Lugude jutustamine päästab maailma

Selline pealkiri oli 25 nov Kultuuripealinna ajalehe tagumisel küljel, soovitajaks Hasso Krull.
Lugusid jutustati Vanalinna Muusikamajas 27 nov.-l pühapäeva õhtul, algus kell 5. 
Alguses tutvustas Doris Kareva oma uut raamatut, see on juturaamat ja ta luges sealt kaks juttu ette.  Esimene jutt oli Vihmajumalast ja ühest tüdrukust. Teine jutt oli poisist, kes leiti soost mättalt koos hundiga, inimesi nähes hunt põgenes ja laps viidi külla ja seal ta kasvas suureks. See jutt kõnetas mind otseselt ja sellepärast meeldis ka väga. Tegelikult ka see Vihmajumala jutt oli justkui mulle saadetud sõnum. Kummaline. Aga muinaslugu peabki selline olema. Raamatuid sai kohapeal osta ka, aga kahjuks polnud mul raha kaasas, nii tuleb see raamat osta poest.
Edasi võttis järje üle Piret Päär ja täiesti sujuvalt hakkaski lugusid rääkima. Ta on juba 20 aastat lugude vestmisega tegelenud ja see tuleb tal suurepäraselt välja. Vahepeal rääkis mõned lood Anne Türnpu.
Siis näidati ühte filmi Austraalia pärismaalastest. See film pidi ka olema omamoodi lugudena jutustatud ja seepärast seda vist näidatigi. Minu jaoks oli film liiga pikk  ja lõppkokkuvõttes õhtu läkski liiga pikaks. Kuna oli ikkagi pühapäeva õhtu, siis hakkas suurem osa rahvast peale kella kümmet tehtud vahepausi ajal ära minema. Kuigi siis alles hakkas küllap kõige huvitavam osa peale. Minu jaoks kindlasti, aga paraku olin ka üks äraminejaist.
Kuna olin esimest korda lugude jutustamise õhtul, siis minu jaoks oli kõige ägedam just see, kuidas Piret ja Anne lugusid jutustasid, neid oleks võinud tegelikult hommikuni kuulata. Kahetsen ainult seda, et pole sinna varem jõudnud/ sattunud. Aga nüüd katsun olla tähelepanelik ja järgmist korda mitte maha magada.
Ma tahan õppida lugusid jutustama. Ma arvan, et see on põnev, ja ma arvan, et see muudab maailma. Vähemalt minu maailma ja kui mul on kuulaja, siis muutub natuke tema maailm. Aga isegi, kui ma jutustan oma loo endale, alustuseks kasvõi ühe loo, sest niipalju sain ma aru, et lood on lühikesed, siis hakkab väike muutumine peale.
Minu arvates peitub lugude jutsutamise maailmapäästev mõte selles, et lugu jutustades saad anda talle enda poolt head energiat. Nende lugudega on mingi maagiline asi. Mismoodi see täpsemalt käib, seda tahaks küll väga teada saada.

Vaino Vahing "Pulmad"

Eesti Draamateater, väike saal

lavastaja Ingo Normet
kunstnik Liina Unt
osades: Lembit Ulfsak, Mari Lill, Ivo Uukivi, Merle Palmiste
Näidendi on Vaino Vahing kirjutanud 1977 aastal.

Kõige parem oli kavaleht. Sest Vaino Vahing oli igal juhul huvitav ja tark mees.  Tema näidend "Pulmad" lükati omal ajal tagasi, kuna olevat kunstiliselt nõrk. Vahing ise arvas,et peamine põhjus oli poliitiline. Teemad on jah küüditamine, nõukogude vaenulikkus jne, aga näidend on nõrk. Hea näitleja ikka ei saa midagi teha kui materjal on vilets. Paraku. Päris piinlik oli, nii vilets lausa.

Kavalehelt võis lugeda teiste seas ka Jaan Kaplinski mõtisklusi Vaino Vahingu "Päevaraamatute" üle. Esmalt avaldatud Eesti Ekspressisi 2006.a. Teinekord oleks vist õigem kodus lugeda, kui minna teatrisse. "Päevaraamat" on juba pikka aega lugemiseplaanis olnud, nüüd sain Kaplinskipoolse soovitusena viimase tõuke see raamat endale koju tuua ja lugema hakata. Tasus ikka teatrisse minna!

Eesti lood. "Kartuli Wabariik"

ETV-s  23. novembril kell 22.45


Režissöör: Kätlin Kaganovitš, Mart Raun
Operaator: Mart Raun
Helioperaator: Rein Fuks
Montaažirežissöör: Liis Nimik
Helirežissöör: Tarvo Schmeimann
Produtsent: Liis Nimik
Tootjafirma: Alasti Kino OÜ

Ilus Lõuna Eesti küla, looklev tee viib künkale, tumesinine taevas ennustab suvist vihma. Roosad sirelid vaasis. Sisised kellukad, mida Tarmo korjab koos juurtega. Palju ehedat loodust. Hea operaatoritöö.

Jaaniõhtul üks külanaine, kes peab väikese kõne kaamerale: need kultuuri inimesed siin maal on ühed muiduleivasööjad. Nad ei tee (ei tooda) midagi. Tarmo olevat erand, tema otsib uusi võimalusi.

Tarmol on suuri plaane: vannikino – oled ürdivannis, jood ja sööd ning vaatad samal ajal vabaõhukino.
Jalgadega ja baldahhiiniga vann on juba olemas. Vahepeal ronib Tarmo sinna vanni, joob klaasikese veini ja kujutab ette kuidas oleks sealt kino vaadata. Mina kujutasin kohe ette, kuidas vesi seal kiiresti külmaks läheb ja kes siis sooja vett juurde kallab?

Tema peamine unistus on Kartuli Wabariik. Ta on juba 100 tuhat krooni toetust saanud, et koolimajas remonti teha. Sest plaanis on koolimajja teha õppeklass, kus saaks kartuli asju teha ja arutada, siis veel muuseum, pärimusteater ja lõpuks vannikino kah.

Tarmo ise pole kartulit maha pannud, tal on suuremad ideed.

Seal oli veel üks noorem külamees, kelle nime ei saanudki teada, temal on kartul maha tehtud. Talle meeldib neid rohida ja üles võtta. See on omamoodi rituaal. See oli kohe nagu õigem mees. Tema oleks võibolla Kartuli Wabariigi ellugi viinud. Aga temal polnud sellist ideed. Aga elutervet olemist oli temas küll tunda.

Nagu nendes autolavka meesteski.
Film on lugu sellest kuidas mõtted tulevad ja kaovad ja midagi ei jää järele. Tavaliselt ei pane seda tähelegi.
Hea film.

"Marquis d´Artiste" Rodolf Sirera

Rodolf Sirera (1948) on üks olulisemaid katalaani dramaturge. Tema näitemäng polemiseerib elegantselt prantsuse filosoofi Denis Diderot' (1713-1784) kuulsa teosega "Näitleja paradoks" – kas hea näitleja peab tundeid lihtsalt usutavalt esitama, etendama või neid ka päriselt läbi elama? (lõik Draamateatri kodulehelt)

Draamateatris maalisaalis. Osades Jan Uuspõld jaHendrik Toompere jr
lavstaja Hendrik Toompere jr jr, kunstnik Marta Laan

Mina läksin vaatama peamiselt sellepärast, et septembri lõpus sai kataloonias käidud, ja siis selle reisi jätkuks sobis see katalaani etendus päris hästi.
Tegelikkuses aga kahjuks polnud katalooniaga seal mingit pistmist. Autor oli näidendi vaid katalaani keeles  kirjutanud.
Minu jaoks oli näidend nõrk, ei usu et mõni kogenum lavastaja seal ka parema tulemuse oleks saanud.
Algus oli isegi natuke põnev, aga mida edasi, seda rohkem käest ära läks.
Sisu oli selline, et üks markii kutsub enda poole ühe tuntud näitleja ja mõningase igava ja veniva  sissejuhatuse järel teeb talle ettepaneku üht tema kirjutatud näidendit mängida. See koht näidendist, mis ettekandele peab tulema on Sokratese suremine. Selleks, et see oleks usutav, joob näitleja enda teadmata mürgitatud veini ja markii siis vaatab nö live's kuidas teine inimene sureb.
Seal oli küll veel mingit nipitamist, et võibolla ikka ei sure jne, aga lõppkokkuvõttes täiesti mõtetu jant. Huvitav, et igasugust jama ka lavastatakse. 

Jaan Toomik "Turist"

03.11-26.11.2011 Vaal galeriis

Mina käisin täna 19. nov kella ühe paiku. Sattusin esimest korda Vaal galeriisse nüüd, kui ta on uues kohas. Ükskord otsisin seda asjatult, tahtsin näha Rauno Thomas Mossi näitust, aga tookord jäigi see otsimine vihmas ekslemiseks.
Jaan Toomik on nüüd 50 aastane ja see näitus on sünnipäeva näitus. Kuna kõik pildid ja ka video "Jooks" on tehtud 2011, siis ei ole tegemist kokkuvõttega, on lihtsalt üks näitus siin ja praegu.
Toomiku videod on olnud alati väga hästi teostud, vähemalt niipalju kui mina neid olen juhtunud nägema. Tavaliselt on videod olnud väga sisukad, pigem lühifilmid; nagu luuletused. Nendest jääb meelde paksu romaani mõõtu sündmusi, aga tavaliselt on  nad päris lühikesed.
Seekordne "Jooks" oli selles mõttes natuke teistmoodi, seal on kunstnik ise ja see mis toimub tuleb vaatajal endal välja mõelda. Üks Inimene on jõudnud ühte kohta, ühte aja/ ruumipunkti. See koht on natuke hirmutav, mitte päris see mida oleks oodanud. Kas see koht ja aeg tuleb omaks võtta või kas on üldse mingit muud võimalust? Et sellest kohast pääseda, tuleb see enne omaks võtta. Tuleb leppida sellega, mis praegu siin on. Aga sellest kohast tahaks siiski minema. Niisugune tunne oli seda vaadates. Ja tundus, et minema sealt pääsetaksegi. Kuigi see pole täiesti kindel, on veel ka teine/ teised võimalused.
Mis veel video teostusse puutub, siis heli on täiuslik, iga krõbin kostab suurepäraselt. Ka pilt oli väga hea, küllap taotluslikult, eeskujuks kõikidele algajatele ja paljudele jua tegijatele vidokunstnikele.     

Mulle on Toomiku pildid alati väga meeldinud. Seekord on väljas 5 pilti.
Esimene on "Puhkaja", kus kunstnik ise puhkab. Toomik on osanud ennast väga hästi tabada, mis pole ka ime, kuna ta on endale ikka heaks modelliks olnud. Istuv mees, natuke väsinud ja natuke kurb.
"Otse paradiisi" on selline teistmoodi pilt, jääb mulje, nagu pääseks paradiisi läbi puhastustule, sest tulemöll seal pildil paistab olevat. Aga tundub, et see põlemine on pigem hea, igal  juhul mitte valus. Ja paradiis juba terendab. Tundub, et paradiis on siinsamas, selles maises elus. Või vähemalt samal ajal selle maise eluga.
"63 kilomeeter" ja "Turistid" on mind eriti ei kõnetanud. Mulle tundub, et on mingi meestevärk, millest ma eriti aru ei saa, ja eriti ei taha saada ka. Kui on kaks või enam meest koos, tekib neil mingil alateadlikul tasandil omavaheline võistlus. Nad ise tekitavad mingil sõnatul kokkuleppel olukorra, kus mõned on ülemal ja mõned alamal. See, kuhu sa seal satud, sõltub sellest, kes need teised parasjagu on. Mõnikord võid olla ühel positsioonil, teine kord sellest täiesti erineval.
"Kohtumine sõbraga Marfas" tore pilt sõbraga kohtumisest.:) Kaks meest seisavad sõbralikult, käsi teise õlal. Mõlemad on seesama mees. Nad on ühtemoodi.

Dostojevski "Idioot" ja naisküsimus

Marta Sillaotsa tõlge 1975.a.

Kirjutatud ajavahemikus 1864-1869.

„Idioot“ mõjus väga kaasaegsana nüüd lugedes seda 2011. Natuke meenutab selle raamatu ümber toimunu ja võib-olla ka toimuv tänapäevaseid moodsaid filme, milles on nii ohtralt viiteid, et käesolev võib sinna kergelt kaduma minna. Meenub kohe „Püha Tõnu kiusamine“. Aga sa võid seda vaadata ka ilma viiteid tähelepanemata. Mis siis järgi jääb? Sest vaataja ei pruugi ju viiteid/ vihjeid mõista?

Lugesin „Idiooti“ puhtast soovist midagi head lugeda. Dostojevski kirjutab ju hästi. Kohati on lugemine puhas nauding.

Dostojevskile meeldivad naised. „Idioodis“ on naised aupaistel, targad, ilusad, iseteadlikud. Naistel kogu see hääbuv aadelkond püsibki. Ei meenu, et ükski naine poleks olnud tubli ja hakkaja. Alates Lizaveta Prokofjevnast – tema oli ju perekonna pea, tema dikteeris tempo, millega jalutamas käidi, tema valis kellega suheldi, tema pani pahaks ja andis andeks. Samas oli Lizaveta Prokofjevna ikkagi eeskätt ema. Kõige tähtsam oli tema tütarde käekäik. Ta jumaldas oma tütreid, kuigi Aleksandra oli juba „ohtlikult“ vana ja polnud veel mehele läinud. Pealegi armastas Aleksandra maiustada, mis aina kaalu juurde tõi, aga Lizaveta Prokofjevna ei tohtinud iitsatadagi, sest muidu oleks võinud juhtuda, et teda poleks enam üldse kuulda võetud.

Jepantšinite tütred olid kõik „naisküsimuses“ väga teadlikud ja seega otsustasid nemad ise kas ja kellega abielluda või kuipalju maiustada.

Isegi kui kõik naised ei olnud nii iseteadlikud, siis rumalad polnud nad kindlasti. Mõned olid lihtsalt „sisemiselt“ targad, näiteks Veera Lebedeva. Ega kõiki tegelasi ei jõuagi romaanis sügavalt avada.

Iseloomulik on ka see, et abieluettepanekugi tegi Vürstile Aglaja.

Aga mehed? Ei meenu ühtegi meest, kelle puhul oleks tunda Dostojevski enda poolehoidu. Enamuses on nad joodikud, iseloomutud, arad. Isegi armuke tõmbas vanal kindralil naha mitmekordselt üle kõrvade.

Ja Vürst? Algul oli temas lootust, vist ka kirjanikul. Kuid mida edasi, seda kurvemaks läks kõik Vürstiga seonduv. Jah muidugi oli Vürst tänapäevases mõttes väga mõistev kõikide inimeste suhtes. Aga kas ta oli hea? Miks ta ei saanud head teha, teisi inimesi aidata?  ta vist natuke seda soovis? Inimene ei saa kedagi aidata, kui tema enda vajadused on rahuldamata. Ainult andes, ise midagi vastu saamata hukkud ja tood hukatust teistele. Armastus on suur jõud, kui Vürst oleks laskunud armastusel endas olla, kui temas oleks olnud ruumi armastuse jaoks, siis oleks ta saanud võimsaks. Tarkus koos armastusega on suur vägi.

"Maria Stuarda" Caetano Donizetti

Ooper

Helilooja Gaetano Donizetti
Muusikajuht ja dirigent Mihkel Kütson
Dirigent Lauri Sirp
Lavastaja Roman Hovenbitzer (Saksamaa)
Kunstnik Roy Spahn (Saksamaa)
Valguskunstnik Palle Palmé
Osades: Alla Popova või Aile Asszonyi (RO Estonia), Karmen Puis, Valentina Kremen, Oleg Balashov (Peterburi Maria teater), Atlan Karp, Märt Jakobson

Meie käisime vaatamas etendust 11.11.2011 reedel. Kuupäev oli valitud täiesti juhuslikult nagu ka rida 11 ja koht 11.
Mina polnudki enne Vanemuise väikeses majas käinud. Asub ta Zooloogiamuuseumi vastas ja tean seda maja ammust ajast, nüüd siis sai ära käidud.
Üllatas, et saal oli pooltühi. Aga etendus meeldis. Kuna mulle meeldib väga Aile Asszonyi, siis tema pärast piletid võetud saigi. Muidugi on võimalus, et võib olla ka teine osatäitja - ja nii seekord oligi. Alla Popova oli ka täiesti hea. Karmen Puis oli väga hea ja Oleg Balashov Peterburi Maria teatrist oli ka väga hea. Eriti meeldis mulle see lugu, mille Donizetti võttis oma ooperi aluseks. Tegemist on F. Schilleri näideniga "Maria Stuart", ajalooliselt sellist lugu pole juhtunud, aga see pole ju oluline. Minu jaoks on oluline võimalus suhestuda tegevuse ja tegelastega.
Lisaks Vanemuise teatri signatuur enne etenduse algust ja üleüldse armas Tartu.
Kava andis ka põhjaliku ülevaate kogu selle ooperi ajaloost. Vahel lihtsalt meeldib kõik.

"Art Must Be Beautiful". Marina Abramović

Art Must Be Beautiful. Marina Abramovići valitud teosed
Kuraator Rael Artel
Tartu Kunstimuuseumis 15.09-13.11.2011


Esimene: Art must be beautiful.
Video sellest kuidas üks depressiivne naine kammi ja harjaga on juukseid kakub ja kammib, siis jälle segi ajab ja uuesti kakub ja kammib. Kogu see etendus kestab 14 minutit. Selle kakkumise saatel ütleb ta pidevalt, "Art must be beautiful. Artist must be beautiful." Nagu oleks tal kõigest villand, ilus olemisest, nähtav olemisest, kohustustest kellegi ja millegi ees. See kõik on tekitanud lõputult väsimust, tüdimust, lõpuks viha enda ja kogu maailma vastu. 
Kui paljud viitsivad 14 minutit seda vaadata? Aga kas peaksidki?
Millegipärast ollakse sageli seisukohal, et mida mustem ja masendavam on kellegi elu, mida õnnetum ja traagilisem keegi on, seda sügavam ja targem ta on. Kannatused on targaks teinud, või midagi sinnapoole. 
Kannatamine kui väärtus iseenesest.  

Teine: Sibul.
Seal oli M.A. juba tublisti vanem, aga jonni pole ta veel jätnud. Sõi mugulsibula koos koortega ära. Pisarad jooksid silmist, sibul tuli koos süljega suust välja, kogu lõug ja nägu sibulasöömisega koos. Taustal tekst, mis väljendab kunstniku M.A mõtteid, mis väljendavad kannatust ja valu. Miks sa kannatad? Vägivalla pärast on häbi. Midagi veel. Häbi enda pärast, piiratuse pärast.
Keskealine naine sööb sibula koos koortega ära, et väljendada seda piina, mida valmistab talle tema elu. Tema jaoks erakordne ja tähenduslik, nagu elu ongi. Iga elu on erakordne.  
Aga ainult läbi enda saad sa maailma näha, seda mida näed teistele näidata. Näidata enda kaudu elu ja valu erakordsust.

Kuldne mask "Inishmani Igerik"

http://www.kuhuminna.ee/teater/493732/event/

Teater „Silla juures" (Perm)
Autor: Martin MacDonagh
Lavastaja: Sergei Fedotov

„Kuldse Maski 2010" preemia nominent - draamateatri parim väikevormi lavastus, parim lavastajatöö - Sergei Fedotov; parim meesosatäitja - Ivan Malenkihh.

Festivali „Kuldne Mask" žürii eriauhind

Etendus oli Vene Draamateatris 7. novembril
Saal oli rahvast täis, peamiselt venevaatajad, kuid oli ka eestlasi. Tuli mõte, et vene inimene võiks rohkem ka eestikeelset teatrit vaadata. Teistmoodi eesti teatrist oli see, et peale igat pilti, kui korraks pimedaks läks oli aplaus.
Linnateatri etendust pole näinud,  tean et Jaanus Rohumaa lavastatud ja hea vastuvõtu saanud nii publikult kui ka mitmel korral auhinnatud .

Kasutasin kõrvaklappe, mis võtab vist natuke emotsiooni maha või vastupidi, laseb natuke leebem olla.  Näitlejad olid head. Kavalehel märgiti, et tegemist on autori kõige sentimentaalsema looga. Sentimentaalne oli lugu tõepoolest. Minu jaoks liiga sentimentaalne. Jõudsin isegi mõelda, et oleks võinud esmaspäeva õhtul kodus olla ja Jüri Üdi klubi vaadata. Aga äraminekuplaani siiski ei olnud. Tulevikus olen veidi valivam ja vene teatri esituses lähen vaatama päris vene tükki. 

"Õitseng" Martin Algus, Ingomar Vihmar

Eesti Draamateater
osades: Ivo Uukivi, Harriet Toompere, Margus Prangel, Tiit Sukk, Kleer Maibaum, Mihkel Kabel, Ingomar Vihmar
5. nov etendus väikeses saalis


