Hoia end.Ole tubli / Prenez soin de vous /Take care of Yourself
Sophie Calle
Näitus Tallinna Kunstihoones, kuraator Anders Härm.
Käisin näitust täna 7. jaanuaril vaatamas, kuna homme on viimane päev, siis polnud enam võimalik edasi lükata. Tahtsin seda kindlasti näha, kuna tegemist on suure ja kuulsa projektiga, mida muidu naljalt Tallinnas ei näe. Teadsin ette, et selle näituse jaoks peab aega varuma ja aega kipub ikka vähe olema. Tänagi oli võimalik leida 2 tundi, mis jäi napiks, et terve näitus otsast lõpuni ära vaadata. Aga võibolla poleks viitsinudki rohkem vaadata, kuna kahe tunniga sai päris hea ülevaate.
Täna oli vaatamas palju rahvast, ei mäletagi jälle, millal oleksin Kunstihoone näitusel niipalju vaatajaid korraga kohanud. Noori ja vanu, mehi ja naisi. Üks kuulus mahajäetud naine oli ka. Kuna ta on kuulsa mehe poolt mahajäetud, siis on lehed kirjutanud tema käest küsimata kõikidest üksikasjadest nenede kooselu lõppemisel, ja ei mingit poeesiat, ei mingit võimalust olla oma mahajäetuses omaette. Kõik oli avalik. On siiamaani, kust minagi muidu teaksin teda ja tema lugu.
Aga nüüd Sophie lugu.
Ta sai pika e-kirja oma kallimalt, tihedat peenikest teksti terve A4 leht täis. Kusjuures väga hästi kirjuatud tekst. Väga pooetiline ja hooliv. Pikalt ja laialt raputab tema ekskallim endale ja oma truudusetusele tuhka pähe. Ei mingit vähimatki süüdistust Sophie aadressil. Kõikide olnud ja olevate, samuti tulevaste tekstide taustaks on Spohie vesipilt. Õrnalt läbikumav ammune ilus armastus. Ainus ja igavene ja jääv.
Küllap prantsuse mehed umbes selliseid kirju hüvastijätuks kirjutavadki. Või siis midagi sinnapoole.
Mida kirjutaks eesti mees?
Meenub üks hästi armas luuletus, natuke ähmaselt, aga midagi sellist seal oli:
... ma taha'i sinno inäp
jõvva'i inäp kannata...
Lühidalt on kõik kokku võetud, mida Sophie luges terve lehekülje jagu.
No mida teeks üks prantsuse naine, või üleüldse eurooplanna sellise sõnumi peale?
Või mida teeb üks seto noor inimene? Setoke võtab vast labida ja läheb kaevab terve aiamaa ümber. Ja eks elu läheb edasi.
Näitusel oli terve hulk arvajaid, mis siis nüüd sellest kirjast arvata. Sophie arvas, et see aitab tal selle looga paremini toime tulla, kui seda kirja paljud erinevad inimesed loevad ja lahkavad.
Mulle tundub, et Sophie võtab palju ruumi, nii palju, et armastusele ruumi ei jäägi.
Kui sulle tundub, et teise inimese lahkumisega variseb kogu maailm kokku, siis pole see olnud õige armastus. Teine inimene on olnud vajalik, et oma olemasolemist õigustada.
Armastust pole vaja õigustada, kui see on olemas, siis on ta kõikjal. Tõeline armastus laseb kõikidel olla, laseb ka minna ja jääda ilusaks mälestuseks.
Klammerdumisel ja võitlemisel ei ole armastusega miskit ühist. Kui algab armastuse pärast võitlemine, siis on armastus juba ammu läinud, jäänud, haihtunud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar