohkem need mõtted, mida kõige rohkem on mõeldud. Negatiivsete mõtetega kaasnev energia põhjustab valu.

Vist sellepärast need ongi negatiivsed mõtted, muidu võiks neid ju niisama neutraalseteks mõteteks pidada. Kui paljud selle peale nüüd mõtlevad, tõenäoliselt vähesed, aga mida mustemaid mõtteid mõtled, seda mustemaks need lähevad.

Eks ole tuttav näiteks selline mõttekäik: "Oh, olen nii ärritatud, nii kui ma sellest või teisest kuulsin, tuli kõik kohe meelde..." Ehk siis hakkasin juba nö terveks saama, aga nüüd on jälle seesama ajupiirkond ärritatud, neuronid ja transmitterid ja mis kõik veel möllavad, südames pistab ja igal pool mujal ka veel ja ma ei saa üldse rahulik olla.

Elu läheb, üha julgemad ja hullemad mõtted tulevad pähe ja ühel hetkel saavad fantaasia ja tegelikkus üheks... Või mis on tegelikkus? Kas pole tegelikkus mitte see, mis on sinu sees, see mida sa koged kogu aeg? Kõik see, mis toimub väljaspool nö maailmas on nagunii mööduv, kas on mõtet sellele nii ebaproportsionaalslt suurt tähelepanu pöörata? Fantaasia pole ka mitte tegelikkus, see on samuti üks osa vormimaailmast, mõttevormist. Vorm on väga oluline, muidu seda poleksi. Aga sisu on ikka hoopis tähtsam.

"Cancun" Jordi Calceran

Lavastaja Hendrik Toompere jr

Kunstnik Riina Degtijarenko

Tõlkinud Margus Alver

Osades: Kaie Mihkelson, Ülle Kaljuste, Peeter Oja (külalisena), Jaan Rekkor

Näidendi autor Jordi Calceran on katalaani päritolu, sündinud 1964 Barcelonas. Tema kõige kuulsam ja menukam näidend „Grönholmi meetod“ on ka praegu  Eesti Draamateatri kavas.

„Cancun“, mille esietendus oli 28. oktoobril 2011, on Draamateatris enam-vähem hooaja lõpuni väljamüüdud menutükk, kus kuulu järgi saab väga palju nalja. Nalja tahaks ikka, ootus oli igal juhul kõrgele kruvitud. Pealegi teeb siin kaasa tuntud naljamees Peeter Oja, aga  kõik ülejäänud on ka parajad naljamehed/ naljanaised.

Kaks abielupaari on sõitnud puhkusele Cancuni, kuulsasse Mehhiko puhkuseparadiisi, nad on juba palju aastaid niiviisi koos puhkamas käinud. Puhkus algab paljulubavalt.

Reme (mängib Kaie Mihkelson) on kunagi ammu peitnud ära Vincente (Jaan Rekkor) autovõtmed, et see ei läheks Laurat (Ülle Kaljuste) koju saatma. Nii on saatus pööratud ja ära hoitud abielu Laura ja Vincent’i vahel. Laura abiellub hoopis Pabloga (Peeter Oja). Kunagi vist meeldis Pablole ka rohkem Reme, aga kuna see juba abiellus Vincetega, siis abiellus Pablo Lauraga. Kõik on natuke rahulolematud oma eludega, süüdistatakse üksteist oma elu ärarikkumises või midagi sellist. Kes keda armastas või kes kellaga 25 aastat tagasi autos suudles – no keda see võiks huvitada? Ja tõenäoliselt ajaosalisi endid ka mitte.

See lugu peaks vist rohkem olema Reme ja Vincente lugu, Laura ja Pablo on rohkem ruumi täiteks sinna juurde kirjutatud.  Mõlemad mehed on sellised sõnakuulelikud, kes vaikselt oma naise ja elu ära kannatavad, kuigi tuha all võib tuli hõõguda. Igal juhul Vincente läks lausa nii julgeks, et käskis kõigil kaduda, kaasaarvatud Reme'l, tema naisel, kes oli juba ligi 24 aastat Vincentet mahasurunud ja polnud lasknud tal ennast teostada.

Mis ka poleks, Reme oli ka juba hull valmis, polegi vahet, kes tema mees on. Miks ta hulluks läks? Meie seda ei tea ja ei saagi teada. Võibolla hakkas mõtlema? Sai oma patustest tegudest/mõtetest teadlikuks? Mis üldse on patt? Halvad mõtted ja kõik mis sealt edasi saab?

Nalja igaljuhul ei saanud.

"Rosalinde"

Ronald Hyndi ballett Johann Straussi muusikale
Maailmaesietendus 24. aprillil 1978 PACT Balletiteatris

Koreograaf: Ronald Hynd
Muusikaline juht ja dirigent: Jüri Alperten
Dirigent: Risto Joost, 19.05.12 Mihhail Gerts
Kunstnik: Peter Docherty (Inglismaa)
Koreograafi assistent: Marilyn Vella-Gatt (Inglismaa)
Arranþeering: John Lanchbery (Inglismaa)

Ronald Hyndi ballett Johann Straussi muusikale
Maailmaesietendus 24. aprillil 1978 PACT Balletiteatris
Esietendus Rahvusooper Estonias 2. detsembril 2011

Vaadatud etendus 19. mai 2012

Peaosi tantsisid Rahvusballeti esitantsijad Anatoli Arhangelski, Alena Shkatula, Marika Muiste, Sergei Upkin.

Tegemist on opereti „Nahkhiir“ libreto järgi lavastatud balletiga. Johann Straussi teada-tuntud muusika annab sellele teatavat pidulikkust ja kõrgelennulisust.

Etenduses oli kokku kolm vaatust, küllalt lühikesed, hoogsad ja niiviisi päris nauditavad.
Mulle meeldiks tegelikult midagi kargemat ja karmimat, võib-olla isegi päris klassikaline ballett. Kuna operetti on ka alles hiljuti nähtud, siis oli hea võimalus võrrelda sama teema lavastamist ja ballett on selles võrdluses kindlasti eelistatud.  

Nendel, kes ei vaata ka tv-st seebioopereid, tasub enne pileti ostmist endale selgeks teha, kas teatris võiks seebiooper huvi pakkuda.

"Koletis kuu peal" Richard Kalinoski

Lavastaja Madis Kalmet; Kunstnik Kustav-Agu Püüman; Tõlkija Anu Lamp; Mängukoht Väike saal; Mängivad: Priit Võigemast, Hele Kõrve, Aleksander Eelmaa ning ˇJaan Aleksander Konze (külalisena) või Egert Kadastu (külalisena).

Esietendus 26.03.2011; Etendus kestab 3tundi

Vaadatud etendus 12. mai 2012

„Koletis kuu peal“ räägib lähemalt kahe inimese elust ja saatusest läbi kolmanda silmade, seega siis kokku kolmest inimesest.  Mees, naine ja väike poiss.

Mees Aram ja naine Seta on mõlemad pärit Armeeniast ja neil mõlemal on õnnestunud ellu jääda türklaste poolt 1915.a korraldatud genotsiidis ning selleks ajaks, kui toimub näidendi tegevus on nad jõudnud Ameerikasse, vabale unelmate maale.

Näeme tänapäevases mõistes pimekohtingut – kaks inimest saavad kokku esimest korda elus, aga nad on juba abielus. See on natuke naljakas ja omamoodi väga armas liin – kahe noore inimese kohanemine üksteisega, ühes elamine. Tollele ajale iseloomulikult on rõhk sellel, mida mees tahab ja ütleb. Naise asi on sellega nõus olla. Kuna Seta on nende esimesel kohtumisel alles 14 aastane, alles laps, siis algul ütleb ka tema, mida ühest või teisest asjast arvab, aga tema mees Aram, teeb üheselt selgeks, et mees on see kes ütleb ja arvab.

Hele Kõrve kehastatud Seta on imepärane naine. Mulle tundub, et niisugune naine võib ette tulla ainult unistustes või siis luules. „Koletis kuu peal“ ongi nagu luuletus, sest korraga on öeldud niipalju head ja samapalju valusat.  Näidendi jooksul kasvab Seta lapsest naiseks. Kui algul on temas tänulikkus ellujäämise eest, siis naisena lisandub sellele armastus ja tarkus.  Imetlusväärne on tema tarkus ja kannatlikkus oma mehega suhtlemisel. Ega seal suurt valikuvõimalusi ei olnud ka, aga Seta lähtus oma tegemistes armastusest, vähemalt nii paistis.

Aram Seta mehena tavalisem, tänapäeval on mehed sageli samasugused. Kannab oma valu endas ja kannatab, naine peab aru saama tema kannatamisest ja kõigil tuleb kannatada.

Lastena olid nad mõlemad näinud pealt oma perekondade - vanemate ja õdede-vendade tapmist, eriti julma ja seletamatut. Armeenias toimunud genotsiidi, mis on hoopis rohkem meeles ja õhus kui Ameerika kõige oma vabaduse ja õnnega.

Kolmas tegelane näidendis on väike poiss Vincent, kes nüüd vana mehena Aleksander Eelmaa kehastuses meenutab neid aegu ja meile seda lugu räägib. Vincent on poiss tänavalt, ta on paigutatud orbudekodusse, kuid sealt ta põgeneb sageli varastab vahel poodidest leib, kui nälg väga suureks läheb. Vincenti osas oli nähtud etenduses Jaan Aleksander Konze, kes tuli oma osaga väga hästi toime. Tavaline väike poiss oma lapse maailmaga.  Seta andis talle vahel süüa, Aram oli tõrjuv ja kuri nagu võiski oodata. Ühel päeval pani Aram  Vincenti jaoks ühe karbi tooli peale, selles karbis oli mantel. Sellest päevast jäi Vincent Sta ja Aram’i juurde elama.

Neljas tegelane selles näidendis oli Koletis. Türklased nägid koletist algul kuu peal, sest kord kuuvarjutuse ajal, kui kuupind kattus musta seinaga ja valgust enam ei paistnud, avati tuli püssidest ja kuulipildujatest kuu suunas. Mõni aeg hiljem pöörati püssid ja kahurid Armeenlaste poole ja korraldati tapatalgud teist usku inimeste vastu. Siis nähti Koletist oma hõimlaste usus. Pole midagi uut, usu pärast enamasti tapetaksegi. Olgu siis uskumine teise jumalasse või uskumine enda või kellegi teise õigusesse, võrdsusesse, vabadusse.

Inimese sees on koletis, kas ärkvel või uinunud, aga teda on kerge äratada. Õieti ta ärkab ise, kui märkab endast erinevat. Algul on ta niisama sallimatu, aga sealt edasi on ainult õige vähe vaja, et Koletis hakkaks omapäi tegutsema.

Meeldisid väga Seta kostüümid, just selliseid kujutangi ette sellesse aega ja nendele inimestele. Tema esimene kleit otse rongilt tulles, must rätik peas ja kõik hilisemad, lihtsad ja elegantsed. Kusjuures võis aimata, et Seta ise õmbleb oma kleidid.

Valgus oli ka minu arvates seekord natuke teistmoodi. Kui üks pilt lõppes, läks lava pimedaks,  seejärel hämaras valguses lahkusid näitlejad lavalt.

Madis Kalmet on võtnud väga hea näidendi ja loonud väga hea lavastuse.

"Maailmale nähtamatud pisarad" Antoša Tšehhonte

Lavastaja: Elmo Nüganen; Kostüümikunstnik: Reet Aus;  Muusikaline kujundaja: Riina Roose ja Jaak Jürisson; Valgus: Priidu Adlas ; Mängukoht: Salme Kultuurikeskus

Mängivad: Argo Aadli, Epp Eespäev; Piret Kalda, Tõnn Lamp, Allan Noormets, Indrek Ojari, Andres Raag, Anne Reemann, Margus Tabor, Külli Teetamm, Mart Toome, Andrus Vaarik     

Esietendus: 03.04.2012;  Etendus kestab: 3 h 15 min

Vaadatud etendus 4. mail 2012

„Õnnepojuke“, „Missugune kolmest“, „Albioni tütar“, „Paks ja peenike“, „Karu“, „Koomik“, „Diplomaat“, „Abielu ettepanek“, „Maailmale nähtamatud pisarad“

Kõik 9 lühietendust esitatakse sujuvalt üksteise järel, näitlejad on ühtlasi ka teadustajad.  Vahepeale jääb vaheaeg.

Salme tänava lava ja saali õhkkond meenutas maakultuurimaja, kus rändteater annab etendust. Täiesti erinev Tallinna Linnateatri harjumuspärasest väikesest ja hubasest olemisest. Miks mitte anda näitlejatele võimalus kogeda suurele saalile mängimist kõige selle juurde kuuluvaga. Aga ikka oli ebaharilik neidsamu häid tuttavaid näitlejaid turvalisest ja tuntud keskkonnast erinevas olukorras näha.  Küllap ongi igasuguse meisterlikkuse proovikiviks kohanemine tavapärasest erinevate tingimustega.

9 lühinäidendit või novelli, nendest vast kolm, kus headele osatäitmistele on toeks ka vaimukalsk tekst.

Minu jaoks läks etendus käima (vist kolmandas?) novellis „Diplomaat“, kui astus lavale Andrus Vaarik diplomaadina.  Andrus Vaarik kehastab sellist tüüpi, kes peaks kellegi juurest läbi astuma ja juhtunust teada andma. Juhtunud on, et üks naine on äsja surnud ja tema mehele tuleb möödaminnes see teade edasi anda.  Pealegi on tegemist sellise uudisega, mille edastamist pole võimalik eriti kaua edasi lükata, ole sa kui peen diplomaat tahes. Näidend „Diplomaat“ on kirjutatud 1885 aastal, poldud siis kuuldudki mingitest koolitustest teemal „Kuidas edastada ebameeldivat sõnumit“, milliseid praegusel ajal päris palju pakutakse nii personalijuhtidele kui ka firmajuhtidele, et teatada inimestele koondamistest ja töökohtade ülesütlemistest. Ja ometi tehakse neid uudiseid sageli teatavaks moel, mis meenutab elevanti portselanipoes. Ega Andrus Vaariku diplomaat ka teab kui diplomaatiline polnud, aga tema püüdlik taktitunne oli kahtlemata siiras ja väga naljakas. Diplomaadi roll on sellepoolest väga tänuväärne, et vaataja saab ennast hästi sellega samastada, kuna ikka ühel või teisel viisil midagi sarnast on kogetud.  

Teine novell „Koomik“, kus Andrus Vaarik on koomiku rollis. Tegelikult oli tal lihtsalt kõva pohmell ja ta pidi enda ellu turgutamiseks peaparandust saama. Vaariku partneriks oli Piret Kalda, kes ka väga hea naljasoonega ja kindlasti hea lavapartner alati kui nalja saab, aga küllap ka igal muul juhul.

Kõige silmapaistvam osatäitja selles etenduses oli minu arvates Argo Aadli. Igas osast oskab Argo Aadli luua täiesti erineva, huvitava ja naljaka inimese. Pojana oli ta „bioloogia huviline“ nohik, jälle selline keda oleme kohanud oma kooliteel või ise sellised olnud. Kes vanemaid mängis, enam ei mäletagi, aga poeg jäi meelde. Samuti peigmees „Missugune kolmest?“ ja viimaks kosilane „Abieluettepanekus“. „Abieluettepanek“ oli vahest kõige tuntum nendest noore Tšehhovi novellidesttundub, et olen niisugust filmi näinud. Selles novellis on Inderk Ojari isana ka väga hea, pealegi seninähtud tõsistest rollidest rõõmustavalt erinev.

„Albioni tütar“ oleks võinud lavastamata jääda. Kui Elmo Nüganen selle lavastas, siis küllap oli tal mingi sõnum, mida edastada. 

„Maailmale nähtamatud pisarad“, kõige viimane lühinäidend selles etenduses. Tundub, et praegu selline elukirjeldus enam ei kehti, ei minda külla eelnevalt kokku leppimata ja kui purjus mees tuleb joomakaaslastega koju, siis visatakse ta lihtsalt välja. „Potjomkini küla“ tehakse ikka, aga nüüd on hoopis teised teed. Purjus inimesi on laval tüütu näha, mida paremini nad mängivad, seda tüütum…

Kas kunst peaks peegeldama tegelikkust või hoopis tegelikkust teise nurga alt kujutama, seeläbi paremaks tegema? Kindlasti mingi taoline olukord võib ka täna olemas olla, aga kas seda on vaja teatris vaadata? 

Mulle jäi natuke hämaraks kogu etenduse lavastamise otstarve. Olid küll mõned päris toredad osatäitmised ja mõnes kohas sai natuke nalja ka, aga Linnateatri enda seatud latt jäi kidlalt paigale.

Balletiõhtu "Aeg. Othello", Rahvusvahelise Tantsupäeva Balletigala

Balletiõhtu “AEG. OTHELLO” 14. aprillil 2012 Rahvusooper Estonias

AEG

Koreograaf: Tiit Helimets

Helilooja: Paula Matthusen

Libreto: Tiit Helimets Abi Baschi luuletuse järgi

Valguskunstnik: Tiit Urvik

Kostüümikunstnik: Marja-Liisa Pihlak

Tantsisid: Nadežda Antipenko jaJevgeni Grib; Ksenja Seletskaja ja Andrus Laur; Olga Rjabikova ja Aleksandr Kanapljov; Heidi Kopti, Jonathan Hanks, Nanae Maruyama

OTHELLO

Koreograaf: Marina Kesler

Muusika: Arvo Pärt

Kunstnik: Andréa T. Haamer (Rootsi)

Valguskunstnik: Neeme Jõe

Koreograafi assistent: Ervin Green

Tansisid: Aleksandr Prigorovski, Marika Muiste, Sergei Upkin, Jonathan Hanks, Heidi Kopti, Andrei Mihnevitš, Svetlana Danilova, Kaja kreitztberg

Esimese osa „Aeg“ koreograafia oli huvitavam, tants meenutaski aega, vahel jõulisem, siis märkamatult kaduv.  Meeldisid kostüümid ja tantsiajte omavaheline hea keemia.

„Othello“ lahendus oli päris humoorikas, eriti piiride kadumine, arvestades oodatavat sündmuste käiku. Võib-olla segas terviku jälgimist just eeldatav lõpplahendus, minu jaoks oli see ballett natuke liiga kiirelt vahetuvate osadega ja jäi natuke hajevile.

RAHVUSVAHELISE TANTSUPÄEVA BALLETIGALA 28.04 2012 Rahvusooper Estonia’s.

Eesti Rahvusballeti peasponsor ERGO andis kahele rahvusballeti tantsijale üle ERGO tantsupreemiad. ERGO naistantsija preemia 2012 pälvis Alena Shkatula ja meestantsija preemia Anatoli Arhangelski

Balletigalal osaes tantsijaid erinevatest teatritest- lisaks meie Rahvusballeti tantsijatele ka Tartust Vanemusest, Lätist, Soomest, Flandriast ja Valgevenest.

Kõige suurema aplausi ja tundus, et publiku kõige suurema poolehoiu osaliseks said Eesti Rahvusballeti solistid Michele Pellegrini ja Sergei Upkin, kes tantsisid Kreeka rahvamuusikale seatud „S’apago“-t. Küllap aitas kaasa rahvamuusika ajatu ilu, aga nende tantsus oli jõudu ja rõõmu, võlu ja salapärasust, just seda, mida  teatris kogeda ihkad.

Publiku hulgas võis näha ka meie suuri balletilegende Kaie Kõrbi ja Tiiu Randviir’u. Kaie Kõrbi olen laval näinud õnneks päris mitmeid kordi. Tema tantsus oli midagi väga erilist. Kui ta tantsis, siis tundus, et ta polekski nagu siit ilmast ja see ebamaisus lummas mind alati. Öeldakse küll, et asendamatuid ei ole, aga mõned on ikka raskesti asendatavad.
Laupäevasel Balletigalal ühtegi niisugust tähte ei olnud. Aga hea on mõelda, et on olnud midagi väga head ja erilist, see annab lootust, et ühel päeval võib jälle olla.

"Pruuniks" Andri Luup

Lavastaja: Andri Luup

Osades:

Liina Olmaru, Maria Peterson, Ott Aardam, Laura Peterson, Anneli Tuulik, Eva Eensaar, Anna Ehrenberg

Liikumisseade: Tiina Mölder

Valguskujundus: Helvin Kaljula

Esietendus 26. jaanuar 2012. a. Theatrumi saalis

Vaadatud etendus 21. aprillil 2012

Liina Olmaru Naine on väga tuttav, ega ometi näidend minust pole? Või mõnest mu tuttavast? Tegelikult tundub, et tal läheb hoopis paremini kui paljudel teistel - tal on hea ja huvitav töö, ta on tark ja ilus. Nii paistab kõrvalt vaadates.

Temal endal on nii palju probleeme, et kõige suuremat ei oskagi esile tuua. Töö on hõivanud suurema osa tema ajast, pidev vajadus teha valikuid ja siis nende valikute eest vastutada on mõistagi väsitav.

Naine on ebakindel oma valikute ja tuleviku suhtes. Kuidas ma välja näen? Endaga mitte rahulolemine – milline tohutu energia sinna kulub ja kui tavaline see on. Üks võimalus on ennast pruuniks päevitada, aga kui oled kord loodud valge nahaga ja päike peale ei hakka? Igatahes võid vähemalt elama hakkamist edasi lükata, siis kui pruuniks saan, siis alles olen valmis…

Igaühel meist on oma kaitseingel, või kuidas teda nimetada, võib-olla ka sisemine mina. Keegi või miski kes teab kuidas asjad tegelikult on. Kes ennast rohkem usaldab, see tunneb teda rohkem kõhutunde või intuitsioonina.

Selles näidendis ilmub meie peategelase alter ego kaitseingli näol, keda kehastab Maria Peterson. Näidendis, aga elus ka on kaitseingel hea võimalus endaga dialoogi pidada, vahel on vaja põhjust enda sisse vaadata ja isekeskis aru pidada. Maria Petersoni kaitseingel meenutas isegi natuke põrgulist, sarvemüksud küll tema soengust välja ei paistnud, kuid need võisid seal vabalt olla. MP kehastas seda, mida ühiskond heaks ei kiida. Nainegi ütles talle, et nii ei istuta. Ja paljusid asju ei tehta veel. Õieti on terve hulk norme, millele tuleb vastata, et igapäeva elus olla „mängus sees“. Aga elu ongi mäng ja miks mitte kaasa mängida, eriti kui seda liiga tõsiselt ei võta. Minu arvates sündis selles etenduses midagi head ja ilusat, „mina“ ja „sisemine mina“ said korraks kokku, märkasid üksteist, ehk oli see endast teadlikuks saamise kogemus? Igatahes väga vabastav.

Liina Olmaru on vahetu ja lihtne algusest lõpuni. Teater kõige paremas mõttes, kõik mis on, sünnib siin ja praegu.

Üllatavalt hästi on Andri Luup naisest aru saanud. Vähemalt sellest naisest, keda näeme praegu etenduses „Pruuniks“.

Kaido Ole "Kena Kangelane ja küllaga vaikelusid"

Kumus 27.01-15.04 2012

Näituse koordinaator Ragne Nukk

Kujundaja Kaido Ole

Graafiline disain Indrek Sirkel

Kena Kangelane on hiiglane, kellega kunstnik Kaido Ole on nähtamatute ja nähtavate niitidega ühendatud. Temas on palju kirkaid värve ja tahke – võiks arvata, et kunstnik midagi suurt ja salapärast endas kannab, üht-teist laseb ka välja paista.

Näiteks neidsamu selgeid värve kasutab ta ka vaikeludes, mis sellel näitusel näha olid. Oma iseloomult on vaikelud jäädvustatud hetked, mõttevälgatused mis korraks tulevad ja juba ununevad. Sellel näitusel oli neid küllaga nagu pealkiri lubas, meelde jäävad nad vaatajale, kuna neil on rattad all.

Mulle tundus, et vaatamata kahele rattale, mis füüsilises maailmas oleks päris ebakindel ehitis, siis nendes vaikeludes olid nad päris kindlalt paigal. Rattad ongi need, mis meelde jääb.

Flo Kasearu tehtud film Kaido Olest: Jääb mulje, et filmi (kena?)kangelane on teinud oma näituse meeleldi enne ümmargust sünnipäeva. Teda vaadates on tunne, et rahu ja küpsuseni on veel ruumi minna. Me näeme rahutut ja nihelevat tegelast, aegajalt piilub ta kaamera poole, et kas see filmimine juba ei lõpe? Miks ta niheleb? Kas ta ei ole rahul näitusega nii nagu see välja kukkus?

Christel Allik "Maastikud"

Põltsamaa lossis asuv Kesk-Eesti Kunstigalerii pArt

avatud 3. aprill – 1. mai 2012

Maalid aastatest 2008-2012.

Christel Allik on hariduselt tekstiilikunstnik ja kuulub ka Akvarellistide Ühendusse.

Akvarellid on talle tõenäoliselt väga südamelähedased, sest enamus näitusel olevatest maalidest olid väga akvarellide moodi.

Christel Alliku maalid on väga rõõmsates värvides ja head vaadata. Mõned aia maastikud jäid ka huvitavatena meelde.

Eraldi võiks märkida kohalikku muuseumitöötajat, kes paistis siiralt rõõmustavat meie külastuse pärast, ja eriti veel, et juhtusime nii heale näitusele.

Selline sissjuhatus enne näituse vaatamist mõjus väga värskendavalt, isegi pärast oli veel tükk aega hea ja rõõmus olla.

"Iphigeneia Aulises NO66

Euripides / Marshall

Teater NO99, Kammersaalis

Teksti tõlkis Anne Lill

Lavastaja Lorna Marshall

Lavastaja assistent Jüri Nael

Laval Tambet Tuisk, Rasmus Kaljujärv, Jaak Prints, Mirtel Pohla, Eva Klemets, Marika Vaarik, Risto Kübar, Gert Raudsep

Esietendus: 17.märts 2012

Nähtud etendus 5. aprill

Sisutihe tekst, igas lauses on viide sama olulistele sündmustele nagu need, mis praegu siin käsil. See on lõputu, avarduv maailm. Praegune hetk selles näidendis on pingeline ja kirglikult tundeküllane igal silmapilgul.

Agamemnon, Iphigeneia isa (Tambet Tuisk) peab tegema otsuse oma tütre elu ohverdamisest. Ohvriks toomise nö parema tuleviku nimel. Me näeme, mis toimub tema sees. Nagu sees, nõnda ka väljas. Ega tal kerge otsustada ei ole, lisaks tuleb temal ju selle kõigega edasi elada. Tambet Tuisk’i olemine väljendab sõjamehe olemust. Väga hea füüsiline vorm, keskendumine, aga paraku ka millegi kaotamine. Sõdur ei halasta, see pole muutunud tänase päevani.

Klytaimestra, Agamemnoni naine, Iphigeneia ema (Mirtel Pohla) on tavaline naine, ema. Lihtsalt inimene. Täielik vastand sõjamehele. Me näeme kirglikku ja head naist. Mehe jaoks võib-olla isegi ideaalset naist, sellist ehk päriselus ei kohtagi.

Emana on Mirtel Pohla Klytaimestra samamoodi terve mõistuse ja arukuse väljendaja. Kuigi tema eneseväljendus oli hoopis vähem füüsiline ja vähem intensiivne, on ta minu jaoks tunduvalt usutavam ja arusaadavam Agamemnonist. Küllap nii peabki olema, esindab ema selles näidendis ratsionaalset poolt. Seda, kes elu edasi viib ja jätkab.

Eva Klemets Iphigeneiana on kord isaarmastav, siis isavihkav ja isaõigustav. Üleni värisev ja nuttev. Lõpuks alistuv ja oma kohust täitma minev. Ülimalt liigutav oma abituses, aga samas oma tugevuses.

Menelaos (Ramus Kaljujärv) on selgelt sõjameeste meeletus leeris – sama hea füüsiline vorm, sama hullus temaski.

Achilleus (Jaak Prints) on natuke teist masti mees, võib-olla ka oma osaliselt jumaliku päritolu pärast. Teistmoodi oli ta aga puht inimlikult võttes. Eks temastki paistis seda sõjamehe hullust, kus vahendeid ei valita , kuid tal oli võimalik ka enda õrna ja inimlikku poolt näidata. See kui häbelik oli ta algul Klytaimestra’ga suheldes, kuidas ta pidas naisega ühes ruumis viibimist enda jaoks ebasündsaks. Võis arvata, et ta polegi ehk ühegi naisega enne nii lähedalt kokku puutunud, kuna teda kasvatas kentaur Cheiron. Aga mida tahta kentaurilt? Vaevalt ta naistest Achilleusele midagi rääkida oskaski.

Ka Antiik Kreeka ajalugu põhjalikult tundmata, võib leida ja ära tunda hulga viiteid ja vihjeid ja see mitmeplaanilisus annab heale näidendile sügavust ja põnevust.

Lava ja kujunduse puudumine oli hea ja teadlik valik, sest tervik saavutati näitlejate mängu ja suurepärase dramaturgiaga niigi.

"Vanemuise Biitlid"

Armastus, teater, hullus, surm

autor-lavastaja ja muusikaline kujundaja Ivar Põllu
kunstnik Kristiina Põllu
valguskunstnik Rene Liivamägi

osades: Maarja Jakobson, Maarja Mitt (Vanemuine), Nero Urke, Helgur Rosenthal

Tartu Uus Teater
esietendus 30. märtsil 2012
vaadatud etendus 7. prillil 2012

Inimene teatris, kodus, maailmas, iseendaga. Teatriuuendus - mis see on? Mis on see, mis muudab maailma; või millal maailm muutub? Mis on maailm? Kus see on? Ühed tajuvad asju, olukordi ühtemoodi, teised ja kolmadad teistmoodi, igaüks omamoodi.

Vanemuise biitlid nägid välja nagu "päris" biitlid. Nero Urke meenutas kohati Mick Jagger'it, kas see oli juhus või taotlus, ei tea, aga teiste "biitlitega" oli ta sel hetkel rohkem vastasseisus küll.

Õieti pole üldse oluline väline sarnasus, kuigi 60-ndate hõngu oli väga tugevalt tunda, niipalju kui seda oskaks oodata. Alates sukahoidjatest, trippidest, sukkadest ja lõpetades palitu tegumoega, ja siis veel soengud ja laiad püksid ja kõik muu selleaegne.

Oli teada, et Toomingat ja Hermaküla näha ei saa. Kuna tegemist ikkagi Vanemuise teatriuuenduse teemaga, siis tahtmatult oli vaim valmis prtotüüpe otsima/ leidma, aga see polnud selles etenduses peamine.

Minu jaoks oli etenduse idee ja võti kohe alguses, selles stseenis, kus naine kirjutas kirja Kaarel Irdile nii nagu Mees/ Lavastaja talle ette ütles.  Selles stseeni oli hea võimalus astuda nö metatasandile ja saada ühendus etendusega "Ird, K". Kuna kiri, mida siin ja praegu kirjutati/ loodi/ lavastati oli seesama, mis selles eelmises etenduses juba hoopis teises kontekstis ette kanti.

Selles kirja kirjutamises oligi minu arvates kogu (teatri) uuendus ja muutumine olemas. Kõigepealt on tegemist millegi väga tavalisega, võiks küsida, mis selle mõte on? Miks seda lavastada? Ja vastus oli väga lihtne - selleks, et selle kirja lugeja ehk siis etenduse vaataja oleks rõõmus. Mis siis, et see pole ehk põhjendatud, ei ole võibolla usutav, või on liiga lihtne. Peaasi, et vaataja oleks õnnelik. Huvitav, et sellised mõtted tulevad just teatriuuenduse raamides, kui see etapp on möödas, siis järgneb pikk periood, kui vaataja õnnelikuks tegemine niiväga oluline ei ole. Kuigi ma arvan, et igal ajal on lavastajaid, kelle jaoks ikka ja jälle õnnelik vaataja on oluline.

Nero Urke on jätkuvalt erk, ka seljatagant vaadates, või just eriti siis on tunda erilist tundeerksust, tundub, et ta tajub ruumi iga keha rakuga. 

Maarja Jakobson on kogu aeg huvitav. See kuidas ta istub või üles kargab ja kuhugi tõttab, või siis kui ta midagi räägib, siis eriti. 

Ja minul vaatajana on hea meel just niisuguse teatri pärast. Mis seal siis niiväga erilist oli?  Sain osa (teatri)imest ja natuke rohkem aimu olemise avarusest.

Puhkpillikvintett "Estica"

31. märtsil kell 18 Tallinna Raekojas

Anna Kelder (flööt), Heli Ernits (oboe), Helena Tuuling (klarnet), Mari Kalmet (fagott), Meelika Mikson (metsasarv)

Kontsert oli pühendatud Jaan Tamme nim puhkpillikvinteti 70. aastapäeva tähistamisele.

Kavas olid ainult eesti heliloojate puhkpilli kvintetile kirjutatud palad. C. Kreek seadis paljud oma teosed puhkpilli kvintetile hiljem ise ümber.

Esimest korda kanti ette Kristjan Kõrveri "Diversio" (2012), helilooja oli ise ka kohal. Mulle meeldiski kõige rohkem kõige uuem teos, kuigi paljud vanemad lood on varem peamiselt raadiost kuulduna üsna tuttavad. Siiski mõjusid kõik lood elavas esituses hoopis värskemalt ja uudsemalt.

Samuti oli väga meeldiv ja reibas kogu kvinteti esinemine, mõnes loos oli eriti tunda head koosmängu. Noorte muusikute meisterlik esitus meeldis seda enam, et nad kõik nautisid silmnähtavalt ka ise oma esinemist.

J.S. Bach "Johannese passioon"

Reedel 30. märtsil Estonia kontserdisaalis

Solistid Colin Balzer (Evangelist), Uku Joller (Kristus), Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Sinfonietta Riga, dirigent Daniel Reuss.

Lisaks esinesid solistidena mitmed kammerkoori lauljad. Kuna kavad olid juba otsa saanud, võis lihtsalt kuulata väga ilusat muusikat ilma sisu jälgimata.

Kammerkoori väga hea esitus meeldis kõige rohkem, solistidest Uku Joller

Mart Vainre "Konstruktor"

Kunstihoone galeriis 16.03.2012-08.04.2012

Suur must ekraan, lülitub sisse valgus ja pikkamisi ilmub udust nägu. Kui nägu on täiesti nähtav, siis ta neelab ennast alla. Taas must ekraan.

Ilmumine eikuskilt ja minemine eikuhugi. Siinolemine on mööduv hetk.

Tagumises saalis on sama teema. Eimiski võtab vormi, mis muutub eimillekski.

Näitusel on võimalik kaasa võtta väike raamatuke, kus kunstnik on kirjutanud kolm väga olulist lugu, mida võiks ka lugeda.