kolmapäev, 18. juuli 2012

Suveunistused


Muusikaline komöödia
Autor:         Alan Ayckbourn
Lavastaja:  Roman Baskin
Kunstnik :  Ann Lumiste
Muusikaline kujundus:  Tõnu Naissoo
Mängivad: Nele-Liis Vaiksoo, Kleer Maibaum, Ülle Kaljuste, Jane Kruus, Veikko Täär,Tõnu Kilgas, Villu Kangur jt.

Etenduse toimumise koht Ohtu mõisa park.

Sattusin seda etendust vaatama juhuse tõttu, kuna eelmisel laupäeval katkestas vihmane ilm etenduse „Ring“ juba üsna alguses, siis lubati selle asemel sama piletiga minna vaatama käeolevat tükki.

Kavalehel oli peamiselt juttu sellest, kui oluline on nali ja naer inimeste igapäevases elus ja kuidas kõike naljakat tasuks rohkem tähele panna ja lõppkokkuvõttes iga vähesegi nalja üle naerda ja rõõmustada.  Selline sissejuhatus igal juhul tõotas, et hakkab nalja saama.

Tegevus toimus otse tiigi ääres, publik istus seljaga mõisahoone poole.  Lavakoht oli vihma tõttu üsna porine, see-eest kõik muud „kulissid“ olid suurepärased – kaunid põlised puud ja tiik, mis meenutas päris vihmametsa puutumatust, kuigi roheline kiht tiigil viitas ikka inimtegevusele.

Näidend hakkas peale vägagi realistliku tülitsemisega, üksteisele halvasti ütlemisega, solvamisega. Ei mingit nalja. Näidendi esmaettekanne oli olnud juba 1992 aastal, seega 20 aasta tagune asi. Minu hinnangul päris väsinud teemad, vist pidi midagi feministlikku seal olema, aga see mida praegu siin laval näidati, ei murdnud aknast ega uksest sisse ega välja.
Isegi õlgu kehitama ei pannud, aga teine vaatus jäi minul vaatamata.
Teatud liiki naljad on kohe niisugused, mis on liiga tüütud. Sellel korral siis oli mingi tissinali, selgus, et mõnele mehele on naise juures kõige olulisemaks näitajaks suured rinnad. Lisaks veel vingumine, et oma naisel ja tütardel(!) pole suuri rindu, terve elu on ilma tulnud läbi ajada.  
Kui tahetakse mõnd teisest ajast pärit näidendit tänapäevastada, siis tuuakse sageli sisse midagi meie tänasest päevast. Minu arvates ühe õnnetu riigiametniku välimuse kallal norimine oli selge läbikukkumine. Kuigi vaevalt seda eriti tähelegi pandi.

Midagi head oli ikka ka. Ülle Kaljuste ema ja perenaine,  muidu oli teda ka hea vaadata, aga tema tegi ka kõige paremat nalja. Nimelt siis, kui selgus, et Nele-Liis Vaiksoo kehastatud tegelase Belle’ga sai suhelda ainult lauldes. Siis Ülle Kaljuste esitatud lauluke pühapäevaselt jumalateenistuselt mõjus suisa metatasandi naljana.
Väga hea ja armas oli Nele-Liis Vaiksoo – ilus ja võluv, täiesti usutav, et pärit mingist muust reaalsusest. See oli ka väga hea leid, et tema osa eeldas just laulmist, sest laulmine sobis hästi.

Teine vaatus oleks ehk midagi päästnud, aga Ohtu mõisa ilus park ja loodus oma kesksuvises rohkuses oli praegu see, mis peamiselt meelde jäi.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar