Orelifestival 2012: Ulla Krigul ja Virgo Veldi

Tallinn, Niguliste kirik

laupäev 28. 07. 2012 20.00

ULLA KRIGUL (orel, Eesti)
VIRGO VELDI (saksofon, Eesti)

Kavas Kapp, Rahmaninov, Tobias, Tšaikovski, Galina Grigorjeva

Saksofon kõlas Niguliste kirikus suurepäraselt, nagu olekski kirikus mängimiseks loodud. Seekord oli kavas palju vaimulikku muusikat, kuna kava on koostatud kogu festivali jaoks ja  on seega päris mahukas raamat, siis jäi kava seekord kaasa ostmata. Seepärast ei teagi, kes oli selle muusikapala autor, mis kõlas esimese poole lõpus. Saksofoni esitus oli nii võimas, et võis aimata taevaste avanemist.

Orel oli rohkem heaks partneriks saksofonile. Kontserdi teises pooles oli  orel ka võimsam.

Kitarriga Viinis

Heiki Mätlik(kitarr)

Oksana Sinkova (flööt)

Karin Sarv (vioola)

Henry-David varema (tšello)

L. von Beethoven - Serenaad op 8

J. Haydn - Kvartett Hoboken
W. Matiegka - F. Schubert - Kvartett in G

 Tallinna Raekojas12 juulil kell 19 

Üks ilusamaid muusikaelamusi sellel suvel. Kahtlemata on Heiki Mätlik suurepärane kitarrist ja muusik. Aga minu arvates on väga oluline ka tema äärmiselt võluv isiksus.  Just see vaevutabatav rõõm ja rahu tema ümber paneb kuulama ja kandub üle kõikidele neile, kes temaga koos musitseerivad ja ka neile, kes seda muusikat kuulavad.

"Undiin"

Lavastaja: Ain Mäeots (Vanemuine)

Kunstnik: Iir Hermeliin (Tallinna Linnateater)
Kostüümikunsnik: Maarja Meeru (Vanemuine)
Muusika: Ardo Ran Varres
Osades: Sandra Uusberg (Tallinna Linnateater), Juss Haasma, Egon
Nuter, Liina Tennosaar, Hannes Kaljujärv (Vanemuine), Taavi Eelmaa
(Von Krahl), Maarja Mitt (Vanemuine), Raivo E. Tamm, Liina Olmaru
(Vanemuine), Marika Barabanštšikova (Vanemuine), Rain Simmul (Tallinna
Linnateater), Markus Dvinjaninov (EMTA Kõrgem Lavakool), Ott Kilusk
jt.

Etenduse toimumise koht Tartu Toomkiriku varemed.
Etendust vaadatud 21 juulil.

Õnneks sai selle õhtu publik ainult ühe väikse vihmasabina osaliseks, seegi juhtus olema vaheajal. Õnneks ei pidanud ka näitlejad vihmakäes mängima, tehes nägu nagu kõik oleks kõige paremas korras.  Etenduses oli vahepeal päris kõva müristamist, õnneks looduse enda müristamised läkisid seekord mööda.

Undiin on selline väga eriline tüdruk, mitte mõni tavaline maine elukas, aga hoopis erilisem. Võib-olla on tegemist indigolapse eelkäijaga arvestades, et kogu lugu toimub ikkagi palju aega tagasi.  Kui tema endale midagi pähe võtab, siis see peab sündima. Julge tüdruk otsustab esimese ettejuhtuva noormehe kohe endale võtta ja temaga abielluda. Kuna vanasti polnud võimalik igapäev noormeestega tuttavaks saada, siis on ka arusaadav, et tuli juhust kasutada ja ennast maksma panna. Vastasel korral oleks võinud sinna kolkasse kopitama jäädagi. Algul on ka noormees – ilus, aga rumal ja pealiskaudne -  sellisest aktiivsest neiust võlutud. Hiljem tekivad siiski lahkhelid, mis on väga loomulik, kui inimesed ülepeakaela kokku kolivad. Aga vähemalt olid kavatsused head ja õilsad.

Küllap olid ka lavastajal head  kavatsused suvetüki väljatoomisel. Väga tore oli üle pika aja Egon Nuter’it laval näha.  Kõik tema erinevad väiksed osad selles näidendis jäid meelde  soojade ja naljakatena.  Raivo E. Tamm’e mäletan sealt samast Toomkiriku  varemetes hiilgavalt mängitud Põrgupõhja Kaval Antsuna. Praegune roll niisuguseid võimalusi ei pakkunud,  aga hea on teda näha ikka. Veel meeldis Liina Tennosaar, kah igas erinevas osas meeldejääv, värvikas, head ja elusad vanad naised.

Sandra Uusberg Undiinina oli minu jaoks natuke hüperaktiivne, oleks tahtnud natukenegi tema näkineiu päritolu uskuda.

Kust leida näidendeid, mis annaksid näitlejatele võimalusi teha suuri rolle ja vaatajale selle eest tänulik olla?

Suveunistused

Muusikaline komöödia

Autor:         Alan Ayckbourn
Lavastaja:  Roman Baskin
Kunstnik :  Ann Lumiste
Muusikaline kujundus:  Tõnu Naissoo

Mängivad: Nele-Liis Vaiksoo, Kleer Maibaum, Ülle Kaljuste, Jane Kruus, Veikko Täär,Tõnu Kilgas, Villu Kangur jt.

Etenduse toimumise koht Ohtu mõisa park.

Sattusin seda etendust vaatama juhuse tõttu, kuna eelmisel laupäeval katkestas vihmane ilm etenduse „Ring“ juba üsna alguses, siis lubati selle asemel sama piletiga minna vaatama käeolevat tükki.

Kavalehel oli peamiselt juttu sellest, kui oluline on nali ja naer inimeste igapäevases elus ja kuidas kõike naljakat tasuks rohkem tähele panna ja lõppkokkuvõttes iga vähesegi nalja üle naerda ja rõõmustada.  Selline sissejuhatus igal juhul tõotas, et hakkab nalja saama.

Tegevus toimus otse tiigi ääres, publik istus seljaga mõisahoone poole.  Lavakoht oli vihma tõttu üsna porine, see-eest kõik muud „kulissid“ olid suurepärased – kaunid põlised puud ja tiik, mis meenutas päris vihmametsa puutumatust, kuigi roheline kiht tiigil viitas ikka inimtegevusele.

Näidend hakkas peale vägagi realistliku tülitsemisega, üksteisele halvasti ütlemisega, solvamisega. Ei mingit nalja. Näidendi esmaettekanne oli olnud juba 1992 aastal, seega 20 aasta tagune asi. Minu hinnangul päris väsinud teemad, vist pidi midagi feministlikku seal olema, aga see mida praegu siin laval näidati, ei murdnud aknast ega uksest sisse ega välja.

Isegi õlgu kehitama ei pannud, aga teine vaatus jäi minul vaatamata.

Teatud liiki naljad on kohe niisugused, mis on liiga tüütud. Sellel korral siis oli mingi tissinali, selgus, et mõnele mehele on naise juures kõige olulisemaks näitajaks suured rinnad. Lisaks veel vingumine, et oma naisel ja tütardel(!) pole suuri rindu, terve elu on ilma tulnud läbi ajada.  

Kui tahetakse mõnd teisest ajast pärit näidendit tänapäevastada, siis tuuakse sageli sisse midagi meie tänasest päevast. Minu arvates ühe õnnetu riigiametniku välimuse kallal norimine oli selge läbikukkumine. Kuigi vaevalt seda eriti tähelegi pandi.

Midagi head oli ikka ka. Ülle Kaljuste ema ja perenaine,  muidu oli teda ka hea vaadata, aga tema tegi ka kõige paremat nalja. Nimelt siis, kui selgus, et Nele-Liis Vaiksoo kehastatud tegelase Belle’ga sai suhelda ainult lauldes. Siis Ülle Kaljuste esitatud lauluke pühapäevaselt jumalateenistuselt mõjus suisa metatasandi naljana.

Väga hea ja armas oli Nele-Liis Vaiksoo – ilus ja võluv, täiesti usutav, et pärit mingist muust reaalsusest. See oli ka väga hea leid, et tema osa eeldas just laulmist, sest laulmine sobis hästi.

Teine vaatus oleks ehk midagi päästnud, aga Ohtu mõisa ilus park ja loodus oma kesksuvises rohkuses oli praegu see, mis peamiselt meelde jäi.

Mees&Naine

XIX rahvusvaheline aktinäitus
3. juuni - 3. september 2012 Pärnu Uue Kunsti Muuseumis.

Kunstnikud Lätist, Leedust, Venemaalt, Taanist, Rootsist, Soomest,  Ahvenamaalt ja Eestist.

Käisin vaatamas 30 juunil.

Selleaastane näitus omamoodi võimendas näitusehoone seisvat ja lagunevat paratamatu lõpupoole liikumist. Kohe alguses oli väljapandud terve toatäis fotosid Läti fotograafilt Janis Gleizds’lt (1924-2010). Need pildid olid võib-olla kõige helgemad sellel näitusel, aga nendes polnud midagi uut, polnud ka midagi niisugust, mida ikka ja jälle uuesti vaatad ja seeläbi mingi kogemuse võrra rikkamaks saad. Need pildid olid jäänud omasse aega, mind nad praegu ei kõnetanud.

Kogu näitusele andis tooni Soome kunstniku Anna-Sofia Nylund’i video taustamuusika, mis meenutas oma ebamaise kõlaga peatselt saabuvat maailmalõppu.

Üldine sõnum on perspektiivitus, õudus ja hirm. Ega näituse pealkirjast ja teemast pole liiga palju kinni hoitud, kaugeltki mitte kõik tööd ei esinda meest ja/või naist aktina. Maailma võib igaüks kogeda äraspidise ja õudse kohana.

Millised on mees ja naine sellel näitusel? Naine hakkab vaikselt kaduma, tasapisi meheks üle minema. Enamasti ongi naisel juba munad ja peenis, kuigi väliselt võib ta veel naist edasi teeselda. Aga tegelikult on muutused pöördumatult alanud.

Selline nö vana hea perekond, mees, naine ja nende lapsed on minevikku jäänud. Lapseootel naine samastab ennast imetava emisega, tema mees on suuteline ainult lapsi juurde tegema, ennast taastootma. Mees on mõttetu loom. 

Mees ja naine sellel näitusel on pigem ebaloomulik ühendus. Igal juhul tähendab see kannatamist ja mittemõistmist.

Rahulikuma ja loomulikumana mõjuvad need tööd, kus on mees ja mees või naine ja naine. Need ei mõju lahtisest uksest sissemurdmisena, aga ehk mingit kapist väljatulemise värskust seal on.