William Shakespeare "Võlanõudjad"

"Veneetsia kaupmehe" põhjal

Merchant of Venice

1596-1598

inglise keelest tõlkinud Peeter Volkonski ja Hannes Villemson 2010

kahes vaatuses

idee, lavastus, valgus Hendrik Toompere jr

lava Ervin Õunapuu (külalisena) 

heli Andreas W (külalisena)

etenduse juht Karin Undrits

esietendus suures saalis 17 aprillil 2011

nähtud etendus 28 jaanuaril 2012

Osades: Jan Uuspõld, Jüri Tiidus (külalisena), Hendrik Toompere jr jr, Taavi Teplenkov, Roland Laos, Marta Laan, Merle Palmiste, Mait Malmsten, Kersti Heinloo, Kristo Viiding, Tõnu Kark, Martin Veinmann

Kavalehelt võis lugeda lavastaja Hendrik Toompere jr nägemust: me kõik oleme võlgu. Oma tulevikule, oma eelkäijatele, üksteisele. Kas üldse on midagi päriselt meie oma? Võibolla on see armastus... Eks paistab. Võibolla on elu - kõik lihtsalt üks loterii. Kellel veab, kellel ei vea.

Kavalehelt lugedes lavastaja nägemust, hakkas silma palju vastamata küsimusi, selgusetust. Muidugi on võimalik vaadata elul igatmoodi. Üks võimalus näha ennast võlglasena, samuti teisi, kõiki.

Lavastus lähtus eelkõige Shakespeare tekstist, mis oli kogu tegevuse alus. Sest idee jäi mulle selles etenduses ähmaseks. Sõnumit juskui polnudki. Kellel veab, saab sõnumi, kellelei vea, see ei saa?

Näitlejate mängust meeldis kõige rohkem Mait Malmsteni  liigkasuvõtja, juut - tol ajal peamiselt nn intressiga laenu andsidki juudid, kuna piiblis peeti vaheltkasuvõtmist patuks ja kristlased seda teha ei tohtinud. Sellele seigale oligi kogu see lugu üles ehitatud. 

Antonio, Veneetsia kaupmees, keda mängis Jan Uuspõld andis ka laenu, aga ilma vaheltkasuta, niisama heast südamest. Selge see, et üks oli hea ja teine paha.

Eriti meeldis see koht esimeses vaatuses, kui vana juut ja liigkasuvõtja assanio ja Antonioga laenulepingut kokku leppis. Minu arvates oli see väga hästi tehtud ja Mait Malmsten oma parimas vormis.  Hiljem enam nii hästi ei läinud, polnud ka nagu võimalust.

Teiseks meeldis väga Hendrik Toompere jr jr, temas on mingit sisemist energeiat, noorust, väge ja midagi veel. Igal juhul kui ta laval on, siis sa tunned tema kohalolekut ja näed teda. Naljaga pooleks, võiks öelda, et sündinud peaosaliseks.

Marta Laan on ka väga hea lavašarmiga, temas on samuti seda lava täitjat, naljalt juba kedagi teist ei vaata. Nende mõlema suhtes on ootus suur, aga juba praegu olid mõlemad head. Niipalju, kui neid nägema laval olen juhtunud, ikka ainult head saab öelda.

Merle Palmiste oli oma tuntud headuses. Niisugune hinnang võib teinekord olla ka laituseks, aga Merle Palmiste tuntud headus tähendab seda, et ka väiksemast osast oskab ta teha natuke uutmoodi hea rolli.

Igav ja veidi piinlik oli minu jaoks kohtupidamine. Algul oli lihtsalt igav jorutamine, aga kui saabus invaliidiks maskeerunud pruut, siis oli piinlik. Marta Laan oskas hästi vana ja haiget mängida, aga mulle lihtsalt ei meeldi invaliidide, haigete, joodikute jm sellise abitu seltskonna najal nalja tegemine. Nalja  seal suurt ei saanudki ja küllap oli selline olukord juba näidendis ette nähtud.

Mis nüüd otse lavastust ei puuduta, on  see, et uued ajad toovad uued suhtumised. Kui Shakespeare ajal võeti asju lihtsamalt, siis praegu kriibib kõrva "poliitiliselt ebakorrektne" juut: kus see juut nüüd on, juut on vanakurat ise jne. Siin oleme meie, õiged ja seal on juut, kõige halva kehastus. Geniaalne Shakespeare kirjutas, kes võib vaielda? Võibolla polnudki kõik, mis kirja sai pandud geniaalne? 

Samamoodi lugesin mõned aastad tagasi ühelt Ameerika autori näidendi kavalehelt katkendit sellesama näidendi autori autobiograafiast, kus ta väga suure uhkusega luges üles, kui palju punanahku tema esivanemad Ameerikasse tulles "maha nottisid".

Muutuvad ajad ja kombed. Teatrisse minnes loodad ikka ja jälle imet kogeda. Seekord jäi lootus kauges kaares täitumata.