ETV-s kolmapäeval 30. novembril kell 22.30
Stsenarist ja režissöör: Valentin Kuik
Operaator: Arvo Vilu
Helirežissöör: Mart Kessel-Otsa
Monteerija: Kadri Kanter
Produtsent: Reet Sokmann
Tootjafirma: F-Seitse OÜ
Kolmekümne minuti jooksul saime kolme inimese elu kohta päris palju teada.
Noor naine: kooliharidust on tal vähevõitu, vast ikka põhikool on läbi käidud, aga ega kindlalt seda teada ei saa. Abivalmis ja kena tüdruk. Enda suhtes on ta võrdlemisi kriitiline. Peab ennast laisaks, viis aastat elas koos elukaaslasega, aga sellest polnud mingit kasu?! Kasu oleks vist olnud kooliskäimisest. Või mida ta kasu all mõtles. Reisisaatja pole just auväärne amet, on võimalik, et mõned tema tuttavad võivad temaga suhtlemise lõpetada. Pärit on tüdruk Lõuna Eestist. Tallinna tuli, kuna siin on paremad võimalused õppimiseks ja tööleidmiseks. Tegelikult ta arvab, et välismaa on siiski see koht, kuhu tahaks minna. Eesti mulla oma jalgadelt maha pühkida. Rootsis on kruiisiga juba käidud.
Vanem naine: pärit Ukrainast, hariduselt kultuuritöötaja. Üks õppejõud oli käinud Tallinnas laulupeol –jagas oma vaimustust laulvast ja tantsivast kultuurrahvast ka oma õpilastega. Meie kangelanna sattus Tallinna abielludes Eestist pärit mehega. Paari aasta pärast läks koos väikese tütrega Ukrainasse tagasi, kuna mees osutus alkohoolikuks. Töötas seal kultuurimaja juhatajana, aga lapse vanaema pealekäimisel tuli taas Tallinna. Ja siia ongi jäänud. Tütar on ammu suur ja mehel ja Soomes. Ta on nüüd väga üksik. Pole ühtegi inimest kellega sõnakest vahetada. Nii päevade kaupa. Reisisaatjana ikka mõne saad rääkida. Olgu siis kasvõi tere ja head aega.
Vanem mees, aga pensionini on veel mõni aasta aega: peab vist reissaatjana töötamist ebaprestiižeks, sellest hoolimata juba teisel ringil selles ametis. Oli varmalt valmis igaühele seletama, et ta töötab sellel kohal ajutiselt ja kohe kui ehitusel Soomes või Norras midagi pakutakse, siis jätab selle reisisaatmise päevapealt ja läheb vastu uutele väljakutsetele. Telefonis on tal salvestatud reisipildid 2006 aastal Egiptusesse – see oli kõige kirkam reisimälestus. Aga veel sai mitmel pool käidud ja maailma nähtud. Nüüd siis ajutine reisisaatja töö.
Tore, et need inimesed said võimaluse tööd teha. Tahaks, et neil ikka edaspidi ka hästi läheks.
Kõik me oleme reisijad, kuhugi teel. Miks inimestel läheb teinekord hoopis teismoodi kui oleks tahtnud? Astud bussi peale, et sõita kuhugi, kus on soe ja valge. Bussist väljudes oled aga lagedal väljal, ainult külm tuul ulub ja pimeduses eemalduvad bussi tagatuled. Millal oleks tulnud maha tulla? Miks ei märganud, et see pole üldse õige buss?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar