29.10.2011 - 05.11.2011
Puerperium / Sünnitamine
Minna Havukainen
Kõigepealt Linnagaleriis Sünnitamine. Sünnitamisest on lõputult kõiksugu filme tehtud, selline lähenemine on minu jaoks vähemalt esmakordne. Olen ise ka sünnitanud ja alati tagantjärgi mõelnud, et kõik valu ja vaev on silmapilkselt meelest läinud, kui laps on sündinud. Jääb ainult lõputu rahu ja tänutunne. Neid pilte vaadates tuleb meelde küll, et tõesti rinnad olid valusad ja veel mingid ebameeldivused, aga see oli ju ainult nii lühikest aega; kogu pidulikkus ja rõõm, mis lapsega koos tuli on see, mis sellest ajast meelde jääb. Pealegi tänapäeval on sünnitamine enamsti perekondlik, ka mees on kaasas ja pärast ollakse perepalatis päev või paar ja minnakse koju.
Minu jaoks on see näitus sama, mis teha näitus päevadest ehk mensuajast. Seda kogeb enamasti iga naine, selles mõttes on kõik võrdne ka ja igaüks võib ära tunda ja samastuda.
Tagumises ruumis oleksid verised sidemed ja tampoonid pildistatuna ja esimeses mõned, kellega fotograaf saab parema kontakti seisaksid lihtsalt ihualasti,veri nirisemas mööda kintse, sest lõpuks selline ju elu on ja miks mitte kõike letti lüüa.
21.10.2011 - 14.11.2011
Hingetõmbeaeg / Moments of Reprieve
David Birkin, Adam Broomberg & Oliver Chanarin, Ori Gersht, Idris Khan, Eleonora Rossi, Indre Serpytyte ja Taryn Simon.
Peale Sünnitamise näitust läksin helgema lootuses Kunstihoone galeriisse, lootes midagi vähe helgemat. Millalgi oli seal Malle Leisi juubeli näitus, ja see vist päästis mõnegi enesetapja elule, kes tuli KUnstihoone ülevalt. Enam ei mäleta mis või kes seal üleval tookord oli, kuid midagi äärmiselt masendavalt mõjuvat. Malle Leisi piltide elurõõm õnneks kustutas kogu eelneva halva.
Seekord nii hästi ei läinud. Kuigi plakat uksel lubas, et midagi lausa taoistlikku - midagi umbes sellist, et pildistaja on otsinud seda, mida ei ole. Väga paljulubav. Nii palju võimalusi. Tegelikkuses keskenduti olnud õudustele - sõdadele, mõrvale, inimlikule tragöödiale. Jah, praegu neid ei ole, aga otsime ja leiame ja toome need oma alateadvusesse ja nad on tükk aega meiega, kuigi neid teatud mõttes ei ole.
Oleks ometi keegi, kes suudaks näha maailmas ka midagi head. Kui sa ikka pole hästi negatiivne ja ei roogi lagedale kõige hullemaid asju, siis pole sa piisavalt diip. Aga diibid ümisevad rahulolevalt oma väikses ringis ja on kogu maailma suhtes, nad ise kaasaarvatud väga lootusetud, eitavad, masendunud.
pühapäev, 30. oktoober 2011
laupäev, 29. oktoober 2011
"Surmatants" Gregory Rose
Tallinna Niguliste kirikus 29. oktoobril 2011
Tekst: tundmatu saksa keskaja autor; Reekviem
Esitas Eesti Filharmoonia Kammerkoor
Dirigent Gregory Rose
Enne kontserdi algust oli umbes 20 min pikkune Surmatantsu ja Bernt Notke teemaline loeng, Tarmo Saaret Niguliste muuseumi direktori poolt.
See ja kavaga kaasas olnud Surmatantsu tekstide tõlked olidki kõige huvitavam osa. Tekstid on alamsaksi keelest tõlkinud Rein Sepp.
Surmatanstul on 7 pilti või stseeni, kus surm lööb tantsu elava kõrval. Ja need tekstid on väga sharmantsed, surm on tõeline võrgutaja. Lisaks on need tesktid hämmastavalt kaasaegsed, kuigi inimene ju ei muutu,ei peaks enam hämmastuma.
Surm tuleb järele vanusest ja soost ja kuuluvusest küsimata. See on väga tervitatav ja elujaatav lugu. Tasub meeles pidada. Tegelikult oleme lõuks ikka kõik võrdsed ja kõik on mööduv. Ainus, mis on tõeline,see on praegune hetk. Õnnelik saad ollavaid praegu,sest see mis on möödas, sellega on lõpp ja loota,et tulevikus, kui taetud tingimused on täidetud saan võibolla ka õnne nuusutada või täisväärtuslikult elada või mis iganes muud on asjatu lootus.
Ja surm seisab su kõrval kogu aeg, pealegi võib tal olla mitu nägu ja sa ei pruugi teda äragi tunda.
Muusikaline pool oli väga ootuspärane. Ei midagi erilist, aga ette ka midagi heita pole.
See, kuidas Gregory Rose Surnmatanstu nägi ja selle muusika kirjutas, on tore lugu. Kõik muusikaväline on natuke huvitavam selles loos. Surmatants ise on minu jaoks suur avastus ja avaneb täiesti uues valguses.
Tekst: tundmatu saksa keskaja autor; Reekviem
Esitas Eesti Filharmoonia Kammerkoor
Dirigent Gregory Rose
Enne kontserdi algust oli umbes 20 min pikkune Surmatantsu ja Bernt Notke teemaline loeng, Tarmo Saaret Niguliste muuseumi direktori poolt.
See ja kavaga kaasas olnud Surmatantsu tekstide tõlked olidki kõige huvitavam osa. Tekstid on alamsaksi keelest tõlkinud Rein Sepp.
Surmatanstul on 7 pilti või stseeni, kus surm lööb tantsu elava kõrval. Ja need tekstid on väga sharmantsed, surm on tõeline võrgutaja. Lisaks on need tesktid hämmastavalt kaasaegsed, kuigi inimene ju ei muutu,ei peaks enam hämmastuma.
Surm tuleb järele vanusest ja soost ja kuuluvusest küsimata. See on väga tervitatav ja elujaatav lugu. Tasub meeles pidada. Tegelikult oleme lõuks ikka kõik võrdsed ja kõik on mööduv. Ainus, mis on tõeline,see on praegune hetk. Õnnelik saad ollavaid praegu,sest see mis on möödas, sellega on lõpp ja loota,et tulevikus, kui taetud tingimused on täidetud saan võibolla ka õnne nuusutada või täisväärtuslikult elada või mis iganes muud on asjatu lootus.
Ja surm seisab su kõrval kogu aeg, pealegi võib tal olla mitu nägu ja sa ei pruugi teda äragi tunda.
Muusikaline pool oli väga ootuspärane. Ei midagi erilist, aga ette ka midagi heita pole.
See, kuidas Gregory Rose Surnmatanstu nägi ja selle muusika kirjutas, on tore lugu. Kõik muusikaväline on natuke huvitavam selles loos. Surmatants ise on minu jaoks suur avastus ja avaneb täiesti uues valguses.
kolmapäev, 26. oktoober 2011
Salvador Dali näitus Viinis
Kunsthalle Wien 22.juuni-23 oktoober 2011
Le Surre`alisme, c'est moi!
Käisime 23 okt, so viimasel lahtioleku päeval, jõudsime umbes kella 3 paiku sinna kohale. Järjekorrasoli ca 100 inimest, näitus oli avatud kella 7-ni ja kella poole 6 ajal lahkudes oli veel umbes 30-40 inimest järjekorras. Nii, et Viinis on kunst popp!
Väljas oli umbes 70 valitud tööd - joonistused, skulptuurid, maalid, filmis, videod - nä kõikvõimalik alateadvuse väljendus.
Millegipärast olid pildid hämaralt valgustatud ja pidi lausa ninapidi lähedalt vaatam,et aru saada. Eriti joonistused vajasis lähedalt vaatamist, kuna hariliku pliiatiga enamasti A4 formaadis töödest muidu poleks hästi sotti saanud. Kahjuks jäi minu jaoks paljugi hämaraks, kuna Dali elu ja loominguga ma eriti kursis ei ole. Isegi tema Geeniuse Päevik on alles alustatud, kuid ootab oma järge. Pealenäitusel käimist igaljuhul võtan selle ette.
Tahaks teada, mis ta sürrealistide hulgast välja arvati, kuna tema pildid täna vaadates poleks sellise vastandamise õhjuseks.
Joonistused olid paras kribu, minu arvatse oli seal põhiline fallose motiiv, päris põnev oleks teada, mis seal tegelikultoli, kuigi vast ikka fallos oligi. Kõige rohkem jäi meelde tema autoportree, või siis foto, kus vuntsid ulatuvad otsapidi silma. Üks selle pidi teisendus oli selline, kus silmade asemel olid rohelised smaragdid ja vunsid ka mingit sellist vääriskivi karva.
Veel jäi meelde Elisabeth Tailori'st pilt, kus tal on Kleopatra pea profiilis, kuid keha on nagu vanasti riidest nukukeha, ja seljatagant on see kokku õmmeldud nagu laip peale lahkamist. Selle pildi autor oli üks Dali koolkondlasi, Fransesco Vezzoli, 2008.
Seal oli veel teisigi tema jüngreid omatöödega väljas, kes olid ka päris põnevad. Dali on mind juba mõnda aega jälitanud, eks näis,mis edasi saab. Aga võib-olla sai ta mind nüüd juba kätte!?
Rahast ka: enne Viini minekut ostsin Tallinna Kaubamajast kokkupandava vihmavarju,sellise lapiku, mis käib hästi väikseks kokku ja on seepärast eriti mugav käekotis kaasas kanda. Tundud kallivõitu olevat, hind 14,90eur, ja seal muuseumi poes maksis täpselt samasugune vihmavari 7,90eur.
Le Surre`alisme, c'est moi!
Käisime 23 okt, so viimasel lahtioleku päeval, jõudsime umbes kella 3 paiku sinna kohale. Järjekorrasoli ca 100 inimest, näitus oli avatud kella 7-ni ja kella poole 6 ajal lahkudes oli veel umbes 30-40 inimest järjekorras. Nii, et Viinis on kunst popp!
Väljas oli umbes 70 valitud tööd - joonistused, skulptuurid, maalid, filmis, videod - nä kõikvõimalik alateadvuse väljendus.
Millegipärast olid pildid hämaralt valgustatud ja pidi lausa ninapidi lähedalt vaatam,et aru saada. Eriti joonistused vajasis lähedalt vaatamist, kuna hariliku pliiatiga enamasti A4 formaadis töödest muidu poleks hästi sotti saanud. Kahjuks jäi minu jaoks paljugi hämaraks, kuna Dali elu ja loominguga ma eriti kursis ei ole. Isegi tema Geeniuse Päevik on alles alustatud, kuid ootab oma järge. Pealenäitusel käimist igaljuhul võtan selle ette.
Tahaks teada, mis ta sürrealistide hulgast välja arvati, kuna tema pildid täna vaadates poleks sellise vastandamise õhjuseks.
Joonistused olid paras kribu, minu arvatse oli seal põhiline fallose motiiv, päris põnev oleks teada, mis seal tegelikultoli, kuigi vast ikka fallos oligi. Kõige rohkem jäi meelde tema autoportree, või siis foto, kus vuntsid ulatuvad otsapidi silma. Üks selle pidi teisendus oli selline, kus silmade asemel olid rohelised smaragdid ja vunsid ka mingit sellist vääriskivi karva.
Veel jäi meelde Elisabeth Tailori'st pilt, kus tal on Kleopatra pea profiilis, kuid keha on nagu vanasti riidest nukukeha, ja seljatagant on see kokku õmmeldud nagu laip peale lahkamist. Selle pildi autor oli üks Dali koolkondlasi, Fransesco Vezzoli, 2008.
Seal oli veel teisigi tema jüngreid omatöödega väljas, kes olid ka päris põnevad. Dali on mind juba mõnda aega jälitanud, eks näis,mis edasi saab. Aga võib-olla sai ta mind nüüd juba kätte!?
Rahast ka: enne Viini minekut ostsin Tallinna Kaubamajast kokkupandava vihmavarju,sellise lapiku, mis käib hästi väikseks kokku ja on seepärast eriti mugav käekotis kaasas kanda. Tundud kallivõitu olevat, hind 14,90eur, ja seal muuseumi poes maksis täpselt samasugune vihmavari 7,90eur.
laupäev, 22. oktoober 2011
"Punane". Eesti Draamateater
Lavastaja Priit Pedajas
Kunstnik Riina Degtjarenko
Tõlkinud Martin Algus
Osades Ain Lutsepp ja Uku Uusberg
http://www.draamateater.ee/punane
Vaatasime 22 oktoobril Draamateatri väikses saalis.
Hea näidend ja head osatäitmised. Kuna näidend oli kunstnikest, siis oli saalis ka mitmeid kunstnikke ja muidu kunstiinimesi. See tükk vist veidi eeldas kunstihuvi, kavalehel kirjutab Jaan Elken, et teistsuguse kultuuritarbimisega ühiskonnas, kus on kunstiteadlikum publik, oskab publik ka õiges kohas õigesti reageerida. Meie publiku kohta midagi halba öelda ei saa, et reageerib siis õigesti või valesti. Küllap ikka pigem õigesti.
Aga huvitav oli vaadata, et 1958-1960 aastatel kunstnik, isegi kui ta polnud vaene, kaugeltki polnud sel ajal kõik kunstnikud vaesed, ega ole praegugi , ühesõnaga kusntnik suhtus rikkamatesse inimestesse üleolevalt ja põlgusega. Seal näidendis oli ka noor mees, kes esindaski kõike uut, mis 60-ndatel tuli, kuid ka tema arvas, et peenesse restorani tellimuse peale pilte teha on enda mahamüümine. Üldse tundub, et tol ajal oli vastandumine kunstniku ja ülejäänud maailma vahel teravam. Mulle tundub, et praegu tekib vastandumine pigem andetuse varjur, vahel ka lihtsalt arusaamtuse tõttu. Kui inimene satub kitsikusse, olgu siis kunstnik või keegi teine, tundub, et kogu maailm, või keegi konkreetselt on tema ja teiste hädaliste hädades süüdi.
Suur kunstnik on sageli tõeline egomaniakk, nagu siin näidendis peategelane Mark Rothko, sellest hoolimata mõjus see lugu südamlikuna ja oli isegi veidi liigutav. Muidugi, mõlemad näitlejad on kahtlemata väga head, ja hästi lavastatud ka.
Kunstnik Riina Degtjarenko
Tõlkinud Martin Algus
Osades Ain Lutsepp ja Uku Uusberg
http://www.draamateater.ee/punane
Vaatasime 22 oktoobril Draamateatri väikses saalis.
Hea näidend ja head osatäitmised. Kuna näidend oli kunstnikest, siis oli saalis ka mitmeid kunstnikke ja muidu kunstiinimesi. See tükk vist veidi eeldas kunstihuvi, kavalehel kirjutab Jaan Elken, et teistsuguse kultuuritarbimisega ühiskonnas, kus on kunstiteadlikum publik, oskab publik ka õiges kohas õigesti reageerida. Meie publiku kohta midagi halba öelda ei saa, et reageerib siis õigesti või valesti. Küllap ikka pigem õigesti.
Aga huvitav oli vaadata, et 1958-1960 aastatel kunstnik, isegi kui ta polnud vaene, kaugeltki polnud sel ajal kõik kunstnikud vaesed, ega ole praegugi , ühesõnaga kusntnik suhtus rikkamatesse inimestesse üleolevalt ja põlgusega. Seal näidendis oli ka noor mees, kes esindaski kõike uut, mis 60-ndatel tuli, kuid ka tema arvas, et peenesse restorani tellimuse peale pilte teha on enda mahamüümine. Üldse tundub, et tol ajal oli vastandumine kunstniku ja ülejäänud maailma vahel teravam. Mulle tundub, et praegu tekib vastandumine pigem andetuse varjur, vahel ka lihtsalt arusaamtuse tõttu. Kui inimene satub kitsikusse, olgu siis kunstnik või keegi teine, tundub, et kogu maailm, või keegi konkreetselt on tema ja teiste hädaliste hädades süüdi.
Suur kunstnik on sageli tõeline egomaniakk, nagu siin näidendis peategelane Mark Rothko, sellest hoolimata mõjus see lugu südamlikuna ja oli isegi veidi liigutav. Muidugi, mõlemad näitlejad on kahtlemata väga head, ja hästi lavastatud ka.
reede, 21. oktoober 2011
NYYD´11 avakontsert
20 oktoober Estonia Kontserdisaal
Britten Sinfonia (Suurbritannia)
Nicholas daniel (oboe, Suurbritannia)
Dirigent James Macmillian (Suurbritannia)
Kavas:
Tõnu Kõrvits "Hümnid virmalistele". Esiettekanne, festivali NYYD tellimus
James Macmillia, oboekontsert 2010 James Macmillian, "Tryst"/ "Kokkusaamine" (1989)
Väga meeldis oboekontsert ja oboist Nicholas Danieli meisterlik esitus. Kavalehest selgus, et tegemist on väga mitmekülgse inimesega, lisaks on ta veel dirigent ja festivali korraldaja. Ja esineb väga palju ülemaailma oboesolistina.
Tõnu Kõrvits on mõnikord rohkem meeldinud, seekord jäi veidi kaugeks. Kaasaegne sümfooniline muusika on ka selline, mis südamesse naljalt ei lähe. Võibolla tulevikus, kui ta on juba endisaegne, siis kõnetab rohkemaid inimesi. Muidugi mõnikord läheb ka kaasaegne muusika rohkem korda, olgu või Tõnis Kõrvits. Vist jaak Sooäär ja Tuule Kann esitasid tema muusikat ja see meeldis ja läks rohkem korda.
Kes võiksid olla kaasaegse klassikalise muusika kuulajad? Autos kuulamiseks hästi ei sobi. Kas kodus kuulaks? Pärti kuulan, aga eriti rohkem mitte. Tormis pole kaasaegne klassikaline muusika, tema on midagi muud.
Sellised mõtted tulevad, sest saal oli hõredavõitu. Meie keskmisel rõdul, ja teises osas oli saalis ca 1/4 ära läinud. Kusjuures saalis so põrandal olid peamiselt muusikainimesed. No oli igasugu inimesi muidugi.
Kas ka seesama teema, millest Karin Hallas-Murula rääkis seoses kaasaegse kunstiga, mida väga vähe vaadatakse. Isegi teised kunstnikud ja muud loomeinimesed ei käi vaatamas.
Britten Sinfonia (Suurbritannia)
Nicholas daniel (oboe, Suurbritannia)
Dirigent James Macmillian (Suurbritannia)
Kavas:
Tõnu Kõrvits "Hümnid virmalistele". Esiettekanne, festivali NYYD tellimus
James Macmillia, oboekontsert 2010 James Macmillian, "Tryst"/ "Kokkusaamine" (1989)
Väga meeldis oboekontsert ja oboist Nicholas Danieli meisterlik esitus. Kavalehest selgus, et tegemist on väga mitmekülgse inimesega, lisaks on ta veel dirigent ja festivali korraldaja. Ja esineb väga palju ülemaailma oboesolistina.
Tõnu Kõrvits on mõnikord rohkem meeldinud, seekord jäi veidi kaugeks. Kaasaegne sümfooniline muusika on ka selline, mis südamesse naljalt ei lähe. Võibolla tulevikus, kui ta on juba endisaegne, siis kõnetab rohkemaid inimesi. Muidugi mõnikord läheb ka kaasaegne muusika rohkem korda, olgu või Tõnis Kõrvits. Vist jaak Sooäär ja Tuule Kann esitasid tema muusikat ja see meeldis ja läks rohkem korda.
Kes võiksid olla kaasaegse klassikalise muusika kuulajad? Autos kuulamiseks hästi ei sobi. Kas kodus kuulaks? Pärti kuulan, aga eriti rohkem mitte. Tormis pole kaasaegne klassikaline muusika, tema on midagi muud.
Sellised mõtted tulevad, sest saal oli hõredavõitu. Meie keskmisel rõdul, ja teises osas oli saalis ca 1/4 ära läinud. Kusjuures saalis so põrandal olid peamiselt muusikainimesed. No oli igasugu inimesi muidugi.
Kas ka seesama teema, millest Karin Hallas-Murula rääkis seoses kaasaegse kunstiga, mida väga vähe vaadatakse. Isegi teised kunstnikud ja muud loomeinimesed ei käi vaatamas.
pühapäev, 16. oktoober 2011
Miro muuseum Barcelonas
2.okt. 2011
Miro muuseumi saab Placa Espanya'lt metroo nr 2 ja 3-ga, 3 peatust ja siis köisraudteega veel natuke ning oledki Montinjuici'l kus asub ka Miro muuseum.
Kuna oli pühapäev, siis oli muuseum avatud ainult poole 3-ni. Vaatamata sellele, et tegemist on püsiekspositsiooniga, oli ukse taga paarikümne meetri pikkune järjekord, mis liikus siiski üsna kiiresti.
Enamvähem kogu Miro looming on selles muuseumis väljas. Muuseum on avatud veel Miro eluajal 1975, ta suri 1983 aastal 90 aastasena. Keldrikorrusel on saab vaadata 15 min pikkust filmi, mis on tehtud 2010. Mina oleks hea meelega ka pikemat viitsinud vaadata, kuid küllap on filmtehtud just tänapäeva kiiret elu arvastades.
Esimesed tööd pärinevad 1914 aastast. Mulle Miro väga meeldib, käisin ka Kumus teme näitust vaatamas, aga sellest ei saanud nii head ülevaadet ja ettekujutust.
Ma ei tea, millal Miro nö kuulsaks sai, kuid mulle meeldivad ka noores eas tehtud joonistused ja pildid.
Hilisemad tööd on tal väga sarnased, aga ometi on tema töödes midagi väga talle eriomast.
Läbiv teema Mirol on naine. Küll naine ja lind janaine igasuguses erinevas keskkonnas, siiski linnuga justkui kõige rohkem. Tundub,et naine oli Miro jaoks põhiline inspiratsioon. Kusjuures huvitav on ka see, et ta abiellus 1926 aastal, tema naise nimi oli Pilar ja nad elasid terve oma elu koos. Ma pole küll Miro elulooga kursis, kuid minu jaoks on see isegi tolle aja kohta pigem ebatavaline. Võtame kasvõi teise kuulsa kataloonlase Picasso, või kes kõik veel.
Muuseumi katusel võis vaadata skulptuure. Mõned skulptuurid ja installatsioonid olid ka esimesel korrusel majas sees.
Omaette kunst oli muuseumi pood, nagu nad ikka muuseumide juures on. Kõik nänn, mis seal müügis, on omaette kunst. Miro kunst elab kommertsis täiesti oma elu. Muidugi oli kõik müügilolev Miro-teemaline, aga kõik asjad - prillitoosid, järjehoidjad, T-särgid, sokid, tassid ja mis kõik veel olid väga kihvtid, väga hea energiaga, moodsad, ilusad. See oli lausa teine tasand, nagu nendes asjades oleks Miro kunst saanud uue hingamise.
Miro muuseumi saab Placa Espanya'lt metroo nr 2 ja 3-ga, 3 peatust ja siis köisraudteega veel natuke ning oledki Montinjuici'l kus asub ka Miro muuseum.
Kuna oli pühapäev, siis oli muuseum avatud ainult poole 3-ni. Vaatamata sellele, et tegemist on püsiekspositsiooniga, oli ukse taga paarikümne meetri pikkune järjekord, mis liikus siiski üsna kiiresti.
Enamvähem kogu Miro looming on selles muuseumis väljas. Muuseum on avatud veel Miro eluajal 1975, ta suri 1983 aastal 90 aastasena. Keldrikorrusel on saab vaadata 15 min pikkust filmi, mis on tehtud 2010. Mina oleks hea meelega ka pikemat viitsinud vaadata, kuid küllap on filmtehtud just tänapäeva kiiret elu arvastades.
Esimesed tööd pärinevad 1914 aastast. Mulle Miro väga meeldib, käisin ka Kumus teme näitust vaatamas, aga sellest ei saanud nii head ülevaadet ja ettekujutust.
Ma ei tea, millal Miro nö kuulsaks sai, kuid mulle meeldivad ka noores eas tehtud joonistused ja pildid.
Hilisemad tööd on tal väga sarnased, aga ometi on tema töödes midagi väga talle eriomast.
Läbiv teema Mirol on naine. Küll naine ja lind janaine igasuguses erinevas keskkonnas, siiski linnuga justkui kõige rohkem. Tundub,et naine oli Miro jaoks põhiline inspiratsioon. Kusjuures huvitav on ka see, et ta abiellus 1926 aastal, tema naise nimi oli Pilar ja nad elasid terve oma elu koos. Ma pole küll Miro elulooga kursis, kuid minu jaoks on see isegi tolle aja kohta pigem ebatavaline. Võtame kasvõi teise kuulsa kataloonlase Picasso, või kes kõik veel.
Muuseumi katusel võis vaadata skulptuure. Mõned skulptuurid ja installatsioonid olid ka esimesel korrusel majas sees.
Omaette kunst oli muuseumi pood, nagu nad ikka muuseumide juures on. Kõik nänn, mis seal müügis, on omaette kunst. Miro kunst elab kommertsis täiesti oma elu. Muidugi oli kõik müügilolev Miro-teemaline, aga kõik asjad - prillitoosid, järjehoidjad, T-särgid, sokid, tassid ja mis kõik veel olid väga kihvtid, väga hea energiaga, moodsad, ilusad. See oli lausa teine tasand, nagu nendes asjades oleks Miro kunst saanud uue hingamise.
Üks suvepäev.
Jon Fosse Üks suvepäev. Theatrum
Lavastaja Lembit Peterson
Kunstnik: Andres Koort
helikujundaja: Marius Peterson
Kostüümikunstnik: Laura Pählapuu
Osades: Mare Peterson, Maria Peterson, Anneli Tuulik, Ott Aardam, Marius Peterson
Meie vaatasime etendust 15.10.11
etendus ühes vaatuses, kestus 1,5 tundi
Ei midagi uut. Nii nagu Thetrumi saal ja lava on samad ja sellest tingitud ka samad võimalused, samad näitlejad, lavastaja, muusikaline kujundus, ja teema. Tundub, et Thetrum on umbes samas järgus oma arengus nagu NO99-gi, samamoodi saab sedasi ainult samamoodi. Aga edasi kestmiseks on vaja muutuda.
Muidugi on väga tänuväärne, kui noort osatäitjat mängib Maria Peterson ja sama osatäitjat vanemana mängib mare Peterson. Aga seegi on juba olnud.
Teema oli ka iidamast-aadamast: noor abielupaar, kuid suhted ei toimi hästi. Mees on endasse tõmbunud ja naine pärib, mis viga on. Et räägi ometi, miks sa põgened, ja mees muidugi ei räägi ja põgeneb. Siis arutab naine oma sõbrannaga ka oma "mehe küsimust", sõbranna arvab, et see mees on alati jobu olnud. Kõige tipuks arutavad nad tema lapsepõlve - kes on tema ema ja kes isa. Selgub, et isa polegi teada, ju see ongi mehe veidruse üks põhjusi. Või midagi sarnast. Ja kuhu siis mees põgeneb - paadiga merele, kuhugi mujale pole minna. Ja siis läheb juba pimedaks ja meest ikka veel pole. Võib juba aimata, et ei tulegi. Ei tulegi ja vanana naine ikka veel kuulab samme ja mõtleb, et peaks ehk sealt ära kolima, aga kuhu ikka minna on.
H arvas pärast, et mees jättis paadi niisama ja jooksis lihtsalt minema. Kuna tema arvates mees ei elaks sedagi vähest üle, kui ikka naine pärib,et miks sa endasse oled tõmbunud. Naised lihtsalt tahavad natuke rohkem rääkida.
Aga midagi huvitavat polnud, mitu korda mõtlesin, et kas tund on juba läbi, siis pool tundi veel. Veniv ja igav.
Õnneks algab varsti veevalaja ajastu ja siis see soigumine ehk lõpeb. Lõpeb välisest tõe ja toe otsimine. Tõde asub enda sees. Seda polegi vaja otsida. Ja vägi on enda sees. Tuge pole vaja otsida.
Milline oleks seesama lavastus uuel ajal? Milline võiks olla huvitav ja köitev teater?
Kas vana ja praeguses mõttes klassikat üldse veel on huvitav teha ja vaadata? Kindlasti väga vähe. Midagi ehk jääb, aga elu on niipalju muutunud.
Mis need kaks noort inimest seal maal praegu teeksid? Küllap tegeleksid mõne projektiga, soovi korral oleksid ühenduses iga maailma nurgaga. Tohutu info oleks kättesaadav. Ollakse teadlikud endast ja austatakse teist. Või on see liiga idealistlik?
Lavastaja Lembit Peterson
Kunstnik: Andres Koort
helikujundaja: Marius Peterson
Kostüümikunstnik: Laura Pählapuu
Osades: Mare Peterson, Maria Peterson, Anneli Tuulik, Ott Aardam, Marius Peterson
Meie vaatasime etendust 15.10.11
etendus ühes vaatuses, kestus 1,5 tundi
Ei midagi uut. Nii nagu Thetrumi saal ja lava on samad ja sellest tingitud ka samad võimalused, samad näitlejad, lavastaja, muusikaline kujundus, ja teema. Tundub, et Thetrum on umbes samas järgus oma arengus nagu NO99-gi, samamoodi saab sedasi ainult samamoodi. Aga edasi kestmiseks on vaja muutuda.
Muidugi on väga tänuväärne, kui noort osatäitjat mängib Maria Peterson ja sama osatäitjat vanemana mängib mare Peterson. Aga seegi on juba olnud.
Teema oli ka iidamast-aadamast: noor abielupaar, kuid suhted ei toimi hästi. Mees on endasse tõmbunud ja naine pärib, mis viga on. Et räägi ometi, miks sa põgened, ja mees muidugi ei räägi ja põgeneb. Siis arutab naine oma sõbrannaga ka oma "mehe küsimust", sõbranna arvab, et see mees on alati jobu olnud. Kõige tipuks arutavad nad tema lapsepõlve - kes on tema ema ja kes isa. Selgub, et isa polegi teada, ju see ongi mehe veidruse üks põhjusi. Või midagi sarnast. Ja kuhu siis mees põgeneb - paadiga merele, kuhugi mujale pole minna. Ja siis läheb juba pimedaks ja meest ikka veel pole. Võib juba aimata, et ei tulegi. Ei tulegi ja vanana naine ikka veel kuulab samme ja mõtleb, et peaks ehk sealt ära kolima, aga kuhu ikka minna on.
H arvas pärast, et mees jättis paadi niisama ja jooksis lihtsalt minema. Kuna tema arvates mees ei elaks sedagi vähest üle, kui ikka naine pärib,et miks sa endasse oled tõmbunud. Naised lihtsalt tahavad natuke rohkem rääkida.
Aga midagi huvitavat polnud, mitu korda mõtlesin, et kas tund on juba läbi, siis pool tundi veel. Veniv ja igav.
Õnneks algab varsti veevalaja ajastu ja siis see soigumine ehk lõpeb. Lõpeb välisest tõe ja toe otsimine. Tõde asub enda sees. Seda polegi vaja otsida. Ja vägi on enda sees. Tuge pole vaja otsida.
Milline oleks seesama lavastus uuel ajal? Milline võiks olla huvitav ja köitev teater?
Kas vana ja praeguses mõttes klassikat üldse veel on huvitav teha ja vaadata? Kindlasti väga vähe. Midagi ehk jääb, aga elu on niipalju muutunud.
Mis need kaks noort inimest seal maal praegu teeksid? Küllap tegeleksid mõne projektiga, soovi korral oleksid ühenduses iga maailma nurgaga. Tohutu info oleks kättesaadav. Ollakse teadlikud endast ja austatakse teist. Või on see liiga idealistlik?
reede, 14. oktoober 2011
Näitused Tallinna kunstihoones ja selle ümber
Täna sai 4 näitust vaadatud, Kunstihoones ja selle ümber. Niisis vaatamise järjekorras:
Mare Tralla ja Cooltūristės. "Suhestumisnurk" Linnagaleriis.
Tagumises ruumis oli valgusinstallatsioon. Ülejäänud näitus oli enamasti esimes ruumis. Kahel ekraanil samaaegselt erinev tegevus. Ühel ekraanil kaks naist: Mare Tralla ise ja teine naine. Vheldumisi ilmusid ja keerasid nägu. Nagu unistaks kellestki, või mõtleks kellegi peale. Taustaks määrdunud kahhelkividest sein, võibolla see sein tähendas praeguse hetke ajutisust ja ajutist ebameeldivat kahtlemist kõiges, mis selle taustal toimub. Sellel ekraanil oli tunda ängi ja surutust.
Õnneks oli ka teine ekraan, hoopis elavam ja lõbusam. Kõigepealt Viimse Reliikvia Agnes, väike armas lambatall süles. Ei mäletagi sellist kohta, aga ju siis oli. Lisaks veel Agnes mõnes teise stseenis ka, seismas takuses särgis ja kuskil veel. Igal juhul Agnes oli (on) väga armas, ilmselt ikoon, nii ta vähemalt seal mõjus. Siis olid Agnese taustal veel mõned teised naised, ka 60 lõpu look'iga, paksu laineriga mustad jooned silmalaugudel, valeripsmed, selle aja soengud, kostüümid jne.
Millist sõnumit mina kuulsin/nägin? Võta oma valeripsmed ära, osta number suuremad saapad ja naudi elu! Vaba naine ei piina ennast mingite kitsaste kingadega, mille/kelle pagana pärast!!! Ja valeripsmetega on liiga palju jamamist, see efekt mis nad annavad, ei kaalu tulemust üles. Ma ise küll valeripsmete kogemust ei oma, kuid pikendava duššiga sai neid värvitud küll, enne prillide saamist;
Olen seda meelt, et naisena ja inimesena on tähtis minu sisemine olemine, tegelikult on see ainus, millel on tähtsust. Aga sisemine saab olla vaid koos välisega, sest kui mul pole keha ja meelt, siis ma kardan, et ma ei olekski siin maailmas. Keha, meel, kõik sellega seonduv - riided, keskkond jne - see on vormimaailm, mis on tõeliselt lõbus. Vormimaailm - see on puhtalt nautimiseks. Mõte on ju ka mõttevorm, mida kõike ei mõelda ja ka ei öelda - uskumatult palju saab nalja. Põhiline on mitte mõttega samastuda, kui suudad mõtet jägida, ja mitte ainult enda mõtet, vaid ka teiste oma - pole vaja teatrisse enam minnagi.
Muidugi on ka teine võimalus, mida ehk enamgi kasutatakse- ei mingit nalja, kõike saab ka tõsiselt võtta, ennast ja teisi ohvritena näha ja draamat kui palju.
Need mõtted mul selle näitusega tulid.
Edasi Kunstihoone galeriis Boriss Mihhailovi isikunäitud "Ma ei ole mina" ja "Pulmad". Kuraator Tanja Murovskaja.
BM on sündinud 1938, rahvuselt Ukrainlane, elab vaheldumisi Ukrainas ja Berliinis. On kuulus fotograaf.
"Ma ei ole mina" on 14 aktifotot, modelliks tema ise. Mõned on lokkis parukaga, mõned loomulikus ilus.
need 14 pilti annavad teada, kui tähtis on mehele tema fallos. umbes pooltel piltidel on ta koos erekteerunud peenisega, mis on küll silas, küll käes ja muudes võimalikes kohtades. Ühel pildil antakse nõista, et vana ja väsinud till läheb äralõikamisele.
Tundub, et mees samastab ennast oma peenisega ja kurbadel päevadel kipub pähe tulema mõte, mis mees ma enam olen st mu peenisest pole enam asja.
Tundub, et BM tunneb ennast seksobjektina, ma arvan, et mees üldisemalt tunneb ennast samuti seksobjektina, kuna tänapäeva emantsipeerunud maailmas ongi meesvaja ainult seksi pärast. Iseseisev naine saab kõige muuga ise hakkama, aga tõeliselt roheline ja öko naine tahab ikka ehedat meest. Sellest on ka BM aru saanud ja tema piltidelt võib välja lugeda hirmu mitte valtuks osutuda.
Samas tundub see natuke eputamisena, kuna BM mõjub väga atraktiivselt. Ilmselt on ta vägagi valitud. Tahaks vähemalt loota.
Edasi näitus Kunstihoones. Sündinud samas kohas: kujutis, mälu ja fiktsioon Baltimaades / Generation of the the Place: Image, Memory and Fiction in the Baltics
Grupinäitus / A group exhibition
70-80-ndatel sündinud fotograafid Balti riikidest näitavad oma töid. Otsitakse ühist ruumi ja see on tõesti olemas. Eriti tehismaastikud on kõik nii sarnased. Mina tunnen, et mulle on lausa armsad need vanade karjalautade ümbrused, porised, hallid, kuskil harvade puude all kokku kuhjatud vana träni. Feng-shui mõttes halva energia kogumid. Aga see on nagu ühele ajastule omane lagunemine - ühtmoodi nii Eestis jui Lätis ja Leedus. Päris tore on neid sarnaseid, samade projektide järgi tehtud lagunevaid lautasi jm vaadata. Võibolla seda toredam, et siin olen "kunstinautija" - mis mul viga!, aga seal ongi selline elu.
Väga meeldis video 50-60-ndate aastate piltidest, mille tasutaks meie Von Krahli (nais)näitlejad lugesid katkendeid näidenist " Pärast seda kui Nora oli mehe juurest ära läinud..." See oli väga hea. Lisaks nendele laudapiltidele.
Natuke õudne oli film Sünkroniseerimine, aga jäi meelde.
See oli ka ainus, mis endas ehk negatiivset energiat kandis, muu oli selline tore. Pildid kortermajadest ja maastikest, nii linna - kui muidumaastikud. Tõenäoliselt noored inimesed, kelles pole valusaid mälestusi selles eelmisest ajast, vaatavad kõike lahkelt ja erapooletult. selline lahke pilk jäigi meelde.
Viimaks Jaan Klõšeiko isikunäitus Vabaduse galeriis Vabaduse/Võidu väljakust läbi aastate. Koostajad Jaan Klõšeiko ja Marge Monko.
Kaasa sai lehe, kus kõikide nummerdatud 56 pildi allkirjad. Teisel pool intervjuu Marge Monkole. Jaan Klõšeiko elu on eelnev nõuka aeg kõvasti mõjutanud. Kuigi jah, umbes pool tema aktiivsest elus möödus nõukogude ajal, teine pool uuel eestiajal. Aga sellest nõukaajast ikka ei vabane.
Kuid pildid Võidu/Vabaduse väljakust on head. Pildid Kunstihoones toimunud näituste avamistest, kunstnikest ja inimestest, keda seal kohata võis, keda JK seal nendel hetkedel kohtas. Väga tore vaadata, millised inimesed noortena olid. Lihtsalt huvitav vaadata.
Mare Tralla ja Cooltūristės. "Suhestumisnurk" Linnagaleriis.
Tagumises ruumis oli valgusinstallatsioon. Ülejäänud näitus oli enamasti esimes ruumis. Kahel ekraanil samaaegselt erinev tegevus. Ühel ekraanil kaks naist: Mare Tralla ise ja teine naine. Vheldumisi ilmusid ja keerasid nägu. Nagu unistaks kellestki, või mõtleks kellegi peale. Taustaks määrdunud kahhelkividest sein, võibolla see sein tähendas praeguse hetke ajutisust ja ajutist ebameeldivat kahtlemist kõiges, mis selle taustal toimub. Sellel ekraanil oli tunda ängi ja surutust.
Õnneks oli ka teine ekraan, hoopis elavam ja lõbusam. Kõigepealt Viimse Reliikvia Agnes, väike armas lambatall süles. Ei mäletagi sellist kohta, aga ju siis oli. Lisaks veel Agnes mõnes teise stseenis ka, seismas takuses särgis ja kuskil veel. Igal juhul Agnes oli (on) väga armas, ilmselt ikoon, nii ta vähemalt seal mõjus. Siis olid Agnese taustal veel mõned teised naised, ka 60 lõpu look'iga, paksu laineriga mustad jooned silmalaugudel, valeripsmed, selle aja soengud, kostüümid jne.
Millist sõnumit mina kuulsin/nägin? Võta oma valeripsmed ära, osta number suuremad saapad ja naudi elu! Vaba naine ei piina ennast mingite kitsaste kingadega, mille/kelle pagana pärast!!! Ja valeripsmetega on liiga palju jamamist, see efekt mis nad annavad, ei kaalu tulemust üles. Ma ise küll valeripsmete kogemust ei oma, kuid pikendava duššiga sai neid värvitud küll, enne prillide saamist;
Olen seda meelt, et naisena ja inimesena on tähtis minu sisemine olemine, tegelikult on see ainus, millel on tähtsust. Aga sisemine saab olla vaid koos välisega, sest kui mul pole keha ja meelt, siis ma kardan, et ma ei olekski siin maailmas. Keha, meel, kõik sellega seonduv - riided, keskkond jne - see on vormimaailm, mis on tõeliselt lõbus. Vormimaailm - see on puhtalt nautimiseks. Mõte on ju ka mõttevorm, mida kõike ei mõelda ja ka ei öelda - uskumatult palju saab nalja. Põhiline on mitte mõttega samastuda, kui suudad mõtet jägida, ja mitte ainult enda mõtet, vaid ka teiste oma - pole vaja teatrisse enam minnagi.
Muidugi on ka teine võimalus, mida ehk enamgi kasutatakse- ei mingit nalja, kõike saab ka tõsiselt võtta, ennast ja teisi ohvritena näha ja draamat kui palju.
Need mõtted mul selle näitusega tulid.
Edasi Kunstihoone galeriis Boriss Mihhailovi isikunäitud "Ma ei ole mina" ja "Pulmad". Kuraator Tanja Murovskaja.
BM on sündinud 1938, rahvuselt Ukrainlane, elab vaheldumisi Ukrainas ja Berliinis. On kuulus fotograaf.
"Ma ei ole mina" on 14 aktifotot, modelliks tema ise. Mõned on lokkis parukaga, mõned loomulikus ilus.
need 14 pilti annavad teada, kui tähtis on mehele tema fallos. umbes pooltel piltidel on ta koos erekteerunud peenisega, mis on küll silas, küll käes ja muudes võimalikes kohtades. Ühel pildil antakse nõista, et vana ja väsinud till läheb äralõikamisele.
Tundub, et mees samastab ennast oma peenisega ja kurbadel päevadel kipub pähe tulema mõte, mis mees ma enam olen st mu peenisest pole enam asja.
Tundub, et BM tunneb ennast seksobjektina, ma arvan, et mees üldisemalt tunneb ennast samuti seksobjektina, kuna tänapäeva emantsipeerunud maailmas ongi meesvaja ainult seksi pärast. Iseseisev naine saab kõige muuga ise hakkama, aga tõeliselt roheline ja öko naine tahab ikka ehedat meest. Sellest on ka BM aru saanud ja tema piltidelt võib välja lugeda hirmu mitte valtuks osutuda.
Samas tundub see natuke eputamisena, kuna BM mõjub väga atraktiivselt. Ilmselt on ta vägagi valitud. Tahaks vähemalt loota.
Edasi näitus Kunstihoones. Sündinud samas kohas: kujutis, mälu ja fiktsioon Baltimaades / Generation of the the Place: Image, Memory and Fiction in the Baltics
Grupinäitus / A group exhibition
70-80-ndatel sündinud fotograafid Balti riikidest näitavad oma töid. Otsitakse ühist ruumi ja see on tõesti olemas. Eriti tehismaastikud on kõik nii sarnased. Mina tunnen, et mulle on lausa armsad need vanade karjalautade ümbrused, porised, hallid, kuskil harvade puude all kokku kuhjatud vana träni. Feng-shui mõttes halva energia kogumid. Aga see on nagu ühele ajastule omane lagunemine - ühtmoodi nii Eestis jui Lätis ja Leedus. Päris tore on neid sarnaseid, samade projektide järgi tehtud lagunevaid lautasi jm vaadata. Võibolla seda toredam, et siin olen "kunstinautija" - mis mul viga!, aga seal ongi selline elu.
Väga meeldis video 50-60-ndate aastate piltidest, mille tasutaks meie Von Krahli (nais)näitlejad lugesid katkendeid näidenist " Pärast seda kui Nora oli mehe juurest ära läinud..." See oli väga hea. Lisaks nendele laudapiltidele.
Natuke õudne oli film Sünkroniseerimine, aga jäi meelde.
See oli ka ainus, mis endas ehk negatiivset energiat kandis, muu oli selline tore. Pildid kortermajadest ja maastikest, nii linna - kui muidumaastikud. Tõenäoliselt noored inimesed, kelles pole valusaid mälestusi selles eelmisest ajast, vaatavad kõike lahkelt ja erapooletult. selline lahke pilk jäigi meelde.
Viimaks Jaan Klõšeiko isikunäitus Vabaduse galeriis Vabaduse/Võidu väljakust läbi aastate. Koostajad Jaan Klõšeiko ja Marge Monko.
Kaasa sai lehe, kus kõikide nummerdatud 56 pildi allkirjad. Teisel pool intervjuu Marge Monkole. Jaan Klõšeiko elu on eelnev nõuka aeg kõvasti mõjutanud. Kuigi jah, umbes pool tema aktiivsest elus möödus nõukogude ajal, teine pool uuel eestiajal. Aga sellest nõukaajast ikka ei vabane.
Kuid pildid Võidu/Vabaduse väljakust on head. Pildid Kunstihoones toimunud näituste avamistest, kunstnikest ja inimestest, keda seal kohata võis, keda JK seal nendel hetkedel kohtas. Väga tore vaadata, millised inimesed noortena olid. Lihtsalt huvitav vaadata.
laupäev, 8. oktoober 2011
Panso
Paavo Piik, Voldemar Panso kartteegikaartide ja tunnikonspektide abil.
Eesti Draamateater
Osades
Panso Mait Malmsten
Esimene Maria Avdjushko
Kolmas Tiit Sukk
Neljas Raimo Pass
Lavastaja Merle Karusoo
Esietendus 28 nov 2011
Käisime vaatamas 8 okt 2011, Draamateatri väikeses saalis.
Algus oli natuke puine ja kohti meenus, et autor õpib alles lavakas ja tegemist ongi natuke koolitööga. Oli õige mitmeid etüüde, mida peab sisseastumisel esitama ja mõistetavalt autoril endal alles need värskelt meeles. Etenduse edenedes siiski need mõtted enam ei seganud ja lugu läks järelikult rohkem käima.
Minu jaoks hakkas hargnema nö teine tasand, päris kummaline. Olin suur Panso austaja ja väga suures vaimustuses tema "Naljakst inimesest" . Lugesin seda päris lapsena ja mulle tundus uskumatu, et nii lihtsatest asjadest nii hästi kirjutatakse. Pealegi oli see raamat kõige naljakam raamat, mida ma kunagi olin lugenud. "Pikker" polnud ju raamat ja kõik polnud seal ka alati naljaks, vähemalt mina ei saanud nendest naljadest iga kord aru. "Naljaks inimene" oli aga kahtlemata naljakas. Ja siis suur huvi tatri ja Panso vastu, 13 lend ja kõik mis tolllal kätte puutus. Panso on minu jaoks olnud põnev ja oluline inimene. Seepärast on mul hea meel,et nii eelmine pansoteemaline lavastus, kus Pansot mängis väga hästi Tiit Sukk kui ka praegune, kus Panso osas Mait Malmsten, on mõlemad hästi õnnestunud.
Huvitav veel see, et mõlemas etenduses on taotletud välist sarnasust ja see on ka suurepäraselt saavutatud! Praegu on neid, kes Pansot veel mäletavad päris palju, kuigi ta suri juba 1976 aastal,ehk siis 35 aastat tagasi.
Muide Steve Jobs asutas Apple 1976 aastal ja möödunud kolmapäeval suri temagi 56 aastaselt. Sama vanalt kui Pansogi. Panso suri südame haigusesse, mis tänapäeval oleks kindlasti ravitav olnud.
Holistilise diagnostika järgi, mis peab haiguste põhjuseks eeskätt vaimu ja psüühikat, pidada südamehaiguste põhjuseks olema süütunne, et sa pole kellegi lootust armastusele täitnud. Umbes nii, et su abikaasa on õnnetu, kuna sa teda piisavalt ei armasta. Teeb etteheiteid, tõmbub endasse jne ja sina saad ka aru,et asjad on halvad, teine on õnnetu, aga lahendusena nähakse tavaliselt eemaldumist, päris ära ka alati ei minda. Eks see võib südant süüa küll. Aga muidugi on palju teisi dignostikaid. Ja mina siin ei diagnoosi midagi ega kedagi.
Üle pika aja üks hea etendus. Muidugi oli kohe algul teada, kuidas etendus lõpeb, või vähemalt kuidas lõpeb see (elu)lugu. See, et terveks saamist ei tule, oli teada ja see lõi sellise natuke kurva tunde. Sest ta ise ikka unistas, mida tahaks kirjutada, lavastada, kooli teha jne. Meile, eestlastele on Panso olnud kindlasti meie suurkuju, kuna veel 35 aastat peale tema surma on saal rahvast täis. Eks ikka hästi lavastatud ka, kuigi etenduse tugevus oli kindlasti hästi napid vahendid. Peamiselt koosnes etendus üksikutest märkmetest, mis eri kohtades viimastel aastatel kirja pandud. Enamasti haiglas, vahel ka mujal.
Eesti Draamateater
Osades
Panso Mait Malmsten
Esimene Maria Avdjushko
Kolmas Tiit Sukk
Neljas Raimo Pass
Lavastaja Merle Karusoo
Esietendus 28 nov 2011
Käisime vaatamas 8 okt 2011, Draamateatri väikeses saalis.
Algus oli natuke puine ja kohti meenus, et autor õpib alles lavakas ja tegemist ongi natuke koolitööga. Oli õige mitmeid etüüde, mida peab sisseastumisel esitama ja mõistetavalt autoril endal alles need värskelt meeles. Etenduse edenedes siiski need mõtted enam ei seganud ja lugu läks järelikult rohkem käima.
Minu jaoks hakkas hargnema nö teine tasand, päris kummaline. Olin suur Panso austaja ja väga suures vaimustuses tema "Naljakst inimesest" . Lugesin seda päris lapsena ja mulle tundus uskumatu, et nii lihtsatest asjadest nii hästi kirjutatakse. Pealegi oli see raamat kõige naljakam raamat, mida ma kunagi olin lugenud. "Pikker" polnud ju raamat ja kõik polnud seal ka alati naljaks, vähemalt mina ei saanud nendest naljadest iga kord aru. "Naljaks inimene" oli aga kahtlemata naljakas. Ja siis suur huvi tatri ja Panso vastu, 13 lend ja kõik mis tolllal kätte puutus. Panso on minu jaoks olnud põnev ja oluline inimene. Seepärast on mul hea meel,et nii eelmine pansoteemaline lavastus, kus Pansot mängis väga hästi Tiit Sukk kui ka praegune, kus Panso osas Mait Malmsten, on mõlemad hästi õnnestunud.
Huvitav veel see, et mõlemas etenduses on taotletud välist sarnasust ja see on ka suurepäraselt saavutatud! Praegu on neid, kes Pansot veel mäletavad päris palju, kuigi ta suri juba 1976 aastal,ehk siis 35 aastat tagasi.
Muide Steve Jobs asutas Apple 1976 aastal ja möödunud kolmapäeval suri temagi 56 aastaselt. Sama vanalt kui Pansogi. Panso suri südame haigusesse, mis tänapäeval oleks kindlasti ravitav olnud.
Holistilise diagnostika järgi, mis peab haiguste põhjuseks eeskätt vaimu ja psüühikat, pidada südamehaiguste põhjuseks olema süütunne, et sa pole kellegi lootust armastusele täitnud. Umbes nii, et su abikaasa on õnnetu, kuna sa teda piisavalt ei armasta. Teeb etteheiteid, tõmbub endasse jne ja sina saad ka aru,et asjad on halvad, teine on õnnetu, aga lahendusena nähakse tavaliselt eemaldumist, päris ära ka alati ei minda. Eks see võib südant süüa küll. Aga muidugi on palju teisi dignostikaid. Ja mina siin ei diagnoosi midagi ega kedagi.
Üle pika aja üks hea etendus. Muidugi oli kohe algul teada, kuidas etendus lõpeb, või vähemalt kuidas lõpeb see (elu)lugu. See, et terveks saamist ei tule, oli teada ja see lõi sellise natuke kurva tunde. Sest ta ise ikka unistas, mida tahaks kirjutada, lavastada, kooli teha jne. Meile, eestlastele on Panso olnud kindlasti meie suurkuju, kuna veel 35 aastat peale tema surma on saal rahvast täis. Eks ikka hästi lavastatud ka, kuigi etenduse tugevus oli kindlasti hästi napid vahendid. Peamiselt koosnes etendus üksikutest märkmetest, mis eri kohtades viimastel aastatel kirja pandud. Enamasti haiglas, vahel ka mujal.
Prohveti vabanemine. Janek Mäggi nadala värss, Postimees 8.10.11
Ärge elage teiste elu.
Ärge mõelge teiste mõtteid.
Mängus on ainuke elu,
millel on palju tõkkeid.
Mõnest võib üle saada.
Mõnest võib läbi minna.
Elult on palju saada.
Enne kui ära minna.
Aega on kõigil vähe.
Aeg saab kindlasti otsa.
Sama on kõigil lähe.
Elu saab kõigil otsa.
Elage enda elu.
Särage.- kuniks saate.
Mängus on ainuke elu.
Surm annab uue vaate.
Ärge mõelge teiste mõtteid.
Mängus on ainuke elu,
millel on palju tõkkeid.
Mõnest võib üle saada.
Mõnest võib läbi minna.
Elult on palju saada.
Enne kui ära minna.
Aega on kõigil vähe.
Aeg saab kindlasti otsa.
Sama on kõigil lähe.
Elu saab kõigil otsa.
Elage enda elu.
Särage.- kuniks saate.
Mängus on ainuke elu.
Surm annab uue vaate.
Tellimine:
Postitused (Atom)