"Vennas"

Tõnu Õnnepalu

Esimene lugemine

25. oktoobril 2012 Eesti Draamateatri Maalisaalis

Willem Pääru Pja

Jakob              Tõnu Oja

Ema                 Kaie Mihkelson

Remarke luges Indrek Sammul

Lavastajana juhendas Aleksander Eelmaa (Tallinna Linnateater)

Peapreemia eesti teatri Agentuuri ja teatrifestivali Monomaffia mononäidendite võistlusel 2012

Näidendi aluseks on kirjad ja dokumendid, mille autor on leidnud ühest Lääne-Hiiumaa talu aidast ja pööningult.

Tegevus ongi peamiselt kirjade ette lugemine. Noorem vend Willem elab Eestis peamiselt Hiiumaal, tema vanem vend Jakob on oma rännakutel jõudnud Ameerikasse. Näidendi tegevus algab aastal 1919, kui Willem teenib veel mereväes, kuid peagi suundub asjaolude sunnil ja eks ikka ka omal vabal tahtel Hiiumaale. Vabadussõjast osavõtjatele antakse maad, esialgu küll rendile, aga on vaja kohal olla. Nõnda ta läheb ja jääbki Hiiumaale, oma kodusaarele.

Ei tea kui palju Tõnu Õnnepalu neid kirju ise toimetas või on need hoopis välja mõeldud. Igal juhul hiiu-murdes need ette loetakse ja kindlasti on nad ka eraldi nauditav lugemine. Pääru Oja Willemina on aga minu arvates kõige parem valik. Kas on tal sealkandis juured või siis oskab ta nii hästi lugeda nö Jumala armust, aga tundub, et enam paremini ei saakski. Vend Jakobi kirju loeb ette Tõnu Oja. Natuke meenutab Jakobi hääl „Pehmete ja karvaste“ Hundi häält, aga norida pole mõtet.

Nendest kirjadest koorub ühe inimese elu ja saatus, kaaslaseks tema venna tegemised kaugel Ameerikas.  Sageli on inimesed kirja kirjutades hoopis avatumad ja räägivad asjadest, millest muidu naljalt juttu ei tehta. Mitte ainult, et mõnest asjast on võib-olla piinlik rääkida, aga igast pisiasjast ei hakata igapäevaelus rääkima. Küll aga kirjutatakse, eriti veel, kui kirjasaaja asub kuskil teises ilma otsas. Seepärast on kirjade kirjutamine tänuväärne väljendusviis ka kirjanikule/ näitekirjanikule.

„Vennas“ on kindlasti väga hea näidend, jääb veel oodata tema lavale jõudmist näidendina. Esimene lugemine on ootused kõrgele kruvinud.

"Lantimiskunstnikud"

Lavastajad: Paavo Piik ja Diana Leesalu

Dramaturg: Kristiina Jalasto

Kunstnik: Kristel Maamägi (külalisena)

Muusikaline kujundaja: Veiko Tubin

Valgus: Priidu Adlas

Koreograaf: Maiken Schmidt

Näitlejad: Maiken Schmidt, Liis Lass, Kaspar Velberg, Karl-Andreas Kalmet, Henrik Kalmet, Priit Pius, Märt Pius

Esietendus: 29.09.2012

Nähtud etendus 13 oktoobril.

Ostsin piletid enne esietendust ära, sest Linnateatri piletitega on teatavasti nii, et kui liiga kauaks mõtlema jääd, siis oled pärast lihtsalt ilma. Teinekord peab väikse riski võtma.

Teatrisse läksin ka väikse eelarvamusega, peamiselt kahtlustasin ennast mittesihtgrupiks olemises. Seda, et nalja ka saab ei osanud isegi oodata.

Tegelikult oli lavastus väga hoogne ja naljakas, lisaks kõik tegelased möödunud kevadel lõpetanud lavakunstikateedri. Mis on omakorda väga paljulubav, kuna selle lennu lõpetajatest esimese hooga ainult head muljed ongi olnud.

Meeldis väga perekond, ema ja poeg, keda kehastasid Henrik Kalmet ja Maiken Schmidt. Võib-olla ema jäi natuke skemaatiliseks ja tänapäeva ema kohta võib-olla natuke vana-aegseks, aga kust võib vaataja tahta, et ema oleks teistmoodi. Ega me igapäeva elus neid nohikutest poegi ka ära ei tunne. Polegi aega teistesse inimestesse niipalju süveneda ja nende elust aru saada. Aitab, kui endasse süvened ja endast aru saad. 

Paradigma pidavat muutuma nii, et kõigepealt midagi sünnib ja siis kohandub maailm tasapisi selle järgi. Kui on õpetaja, siis tuleb ka õpilane. 

Õpetajal (Karl-Andreas Kalmet) on olemas lihtne programm, kuidas nohikust noormees saaks tüdrukutega tuttavaks ja see toimibki. Vähemalt algul, pärast selgub siiski, et mitte igas olukorras. Eks iga õpetus sõltub ka õppija tarkusest, mida keegi välja loeb ja kuidas edasi läheb. Avatud olemine tuleb kindlasti kasuks.

Õpetaja on värvikas juba väliselt – tätoveeringud, soeng, riietus. Ta näeb just selline välja, nagu nohikus noormees võiks ette kujutada lahedat elumeest. Kas tema programm on väljatöötatud enda kogemustel me teada ei saa. Igal juhul suhtleb ta täitsa vabalt ja seda õpetab teistelegi.

Lisaks sellele, et sai palju nalja, meeldis veel, et kõik tegelased tundusid tegijatele endile tuttavad olevat. Tüdrukud baaris (Maiken Schmidt, Liis Lass) näevad päris kuumad välja, aga see on ainult väline kuvand. Tegelikult on nad vägagi eneseteadlikud ja üldse kõigest muust ka väga teadlikud.

Kui nüüd nö päris nohik tahaks ka mõned lihtsamad võtted omandada ja tüdrukutega tuttavaks saada, siis pole see ikka niisama lihtne. Sest kavalehelt võib lugeda „tänavaküsitlust“, millest selgub, et kui ikka muidu vagur mees oled, ei aita siis järjekindlus ka. Aga meelt ei maksa ka heita. Kui saab head nalja, siis on juba pool võitu käes. Tuleb ainult osata head nalja teha.

"Lukustatud"

Lavastaja: Mirko Rajas (NUKU)
Kunstnik: Kalju Karl Kivi
Helilooja: Ekke Västrik
Mängivad: Rainar Aasrand, Kristiina-Hortensia Port, Katariina Tamm (NUKU) ja Taavi Tõnisson (NUKU)

Indu on saadud  Albert Camus’lt ja  Fernando Pessoa’lt.

Esietendus 13. okroobril 2012 Theatrumi saalis.

Lisaks neljale inimesele on laval ka viies tegelane – nukk. Nukk meenutab surnud inimest, kuid erinevalt surnust ta liigutab ennast ja sellega seoses kolistab päris palju. Ta meenutab hauast ülestõusnud filmitegelast. Tänapäeval selline enam eriti kellelegi hirmu peale ei aja. Siiski aitab ta luua sellist pigem surmale ja lagunemisele viitavat õhkkonda.

Laval olevad inimesed suhtlevad temaga täiesti vabalt igas mõttes, temaga isegi natuke räägitakse.  Sellest hoolimata jääb lõpuks tunne, et nukk oli välja toodud selleks, et  kaasa tegid ka Nukuteatri näitlejad, kes oskavad ise nukuga ümber käia ja seda teiselegi õpetada.

Võib-olla mõnes sama trupi järgmises etenduses antakse nukule juba kandvam osa.

Sügist võib tajuda värvirõõmsa lehesajuna, aga sageli nähakse sügises ka lagunemist ja pimedust ja kadu. See viimane on meie kandis isegi tavapärasem.

Igal juhul nähtud etendus tundub sellisesse kaduviku sügisesse hästi sobivat.

Kui kurb püüab rõõmus olla mõjub ta veelgi kurvemalt. Vihane ja kuri  võivad isegi naljakad paista.

Kui võtta elu ette pahupoolega. Miks mitte oma halbu kogemusi tagantjärele kõrvalt kõverpeeglist vaadata. Teadvustada kogu traagikat mis sellega seostus ja pidada endamisi aru, kui hullud asjad siis olid või kestvalt veel praegugi on.

Katariina Tamm’e tüdruk, kes hakkab abielluma. Hirm, et äkki mind ei armastatagi ja siis kõik need peigmehe vastused, mis ei jäta mingit võimalust. Elu kiirteedel, kiirtoit, kiirabielu, kiirelu.

Sellesse kiirellu ja kiirüksindusse mahub ka Rainar Aasrand’i mehe „üks tõeline suhe“. Kuigi kõik oleks justkui aeglaselt käinud, on seegi möödas. Kiirus taustal on tuntav.

"Muusika on armastuse hääl" Hortus Musicus 40

Eesti Kontserdi hooaja avakontsert
Kunstiline juht Andres Mustonen

Estonia kontserdisaal 22 septembril 2012

Garderoobis on ka riidehoidjad-noormehed temaatiliselt keskaegsetes kostüümides. Publikule pakutakse shampust ja sellevõrra on kontserdieelne sagimine pidulikum.

Lava on kaetud valge siidiga ja põlevad leekide hubisedes küünlad.

Hortus Musicus tuleb lavale kõik koos, Andres Mustonen koos teistega ja kohe algabki.

Algul on veidi võõrastav kontserdisaali suur kõle ruum ja valgus. Aga nagu kontserdi nimi viitab, siis muusika on armastuse hääl ja varsti enam muud ei märkagi.

Kava on sünnipäevale kohaselt rõõmus ja kerge, ikka needsamad kuuldud ja tuntud palad Hispaania, Itaalia, Kreeka, Israeli muusika varasemast ajast.

Andres Mustonene – pealaest jalatallani artist, tema kehakeelt on kogu aeg huvitav vaadata, eriti rõdult paistavad ka tema jalad väga kõnekad. Küllap ongi tegemist omamoodi tantsusammudega, olgu need siis seatud või isevoolu tulevad.

Kui vaadata kavalehelt pilte algusaastatest ja praegu tehtuid, paitab kohe silma kui paljud on koos selle pika tee maha käinud. Ometi ei paista kuskilt seljataha jäänud 40 aastat koos töötamist, õigem on kindlasti öelda koos rõõmustamist.  

Energia, hea füüsiline vorm, suurepärane muusika – vaimu ja vormi üksolemine!

Palju õnne!

"Naised valitsevad maailma"

Tartu Uus Teater ja Eesti Rahva Muuseum

NAISED VALITSEVAD MAAILMA ehk OPUS GEOGRAPHICUM

Mängivad
MAARJA JAKOBSON, KATRIN PÄRN, MALLE PÄRN, KRISTEL LEESMEND, PIRET SIMSON, RAGNE PEKAREV (Vanemuine), MARIA SOOMETS (Vanemuine),
EVALD AAVIK, MADIS KALMET, HELGUR ROSENTHAL, JANEK JOOST, ROBERT ANNUS (Vanemuine)
Muusika  TAUNO AINTS
Tekstid ja lavastus IVAR PÕLLU
Lava ja kostüümid KRISTIINA PÕLLU
Valgus RENE LIIVAMÄGI

Nähtud etendus 11 augustil (sellel korral oli Raadi pargis rock-kontsert, mis samal ajal kujundas ka meie etenduse muusikalise tausta)

Ka sellist naiste valitsetud maailma me tahamegi?  Või kas keegi tahab? Kui maailma valitsevad naised, kas siis on midagi teisiti? Eeldaks jah, et sellise provokatiivse paelkirja taga on mingi eriline maailm ja selle teeb eriliseks naiste valitsemine. Ürgne naiselikkus, emalikkus, tarkus, alalhoidlikkus, jätkusuutlikkus.

Mis on meestel vastu panna? Julgus riskida, hetke nautida, panna endast korraga välja kõik,  läbi põleda, hukkuda.

Miks peaksid naised valitsema? Või kas nad ehk juba ei valitsegi?  Vist kõige paremaid tulemusi saadakse ikka koostöös.

Nägime Tartu Uue Teatri trupi ja Ivar Põllu nägemust naiste poolt valitsetud maailmast.  Miks peaksime eeldama, et Tartu Uus Teater ja Ivar Põllu igatsevad maailma, mida valitsevad naised?  Pigem oli tegemist hoiatusega, et ega sellest miskit head välja tulla ei saa.

Tartu Uus Teater pakub välja ühe võimaliku variandi, milline võiks maailm olla siis, kui ta oleks teistsugune. Võib-olla on ka feministlikud tuuled nendeni jõudnud ja kuuldused sellest, et naised ei valitsegi maailma. Aga tahaks valitseda küll. Milline elu naistel siis oleks, kõik töö saaks ise ära teha, lapsed sünnitada ja kasvatada, põllud harida, majad remontida, pesud pesta.

Mis siis saab, kui naised hakkavad valitsema? Kus siis mehed on ja mida nad teevad?

Olen ikka mõelnud vahel, kuidas elasid need naised, kes sõja pärast üksikuteks jäid, üksi lapsed suureks kasvatasid või hoopis ilma lasteta vanaks said. Ma mõtlen oma vanaemade põlvkonda kõigi nende poliitiliste muutustega ja sellega kaasnevaga. Polnud tol ajal ka mingeid eneseabi raamatuid või muud nõu kuskilt saada. Eks siis kuulati enda sees olevat tarkust, need kuulasid, kes oskasid. Ülejäänutel oli ilmselt raskem. Aga elu tuli ära elada.

Sellest etendusest on kõige rohkem meelde jäänud jalgsi matkamine Tartust Raadi parki ERM’i uude asukohta, mis möödunud suvel oli päris mahajäetud ja rohtu kasvanud.

Minu jaoks jäi selle etenduse sõnum segaseks.

Tartusse tagasi saime bussiga.

"Armastus tööpostil"

Lavastaja Peeter Tammearu
Tõlkijad Peeter Tammearu ja Arvi Siig
Kunstnik Jaak Vaus
Muusikaline kujundaja Bonzo
Osades Tiina Mälberg, Velvo Väli, Anneli Rahkema, Erni Kask, Kertu Moppel ja Marin Mägi.  

1971 - näidend, autorid Eldar Rjazanov ja Emil Braginski
1977 - film, režissöör Eldar Rjazanov, tootja Mosfilm, nõukogude aasta film, 58 miljonit vaatajat
18.02.2012 - lavastus Rakvere Teatris

Vaadatud etendus 8. septembril Rakvere Teatris.

Kuigi filmi olen viimati vist nõuka ajal näinud ja kõike enam hästi ei mäleta, siis minu mälestustes oli tegemist looga nö elust enesest. Olen seda kinos vaadanud ja küllap hiljem ka telest. Mäletan veel seda, et peaosaline Kalugina oli väga kole ja hiljem jälle väga ilus. Ja toona tundus kõik seal filmis toimunu väga tõetruu, kõik see võis kindlasti ka päris elus juhtuda.

Rakvere teatris lavastatud näidendi puhul on lavastaja valinud nalja ja jandi. Kuna tegemist ka nõukaaegse eluoluga, ega seda päris tõepähe võtta saagi.

Minu jaoks oli selle etenduse vaieldamatu staar Anneli Rahkema, kes kehastas Rõžovat, Olga Petrovnat. Tema on olemuslikult väga hästi tabanud ajastule omast. Muidugi ka tema roll oli päris tänuväärne, ja miski ei jäänud kahe silma vahele.
Kõigepealt välimus: just selliste soengutega tollal käidigi ja selle soengu kandis ta auga välja. Rõžoval olid ka kõige ajastutruumad kostüümid, kasvõi villane pitsilises koekirjas pruun vest. Selline oli vist küll igal kontoris töötaval naisel.

Sekretär riietus üpris julgelt, aga tema oli ka alles päris noor. Samas väga moeteadlik, nii teadis ta näiteks, et 36 aastasele naisele ei sobi mini ega maksi vaid ainult midi, so natuke allapoole põlve. Niisugused tarkused sai ka ENSV-s kätte ajakirjast „Siluett“. Silueti kõrval oli veel „Nõukogude Naine“, millega tuli kaasa lõikeleht ja oli ka oma rubriik kuidas endale riideid õmmelda ja muud nipet-näpet.

Ei märkagi kuidas paradigma salakavalalt muutub ja nüüd on ka 70-80 aastane naine üpris vaba ennast riidesse panema, ainus kriteerium tema enda tõekspidamised. Rääkimata alla 40-st, nendel on veel nö kõik alles ees.

Sekretär Veerake Kertu Moppeli esituses kehastas ehtsat kanakest. Titehääl pidi vist olema naljakas, aga samas ka viitama tema noorusele?

Velvo Väli kehastatud Novoseltsev oli mulle pettumus. Just filmi mälestuse järgi, on mulle meelde jäänud, et Novoseltsev oli täiesti tõsiselt võetav ja igatepidi niisugune mees, kes naistele meeldib. Praegu aga on Novoseltsev ärahirmutatud ja ebakindel inimene, kes vajaks puhkust ja ravi.

Tiina Mälbergi Kalugina oli minu arvates ka liiga skemaatiline. Muidugi ka tema roll pidi olema niisugune kapseldunud ja ennast maailmast äralõiganud naine. Kui ta aga suure ettevõtte juhina töötas, siis pidi temas ka midagi enamat olema. Muidugi pettumused ja igatsused.

Praegu tundus, et kogu lavastuse võti on head ja halvad. Päris häid seal polnudki, kas rohkem või vähem halvad. Eriti naljakas ei olnud, kohati tuli väike nostalgia peale ja pani heatahtlikult muigama. Praegu on seda möödunud aega turvaline nostalgiaga vaadata, kuna nende jaoks, kes praegu elavad, on see kõik lõplikult möödas. Õnneks.

Etenduse lõpus tuletas „hääl kaadri tagant“ meelde, et lülitage sisse oma kaasaskantavad telefonid. Selline soe tervitus ühest möödunud maailmast.

"Tõde ja Õigus" II osa

A. H. Tammsaare / Elmo Nüganen

Lavastaja:Elmo Nüganen: Iir Hermeliin :: Muusikaline kujundaja: Riina Roose Mängukoht: Põrgulava :: Mängivad: Aivar Tommingas (külalisena Vanemuisest), Karl-Andreas Kalmet, Liis Lass, Mikk Jürjens, Henrik Kalmet, Priit Pius, Märt Pius, Kaspar Velberg, Kristjan Üksküla, Maiken Schmidt, Andero Ermel Allan Noormets, Kalju Orro, Andres Raag, Tõnn lamp, Ago Roo (külalisena), Aleksander Eelmaa, Rain Simmul, Anne Reemann, Helene Vannari, Margus Tabor

Vaadatud etendus 25 augustil Tallinna Linnateatri Põrgulaval

Karl-Andreas Kalmet’i esimene suurem osatäitmine ja kohe klassika- Tammsaare ja Indrek.

Indrek- maalt pärit noor mees, tolle aja kohta laps õieti alles. Maalt, kohmakas, ebakindel, sissepoole pööratud – tavaliselt on selline eesti mees vanem. Palju võimalusi sellist rolli mängida.

Indrek elas ja kasvas otse meie silmade ees, just sisemine intensiivsus, väliste vahendite vähene kasutamine – minu arvates väga võimas esitus.

Liis Lass’i Ramilda– hüperaktiivne laps öeldakse sellise kohta tänapäeval. Ilus, koketeeriv, lapselik, rõõmus. Eneseteadlik, tormakas. Läbitunnetatud rollilahendus. Kui Ramilda hiljem Saksamaalt tagasi tuli, oli see hoopis üks teine tüdruk, polnud enam rõõmu ja hoogu, selle asemel läbi kogetud igatsuse ja valu, täiskasvanuks saamine. Vaatajalgi on võimalik olla kahe noore inimese  kasvamise tunnistajaks, Indrek ja Ramilda. Nii lihtne ja ilus, inimeste saatus - kohtumised ja lahkumised ja see, mis jääb sinna vahele.

Märt Pius’i Lible-tänuväärne karakterroll, meeldejääv, paljulubav, naljakas.

Henrik Kalmet’i Tigapuu - nn elumees, samuti meeldejääv ja paljulubav. See osa ise kuigipalju võimalusi ei pakkunud, aga hea.

Kristjan Üksküla Von Elbe – ka meeldejääv roll, selline päris tänuväärne näitlejale, pigem peab olema ebameeldiv. On võimalik meelde niisugusena jääda.

Aivar Tommingas’e  Maurus –väline sarnasus eelkõige filmist „Indrek“ tuntud ja tuntuks saanud Ants Eskola mängitud Maurusega.  Aivar Tommingas asjatult flirdib publikuga, osa on niigi üli tänuväärne, palju teksti, nalja, palju lavalolemist. Aga muidu ikka vana hea Maurus kõigi oma omapäradega nagu raamatust loetud ja filmistki nähtud.

Ollino - Aleksander Eelmal üle pika aja teistmoodi – ülbe olemisega, kaklema kippuv, vaat et lausa ohtlik. Pole teda vist sellises agressiivses võtmes varem näinudki. Praegu hästi tehtud!

Veel meeldis Helene Vannari Proua Malmberg. H. Vannari meeldib alati, kusjuures ta on sageli väga erinev, aga temas endas on mingi sisemine kindlus ja elutarkus, nii ta jääbki meelde nagu midagi erilist oleks olnud.

Allan Noormets polnud üldse venelase moodi. Neid joodikuid oleks ehk võinud ka natuke vähem olla, sest etendus oli pikk nagunii. Samas Kaljo Orro ja Rain Simmul  olid algusest lõpuni huviga jälgitavad.

Lõpp oli minu jaoks liiga melodramaatiline, ega Tammsaaregi otsast lõpuni geenius olnud. Kuigi Tiina liin raamatus sees on, siis tervikule ta praegu juurde ei andnud midagi.

Noored näitlejad on väga head, kindlasti oma osa on siin headel õpetajatel ja lavastajal. Indreku osatäitmine Karl-Andreas Kalmetil super. Lõpus võiksid peaosatäitjad publikule eraldi ka kummardama tulla, sest neile kuulub veel eraldi braavo!

"Tornid taevasse"

Siim-Tanel Annus

Paluküla kirikus Hiiumaal.

1976-83 aastatel tehtud graafiliste lehtede järgi on nüüd kunstnik maalinud reljeefsed õlimaalid. Huvitav on see, et S-T A. kommenteerib ise neid pilte, kui protesti nõukogude tegelikkuse vastu. Mina nägin neis puhast rõõmu noorolemisest, loomist, kohalejõudmist, rahu.

Ei sega ka laguneva kiriku akende ees laperdavad kiled ja kaduv muinsus selle kiriku näol keset kolhoosiaegset Paluküla  kirikuümbrust. Pigem vastupidi, kõik need kontrastid täiendavad üksteist ja ainult lisavad igaviku mõõdet.

"Elu sees"

Theatrum ja Weekend Guitar Trio

Lavastus sõnas ja muusikas. 4 augustil Reigi pastoraadis ja Reigi kirikus.

Sõna: Ott Aadram, Mart Aas (külalisena), muusik Tõnis Leemets WGT

I osa Reigi pastoraadis.

Vormiliselt loetakse ette ühe Saaremaal sündinud mehe mälestused, kes enne surma neid jõudis üles märkida oma sündimisest kuni 26 eluaastani.

Napp kujundus, mõjuv ja usutav esitus. Kaks meest ühe mehe mälestusi rääkimas on väga hea leid, üksteist täiendades ja toetades. Pea poolteist tundi läks mööda, nii, et ei saanud arugi. Muidugi oleks tahtnud teada, kuidas elu edasi läks, aga nüüd võib ainult oletada.

Huvitav on  siiski, et niisugune lihtne lugu ja lihtsate vahenditega ettekantult mõjus nii täielikuna. Sinna ikka mahtus ka ühte ja teist: noor mees, tema kasvamine, perekond, naabrid, tollane ühiskond, Venemaal käimine, saksad Eestis ja Lätis. Hea lugu, hästi jutustatud!

II osa Reigi kirikus Weekend Guitar trio kontsert „Teed“

Mart Soo, Robert Jürjendal, Tõnis Leemets

Kontsert algas umbes 21.45, väljas oli veel valgepoolne. Kirikus olid süüdatud küünlad iga pingirea otsas. Nii nagu väljas läks pimedamaks, läks küünlavalgus valgemaks.

Reigi kirikus, nagu paljudes teisteski kirikutes kõlab muusika teistmoodi, kui mõnes teises kohas. Praegu tundus esitatud muusika just eriti hästi sobivat sellesse ruumi ja kohta. Kõik on ju lõpuks loodusest ja see mis on olemas, on ometi loomulik, nii ka elektrooniline muusika ja elektrikitarrid. Olen selles Jumalakojas ennegi olnud ja ka Jumasõna kuulanud, aga pole ehk olnu piisavalt hea kuulaja.
Nüüd oli Jumal kohal hoolimata plaksutamisest iga pala järel ja Jumalasõna puudumisest..

"Putukate Maailm - Terra Insecta"

Tenno Pent Sooster

Hiiumaa muuseum, Vabrikuväljak 8, Pikk maja

Kohvikute päeval Kärdlas oli kena üllatusena võimalik vaadata Tenno Pent Soosteri graafika näitust putukatest pika maja 2. korrusel.

Lõputult putukaid, peamiselt liblikaid, aga lähemalt vaadates ka igasugu teisi mardikaid. Kollakas kõrbetooni taust, putukad lendavad lusika poole. Lusikas õnarusest paistab helesinine taevas, kontrastne ülejäänud maailmaga selles ruumis. Apokalüptilisi tundmusi ja mõtteid tekitab niisugune pilt ka keset suve, tuletab meelde saabuvat maiade ajastu kalendri lõppu… Teine selle sarja pilt on niisugune, kus üks silm vaatab sulle otsa, aga tesie silma asemel on juba kuhi putukaid. Mõjub vaatamata ohtlikule kirjeldusele päris rahuliku ja loomulikuna.

Siis on seal ka pudukate portreid, mida tore suurena ja lähedalt vaadata. 

Siis veel nö inimputukad. Mehed sõjaväes. Ja missuguseid asju selles maailmas võib juhtuda.