autor-lavastaja ja muusikaline kujundaja Ivar Põllu
kunstnik Kristiina Põllu
valguskunstnik Rene Liivamägi
osades: Maarja Jakobson, Maarja Mitt (Vanemuine), Nero Urke, Helgur Rosenthal
Tartu Uus Teater
esietendus 30. märtsil 2012
vaadatud etendus 7. prillil 2012
Inimene teatris, kodus, maailmas, iseendaga. Teatriuuendus - mis see on? Mis on see, mis muudab maailma; või millal maailm muutub? Mis on maailm? Kus see on? Ühed tajuvad asju, olukordi ühtemoodi, teised ja kolmadad teistmoodi, igaüks omamoodi.
Vanemuise biitlid nägid välja nagu "päris" biitlid. Nero Urke meenutas kohati Mick Jagger'it, kas see oli juhus või taotlus, ei tea, aga teiste "biitlitega" oli ta sel hetkel rohkem vastasseisus küll.
Õieti pole üldse oluline väline sarnasus, kuigi 60-ndate hõngu oli väga tugevalt tunda, niipalju kui seda oskaks oodata. Alates sukahoidjatest, trippidest, sukkadest ja lõpetades palitu tegumoega, ja siis veel soengud ja laiad püksid ja kõik muu selleaegne.
Oli teada, et Toomingat ja Hermaküla näha ei saa. Kuna tegemist ikkagi Vanemuise teatriuuenduse teemaga, siis tahtmatult oli vaim valmis prtotüüpe otsima/ leidma, aga see polnud selles etenduses peamine.
Minu jaoks oli etenduse idee ja võti kohe alguses, selles stseenis, kus naine kirjutas kirja Kaarel Irdile nii nagu Mees/ Lavastaja talle ette ütles. Selles stseeni oli hea võimalus astuda nö metatasandile ja saada ühendus etendusega "Ird, K". Kuna kiri, mida siin ja praegu kirjutati/ loodi/ lavastati oli seesama, mis selles eelmises etenduses juba hoopis teises kontekstis ette kanti.
Selles kirja kirjutamises oligi minu arvates kogu (teatri) uuendus ja muutumine olemas. Kõigepealt on tegemist millegi väga tavalisega, võiks küsida, mis selle mõte on? Miks seda lavastada? Ja vastus oli väga lihtne - selleks, et selle kirja lugeja ehk siis etenduse vaataja oleks rõõmus. Mis siis, et see pole ehk põhjendatud, ei ole võibolla usutav, või on liiga lihtne. Peaasi, et vaataja oleks õnnelik. Huvitav, et sellised mõtted tulevad just teatriuuenduse raamides, kui see etapp on möödas, siis järgneb pikk periood, kui vaataja õnnelikuks tegemine niiväga oluline ei ole. Kuigi ma arvan, et igal ajal on lavastajaid, kelle jaoks ikka ja jälle õnnelik vaataja on oluline.
Nero Urke on jätkuvalt erk, ka seljatagant vaadates, või just eriti siis on tunda erilist tundeerksust, tundub, et ta tajub ruumi iga keha rakuga.
Maarja Jakobson on kogu aeg huvitav. See kuidas ta istub või üles kargab ja kuhugi tõttab, või siis kui ta midagi räägib, siis eriti.
Ja minul vaatajana on hea meel just niisuguse teatri pärast. Mis seal siis niiväga erilist oli? Sain osa (teatri)imest ja natuke rohkem aimu olemise avarusest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar