Köler Prize 2012. Nominentide näitus

Kunstnikud: Johnson ja Johnson, Flo Kasearu, Marge Monko, Marko Mäetamm, Margus Tamm

Käisin vaatamas neljapäeva 7.06 õhtul ja aega jäi väheks terve näituse vaatamiseks, kuna muuseum pandi kinni, sest kell oli nii palju. Peamiselt jõudsin vaadata Flo Kasearu ja Marko Mäetamme tehtud töid.

Flo Kasearu

Vaatasin seda 14 minutilist filmi,olles eelnevalt ukse juures lugenud Reet Varblase kirjutatud lühikest tutvustust ja selle filmiga kaasasolevat lugu lahtipääsenud hobustest ja kõikidest nendest kokkusattumistest.

See lühike film mõjus äärmiselt maagiliselt ja igasugused mõtted tulid pähe. Algul lihtsalt vaatad, ja oled natuke rõõmus kui korraks vilksamisi näed valget hobust kappamas.  Üsna varsti aga tekib mingi isiklik suhe,  umbes nagu see oleks minu hobune ja nüüd on see üha rohkem minu asi ja minu saladus. Või minu teadmine. Midagi, millest ma olen teadlik, aga mida on üpris keeruline kellelegi rääkida. Tegemist on kindlalt olemasolevaga, millegi niisugusega, mida tahaks kellegagi jagada. Aga kui hakkad sellest rääkima, siis pole kerge olla arusaadav. Flo Kasearu on suutnud igal juhul olla väga arusaadav. Isegi tundub, et päris palju on jäänud ütlemata. Päris palju sellist, mis on ka olemas, aga millest praegu ei räägita. Iga asi omal ajal!

Vaadates  Flo Kasearu filmi ja samal ajal lummatud olles, tuli pähe selline mõte, et Flo valik on just see mida me praegu reaalselt näeme, reaalsus on nii film kui ka need sündmused mis filmi tegemise ajal aset leidsid. Aga mis oleks olnud, kui tuules lehviva lakaga hobuse asemel oleks saanud reaalsuseks miski muu? Näiteks NATO lennukid või ufod vms?

Marko Mäetamm

Mees on mõistatus. Marko Mäetamm avab natuke mehe(-likku?) maailma. See on praeguse aja märk, inimene  tähelepanu keskpunktis. Igaüks eraldi. Naine on tähelepanu all juba pikemat aega. Nüüd õnneks hakkab ka mees tähelepanu pälvima.

Lõpuks on ju mehel ja naisel sama eesmärk - olla õnnelik. Kui üks on õnnelik, siis ei saa teine mitte olla. Ei pea ju koos õnnelik olema nagu ka koos pole vaja õnnetu olla.

Mäetamme tegelased praegu õnnelikud ei ole.

Teatavasti  sarnased mõtted  tekivad samas aju piirkonnas, iga mõttega kaasneb sellele vastav energia. Kui üks ajupiirkond on aktiivne, tekivad seal lisaks teised sarnased mõtted ja sarnane energia. Pähe tulevad kõige rohkem need mõtted, mida kõige rohkem on mõeldud. Negatiivsete mõtetega kaasnev energia põhjustab valu.

Vist sellepärast need ongi negatiivsed mõtted, muidu võiks neid ju niisama neutraalseteks mõteteks pidada. Kui paljud selle peale nüüd mõtlevad, tõenäoliselt vähesed, aga mida mustemaid mõtteid mõtled, seda mustemaks need lähevad.

Eks ole tuttav näiteks selline mõttekäik: "Oh, olen nii ärritatud, nii kui ma sellest või teisest kuulsin, tuli kõik kohe meelde..." Ehk siis hakkasin juba nö terveks saama, aga nüüd on jälle seesama ajupiirkond ärritatud, neuronid ja transmitterid ja mis kõik veel möllavad, südames pistab ja igal pool mujal ka veel ja ma ei saa üldse rahulik olla.

Elu läheb, üha julgemad ja hullemad mõtted tulevad pähe ja ühel hetkel saavad fantaasia ja tegelikkus üheks... Või mis on tegelikkus? Kas pole tegelikkus mitte see, mis on sinu sees, see mida sa koged kogu aeg? Kõik see, mis toimub väljaspool nö maailmas on nagunii mööduv, kas on mõtet sellele nii ebaproportsionaalslt suurt tähelepanu pöörata? Fantaasia pole ka mitte tegelikkus, see on samuti üks osa vormimaailmast, mõttevormist. Vorm on väga oluline, muidu seda poleksi. Aga sisu on ikka hoopis tähtsam.