"Tõde ja Õigus" II osa

A. H. Tammsaare / Elmo Nüganen

Lavastaja:Elmo Nüganen: Iir Hermeliin :: Muusikaline kujundaja: Riina Roose Mängukoht: Põrgulava :: Mängivad: Aivar Tommingas (külalisena Vanemuisest), Karl-Andreas Kalmet, Liis Lass, Mikk Jürjens, Henrik Kalmet, Priit Pius, Märt Pius, Kaspar Velberg, Kristjan Üksküla, Maiken Schmidt, Andero Ermel Allan Noormets, Kalju Orro, Andres Raag, Tõnn lamp, Ago Roo (külalisena), Aleksander Eelmaa, Rain Simmul, Anne Reemann, Helene Vannari, Margus Tabor

Vaadatud etendus 25 augustil Tallinna Linnateatri Põrgulaval

Karl-Andreas Kalmet’i esimene suurem osatäitmine ja kohe klassika- Tammsaare ja Indrek.

Indrek- maalt pärit noor mees, tolle aja kohta laps õieti alles. Maalt, kohmakas, ebakindel, sissepoole pööratud – tavaliselt on selline eesti mees vanem. Palju võimalusi sellist rolli mängida.

Indrek elas ja kasvas otse meie silmade ees, just sisemine intensiivsus, väliste vahendite vähene kasutamine – minu arvates väga võimas esitus.

Liis Lass’i Ramilda– hüperaktiivne laps öeldakse sellise kohta tänapäeval. Ilus, koketeeriv, lapselik, rõõmus. Eneseteadlik, tormakas. Läbitunnetatud rollilahendus. Kui Ramilda hiljem Saksamaalt tagasi tuli, oli see hoopis üks teine tüdruk, polnud enam rõõmu ja hoogu, selle asemel läbi kogetud igatsuse ja valu, täiskasvanuks saamine. Vaatajalgi on võimalik olla kahe noore inimese  kasvamise tunnistajaks, Indrek ja Ramilda. Nii lihtne ja ilus, inimeste saatus - kohtumised ja lahkumised ja see, mis jääb sinna vahele.

Märt Pius’i Lible-tänuväärne karakterroll, meeldejääv, paljulubav, naljakas.

Henrik Kalmet’i Tigapuu - nn elumees, samuti meeldejääv ja paljulubav. See osa ise kuigipalju võimalusi ei pakkunud, aga hea.

Kristjan Üksküla Von Elbe – ka meeldejääv roll, selline päris tänuväärne näitlejale, pigem peab olema ebameeldiv. On võimalik meelde niisugusena jääda.

Aivar Tommingas’e  Maurus –väline sarnasus eelkõige filmist „Indrek“ tuntud ja tuntuks saanud Ants Eskola mängitud Maurusega.  Aivar Tommingas asjatult flirdib publikuga, osa on niigi üli tänuväärne, palju teksti, nalja, palju lavalolemist. Aga muidu ikka vana hea Maurus kõigi oma omapäradega nagu raamatust loetud ja filmistki nähtud.

Ollino - Aleksander Eelmal üle pika aja teistmoodi – ülbe olemisega, kaklema kippuv, vaat et lausa ohtlik. Pole teda vist sellises agressiivses võtmes varem näinudki. Praegu hästi tehtud!

Veel meeldis Helene Vannari Proua Malmberg. H. Vannari meeldib alati, kusjuures ta on sageli väga erinev, aga temas endas on mingi sisemine kindlus ja elutarkus, nii ta jääbki meelde nagu midagi erilist oleks olnud.

Allan Noormets polnud üldse venelase moodi. Neid joodikuid oleks ehk võinud ka natuke vähem olla, sest etendus oli pikk nagunii. Samas Kaljo Orro ja Rain Simmul  olid algusest lõpuni huviga jälgitavad.

Lõpp oli minu jaoks liiga melodramaatiline, ega Tammsaaregi otsast lõpuni geenius olnud. Kuigi Tiina liin raamatus sees on, siis tervikule ta praegu juurde ei andnud midagi.

Noored näitlejad on väga head, kindlasti oma osa on siin headel õpetajatel ja lavastajal. Indreku osatäitmine Karl-Andreas Kalmetil super. Lõpus võiksid peaosatäitjad publikule eraldi ka kummardama tulla, sest neile kuulub veel eraldi braavo!

"Tornid taevasse"

Siim-Tanel Annus

Paluküla kirikus Hiiumaal.

1976-83 aastatel tehtud graafiliste lehtede järgi on nüüd kunstnik maalinud reljeefsed õlimaalid. Huvitav on see, et S-T A. kommenteerib ise neid pilte, kui protesti nõukogude tegelikkuse vastu. Mina nägin neis puhast rõõmu noorolemisest, loomist, kohalejõudmist, rahu.

Ei sega ka laguneva kiriku akende ees laperdavad kiled ja kaduv muinsus selle kiriku näol keset kolhoosiaegset Paluküla  kirikuümbrust. Pigem vastupidi, kõik need kontrastid täiendavad üksteist ja ainult lisavad igaviku mõõdet.

"Elu sees"

Theatrum ja Weekend Guitar Trio

Lavastus sõnas ja muusikas. 4 augustil Reigi pastoraadis ja Reigi kirikus.

Sõna: Ott Aadram, Mart Aas (külalisena), muusik Tõnis Leemets WGT

I osa Reigi pastoraadis.

Vormiliselt loetakse ette ühe Saaremaal sündinud mehe mälestused, kes enne surma neid jõudis üles märkida oma sündimisest kuni 26 eluaastani.

Napp kujundus, mõjuv ja usutav esitus. Kaks meest ühe mehe mälestusi rääkimas on väga hea leid, üksteist täiendades ja toetades. Pea poolteist tundi läks mööda, nii, et ei saanud arugi. Muidugi oleks tahtnud teada, kuidas elu edasi läks, aga nüüd võib ainult oletada.

Huvitav on  siiski, et niisugune lihtne lugu ja lihtsate vahenditega ettekantult mõjus nii täielikuna. Sinna ikka mahtus ka ühte ja teist: noor mees, tema kasvamine, perekond, naabrid, tollane ühiskond, Venemaal käimine, saksad Eestis ja Lätis. Hea lugu, hästi jutustatud!

II osa Reigi kirikus Weekend Guitar trio kontsert „Teed“

Mart Soo, Robert Jürjendal, Tõnis Leemets

Kontsert algas umbes 21.45, väljas oli veel valgepoolne. Kirikus olid süüdatud küünlad iga pingirea otsas. Nii nagu väljas läks pimedamaks, läks küünlavalgus valgemaks.

Reigi kirikus, nagu paljudes teisteski kirikutes kõlab muusika teistmoodi, kui mõnes teises kohas. Praegu tundus esitatud muusika just eriti hästi sobivat sellesse ruumi ja kohta. Kõik on ju lõpuks loodusest ja see mis on olemas, on ometi loomulik, nii ka elektrooniline muusika ja elektrikitarrid. Olen selles Jumalakojas ennegi olnud ja ka Jumasõna kuulanud, aga pole ehk olnu piisavalt hea kuulaja.
Nüüd oli Jumal kohal hoolimata plaksutamisest iga pala järel ja Jumalasõna puudumisest..

"Putukate Maailm - Terra Insecta"

Tenno Pent Sooster

Hiiumaa muuseum, Vabrikuväljak 8, Pikk maja

Kohvikute päeval Kärdlas oli kena üllatusena võimalik vaadata Tenno Pent Soosteri graafika näitust putukatest pika maja 2. korrusel.

Lõputult putukaid, peamiselt liblikaid, aga lähemalt vaadates ka igasugu teisi mardikaid. Kollakas kõrbetooni taust, putukad lendavad lusika poole. Lusikas õnarusest paistab helesinine taevas, kontrastne ülejäänud maailmaga selles ruumis. Apokalüptilisi tundmusi ja mõtteid tekitab niisugune pilt ka keset suve, tuletab meelde saabuvat maiade ajastu kalendri lõppu… Teine selle sarja pilt on niisugune, kus üks silm vaatab sulle otsa, aga tesie silma asemel on juba kuhi putukaid. Mõjub vaatamata ohtlikule kirjeldusele päris rahuliku ja loomulikuna.

Siis on seal ka pudukate portreid, mida tore suurena ja lähedalt vaadata. 

Siis veel nö inimputukad. Mehed sõjaväes. Ja missuguseid asju selles maailmas võib juhtuda.

"Pulli Pubi"

Lasva külateater

3.08 Hiiumaal eelkohvikute päeval Orjakus

Väga kirgas teatrielamus. Lühidalt kokkuvõttes oleks tegu justkui külateatri paroodiaga külateatri paroodiast, kes teeb külateatri paroodiat  külateatri paroodiast jne.

Samas on inimestel lusti teha ja oma tegemisi teistelegi näidata, miks siis mitte.

Orelifestival 2012: Ulla Krigul ja Virgo Veldi

Tallinn, Niguliste kirik

laupäev 28. 07. 2012 20.00

ULLA KRIGUL (orel, Eesti)
VIRGO VELDI (saksofon, Eesti)

Kavas Kapp, Rahmaninov, Tobias, Tšaikovski, Galina Grigorjeva

Saksofon kõlas Niguliste kirikus suurepäraselt, nagu olekski kirikus mängimiseks loodud. Seekord oli kavas palju vaimulikku muusikat, kuna kava on koostatud kogu festivali jaoks ja  on seega päris mahukas raamat, siis jäi kava seekord kaasa ostmata. Seepärast ei teagi, kes oli selle muusikapala autor, mis kõlas esimese poole lõpus. Saksofoni esitus oli nii võimas, et võis aimata taevaste avanemist.

Orel oli rohkem heaks partneriks saksofonile. Kontserdi teises pooles oli  orel ka võimsam.

Kitarriga Viinis

Heiki Mätlik(kitarr)

Oksana Sinkova (flööt)

Karin Sarv (vioola)

Henry-David varema (tšello)

L. von Beethoven - Serenaad op 8

J. Haydn - Kvartett Hoboken
W. Matiegka - F. Schubert - Kvartett in G

 Tallinna Raekojas12 juulil kell 19 

Üks ilusamaid muusikaelamusi sellel suvel. Kahtlemata on Heiki Mätlik suurepärane kitarrist ja muusik. Aga minu arvates on väga oluline ka tema äärmiselt võluv isiksus.  Just see vaevutabatav rõõm ja rahu tema ümber paneb kuulama ja kandub üle kõikidele neile, kes temaga koos musitseerivad ja ka neile, kes seda muusikat kuulavad.

"Undiin"

Lavastaja: Ain Mäeots (Vanemuine)

Kunstnik: Iir Hermeliin (Tallinna Linnateater)
Kostüümikunsnik: Maarja Meeru (Vanemuine)
Muusika: Ardo Ran Varres
Osades: Sandra Uusberg (Tallinna Linnateater), Juss Haasma, Egon
Nuter, Liina Tennosaar, Hannes Kaljujärv (Vanemuine), Taavi Eelmaa
(Von Krahl), Maarja Mitt (Vanemuine), Raivo E. Tamm, Liina Olmaru
(Vanemuine), Marika Barabanštšikova (Vanemuine), Rain Simmul (Tallinna
Linnateater), Markus Dvinjaninov (EMTA Kõrgem Lavakool), Ott Kilusk
jt.

Etenduse toimumise koht Tartu Toomkiriku varemed.
Etendust vaadatud 21 juulil.

Õnneks sai selle õhtu publik ainult ühe väikse vihmasabina osaliseks, seegi juhtus olema vaheajal. Õnneks ei pidanud ka näitlejad vihmakäes mängima, tehes nägu nagu kõik oleks kõige paremas korras.  Etenduses oli vahepeal päris kõva müristamist, õnneks looduse enda müristamised läkisid seekord mööda.

Undiin on selline väga eriline tüdruk, mitte mõni tavaline maine elukas, aga hoopis erilisem. Võib-olla on tegemist indigolapse eelkäijaga arvestades, et kogu lugu toimub ikkagi palju aega tagasi.  Kui tema endale midagi pähe võtab, siis see peab sündima. Julge tüdruk otsustab esimese ettejuhtuva noormehe kohe endale võtta ja temaga abielluda. Kuna vanasti polnud võimalik igapäev noormeestega tuttavaks saada, siis on ka arusaadav, et tuli juhust kasutada ja ennast maksma panna. Vastasel korral oleks võinud sinna kolkasse kopitama jäädagi. Algul on ka noormees – ilus, aga rumal ja pealiskaudne -  sellisest aktiivsest neiust võlutud. Hiljem tekivad siiski lahkhelid, mis on väga loomulik, kui inimesed ülepeakaela kokku kolivad. Aga vähemalt olid kavatsused head ja õilsad.

Küllap olid ka lavastajal head  kavatsused suvetüki väljatoomisel. Väga tore oli üle pika aja Egon Nuter’it laval näha.  Kõik tema erinevad väiksed osad selles näidendis jäid meelde  soojade ja naljakatena.  Raivo E. Tamm’e mäletan sealt samast Toomkiriku  varemetes hiilgavalt mängitud Põrgupõhja Kaval Antsuna. Praegune roll niisuguseid võimalusi ei pakkunud,  aga hea on teda näha ikka. Veel meeldis Liina Tennosaar, kah igas erinevas osas meeldejääv, värvikas, head ja elusad vanad naised.

Sandra Uusberg Undiinina oli minu jaoks natuke hüperaktiivne, oleks tahtnud natukenegi tema näkineiu päritolu uskuda.

Kust leida näidendeid, mis annaksid näitlejatele võimalusi teha suuri rolle ja vaatajale selle eest tänulik olla?

Suveunistused

Muusikaline komöödia

Autor:         Alan Ayckbourn
Lavastaja:  Roman Baskin
Kunstnik :  Ann Lumiste
Muusikaline kujundus:  Tõnu Naissoo

Mängivad: Nele-Liis Vaiksoo, Kleer Maibaum, Ülle Kaljuste, Jane Kruus, Veikko Täär,Tõnu Kilgas, Villu Kangur jt.

Etenduse toimumise koht Ohtu mõisa park.

Sattusin seda etendust vaatama juhuse tõttu, kuna eelmisel laupäeval katkestas vihmane ilm etenduse „Ring“ juba üsna alguses, siis lubati selle asemel sama piletiga minna vaatama käeolevat tükki.

Kavalehel oli peamiselt juttu sellest, kui oluline on nali ja naer inimeste igapäevases elus ja kuidas kõike naljakat tasuks rohkem tähele panna ja lõppkokkuvõttes iga vähesegi nalja üle naerda ja rõõmustada.  Selline sissejuhatus igal juhul tõotas, et hakkab nalja saama.

Tegevus toimus otse tiigi ääres, publik istus seljaga mõisahoone poole.  Lavakoht oli vihma tõttu üsna porine, see-eest kõik muud „kulissid“ olid suurepärased – kaunid põlised puud ja tiik, mis meenutas päris vihmametsa puutumatust, kuigi roheline kiht tiigil viitas ikka inimtegevusele.

Näidend hakkas peale vägagi realistliku tülitsemisega, üksteisele halvasti ütlemisega, solvamisega. Ei mingit nalja. Näidendi esmaettekanne oli olnud juba 1992 aastal, seega 20 aasta tagune asi. Minu hinnangul päris väsinud teemad, vist pidi midagi feministlikku seal olema, aga see mida praegu siin laval näidati, ei murdnud aknast ega uksest sisse ega välja.

Isegi õlgu kehitama ei pannud, aga teine vaatus jäi minul vaatamata.

Teatud liiki naljad on kohe niisugused, mis on liiga tüütud. Sellel korral siis oli mingi tissinali, selgus, et mõnele mehele on naise juures kõige olulisemaks näitajaks suured rinnad. Lisaks veel vingumine, et oma naisel ja tütardel(!) pole suuri rindu, terve elu on ilma tulnud läbi ajada.  

Kui tahetakse mõnd teisest ajast pärit näidendit tänapäevastada, siis tuuakse sageli sisse midagi meie tänasest päevast. Minu arvates ühe õnnetu riigiametniku välimuse kallal norimine oli selge läbikukkumine. Kuigi vaevalt seda eriti tähelegi pandi.

Midagi head oli ikka ka. Ülle Kaljuste ema ja perenaine,  muidu oli teda ka hea vaadata, aga tema tegi ka kõige paremat nalja. Nimelt siis, kui selgus, et Nele-Liis Vaiksoo kehastatud tegelase Belle’ga sai suhelda ainult lauldes. Siis Ülle Kaljuste esitatud lauluke pühapäevaselt jumalateenistuselt mõjus suisa metatasandi naljana.

Väga hea ja armas oli Nele-Liis Vaiksoo – ilus ja võluv, täiesti usutav, et pärit mingist muust reaalsusest. See oli ka väga hea leid, et tema osa eeldas just laulmist, sest laulmine sobis hästi.

Teine vaatus oleks ehk midagi päästnud, aga Ohtu mõisa ilus park ja loodus oma kesksuvises rohkuses oli praegu see, mis peamiselt meelde jäi.

Mees&Naine

XIX rahvusvaheline aktinäitus
3. juuni - 3. september 2012 Pärnu Uue Kunsti Muuseumis.

Kunstnikud Lätist, Leedust, Venemaalt, Taanist, Rootsist, Soomest,  Ahvenamaalt ja Eestist.

Käisin vaatamas 30 juunil.

Selleaastane näitus omamoodi võimendas näitusehoone seisvat ja lagunevat paratamatu lõpupoole liikumist. Kohe alguses oli väljapandud terve toatäis fotosid Läti fotograafilt Janis Gleizds’lt (1924-2010). Need pildid olid võib-olla kõige helgemad sellel näitusel, aga nendes polnud midagi uut, polnud ka midagi niisugust, mida ikka ja jälle uuesti vaatad ja seeläbi mingi kogemuse võrra rikkamaks saad. Need pildid olid jäänud omasse aega, mind nad praegu ei kõnetanud.

Kogu näitusele andis tooni Soome kunstniku Anna-Sofia Nylund’i video taustamuusika, mis meenutas oma ebamaise kõlaga peatselt saabuvat maailmalõppu.

Üldine sõnum on perspektiivitus, õudus ja hirm. Ega näituse pealkirjast ja teemast pole liiga palju kinni hoitud, kaugeltki mitte kõik tööd ei esinda meest ja/või naist aktina. Maailma võib igaüks kogeda äraspidise ja õudse kohana.

Millised on mees ja naine sellel näitusel? Naine hakkab vaikselt kaduma, tasapisi meheks üle minema. Enamasti ongi naisel juba munad ja peenis, kuigi väliselt võib ta veel naist edasi teeselda. Aga tegelikult on muutused pöördumatult alanud.

Selline nö vana hea perekond, mees, naine ja nende lapsed on minevikku jäänud. Lapseootel naine samastab ennast imetava emisega, tema mees on suuteline ainult lapsi juurde tegema, ennast taastootma. Mees on mõttetu loom. 

Mees ja naine sellel näitusel on pigem ebaloomulik ühendus. Igal juhul tähendab see kannatamist ja mittemõistmist.

Rahulikuma ja loomulikumana mõjuvad need tööd, kus on mees ja mees või naine ja naine. Need ei mõju lahtisest uksest sissemurdmisena, aga ehk mingit kapist väljatulemise värskust seal on.