"Lantimiskunstnikud"

Lavastajad: Paavo Piik ja Diana Leesalu

Dramaturg: Kristiina Jalasto

Kunstnik: Kristel Maamägi (külalisena)

Muusikaline kujundaja: Veiko Tubin

Valgus: Priidu Adlas

Koreograaf: Maiken Schmidt

Näitlejad: Maiken Schmidt, Liis Lass, Kaspar Velberg, Karl-Andreas Kalmet, Henrik Kalmet, Priit Pius, Märt Pius

Esietendus: 29.09.2012

Nähtud etendus 13 oktoobril.

Ostsin piletid enne esietendust ära, sest Linnateatri piletitega on teatavasti nii, et kui liiga kauaks mõtlema jääd, siis oled pärast lihtsalt ilma. Teinekord peab väikse riski võtma.

Teatrisse läksin ka väikse eelarvamusega, peamiselt kahtlustasin ennast mittesihtgrupiks olemises. Seda, et nalja ka saab ei osanud isegi oodata.

Tegelikult oli lavastus väga hoogne ja naljakas, lisaks kõik tegelased möödunud kevadel lõpetanud lavakunstikateedri. Mis on omakorda väga paljulubav, kuna selle lennu lõpetajatest esimese hooga ainult head muljed ongi olnud.

Meeldis väga perekond, ema ja poeg, keda kehastasid Henrik Kalmet ja Maiken Schmidt. Võib-olla ema jäi natuke skemaatiliseks ja tänapäeva ema kohta võib-olla natuke vana-aegseks, aga kust võib vaataja tahta, et ema oleks teistmoodi. Ega me igapäeva elus neid nohikutest poegi ka ära ei tunne. Polegi aega teistesse inimestesse niipalju süveneda ja nende elust aru saada. Aitab, kui endasse süvened ja endast aru saad. 

Paradigma pidavat muutuma nii, et kõigepealt midagi sünnib ja siis kohandub maailm tasapisi selle järgi. Kui on õpetaja, siis tuleb ka õpilane. 

Õpetajal (Karl-Andreas Kalmet) on olemas lihtne programm, kuidas nohikust noormees saaks tüdrukutega tuttavaks ja see toimibki. Vähemalt algul, pärast selgub siiski, et mitte igas olukorras. Eks iga õpetus sõltub ka õppija tarkusest, mida keegi välja loeb ja kuidas edasi läheb. Avatud olemine tuleb kindlasti kasuks.

Õpetaja on värvikas juba väliselt – tätoveeringud, soeng, riietus. Ta näeb just selline välja, nagu nohikus noormees võiks ette kujutada lahedat elumeest. Kas tema programm on väljatöötatud enda kogemustel me teada ei saa. Igal juhul suhtleb ta täitsa vabalt ja seda õpetab teistelegi.

Lisaks sellele, et sai palju nalja, meeldis veel, et kõik tegelased tundusid tegijatele endile tuttavad olevat. Tüdrukud baaris (Maiken Schmidt, Liis Lass) näevad päris kuumad välja, aga see on ainult väline kuvand. Tegelikult on nad vägagi eneseteadlikud ja üldse kõigest muust ka väga teadlikud.

Kui nüüd nö päris nohik tahaks ka mõned lihtsamad võtted omandada ja tüdrukutega tuttavaks saada, siis pole see ikka niisama lihtne. Sest kavalehelt võib lugeda „tänavaküsitlust“, millest selgub, et kui ikka muidu vagur mees oled, ei aita siis järjekindlus ka. Aga meelt ei maksa ka heita. Kui saab head nalja, siis on juba pool võitu käes. Tuleb ainult osata head nalja teha.