See näidend on jätkuks uuele või uuenevale teatrile, nagu oli Tartu uue teatri "Sisaliku tee".
Seekord küll ikka natuke teistmoodi, rohkem keskendutud kahe inimese vahelistele suhetele, haiget tegemisele ja haiget saamisele.  Kui erinev on mees naisest, täiesti erinevad maailmad kõrvuti.
Vaataja kipub ikka selle poole, kellele rohkem haiget tehakse või kes rohkem haiget saab. Mees saab rohkem haiget, kuigi ega meeski puhas poiss ei ole, võib haiget teha küll.
Mulle meeldis kõige rohkem Ivo Uukivi. Ehk oli tema osa ka selline rohkem võimaldav, kuigi kavalehe järgi võiks arvata, et igaüks elaski oma elus ja enda kogetut. Ivo UUkivi tegelane  oli ka kõige haavatavam.
Siiski tekkis kohati tunne, et seda sama näidendit oleks saanud paremini lavastada. Materjal oli väga paljulubav,  võibolla oleks tulnud kasuks, kui lavastajal oleks rohkem oma nägemust olnud. Praegu kippus kõik üsna pinnapealseks jääma. Meeldisid ehk kõige rohkem need kohad, kus oli piinlik. Oleks võinud isegi rohkem piinlik olla, seda olekski ehk võinud lavastada, vinti juurde keerata, et oleks siis rohkem piinlik.
Näiteks see suvila stseen, kus külalised ootamatult lahkusid, erti hea oli, kuidas naine (Kleer Maibaum)  kotile järele tuli. Kleer Maibaumi osa oli ka üks paremaid,mida tema esituses näinud olen.
Ja see oli hea koht, aga jah, oleks võinud veel parem olla, kui naised jäid omavahele. Rääkida polnud nagu midagi. Seda võiks teinekord lausa edasi arendada, et polegi midagi rääkida ja tuleb veel pikk õhtu koos veeta.
Piinlikkuse mõttes oli Mihkel Kabelil tänuväärt roll. Ja ta oli ka väga hea. Aga oleks veel piinlikumaks võinud minna. Eriti kui oled samal peaol oma naisega, kus on sinu naise eksmees, kes on kurb, kes on elus ja on kohal. Mida sa seal ikka räägid. Piinlik igal juhul.
Margus Prangel oli ka oma tuntud headuses, eriti tuntav oli tema headus seekord peale surma linnuna. Ta oligi lind.
Teatri uuenemine on väga tervitatav.

  
      

Kuldne mask

CASTING-OFF (Lahutamine)

4. november Nokia Kontserdimaja 19.00  Eriprogramm „Perm. Aktuaalne linn"
CASTING OFF (Lahutamine) / Reisimine vastutuult
Teater „Jevgeni Panfilovi ballett" (Perm)
Idee, koreograafia ja lavastus: Larissa Aleksandrova
Muusika: Vladimir Martõnov, «Les Reines Prochaines», Aleksandr Vertinski
„Lahutamine" on „Kuldse Maski 2010" preemia laureaat - kaasaegse tantsu parim etendus; parim valguskunstniku töö -  Aleksei Horošev.

Saalis oli peamiselt venekeelne publik. Peale meie siiski mõned eestlased veel. 

Esimene vaatus Reisimine vastutuult oli väga hea. Rongi ootamise motiiv oli väga hea. Olid mehed ja naised ja laps. Laps oli väga hea, väga plastiline, loomulik. Küllap saab tal balletis veel tulevikku olema. Aga terve trupp oli hea. Mees ja naine - nii erinevad oma olemuselt, vajadustelt. Mees kui lihtne, aus, siiras (kindlasti mitte primitiivne). Siis Naine, kes tahab jumal teab mida. Täiesti erinev maailm, igal oma. Mees on siin ja praegu, naine teeb kõik nii keeruliseks, keerab esmalt ennast sõlme. Saa siis aru, mis tal vaja /viga on.
Teisalt mees kui jõupositsioonil olija, naine kui alluv ja ohver.
Ja siis laps selles maailmas. Kus on isa ja ema, isa uus naine ja ema uus mees, selle eelmine mees ja selle uus naine jne. Ühest küljest kurb, teisest küljest nii tuttav ja tavaline.

Teine vaatus Casting / Lahutamine oli minu jaoks vähem kõnetav.  Palju ängi ja väga palju erinevaid kujunduselemente. Natuke liiga keeruliseks aetud oma keerukusega. Samas head kostüümid mõlemas vaatuses.
Seekord balletilaval lisaks laulmisele ja rääkimisele tehti ka suitsu.

Nokia kontserdimaja saal tundus seekord juba kodusem, puitpõrandad hakkasid rohkem silma. Kuid ikka on ta veel võõras. Ruumi /halb?/energia võtab natuke tulemust vähemaks. Või mis see on?