"Muusika on armastuse hääl" Hortus Musicus 40

Eesti Kontserdi hooaja avakontsert
Kunstiline juht Andres Mustonen

Estonia kontserdisaal 22 septembril 2012

Garderoobis on ka riidehoidjad-noormehed temaatiliselt keskaegsetes kostüümides. Publikule pakutakse shampust ja sellevõrra on kontserdieelne sagimine pidulikum.

Lava on kaetud valge siidiga ja põlevad leekide hubisedes küünlad.

Hortus Musicus tuleb lavale kõik koos, Andres Mustonen koos teistega ja kohe algabki.

Algul on veidi võõrastav kontserdisaali suur kõle ruum ja valgus. Aga nagu kontserdi nimi viitab, siis muusika on armastuse hääl ja varsti enam muud ei märkagi.

Kava on sünnipäevale kohaselt rõõmus ja kerge, ikka needsamad kuuldud ja tuntud palad Hispaania, Itaalia, Kreeka, Israeli muusika varasemast ajast.

Andres Mustonene – pealaest jalatallani artist, tema kehakeelt on kogu aeg huvitav vaadata, eriti rõdult paistavad ka tema jalad väga kõnekad. Küllap ongi tegemist omamoodi tantsusammudega, olgu need siis seatud või isevoolu tulevad.

Kui vaadata kavalehelt pilte algusaastatest ja praegu tehtuid, paitab kohe silma kui paljud on koos selle pika tee maha käinud. Ometi ei paista kuskilt seljataha jäänud 40 aastat koos töötamist, õigem on kindlasti öelda koos rõõmustamist.  

Energia, hea füüsiline vorm, suurepärane muusika – vaimu ja vormi üksolemine!

Palju õnne!

"Naised valitsevad maailma"

Tartu Uus Teater ja Eesti Rahva Muuseum

NAISED VALITSEVAD MAAILMA ehk OPUS GEOGRAPHICUM

Mängivad
MAARJA JAKOBSON, KATRIN PÄRN, MALLE PÄRN, KRISTEL LEESMEND, PIRET SIMSON, RAGNE PEKAREV (Vanemuine), MARIA SOOMETS (Vanemuine),
EVALD AAVIK, MADIS KALMET, HELGUR ROSENTHAL, JANEK JOOST, ROBERT ANNUS (Vanemuine)
Muusika  TAUNO AINTS
Tekstid ja lavastus IVAR PÕLLU
Lava ja kostüümid KRISTIINA PÕLLU
Valgus RENE LIIVAMÄGI

Nähtud etendus 11 augustil (sellel korral oli Raadi pargis rock-kontsert, mis samal ajal kujundas ka meie etenduse muusikalise tausta)

Ka sellist naiste valitsetud maailma me tahamegi?  Või kas keegi tahab? Kui maailma valitsevad naised, kas siis on midagi teisiti? Eeldaks jah, et sellise provokatiivse paelkirja taga on mingi eriline maailm ja selle teeb eriliseks naiste valitsemine. Ürgne naiselikkus, emalikkus, tarkus, alalhoidlikkus, jätkusuutlikkus.

Mis on meestel vastu panna? Julgus riskida, hetke nautida, panna endast korraga välja kõik,  läbi põleda, hukkuda.

Miks peaksid naised valitsema? Või kas nad ehk juba ei valitsegi?  Vist kõige paremaid tulemusi saadakse ikka koostöös.

Nägime Tartu Uue Teatri trupi ja Ivar Põllu nägemust naiste poolt valitsetud maailmast.  Miks peaksime eeldama, et Tartu Uus Teater ja Ivar Põllu igatsevad maailma, mida valitsevad naised?  Pigem oli tegemist hoiatusega, et ega sellest miskit head välja tulla ei saa.

Tartu Uus Teater pakub välja ühe võimaliku variandi, milline võiks maailm olla siis, kui ta oleks teistsugune. Võib-olla on ka feministlikud tuuled nendeni jõudnud ja kuuldused sellest, et naised ei valitsegi maailma. Aga tahaks valitseda küll. Milline elu naistel siis oleks, kõik töö saaks ise ära teha, lapsed sünnitada ja kasvatada, põllud harida, majad remontida, pesud pesta.

Mis siis saab, kui naised hakkavad valitsema? Kus siis mehed on ja mida nad teevad?

Olen ikka mõelnud vahel, kuidas elasid need naised, kes sõja pärast üksikuteks jäid, üksi lapsed suureks kasvatasid või hoopis ilma lasteta vanaks said. Ma mõtlen oma vanaemade põlvkonda kõigi nende poliitiliste muutustega ja sellega kaasnevaga. Polnud tol ajal ka mingeid eneseabi raamatuid või muud nõu kuskilt saada. Eks siis kuulati enda sees olevat tarkust, need kuulasid, kes oskasid. Ülejäänutel oli ilmselt raskem. Aga elu tuli ära elada.

Sellest etendusest on kõige rohkem meelde jäänud jalgsi matkamine Tartust Raadi parki ERM’i uude asukohta, mis möödunud suvel oli päris mahajäetud ja rohtu kasvanud.

Minu jaoks jäi selle etenduse sõnum segaseks.

Tartusse tagasi saime bussiga.

"Armastus tööpostil"

Lavastaja Peeter Tammearu
Tõlkijad Peeter Tammearu ja Arvi Siig
Kunstnik Jaak Vaus
Muusikaline kujundaja Bonzo
Osades Tiina Mälberg, Velvo Väli, Anneli Rahkema, Erni Kask, Kertu Moppel ja Marin Mägi.  

1971 - näidend, autorid Eldar Rjazanov ja Emil Braginski
1977 - film, režissöör Eldar Rjazanov, tootja Mosfilm, nõukogude aasta film, 58 miljonit vaatajat
18.02.2012 - lavastus Rakvere Teatris

Vaadatud etendus 8. septembril Rakvere Teatris.

Kuigi filmi olen viimati vist nõuka ajal näinud ja kõike enam hästi ei mäleta, siis minu mälestustes oli tegemist looga nö elust enesest. Olen seda kinos vaadanud ja küllap hiljem ka telest. Mäletan veel seda, et peaosaline Kalugina oli väga kole ja hiljem jälle väga ilus. Ja toona tundus kõik seal filmis toimunu väga tõetruu, kõik see võis kindlasti ka päris elus juhtuda.

Rakvere teatris lavastatud näidendi puhul on lavastaja valinud nalja ja jandi. Kuna tegemist ka nõukaaegse eluoluga, ega seda päris tõepähe võtta saagi.

Minu jaoks oli selle etenduse vaieldamatu staar Anneli Rahkema, kes kehastas Rõžovat, Olga Petrovnat. Tema on olemuslikult väga hästi tabanud ajastule omast. Muidugi ka tema roll oli päris tänuväärne, ja miski ei jäänud kahe silma vahele.
Kõigepealt välimus: just selliste soengutega tollal käidigi ja selle soengu kandis ta auga välja. Rõžoval olid ka kõige ajastutruumad kostüümid, kasvõi villane pitsilises koekirjas pruun vest. Selline oli vist küll igal kontoris töötaval naisel.

Sekretär riietus üpris julgelt, aga tema oli ka alles päris noor. Samas väga moeteadlik, nii teadis ta näiteks, et 36 aastasele naisele ei sobi mini ega maksi vaid ainult midi, so natuke allapoole põlve. Niisugused tarkused sai ka ENSV-s kätte ajakirjast „Siluett“. Silueti kõrval oli veel „Nõukogude Naine“, millega tuli kaasa lõikeleht ja oli ka oma rubriik kuidas endale riideid õmmelda ja muud nipet-näpet.

Ei märkagi kuidas paradigma salakavalalt muutub ja nüüd on ka 70-80 aastane naine üpris vaba ennast riidesse panema, ainus kriteerium tema enda tõekspidamised. Rääkimata alla 40-st, nendel on veel nö kõik alles ees.

Sekretär Veerake Kertu Moppeli esituses kehastas ehtsat kanakest. Titehääl pidi vist olema naljakas, aga samas ka viitama tema noorusele?

Velvo Väli kehastatud Novoseltsev oli mulle pettumus. Just filmi mälestuse järgi, on mulle meelde jäänud, et Novoseltsev oli täiesti tõsiselt võetav ja igatepidi niisugune mees, kes naistele meeldib. Praegu aga on Novoseltsev ärahirmutatud ja ebakindel inimene, kes vajaks puhkust ja ravi.

Tiina Mälbergi Kalugina oli minu arvates ka liiga skemaatiline. Muidugi ka tema roll pidi olema niisugune kapseldunud ja ennast maailmast äralõiganud naine. Kui ta aga suure ettevõtte juhina töötas, siis pidi temas ka midagi enamat olema. Muidugi pettumused ja igatsused.

Praegu tundus, et kogu lavastuse võti on head ja halvad. Päris häid seal polnudki, kas rohkem või vähem halvad. Eriti naljakas ei olnud, kohati tuli väike nostalgia peale ja pani heatahtlikult muigama. Praegu on seda möödunud aega turvaline nostalgiaga vaadata, kuna nende jaoks, kes praegu elavad, on see kõik lõplikult möödas. Õnneks.

Etenduse lõpus tuletas „hääl kaadri tagant“ meelde, et lülitage sisse oma kaasaskantavad telefonid. Selline soe tervitus ühest möödunud maailmast.

"Tõde ja Õigus" II osa

A. H. Tammsaare / Elmo Nüganen

Lavastaja:Elmo Nüganen: Iir Hermeliin :: Muusikaline kujundaja: Riina Roose Mängukoht: Põrgulava :: Mängivad: Aivar Tommingas (külalisena Vanemuisest), Karl-Andreas Kalmet, Liis Lass, Mikk Jürjens, Henrik Kalmet, Priit Pius, Märt Pius, Kaspar Velberg, Kristjan Üksküla, Maiken Schmidt, Andero Ermel Allan Noormets, Kalju Orro, Andres Raag, Tõnn lamp, Ago Roo (külalisena), Aleksander Eelmaa, Rain Simmul, Anne Reemann, Helene Vannari, Margus Tabor

Vaadatud etendus 25 augustil Tallinna Linnateatri Põrgulaval

Karl-Andreas Kalmet’i esimene suurem osatäitmine ja kohe klassika- Tammsaare ja Indrek.

Indrek- maalt pärit noor mees, tolle aja kohta laps õieti alles. Maalt, kohmakas, ebakindel, sissepoole pööratud – tavaliselt on selline eesti mees vanem. Palju võimalusi sellist rolli mängida.

Indrek elas ja kasvas otse meie silmade ees, just sisemine intensiivsus, väliste vahendite vähene kasutamine – minu arvates väga võimas esitus.

Liis Lass’i Ramilda– hüperaktiivne laps öeldakse sellise kohta tänapäeval. Ilus, koketeeriv, lapselik, rõõmus. Eneseteadlik, tormakas. Läbitunnetatud rollilahendus. Kui Ramilda hiljem Saksamaalt tagasi tuli, oli see hoopis üks teine tüdruk, polnud enam rõõmu ja hoogu, selle asemel läbi kogetud igatsuse ja valu, täiskasvanuks saamine. Vaatajalgi on võimalik olla kahe noore inimese  kasvamise tunnistajaks, Indrek ja Ramilda. Nii lihtne ja ilus, inimeste saatus - kohtumised ja lahkumised ja see, mis jääb sinna vahele.

Märt Pius’i Lible-tänuväärne karakterroll, meeldejääv, paljulubav, naljakas.

Henrik Kalmet’i Tigapuu - nn elumees, samuti meeldejääv ja paljulubav. See osa ise kuigipalju võimalusi ei pakkunud, aga hea.

Kristjan Üksküla Von Elbe – ka meeldejääv roll, selline päris tänuväärne näitlejale, pigem peab olema ebameeldiv. On võimalik meelde niisugusena jääda.

Aivar Tommingas’e  Maurus –väline sarnasus eelkõige filmist „Indrek“ tuntud ja tuntuks saanud Ants Eskola mängitud Maurusega.  Aivar Tommingas asjatult flirdib publikuga, osa on niigi üli tänuväärne, palju teksti, nalja, palju lavalolemist. Aga muidu ikka vana hea Maurus kõigi oma omapäradega nagu raamatust loetud ja filmistki nähtud.

Ollino - Aleksander Eelmal üle pika aja teistmoodi – ülbe olemisega, kaklema kippuv, vaat et lausa ohtlik. Pole teda vist sellises agressiivses võtmes varem näinudki. Praegu hästi tehtud!

Veel meeldis Helene Vannari Proua Malmberg. H. Vannari meeldib alati, kusjuures ta on sageli väga erinev, aga temas endas on mingi sisemine kindlus ja elutarkus, nii ta jääbki meelde nagu midagi erilist oleks olnud.

Allan Noormets polnud üldse venelase moodi. Neid joodikuid oleks ehk võinud ka natuke vähem olla, sest etendus oli pikk nagunii. Samas Kaljo Orro ja Rain Simmul  olid algusest lõpuni huviga jälgitavad.

Lõpp oli minu jaoks liiga melodramaatiline, ega Tammsaaregi otsast lõpuni geenius olnud. Kuigi Tiina liin raamatus sees on, siis tervikule ta praegu juurde ei andnud midagi.

Noored näitlejad on väga head, kindlasti oma osa on siin headel õpetajatel ja lavastajal. Indreku osatäitmine Karl-Andreas Kalmetil super. Lõpus võiksid peaosatäitjad publikule eraldi ka kummardama tulla, sest neile kuulub veel eraldi braavo!

"Tornid taevasse"

Siim-Tanel Annus

Paluküla kirikus Hiiumaal.

1976-83 aastatel tehtud graafiliste lehtede järgi on nüüd kunstnik maalinud reljeefsed õlimaalid. Huvitav on see, et S-T A. kommenteerib ise neid pilte, kui protesti nõukogude tegelikkuse vastu. Mina nägin neis puhast rõõmu noorolemisest, loomist, kohalejõudmist, rahu.

Ei sega ka laguneva kiriku akende ees laperdavad kiled ja kaduv muinsus selle kiriku näol keset kolhoosiaegset Paluküla  kirikuümbrust. Pigem vastupidi, kõik need kontrastid täiendavad üksteist ja ainult lisavad igaviku mõõdet.

"Elu sees"

Theatrum ja Weekend Guitar Trio

Lavastus sõnas ja muusikas. 4 augustil Reigi pastoraadis ja Reigi kirikus.

Sõna: Ott Aadram, Mart Aas (külalisena), muusik Tõnis Leemets WGT

I osa Reigi pastoraadis.

Vormiliselt loetakse ette ühe Saaremaal sündinud mehe mälestused, kes enne surma neid jõudis üles märkida oma sündimisest kuni 26 eluaastani.

Napp kujundus, mõjuv ja usutav esitus. Kaks meest ühe mehe mälestusi rääkimas on väga hea leid, üksteist täiendades ja toetades. Pea poolteist tundi läks mööda, nii, et ei saanud arugi. Muidugi oleks tahtnud teada, kuidas elu edasi läks, aga nüüd võib ainult oletada.

Huvitav on  siiski, et niisugune lihtne lugu ja lihtsate vahenditega ettekantult mõjus nii täielikuna. Sinna ikka mahtus ka ühte ja teist: noor mees, tema kasvamine, perekond, naabrid, tollane ühiskond, Venemaal käimine, saksad Eestis ja Lätis. Hea lugu, hästi jutustatud!

II osa Reigi kirikus Weekend Guitar trio kontsert „Teed“

Mart Soo, Robert Jürjendal, Tõnis Leemets

Kontsert algas umbes 21.45, väljas oli veel valgepoolne. Kirikus olid süüdatud küünlad iga pingirea otsas. Nii nagu väljas läks pimedamaks, läks küünlavalgus valgemaks.

Reigi kirikus, nagu paljudes teisteski kirikutes kõlab muusika teistmoodi, kui mõnes teises kohas. Praegu tundus esitatud muusika just eriti hästi sobivat sellesse ruumi ja kohta. Kõik on ju lõpuks loodusest ja see mis on olemas, on ometi loomulik, nii ka elektrooniline muusika ja elektrikitarrid. Olen selles Jumalakojas ennegi olnud ja ka Jumasõna kuulanud, aga pole ehk olnu piisavalt hea kuulaja.
Nüüd oli Jumal kohal hoolimata plaksutamisest iga pala järel ja Jumalasõna puudumisest..

"Putukate Maailm - Terra Insecta"

Tenno Pent Sooster

Hiiumaa muuseum, Vabrikuväljak 8, Pikk maja

Kohvikute päeval Kärdlas oli kena üllatusena võimalik vaadata Tenno Pent Soosteri graafika näitust putukatest pika maja 2. korrusel.

Lõputult putukaid, peamiselt liblikaid, aga lähemalt vaadates ka igasugu teisi mardikaid. Kollakas kõrbetooni taust, putukad lendavad lusika poole. Lusikas õnarusest paistab helesinine taevas, kontrastne ülejäänud maailmaga selles ruumis. Apokalüptilisi tundmusi ja mõtteid tekitab niisugune pilt ka keset suve, tuletab meelde saabuvat maiade ajastu kalendri lõppu… Teine selle sarja pilt on niisugune, kus üks silm vaatab sulle otsa, aga tesie silma asemel on juba kuhi putukaid. Mõjub vaatamata ohtlikule kirjeldusele päris rahuliku ja loomulikuna.

Siis on seal ka pudukate portreid, mida tore suurena ja lähedalt vaadata. 

Siis veel nö inimputukad. Mehed sõjaväes. Ja missuguseid asju selles maailmas võib juhtuda.

"Pulli Pubi"

Lasva külateater

3.08 Hiiumaal eelkohvikute päeval Orjakus

Väga kirgas teatrielamus. Lühidalt kokkuvõttes oleks tegu justkui külateatri paroodiaga külateatri paroodiast, kes teeb külateatri paroodiat  külateatri paroodiast jne.

Samas on inimestel lusti teha ja oma tegemisi teistelegi näidata, miks siis mitte.

Orelifestival 2012: Ulla Krigul ja Virgo Veldi

Tallinn, Niguliste kirik

laupäev 28. 07. 2012 20.00

ULLA KRIGUL (orel, Eesti)
VIRGO VELDI (saksofon, Eesti)

Kavas Kapp, Rahmaninov, Tobias, Tšaikovski, Galina Grigorjeva

Saksofon kõlas Niguliste kirikus suurepäraselt, nagu olekski kirikus mängimiseks loodud. Seekord oli kavas palju vaimulikku muusikat, kuna kava on koostatud kogu festivali jaoks ja  on seega päris mahukas raamat, siis jäi kava seekord kaasa ostmata. Seepärast ei teagi, kes oli selle muusikapala autor, mis kõlas esimese poole lõpus. Saksofoni esitus oli nii võimas, et võis aimata taevaste avanemist.

Orel oli rohkem heaks partneriks saksofonile. Kontserdi teises pooles oli  orel ka võimsam.

Kitarriga Viinis

Heiki Mätlik(kitarr)

Oksana Sinkova (flööt)

Karin Sarv (vioola)

Henry-David varema (tšello)

L. von Beethoven - Serenaad op 8

J. Haydn - Kvartett Hoboken
W. Matiegka - F. Schubert - Kvartett in G

 Tallinna Raekojas12 juulil kell 19 

Üks ilusamaid muusikaelamusi sellel suvel. Kahtlemata on Heiki Mätlik suurepärane kitarrist ja muusik. Aga minu arvates on väga oluline ka tema äärmiselt võluv isiksus.  Just see vaevutabatav rõõm ja rahu tema ümber paneb kuulama ja kandub üle kõikidele neile, kes temaga koos musitseerivad ja ka neile, kes seda muusikat kuulavad.