Mees&Naine

XIX rahvusvaheline aktinäitus
3. juuni - 3. september 2012 Pärnu Uue Kunsti Muuseumis.

Kunstnikud Lätist, Leedust, Venemaalt, Taanist, Rootsist, Soomest,  Ahvenamaalt ja Eestist.

Käisin vaatamas 30 juunil.

Selleaastane näitus omamoodi võimendas näitusehoone seisvat ja lagunevat paratamatu lõpupoole liikumist. Kohe alguses oli väljapandud terve toatäis fotosid Läti fotograafilt Janis Gleizds’lt (1924-2010). Need pildid olid võib-olla kõige helgemad sellel näitusel, aga nendes polnud midagi uut, polnud ka midagi niisugust, mida ikka ja jälle uuesti vaatad ja seeläbi mingi kogemuse võrra rikkamaks saad. Need pildid olid jäänud omasse aega, mind nad praegu ei kõnetanud.

Kogu näitusele andis tooni Soome kunstniku Anna-Sofia Nylund’i video taustamuusika, mis meenutas oma ebamaise kõlaga peatselt saabuvat maailmalõppu.

Üldine sõnum on perspektiivitus, õudus ja hirm. Ega näituse pealkirjast ja teemast pole liiga palju kinni hoitud, kaugeltki mitte kõik tööd ei esinda meest ja/või naist aktina. Maailma võib igaüks kogeda äraspidise ja õudse kohana.

Millised on mees ja naine sellel näitusel? Naine hakkab vaikselt kaduma, tasapisi meheks üle minema. Enamasti ongi naisel juba munad ja peenis, kuigi väliselt võib ta veel naist edasi teeselda. Aga tegelikult on muutused pöördumatult alanud.

Selline nö vana hea perekond, mees, naine ja nende lapsed on minevikku jäänud. Lapseootel naine samastab ennast imetava emisega, tema mees on suuteline ainult lapsi juurde tegema, ennast taastootma. Mees on mõttetu loom. 

Mees ja naine sellel näitusel on pigem ebaloomulik ühendus. Igal juhul tähendab see kannatamist ja mittemõistmist.

Rahulikuma ja loomulikumana mõjuvad need tööd, kus on mees ja mees või naine ja naine. Need ei mõju lahtisest uksest sissemurdmisena, aga ehk mingit kapist väljatulemise värskust seal on.