Ene-Liis Semper Näitus Kumus

Artist Talk: Ene-Liis Semper

Pühapäeval, 18. detsembril kell 16.00 toimus Kumu kunstimuuseumi 5. korrusel publiku kohtumine Ene-Liis Semperiga tema näitusel. Artist Talk vestlusringis osalesid kuraator Anders Härm ja kirjandusteadlane Aare Pilv, vestluse moderaator oli Kumu kaasaegse kunsti galerii kuraator Eha Komissarov.

Kõigepealt näitusest. Minu jaoks on see näitus kõigist seninähtud Ene-Liis Semperi näitustest kõige rohkem. Tema tööd on alati olnud intensiivsed ja nõudnud kohaolemist, seepärast on mõnikord mõni töö mõjunud väsitavalt või isegi rusuvalt. Praegusele ülevaatenäitusele töid valides, muidugi oli mida valida. Vaatamata ruumi suurusele seab ruum siiski omad piirangud ja tuleb teha valik. Praegune valik on väga õnnestunud, kuna nüüd on võimalus vaadelda sama kunstniku lähenemist samadele teemadele ajalises nihkes.

2002 aasta töö „Uude koju“, kus on teekond läbi suvise maastiku uude koju, voodis, valgete linade vahel, kaaslaseks peos/kaisus olev rott. Seda tööd vaadates on tunne, et rott on sõber ja mälestus eelmisest kodust, ajast ning suvine maastik koos linnulauluga on midagi sellist, mille märkamiseks siiani pole suuremat aega olnud. Aga kohale jõudes, „Uues kodus“ võib midagi muutuda. Siin ja praegu teekond kestab. Lisamõõtme sellele tööle annab kõrval labürindis, etenduv video, kus lapsed jooksevad päikese käes. Vaadates „Uude koju“ on samal ajal võimalik näha ka seda laste ja päikese videot. Need on niivõrd erinevad maailmad, erinev energia, kõik täiesti erinev. Need lapsed tunduvad olevat hoopis mingist teisest mõõtkavast võrreldes valgete linade vahel koos rotiga rändajast. Vaataja võib ennast hetkeks jumalana tunda, kuna tema nüüd juba teab, mida kodupoole sõitja ei tea ja võib-olla ei aimagi.

Üks minu lemmikuid vanast ajast on 1997 aastast pärinev „Fundamental“. Olen alati arvanud, et selles videos olev tüdruk loeb ette neid asju, kuidas peaksid asjad olema, et maailm vastaks tema nõuetele. Tüdruk räägib inglise keeles, pominal, vaikselt ja halvasti arusaadavalt. Tundub, et ta on väga ebakindel, mida omakorda rõhutavad tema paksult värvitud ripsmed. Aga see sõnum on oluline, pele selle esitamist võib/peab midagi olulist muutuda.

Uutest töödest meeldis mulle kõige rohkem see toolide toomise töö. Selles on tunda kohalejõudmist ja rahu. Kojujõudmist.

Artist Talk’le kogunes umbes 100 inimest, võibolla ka rohkem. Kõik kolm moderaatorit, Eha Komissarov, Anders Härm ja Aare Pilv arutlesid natuke Ene-Liis Semperi loomingu üle ja vahepeal sai sõna ka Ene-Liis Semper ise. Oleks tahtnud ehk rohkem talle sõna anda, aga teise arutlemine oli ka päris huvitav. Tundus, nagu oleks Ene-Liis Semper võrdlemisi aukartustäratav, nii A. Pilv kui A. Härm juhatasid sageli oma järgmist mõtet sisse vabandades, et ega nemad nüüd eriti midagi ei tea ja pole ehk kõige õigemad midagi ütlema. See oli natuke naljakas, aga samas päris armas.

Siiski koorus välja mitmeid huvitavaid asju. Näiteks selgus, et Ene-Liis Semper on ühel Jaapani näitusel kohtunud Marina Abramovitich’iga ja temaga tuttavaks saanud. Ja, et nende käivitav jõud on erinev, M:A-l on selleks valu, läbi tema enda keha ja meele, Ene-Liis Semperil aga mingi väline impulss, uudishimu, kuidas miski võiks mõjuda vms.

Teine tore ülestunnistus Ene-Liis Semperilt oli see, et vaatamata muinasjutu jutustamise lõpus ehtsast meeleliigutusest nutmisest, pole hull temas kuhugi kadunud, lihtsalt ka midagi muud on välja ilmunud. Ja hull võib igal ajal esile kerkida, kui asjaolude kokkusattumine juhtub õige olema. Mida rohkem jääb seljataha, seda rohkem võimalusi on ees.