Kõigepealt suur saal, täiesti tühi, tuled põlevad, siis kustuvad. Seisad ja mõtled, et oled kunsti sees. Aga tunne on nagu lapsepõlves Hageri kultuurimaja saalis, natuke hämar tühi ruum, ei midagi. Natuke edasi Toomas Tetloff'i tühjus, siiski on võimalik näha aeg-ajalt sinist tulukest, aga muidu nagu "ei töötaks". Tagasi, et minna teistesse saalidesse. Trepi juures kast, kust tuleb häält, selle peal kumer katus. Astun kasti peale ja kõnnin edasi tagasi. Saan aru, et igas erinevas kohas on see hääl, heli isemoodi.
Lähen suurde saali tagasi ja selgub, et olen osa sellest ruumist. Hakkas tööle.
"Peeling" nurgast hakkab kooruma üks leht, kuni on maha koorunud, siis uuesti. Päris hea vaadata. Aga kaua ei vaata, huvitav, et meelde on nii hästi jäänud. Edasi vikerkaare värvilised varjud ja siis lambid. Edasi 26 hetke joonte ja kukkumistega. Seda ei viitsinud päris lõpuni vaadata, natuke meenutas Toomikut, aga mõjus kuidagi masendavalt, millegipärast. Siis Kiwa häälekõvendajad ja automaathääled loevad kunstiteoseid numbrite järgi. Minu jaoks müra. Siis valge kuup ja heli. Algul arvasin, et see on valgusteraapia tuba. Vaatasin siis seina ja mõtlesin, et millal mõjuma hakkab.
See näitus meeldis mulle väga. Minu meelest lausa geniaalne. Selline võiks tuleviku kunst ollagi. Olen väga põnevil, millal järgmisel korral midagi sellist tuleb, või õieti millal sinna satun.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar