Corelli Consort

Suur juubelikontsert

27 juunil Mustpeade Maja valges saalis, kell 19.00

 ESINEJAD:

Juubilar CORELLI CONSORT ajastu pillidelkoosseisus:

Mail Sildos barokkviiul, Meelis Orgse barokkviiul,

Tõnu Jõesaar viola da gamba, Villu Vihermäe barokktšello, Mati Lukk kontrabass,

Neeme Punder barokkflööt, Lembit Orgse klavessiin

 

SOLISTID:

Hele-Mall Leego - Lieschen (sopran), Tiit Kogerman - Jutustaja (tenor), Uku Joller - Schlendrian (bass)

 

KAVAS:

Corelli ja Purcelli imeline muusika

J.S. Bach KOHVIKANTAAT BWV 211
Schweigt stille, plaudert nicht - Nüüd vaikige ja ärge lobisege!

Enne kontserti tehti lühikese ekskursiooni Mustpeade majas, algas peale üleval ja lõpes päris all keldrikorrusel. Suur maja, aga natuke laokil, remont kuluks marjaks ära.  Tavaliselt alumisest saalist pole asja edasi minna. Vanad majad on huvitavad ja kannavad endas vanade aegade saladusi, neid lugusid, mis nende müüride vahel juhtus.

Kontserdi esimeses osas esitati Arcangelo Corelli ja Henry Purcelli loomingut, lisaks veel kaks osa J.S.Bach’i Prantsuse süidist. Esimene osa oli natuke igavavõitu, Mail Sildos vabandas halba kõla tundlike pillidega – kuna saalis oli palju rahvast, siis niiskuse tase tõusis ja mõjutas natuke pille. Siiski minu kõrv selliseid nüansse tähele ei pannud. Aga panin tähele, et jäin pikemalt silmitsema mõned read eespool istuva Jüri Kuuskemaa juukselõikust. Natuke unine olemine oli ja mõtted kõrvalistel asjadel.

Vaheajal on hea võimalus ennast üle tänava asuvas kohvikus Mademoiselle espresso’ga ergutada ja pärast seda kontserdi teises pooles esitatud „Kohvikantaati“ nautida.

J.S.Bach on Kohvikantaadi kirjutanud 1732-34. Esinejad olid kostüümides ja kogu esitus oli terviklik ja lõbus. Minu jaoks kõige nuditavam oli Hele-Mall Leego, lisaks heale vokaalsele esitusele tundus ta väga usutavana ka tütrerollis. Aga ka Uku Joller isana ja Tiit Kogermann jutustajana sobisid igatepidi. Arvatavasti vaatasid ka Bach’i kaasaegsed omal ajal sedasama etendust lõbusalt, nii et tõstatatud teemat keegi eriti tõsiselt ei võtnud.

Hullumaja suvepäevad Vaino Vahingu ainetel

Lavastaja Urmas Vadi

Kunstnik Laura Pählapuu
Helikujundaja Külli Tüli
Lavatehnikud Arles Aavast, Erki Lindmaa
Osades Margus Grosnõi, Natali Lohk, Tiina Mälberg, Peeter Rästas, Üllar Saaremäe, Toomas Suuman, Klaudia Tiitsmaa (TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia)

Vaadatud etendus laupäeval 16 juunil, algus kell 16.00

Kaarel Karmi suvekodu asub Vihula mõisast umbes 2 km edasi, auto saab teeäärde jätta ja siis peab veel umbes pool km jala mööda metsarada minema. Ei mäletagi, millal viimati nii ehtsasse paksu metsa sattusin. Teatrikülastajana mul vedas, sest mitu päeva oli olnud päikselist ilma, sellele vaatamata said minu uued sandaalid paksu poriga kokku. Mis veel need peavad tegema, kes selle metsaraja vihmase ilmaga läbivad? Kummikud peaksid vähemalt kaasas olema. Nagu paksus metsas võibki oodata, on ka palju sääski. Eile siiski väga palju ei olnud,  aga täna oma jalgu vaadates oma paarkümmend oli ikka minu peale ka pidama jäänud.
Kuna Vaino Vahing on mind alati paelunud oma põneva ja salapärase elu ja tegevusega, siis oli ootus päris kõrge.
 Nimetaksin nähtut unenäoks, kus juhtub erinevaid asju. Unenäo omapära seisneb selles, et und näeb Johannes, kes kujutab kedagi teist, kes oleks võinud sellist und näha.  Need, kes unes näha on, on Johannese unenäo tegelased ja tegeliku eluga on neil ehk ainult pisut tegemist. 
Mulle tundub, et 70-ndatel elasid inimesed oluliselt teises maailmas võrreldes praegusega. Kuigi praegune aeg on võimalusterohkem ja sellega seoses kuuleme rohkem erinevatest maailmadest, aga saame ka rohkem valida, keda või mida me tahame kuulda. Tollal oli siiski nii, et kui sinu raamat oli avaldatud, siis olidki kirjanik valmis.
Lugedes praegu kadunud suurmeeste kirjutatut, tundub naljakas, et omal ajal olid nad tavalised inimesed, kellele polnud võõras kadedus ja ahnus ja kõik muu selline üldinimlik, mis juba oma 2000 aastat ja veel kauem on olnud igapäevane ja tavaline.
Seal näidendis Johannes, kelles võib aimata Vaino Vahingut, Üllar Saaremäe on isegi väliselt natuke Vahingu moodi, unistab uutmoodi vaimust vaevatute ravimisest.  Ja meie näeme sellest unenäo versiooni, kus on Vahingu kaasaegsed 70-ndatel ja tolleaegsed inimesed. Vastu Johannese plaane saabuvad tema haiglasse ravile enam-vähem tuttavad inimesed. Ju ta neid siis hulludeks salaja on pidanud, kui nad unes tema patsientideks satuvad. Ravile nad eriti ei allu, aga võibolla pole nad ka piisavalt hullud.
Tiina Mälberg'i teejuht oli tore ja sõbralik ja humoorikas. Samuti tema mängitud Tõnis.  Just paras unes ette tulema. Samuti oli tore kunstiteadlane  Jüri, kes kirjutas isegi pool doktoritööd valmis, kui selgus, et ta on siiski näitlejanna Mari. .  Polnud enam mõtet teeselda. Marit kehastas Natali Lohk

Ka Mari ja Tõnise suhetes tuli kätte tõehetk, kus Mari pidi tunnistama, et Tõnis vahel siiski mõjub natukene võltsina. Tõnis aga jäi lõpuni Tõniseks.
Kuna tegemist oli unenäoga, siis pole midagi ette heita, sest oma unenägude üle me ei valitse. Teatrilt oleksin oodanud rohkem süvenemist ja detailide lahti mängimist, tänuväärset materjali on ometi väga palju. Pealegi, kui juba kutsutakse inimesed kohale paksu metsa sisse läbi pori ja sääseparvede. Samas etenduse pealkiri viitab hulludele ja suvele. Eks igaüks peab ise otsustama, kas ta osaleb selles mängus. 

Köler Prize 2012. Nominentide näitus

Kunstnikud: Johnson ja Johnson, Flo Kasearu, Marge Monko, Marko Mäetamm, Margus Tamm

Käisin vaatamas neljapäeva 7.06 õhtul ja aega jäi väheks terve näituse vaatamiseks, kuna muuseum pandi kinni, sest kell oli nii palju. Peamiselt jõudsin vaadata Flo Kasearu ja Marko Mäetamme tehtud töid.

Flo Kasearu

Vaatasin seda 14 minutilist filmi,olles eelnevalt ukse juures lugenud Reet Varblase kirjutatud lühikest tutvustust ja selle filmiga kaasasolevat lugu lahtipääsenud hobustest ja kõikidest nendest kokkusattumistest.

See lühike film mõjus äärmiselt maagiliselt ja igasugused mõtted tulid pähe. Algul lihtsalt vaatad, ja oled natuke rõõmus kui korraks vilksamisi näed valget hobust kappamas.  Üsna varsti aga tekib mingi isiklik suhe,  umbes nagu see oleks minu hobune ja nüüd on see üha rohkem minu asi ja minu saladus. Või minu teadmine. Midagi, millest ma olen teadlik, aga mida on üpris keeruline kellelegi rääkida. Tegemist on kindlalt olemasolevaga, millegi niisugusega, mida tahaks kellegagi jagada. Aga kui hakkad sellest rääkima, siis pole kerge olla arusaadav. Flo Kasearu on suutnud igal juhul olla väga arusaadav. Isegi tundub, et päris palju on jäänud ütlemata. Päris palju sellist, mis on ka olemas, aga millest praegu ei räägita. Iga asi omal ajal!

Vaadates  Flo Kasearu filmi ja samal ajal lummatud olles, tuli pähe selline mõte, et Flo valik on just see mida me praegu reaalselt näeme, reaalsus on nii film kui ka need sündmused mis filmi tegemise ajal aset leidsid. Aga mis oleks olnud, kui tuules lehviva lakaga hobuse asemel oleks saanud reaalsuseks miski muu? Näiteks NATO lennukid või ufod vms?

Marko Mäetamm

Mees on mõistatus. Marko Mäetamm avab natuke mehe(-likku?) maailma. See on praeguse aja märk, inimene  tähelepanu keskpunktis. Igaüks eraldi. Naine on tähelepanu all juba pikemat aega. Nüüd õnneks hakkab ka mees tähelepanu pälvima.

Lõpuks on ju mehel ja naisel sama eesmärk - olla õnnelik. Kui üks on õnnelik, siis ei saa teine mitte olla. Ei pea ju koos õnnelik olema nagu ka koos pole vaja õnnetu olla.

Mäetamme tegelased praegu õnnelikud ei ole.

Teatavasti  sarnased mõtted  tekivad samas aju piirkonnas, iga mõttega kaasneb sellele vastav energia. Kui üks ajupiirkond on aktiivne, tekivad seal lisaks teised sarnased mõtted ja sarnane energia. Pähe tulevad kõige rohkem need mõtted, mida kõige rohkem on mõeldud. Negatiivsete mõtetega kaasnev energia põhjustab valu.

Vist sellepärast need ongi negatiivsed mõtted, muidu võiks neid ju niisama neutraalseteks mõteteks pidada. Kui paljud selle peale nüüd mõtlevad, tõenäoliselt vähesed, aga mida mustemaid mõtteid mõtled, seda mustemaks need lähevad.

Eks ole tuttav näiteks selline mõttekäik: "Oh, olen nii ärritatud, nii kui ma sellest või teisest kuulsin, tuli kõik kohe meelde..." Ehk siis hakkasin juba nö terveks saama, aga nüüd on jälle seesama ajupiirkond ärritatud, neuronid ja transmitterid ja mis kõik veel möllavad, südames pistab ja igal pool mujal ka veel ja ma ei saa üldse rahulik olla.

Elu läheb, üha julgemad ja hullemad mõtted tulevad pähe ja ühel hetkel saavad fantaasia ja tegelikkus üheks... Või mis on tegelikkus? Kas pole tegelikkus mitte see, mis on sinu sees, see mida sa koged kogu aeg? Kõik see, mis toimub väljaspool nö maailmas on nagunii mööduv, kas on mõtet sellele nii ebaproportsionaalslt suurt tähelepanu pöörata? Fantaasia pole ka mitte tegelikkus, see on samuti üks osa vormimaailmast, mõttevormist. Vorm on väga oluline, muidu seda poleksi. Aga sisu on ikka hoopis tähtsam.