Lavastaja: Andri Luup
Osades:
Liina Olmaru, Maria Peterson, Ott Aardam, Laura Peterson, Anneli Tuulik, Eva Eensaar, Anna Ehrenberg
Liikumisseade: Tiina Mölder
Valguskujundus: Helvin Kaljula
Esietendus 26. jaanuar 2012. a. Theatrumi saalis
Vaadatud etendus 21. aprillil 2012
Liina Olmaru Naine on väga tuttav, ega ometi näidend minust pole? Või mõnest mu tuttavast? Tegelikult tundub, et tal läheb hoopis paremini kui paljudel teistel - tal on hea ja huvitav töö, ta on tark ja ilus. Nii paistab kõrvalt vaadates.
Temal endal on nii palju probleeme, et kõige suuremat ei oskagi esile tuua. Töö on hõivanud suurema osa tema ajast, pidev vajadus teha valikuid ja siis nende valikute eest vastutada on mõistagi väsitav.
Naine on ebakindel oma valikute ja tuleviku suhtes. Kuidas ma välja näen? Endaga mitte rahulolemine – milline tohutu energia sinna kulub ja kui tavaline see on. Üks võimalus on ennast pruuniks päevitada, aga kui oled kord loodud valge nahaga ja päike peale ei hakka? Igatahes võid vähemalt elama hakkamist edasi lükata, siis kui pruuniks saan, siis alles olen valmis…
Igaühel meist on oma kaitseingel, või kuidas teda nimetada, võib-olla ka sisemine mina. Keegi või miski kes teab kuidas asjad tegelikult on. Kes ennast rohkem usaldab, see tunneb teda rohkem kõhutunde või intuitsioonina.
Selles näidendis ilmub meie peategelase alter ego kaitseingli näol, keda kehastab Maria Peterson. Näidendis, aga elus ka on kaitseingel hea võimalus endaga dialoogi pidada, vahel on vaja põhjust enda sisse vaadata ja isekeskis aru pidada. Maria Petersoni kaitseingel meenutas isegi natuke põrgulist, sarvemüksud küll tema soengust välja ei paistnud, kuid need võisid seal vabalt olla. MP kehastas seda, mida ühiskond heaks ei kiida. Nainegi ütles talle, et nii ei istuta. Ja paljusid asju ei tehta veel. Õieti on terve hulk norme, millele tuleb vastata, et igapäeva elus olla „mängus sees“. Aga elu ongi mäng ja miks mitte kaasa mängida, eriti kui seda liiga tõsiselt ei võta. Minu arvates sündis selles etenduses midagi head ja ilusat, „mina“ ja „sisemine mina“ said korraks kokku, märkasid üksteist, ehk oli see endast teadlikuks saamise kogemus? Igatahes väga vabastav.
Liina Olmaru on vahetu ja lihtne algusest lõpuni. Teater kõige paremas mõttes, kõik mis on, sünnib siin ja praegu.
Üllatavalt hästi on Andri Luup naisest aru saanud. Vähemalt sellest naisest, keda näeme praegu etenduses „Pruuniks“.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar