Betti Alver "Pedja"

Seal, kus pööriputk ja loogan pajud
peegelduvad Pedja mustjan veen -
sinna jooksen ikka pakku ajul,
kui mu hingen umbne viha keeb.

Kas mind rõhub ahas toakoobas,
rasvaving või haisev murulauk,
elu rammalt, loiult roomav roobas,
nurjund ootus, hargnev sukaauk;

Pedja! Pedja! sinu kaldaliiva
tallad tambivad siis tusapalangu,
sinu öised, laaisad lainetiivad
viivad minema mu õelusvalangu.

Sinu savipervelt vahin pilverünkaid,
huuled punaseks mul söödab lepapark.
Pole enam kassinurme künkaid,
pole mindki... Olen Jeanne d`Arc,

kihutaden üle veriruske palu
pühan kirgastusen, saabel tõstet peon...
Seisan kiviastmel jäisel paljajalu,
kasinusel ohvriks pärgi seon.

Olen udu, maru, hävitaja looja -
mul on viinapuid ja kallist luud;
minu siidivaibust saavad sulid sooja,
mind on rüüband tuhat janust suud.

Mul on võlusõnu üleliia,
imet sõrmin nagu hangen lund.
Pillun võimatusi sinn-siia,
kuni kuskil huugab hommiktund.

See on vabrik teispool lubjakuuri,
kaugeist metsist tõuseb õhkuv kirm.
Jooksujalu tõttan uuest` puuri,
hingen vastse päeva vastne hirm.

Jälle tahmana mu peale viha vajub,
tuhm kui tuhk ma sorin tuhka leen.
Mina?... Ei, ma seal, kus loogan pajud
peegelduvad Pedja mustan veen.

                                       1931