Muusikaline komöödia
Autor: Alan
Ayckbourn
Lavastaja: Roman Baskin
Kunstnik : Ann Lumiste
Muusikaline kujundus: Tõnu Naissoo
Lavastaja: Roman Baskin
Kunstnik : Ann Lumiste
Muusikaline kujundus: Tõnu Naissoo
Mängivad: Nele-Liis Vaiksoo, Kleer Maibaum, Ülle Kaljuste,
Jane Kruus, Veikko Täär,Tõnu Kilgas, Villu Kangur jt.
Etenduse toimumise koht Ohtu mõisa park.
Sattusin seda etendust vaatama juhuse tõttu, kuna eelmisel
laupäeval katkestas vihmane ilm etenduse „Ring“ juba üsna alguses, siis lubati
selle asemel sama piletiga minna vaatama käeolevat tükki.
Kavalehel oli peamiselt juttu sellest, kui oluline on nali
ja naer inimeste igapäevases elus ja kuidas kõike naljakat tasuks rohkem tähele
panna ja lõppkokkuvõttes iga vähesegi nalja üle naerda ja rõõmustada. Selline sissejuhatus igal juhul tõotas, et
hakkab nalja saama.
Tegevus toimus otse tiigi ääres, publik istus seljaga
mõisahoone poole. Lavakoht oli vihma
tõttu üsna porine, see-eest kõik muud „kulissid“ olid suurepärased – kaunid
põlised puud ja tiik, mis meenutas päris vihmametsa puutumatust, kuigi roheline
kiht tiigil viitas ikka inimtegevusele.
Näidend hakkas peale vägagi realistliku tülitsemisega,
üksteisele halvasti ütlemisega, solvamisega. Ei mingit nalja. Näidendi
esmaettekanne oli olnud juba 1992 aastal, seega 20 aasta tagune asi. Minu
hinnangul päris väsinud teemad, vist pidi midagi feministlikku seal olema, aga
see mida praegu siin laval näidati, ei murdnud aknast ega uksest sisse ega
välja.
Isegi õlgu kehitama ei pannud, aga teine vaatus jäi minul
vaatamata.
Teatud liiki naljad on kohe niisugused, mis on liiga tüütud.
Sellel korral siis oli mingi tissinali, selgus, et mõnele mehele on naise
juures kõige olulisemaks näitajaks suured rinnad. Lisaks veel vingumine, et oma
naisel ja tütardel(!) pole suuri rindu, terve elu on ilma tulnud läbi ajada.
Kui tahetakse mõnd teisest ajast pärit näidendit
tänapäevastada, siis tuuakse sageli sisse midagi meie tänasest päevast. Minu
arvates ühe õnnetu riigiametniku välimuse kallal norimine oli selge
läbikukkumine. Kuigi vaevalt seda eriti tähelegi pandi.
Midagi head oli ikka ka. Ülle Kaljuste ema ja
perenaine, muidu oli teda ka hea
vaadata, aga tema tegi ka kõige paremat nalja. Nimelt siis, kui selgus, et
Nele-Liis Vaiksoo kehastatud tegelase Belle’ga sai suhelda ainult lauldes. Siis
Ülle Kaljuste esitatud lauluke pühapäevaselt jumalateenistuselt mõjus suisa
metatasandi naljana.
Väga hea ja armas oli Nele-Liis Vaiksoo – ilus ja võluv,
täiesti usutav, et pärit mingist muust reaalsusest. See oli ka väga hea leid,
et tema osa eeldas just laulmist, sest laulmine sobis hästi.
Teine vaatus oleks ehk midagi päästnud, aga Ohtu mõisa ilus
park ja loodus oma kesksuvises rohkuses oli praegu see, mis peamiselt meelde
jäi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar