Autor Simon Stephens
Lavastaja Sebastian Nübling
Kunstnik Ene-Liis Semper
Muusikaline kujundaja Lars Wittershagen
Valguskunstnik Stephan Mariani
Laval Risto Kübar, Rupert Simonian, Ferdy Roberts, Nick Tennant, Gert Raudsep, Jaak Prints, Cigdem Teke, Sergo Vares, Mirtel Pohla, Lasse Myhr, Steven Scharf, Rasmus Kaljujärv, Tambet Tuisk
Produtsendid Teater NO99, Münchner Kammerspiele ja Lyric Hammersmith (World Stage Festival)
Nähtud etendus 24.09.11
Treiler oli paljulubav ja NO99 ise ka ju paljulubav.
Etendus ei olnud kindlasti igav, kuigi E-L Semper lubas, et hiljemalt teisest poolest läheb davidlynchilikuks, diibiks, teispoolsuseks ja mis kõik veel, siis seda ei juhtunud, aga tulevärki oli lõpuni välja ja ei mõelnud, et hakkaks juba ometi lõppema.
Lavastaja Sebastjan Nübling tunnistab kavalehel, et hakkas lavastama alles 36 aastaselt, kuna oli tollal töötu ja oma loomingulise eluga ummikus ning nö kaotada polnud midagi. Mulle tundub, et ikkagi lavastus oli nõrk. Kõik tingimused teha hea lavastus olid olemas, kõik näitlejad, Semper ise ju super kunstnik-lavastaja, palju kogemusi jne. Aga kogu seda tulevärki ei hoidnud miski niipalju koos, et oleks tervik sündinud, sõnum, midagi, millega suhestuda.
Mis oli selle ühistöö mõte, erinevad riigid, kultuurid, näitlejad - lõppkokkuvõttes palju aega, energiat kulutatud, tulemus paneb pigem õlgu kehitama.
Risto Kübar on kindlasti praegu No99 täht ja selles lavastuses taas, oli ta väga hea. Aga mina ei saanud ka tema sõnumist aru. Õnneks sai vahepeal natuke nalja ka, nali oli ainus millest võis aru saada. Risto Kübar oli sädelevas minikleidis pitsiliste põlvikutega transseksuaal, kes jooksis kilgates eest ära ja kaks briti politseinikku ajasid teda taga. See oli päris lõbus, ja siin oli isegi sõnum - oleme ju kõigest inimesed. Ja politseinukd on ka kõigest inimesed. Lõppkokkuvõttes on kõik üks. Aga see polnud see sõnum.
Miks tahetakse ennast väljendada läbi julmuse, kurjuse, saasta? Et kui räägid midagi läbi kõige alumise põhjakihi, läbi kõige kehvema vormi mida oskad endale ette kujutada, siis teatad, et vaadake, halb on ikka nii halb,et teie siin ei kujta seda endale ettegi. Tegelikult eriti kindlasti ei kujutagi. Aga sellisel moel ei jõua see sõnum ka kohale, kui ehk mingi ähmane mõte on ka olnud. Praegu anti justkui mõista, et politsei kui selline pole usaldusväärne, on olemas allilm ja väga julm elu seal, aga tavakpodanik vaatab sellest lihtsalt mööda.
Keegi ei saa kedagi hakata aitama, küll aga saab näidata elus neid aspekte, mida muidu võibolla niiväga ei näe ja sageli ei tahagi näha. Teater on selleks suurepärane võimalus. Kolm Kuningriiki näitas, et on põhjakihid ja lausa põhjakihi riigid.
Ei saa mööda Laozi'st:
LXV
ennemuistsed head teinud kulgejad
ei nad valgustanud rahvast
hoopis jätsid tumedaks
.........
keegi ei pea muret tundma teise valgustamisest, kui vaja, küll ta ise valgustub
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar