Jüri Arrak "Vertikaalid ja Horisontaalid"

Jüri Arrak
Vertikaalid ja Horisontaalid
Tallinna Kunstihoone galeriis 7-18. detsember 2011
Näitusega tähistab Jüri Arrak oma 75 sünnipäeva.

Enamus pilte on 2010-2011 aastast, mõned ka 2005-2006. Performans "Suu" aastast 1972.
Näitusel oli laupäeva lõuna ajal palju rahvast ja paistis, et inimestele meeldis. Ei mäletagi, millal oleksin selles kohas mõnd näitust vaatamas käinud ja nii palju inimesi oleks korraga kohal olnud.
Jüri Arrak on näituse kuraatori Reet Varblase sõnul ise ka ikoon, küllap see on üks põhjus, miks teda vaatama tullakse.
Näitus on kahes saalis nagi KH Galeriis ikka. Esimeses saalis on minu jaoks tähtsamad ja arusaadavamad pildid, tagumises rohkem piibliga seotud tööd, mille mõistmiseks on hea piiblit põhjalikumalt tunda. Näiteks evangelistid - nad kõik on natuke Jüri Arraku nägu, aga minu jaoks jääb sõnum hämaraks.
See eest esimeses saalis kõnetab iga pilt.
Karje öösse - mustal taustal punane nägu, avatud suu, mis karjub. Just see punane värv mustal taustal on õoige karje ja valu väljendamiseks. Lisaks veel ilmekas nägu. Pildi all ükskõiksed näod. Nad kuulevad, aga ei tee välja. Keegi kannatab, tunneb valu. Aga see karje pole appihüüd. See on valust vabanemine. Võibolla hoopis need ükskõikse näoga mehed tegelikult oma ükskõikse näo varjus karjuvad oma valu öösse?
Umbsõlm -  jälle väga head värvid. Just selline roheline ongi umbsõlm. Pole ühtegi otsa, kus sõlme lahti harutada.
Varjud elavad - see pilt visualiseerib ühe kõige hullema painaja. Minevikust pärit mõtted, vimm, süütunded, kõik halvad asjad. Minevikus juhtus nii mõndagi head ka, aga see ei paina.
Poodud vari - see vari on väga konkreetne, üleni punane, ta meenutab kedagi, iseennast tõenäoliselt.
Vaatab taevast - sa näed seda, mis on sinu sees. Kui seal on painaja, siis näedki painajat.