"Undiin"

Lavastaja: Ain Mäeots (Vanemuine)

Kunstnik: Iir Hermeliin (Tallinna Linnateater)
Kostüümikunsnik: Maarja Meeru (Vanemuine)
Muusika: Ardo Ran Varres
Osades: Sandra Uusberg (Tallinna Linnateater), Juss Haasma, Egon
Nuter, Liina Tennosaar, Hannes Kaljujärv (Vanemuine), Taavi Eelmaa
(Von Krahl), Maarja Mitt (Vanemuine), Raivo E. Tamm, Liina Olmaru
(Vanemuine), Marika Barabanštšikova (Vanemuine), Rain Simmul (Tallinna
Linnateater), Markus Dvinjaninov (EMTA Kõrgem Lavakool), Ott Kilusk
jt.

Etenduse toimumise koht Tartu Toomkiriku varemed.
Etendust vaadatud 21 juulil.

Õnneks sai selle õhtu publik ainult ühe väikse vihmasabina osaliseks, seegi juhtus olema vaheajal. Õnneks ei pidanud ka näitlejad vihmakäes mängima, tehes nägu nagu kõik oleks kõige paremas korras.  Etenduses oli vahepeal päris kõva müristamist, õnneks looduse enda müristamised läkisid seekord mööda.

Undiin on selline väga eriline tüdruk, mitte mõni tavaline maine elukas, aga hoopis erilisem. Võib-olla on tegemist indigolapse eelkäijaga arvestades, et kogu lugu toimub ikkagi palju aega tagasi.  Kui tema endale midagi pähe võtab, siis see peab sündima. Julge tüdruk otsustab esimese ettejuhtuva noormehe kohe endale võtta ja temaga abielluda. Kuna vanasti polnud võimalik igapäev noormeestega tuttavaks saada, siis on ka arusaadav, et tuli juhust kasutada ja ennast maksma panna. Vastasel korral oleks võinud sinna kolkasse kopitama jäädagi. Algul on ka noormees – ilus, aga rumal ja pealiskaudne -  sellisest aktiivsest neiust võlutud. Hiljem tekivad siiski lahkhelid, mis on väga loomulik, kui inimesed ülepeakaela kokku kolivad. Aga vähemalt olid kavatsused head ja õilsad.

Küllap olid ka lavastajal head  kavatsused suvetüki väljatoomisel. Väga tore oli üle pika aja Egon Nuter’it laval näha.  Kõik tema erinevad väiksed osad selles näidendis jäid meelde  soojade ja naljakatena.  Raivo E. Tamm’e mäletan sealt samast Toomkiriku  varemetes hiilgavalt mängitud Põrgupõhja Kaval Antsuna. Praegune roll niisuguseid võimalusi ei pakkunud,  aga hea on teda näha ikka. Veel meeldis Liina Tennosaar, kah igas erinevas osas meeldejääv, värvikas, head ja elusad vanad naised.

Sandra Uusberg Undiinina oli minu jaoks natuke hüperaktiivne, oleks tahtnud natukenegi tema näkineiu päritolu uskuda.

Kust leida näidendeid, mis annaksid näitlejatele võimalusi teha suuri rolle ja vaatajale selle eest tänulik olla?