"Rosalinde"

Ronald Hyndi ballett Johann Straussi muusikale
Maailmaesietendus 24. aprillil 1978 PACT Balletiteatris

Koreograaf: Ronald Hynd
Muusikaline juht ja dirigent: Jüri Alperten
Dirigent: Risto Joost, 19.05.12 Mihhail Gerts
Kunstnik: Peter Docherty (Inglismaa)
Koreograafi assistent: Marilyn Vella-Gatt (Inglismaa)
Arranþeering: John Lanchbery (Inglismaa)

Ronald Hyndi ballett Johann Straussi muusikale
Maailmaesietendus 24. aprillil 1978 PACT Balletiteatris
Esietendus Rahvusooper Estonias 2. detsembril 2011

Vaadatud etendus 19. mai 2012

Peaosi tantsisid Rahvusballeti esitantsijad Anatoli Arhangelski, Alena Shkatula, Marika Muiste, Sergei Upkin.

Tegemist on opereti „Nahkhiir“ libreto järgi lavastatud balletiga. Johann Straussi teada-tuntud muusika annab sellele teatavat pidulikkust ja kõrgelennulisust.

Etenduses oli kokku kolm vaatust, küllalt lühikesed, hoogsad ja niiviisi päris nauditavad.
Mulle meeldiks tegelikult midagi kargemat ja karmimat, võib-olla isegi päris klassikaline ballett. Kuna operetti on ka alles hiljuti nähtud, siis oli hea võimalus võrrelda sama teema lavastamist ja ballett on selles võrdluses kindlasti eelistatud.  

Nendel, kes ei vaata ka tv-st seebioopereid, tasub enne pileti ostmist endale selgeks teha, kas teatris võiks seebiooper huvi pakkuda.

"Koletis kuu peal" Richard Kalinoski

Lavastaja Madis Kalmet; Kunstnik Kustav-Agu Püüman; Tõlkija Anu Lamp; Mängukoht Väike saal; Mängivad: Priit Võigemast, Hele Kõrve, Aleksander Eelmaa ning ˇJaan Aleksander Konze (külalisena) või Egert Kadastu (külalisena).

Esietendus 26.03.2011; Etendus kestab 3tundi

Vaadatud etendus 12. mai 2012

„Koletis kuu peal“ räägib lähemalt kahe inimese elust ja saatusest läbi kolmanda silmade, seega siis kokku kolmest inimesest.  Mees, naine ja väike poiss.

Mees Aram ja naine Seta on mõlemad pärit Armeeniast ja neil mõlemal on õnnestunud ellu jääda türklaste poolt 1915.a korraldatud genotsiidis ning selleks ajaks, kui toimub näidendi tegevus on nad jõudnud Ameerikasse, vabale unelmate maale.

Näeme tänapäevases mõistes pimekohtingut – kaks inimest saavad kokku esimest korda elus, aga nad on juba abielus. See on natuke naljakas ja omamoodi väga armas liin – kahe noore inimese kohanemine üksteisega, ühes elamine. Tollele ajale iseloomulikult on rõhk sellel, mida mees tahab ja ütleb. Naise asi on sellega nõus olla. Kuna Seta on nende esimesel kohtumisel alles 14 aastane, alles laps, siis algul ütleb ka tema, mida ühest või teisest asjast arvab, aga tema mees Aram, teeb üheselt selgeks, et mees on see kes ütleb ja arvab.

Hele Kõrve kehastatud Seta on imepärane naine. Mulle tundub, et niisugune naine võib ette tulla ainult unistustes või siis luules. „Koletis kuu peal“ ongi nagu luuletus, sest korraga on öeldud niipalju head ja samapalju valusat.  Näidendi jooksul kasvab Seta lapsest naiseks. Kui algul on temas tänulikkus ellujäämise eest, siis naisena lisandub sellele armastus ja tarkus.  Imetlusväärne on tema tarkus ja kannatlikkus oma mehega suhtlemisel. Ega seal suurt valikuvõimalusi ei olnud ka, aga Seta lähtus oma tegemistes armastusest, vähemalt nii paistis.

Aram Seta mehena tavalisem, tänapäeval on mehed sageli samasugused. Kannab oma valu endas ja kannatab, naine peab aru saama tema kannatamisest ja kõigil tuleb kannatada.

Lastena olid nad mõlemad näinud pealt oma perekondade - vanemate ja õdede-vendade tapmist, eriti julma ja seletamatut. Armeenias toimunud genotsiidi, mis on hoopis rohkem meeles ja õhus kui Ameerika kõige oma vabaduse ja õnnega.

Kolmas tegelane näidendis on väike poiss Vincent, kes nüüd vana mehena Aleksander Eelmaa kehastuses meenutab neid aegu ja meile seda lugu räägib. Vincent on poiss tänavalt, ta on paigutatud orbudekodusse, kuid sealt ta põgeneb sageli varastab vahel poodidest leib, kui nälg väga suureks läheb. Vincenti osas oli nähtud etenduses Jaan Aleksander Konze, kes tuli oma osaga väga hästi toime. Tavaline väike poiss oma lapse maailmaga.  Seta andis talle vahel süüa, Aram oli tõrjuv ja kuri nagu võiski oodata. Ühel päeval pani Aram  Vincenti jaoks ühe karbi tooli peale, selles karbis oli mantel. Sellest päevast jäi Vincent Sta ja Aram’i juurde elama.

Neljas tegelane selles näidendis oli Koletis. Türklased nägid koletist algul kuu peal, sest kord kuuvarjutuse ajal, kui kuupind kattus musta seinaga ja valgust enam ei paistnud, avati tuli püssidest ja kuulipildujatest kuu suunas. Mõni aeg hiljem pöörati püssid ja kahurid Armeenlaste poole ja korraldati tapatalgud teist usku inimeste vastu. Siis nähti Koletist oma hõimlaste usus. Pole midagi uut, usu pärast enamasti tapetaksegi. Olgu siis uskumine teise jumalasse või uskumine enda või kellegi teise õigusesse, võrdsusesse, vabadusse.

Inimese sees on koletis, kas ärkvel või uinunud, aga teda on kerge äratada. Õieti ta ärkab ise, kui märkab endast erinevat. Algul on ta niisama sallimatu, aga sealt edasi on ainult õige vähe vaja, et Koletis hakkaks omapäi tegutsema.

Meeldisid väga Seta kostüümid, just selliseid kujutangi ette sellesse aega ja nendele inimestele. Tema esimene kleit otse rongilt tulles, must rätik peas ja kõik hilisemad, lihtsad ja elegantsed. Kusjuures võis aimata, et Seta ise õmbleb oma kleidid.

Valgus oli ka minu arvates seekord natuke teistmoodi. Kui üks pilt lõppes, läks lava pimedaks,  seejärel hämaras valguses lahkusid näitlejad lavalt.

Madis Kalmet on võtnud väga hea näidendi ja loonud väga hea lavastuse.

"Maailmale nähtamatud pisarad" Antoša Tšehhonte

Lavastaja: Elmo Nüganen; Kostüümikunstnik: Reet Aus;  Muusikaline kujundaja: Riina Roose ja Jaak Jürisson; Valgus: Priidu Adlas ; Mängukoht: Salme Kultuurikeskus

Mängivad: Argo Aadli, Epp Eespäev; Piret Kalda, Tõnn Lamp, Allan Noormets, Indrek Ojari, Andres Raag, Anne Reemann, Margus Tabor, Külli Teetamm, Mart Toome, Andrus Vaarik     

Esietendus: 03.04.2012;  Etendus kestab: 3 h 15 min

Vaadatud etendus 4. mail 2012

„Õnnepojuke“, „Missugune kolmest“, „Albioni tütar“, „Paks ja peenike“, „Karu“, „Koomik“, „Diplomaat“, „Abielu ettepanek“, „Maailmale nähtamatud pisarad“

Kõik 9 lühietendust esitatakse sujuvalt üksteise järel, näitlejad on ühtlasi ka teadustajad.  Vahepeale jääb vaheaeg.

Salme tänava lava ja saali õhkkond meenutas maakultuurimaja, kus rändteater annab etendust. Täiesti erinev Tallinna Linnateatri harjumuspärasest väikesest ja hubasest olemisest. Miks mitte anda näitlejatele võimalus kogeda suurele saalile mängimist kõige selle juurde kuuluvaga. Aga ikka oli ebaharilik neidsamu häid tuttavaid näitlejaid turvalisest ja tuntud keskkonnast erinevas olukorras näha.  Küllap ongi igasuguse meisterlikkuse proovikiviks kohanemine tavapärasest erinevate tingimustega.

9 lühinäidendit või novelli, nendest vast kolm, kus headele osatäitmistele on toeks ka vaimukalsk tekst.

Minu jaoks läks etendus käima (vist kolmandas?) novellis „Diplomaat“, kui astus lavale Andrus Vaarik diplomaadina.  Andrus Vaarik kehastab sellist tüüpi, kes peaks kellegi juurest läbi astuma ja juhtunust teada andma. Juhtunud on, et üks naine on äsja surnud ja tema mehele tuleb möödaminnes see teade edasi anda.  Pealegi on tegemist sellise uudisega, mille edastamist pole võimalik eriti kaua edasi lükata, ole sa kui peen diplomaat tahes. Näidend „Diplomaat“ on kirjutatud 1885 aastal, poldud siis kuuldudki mingitest koolitustest teemal „Kuidas edastada ebameeldivat sõnumit“, milliseid praegusel ajal päris palju pakutakse nii personalijuhtidele kui ka firmajuhtidele, et teatada inimestele koondamistest ja töökohtade ülesütlemistest. Ja ometi tehakse neid uudiseid sageli teatavaks moel, mis meenutab elevanti portselanipoes. Ega Andrus Vaariku diplomaat ka teab kui diplomaatiline polnud, aga tema püüdlik taktitunne oli kahtlemata siiras ja väga naljakas. Diplomaadi roll on sellepoolest väga tänuväärne, et vaataja saab ennast hästi sellega samastada, kuna ikka ühel või teisel viisil midagi sarnast on kogetud.  

Teine novell „Koomik“, kus Andrus Vaarik on koomiku rollis. Tegelikult oli tal lihtsalt kõva pohmell ja ta pidi enda ellu turgutamiseks peaparandust saama. Vaariku partneriks oli Piret Kalda, kes ka väga hea naljasoonega ja kindlasti hea lavapartner alati kui nalja saab, aga küllap ka igal muul juhul.

Kõige silmapaistvam osatäitja selles etenduses oli minu arvates Argo Aadli. Igas osast oskab Argo Aadli luua täiesti erineva, huvitava ja naljaka inimese. Pojana oli ta „bioloogia huviline“ nohik, jälle selline keda oleme kohanud oma kooliteel või ise sellised olnud. Kes vanemaid mängis, enam ei mäletagi, aga poeg jäi meelde. Samuti peigmees „Missugune kolmest?“ ja viimaks kosilane „Abieluettepanekus“. „Abieluettepanek“ oli vahest kõige tuntum nendest noore Tšehhovi novellidesttundub, et olen niisugust filmi näinud. Selles novellis on Inderk Ojari isana ka väga hea, pealegi seninähtud tõsistest rollidest rõõmustavalt erinev.

„Albioni tütar“ oleks võinud lavastamata jääda. Kui Elmo Nüganen selle lavastas, siis küllap oli tal mingi sõnum, mida edastada. 

„Maailmale nähtamatud pisarad“, kõige viimane lühinäidend selles etenduses. Tundub, et praegu selline elukirjeldus enam ei kehti, ei minda külla eelnevalt kokku leppimata ja kui purjus mees tuleb joomakaaslastega koju, siis visatakse ta lihtsalt välja. „Potjomkini küla“ tehakse ikka, aga nüüd on hoopis teised teed. Purjus inimesi on laval tüütu näha, mida paremini nad mängivad, seda tüütum…

Kas kunst peaks peegeldama tegelikkust või hoopis tegelikkust teise nurga alt kujutama, seeläbi paremaks tegema? Kindlasti mingi taoline olukord võib ka täna olemas olla, aga kas seda on vaja teatris vaadata? 

Mulle jäi natuke hämaraks kogu etenduse lavastamise otstarve. Olid küll mõned päris toredad osatäitmised ja mõnes kohas sai natuke nalja ka, aga Linnateatri enda seatud latt jäi kidlalt paigale.

Balletiõhtu "Aeg. Othello", Rahvusvahelise Tantsupäeva Balletigala

Balletiõhtu “AEG. OTHELLO” 14. aprillil 2012 Rahvusooper Estonias

AEG

Koreograaf: Tiit Helimets

Helilooja: Paula Matthusen

Libreto: Tiit Helimets Abi Baschi luuletuse järgi

Valguskunstnik: Tiit Urvik

Kostüümikunstnik: Marja-Liisa Pihlak

Tantsisid: Nadežda Antipenko jaJevgeni Grib; Ksenja Seletskaja ja Andrus Laur; Olga Rjabikova ja Aleksandr Kanapljov; Heidi Kopti, Jonathan Hanks, Nanae Maruyama

OTHELLO

Koreograaf: Marina Kesler

Muusika: Arvo Pärt

Kunstnik: Andréa T. Haamer (Rootsi)

Valguskunstnik: Neeme Jõe

Koreograafi assistent: Ervin Green

Tansisid: Aleksandr Prigorovski, Marika Muiste, Sergei Upkin, Jonathan Hanks, Heidi Kopti, Andrei Mihnevitš, Svetlana Danilova, Kaja kreitztberg

Esimese osa „Aeg“ koreograafia oli huvitavam, tants meenutaski aega, vahel jõulisem, siis märkamatult kaduv.  Meeldisid kostüümid ja tantsiajte omavaheline hea keemia.

„Othello“ lahendus oli päris humoorikas, eriti piiride kadumine, arvestades oodatavat sündmuste käiku. Võib-olla segas terviku jälgimist just eeldatav lõpplahendus, minu jaoks oli see ballett natuke liiga kiirelt vahetuvate osadega ja jäi natuke hajevile.

RAHVUSVAHELISE TANTSUPÄEVA BALLETIGALA 28.04 2012 Rahvusooper Estonia’s.

Eesti Rahvusballeti peasponsor ERGO andis kahele rahvusballeti tantsijale üle ERGO tantsupreemiad. ERGO naistantsija preemia 2012 pälvis Alena Shkatula ja meestantsija preemia Anatoli Arhangelski

Balletigalal osaes tantsijaid erinevatest teatritest- lisaks meie Rahvusballeti tantsijatele ka Tartust Vanemusest, Lätist, Soomest, Flandriast ja Valgevenest.

Kõige suurema aplausi ja tundus, et publiku kõige suurema poolehoiu osaliseks said Eesti Rahvusballeti solistid Michele Pellegrini ja Sergei Upkin, kes tantsisid Kreeka rahvamuusikale seatud „S’apago“-t. Küllap aitas kaasa rahvamuusika ajatu ilu, aga nende tantsus oli jõudu ja rõõmu, võlu ja salapärasust, just seda, mida  teatris kogeda ihkad.

Publiku hulgas võis näha ka meie suuri balletilegende Kaie Kõrbi ja Tiiu Randviir’u. Kaie Kõrbi olen laval näinud õnneks päris mitmeid kordi. Tema tantsus oli midagi väga erilist. Kui ta tantsis, siis tundus, et ta polekski nagu siit ilmast ja see ebamaisus lummas mind alati. Öeldakse küll, et asendamatuid ei ole, aga mõned on ikka raskesti asendatavad.
Laupäevasel Balletigalal ühtegi niisugust tähte ei olnud. Aga hea on mõelda, et on olnud midagi väga head ja erilist, see annab lootust, et ühel päeval võib jälle olla.

"Pruuniks" Andri Luup

Lavastaja: Andri Luup

Osades:

Liina Olmaru, Maria Peterson, Ott Aardam, Laura Peterson, Anneli Tuulik, Eva Eensaar, Anna Ehrenberg

Liikumisseade: Tiina Mölder

Valguskujundus: Helvin Kaljula

Esietendus 26. jaanuar 2012. a. Theatrumi saalis

Vaadatud etendus 21. aprillil 2012

Liina Olmaru Naine on väga tuttav, ega ometi näidend minust pole? Või mõnest mu tuttavast? Tegelikult tundub, et tal läheb hoopis paremini kui paljudel teistel - tal on hea ja huvitav töö, ta on tark ja ilus. Nii paistab kõrvalt vaadates.

Temal endal on nii palju probleeme, et kõige suuremat ei oskagi esile tuua. Töö on hõivanud suurema osa tema ajast, pidev vajadus teha valikuid ja siis nende valikute eest vastutada on mõistagi väsitav.

Naine on ebakindel oma valikute ja tuleviku suhtes. Kuidas ma välja näen? Endaga mitte rahulolemine – milline tohutu energia sinna kulub ja kui tavaline see on. Üks võimalus on ennast pruuniks päevitada, aga kui oled kord loodud valge nahaga ja päike peale ei hakka? Igatahes võid vähemalt elama hakkamist edasi lükata, siis kui pruuniks saan, siis alles olen valmis…

Igaühel meist on oma kaitseingel, või kuidas teda nimetada, võib-olla ka sisemine mina. Keegi või miski kes teab kuidas asjad tegelikult on. Kes ennast rohkem usaldab, see tunneb teda rohkem kõhutunde või intuitsioonina.

Selles näidendis ilmub meie peategelase alter ego kaitseingli näol, keda kehastab Maria Peterson. Näidendis, aga elus ka on kaitseingel hea võimalus endaga dialoogi pidada, vahel on vaja põhjust enda sisse vaadata ja isekeskis aru pidada. Maria Petersoni kaitseingel meenutas isegi natuke põrgulist, sarvemüksud küll tema soengust välja ei paistnud, kuid need võisid seal vabalt olla. MP kehastas seda, mida ühiskond heaks ei kiida. Nainegi ütles talle, et nii ei istuta. Ja paljusid asju ei tehta veel. Õieti on terve hulk norme, millele tuleb vastata, et igapäeva elus olla „mängus sees“. Aga elu ongi mäng ja miks mitte kaasa mängida, eriti kui seda liiga tõsiselt ei võta. Minu arvates sündis selles etenduses midagi head ja ilusat, „mina“ ja „sisemine mina“ said korraks kokku, märkasid üksteist, ehk oli see endast teadlikuks saamise kogemus? Igatahes väga vabastav.

Liina Olmaru on vahetu ja lihtne algusest lõpuni. Teater kõige paremas mõttes, kõik mis on, sünnib siin ja praegu.

Üllatavalt hästi on Andri Luup naisest aru saanud. Vähemalt sellest naisest, keda näeme praegu etenduses „Pruuniks“.

Kaido Ole "Kena Kangelane ja küllaga vaikelusid"

Kumus 27.01-15.04 2012

Näituse koordinaator Ragne Nukk

Kujundaja Kaido Ole

Graafiline disain Indrek Sirkel

Kena Kangelane on hiiglane, kellega kunstnik Kaido Ole on nähtamatute ja nähtavate niitidega ühendatud. Temas on palju kirkaid värve ja tahke – võiks arvata, et kunstnik midagi suurt ja salapärast endas kannab, üht-teist laseb ka välja paista.

Näiteks neidsamu selgeid värve kasutab ta ka vaikeludes, mis sellel näitusel näha olid. Oma iseloomult on vaikelud jäädvustatud hetked, mõttevälgatused mis korraks tulevad ja juba ununevad. Sellel näitusel oli neid küllaga nagu pealkiri lubas, meelde jäävad nad vaatajale, kuna neil on rattad all.

Mulle tundus, et vaatamata kahele rattale, mis füüsilises maailmas oleks päris ebakindel ehitis, siis nendes vaikeludes olid nad päris kindlalt paigal. Rattad ongi need, mis meelde jääb.

Flo Kasearu tehtud film Kaido Olest: Jääb mulje, et filmi (kena?)kangelane on teinud oma näituse meeleldi enne ümmargust sünnipäeva. Teda vaadates on tunne, et rahu ja küpsuseni on veel ruumi minna. Me näeme rahutut ja nihelevat tegelast, aegajalt piilub ta kaamera poole, et kas see filmimine juba ei lõpe? Miks ta niheleb? Kas ta ei ole rahul näitusega nii nagu see välja kukkus?

Christel Allik "Maastikud"

Põltsamaa lossis asuv Kesk-Eesti Kunstigalerii pArt

avatud 3. aprill – 1. mai 2012

Maalid aastatest 2008-2012.

Christel Allik on hariduselt tekstiilikunstnik ja kuulub ka Akvarellistide Ühendusse.

Akvarellid on talle tõenäoliselt väga südamelähedased, sest enamus näitusel olevatest maalidest olid väga akvarellide moodi.

Christel Alliku maalid on väga rõõmsates värvides ja head vaadata. Mõned aia maastikud jäid ka huvitavatena meelde.

Eraldi võiks märkida kohalikku muuseumitöötajat, kes paistis siiralt rõõmustavat meie külastuse pärast, ja eriti veel, et juhtusime nii heale näitusele.

Selline sissjuhatus enne näituse vaatamist mõjus väga värskendavalt, isegi pärast oli veel tükk aega hea ja rõõmus olla.

"Iphigeneia Aulises NO66

Euripides / Marshall

Teater NO99, Kammersaalis

Teksti tõlkis Anne Lill

Lavastaja Lorna Marshall

Lavastaja assistent Jüri Nael

Laval Tambet Tuisk, Rasmus Kaljujärv, Jaak Prints, Mirtel Pohla, Eva Klemets, Marika Vaarik, Risto Kübar, Gert Raudsep

Esietendus: 17.märts 2012

Nähtud etendus 5. aprill

Sisutihe tekst, igas lauses on viide sama olulistele sündmustele nagu need, mis praegu siin käsil. See on lõputu, avarduv maailm. Praegune hetk selles näidendis on pingeline ja kirglikult tundeküllane igal silmapilgul.

Agamemnon, Iphigeneia isa (Tambet Tuisk) peab tegema otsuse oma tütre elu ohverdamisest. Ohvriks toomise nö parema tuleviku nimel. Me näeme, mis toimub tema sees. Nagu sees, nõnda ka väljas. Ega tal kerge otsustada ei ole, lisaks tuleb temal ju selle kõigega edasi elada. Tambet Tuisk’i olemine väljendab sõjamehe olemust. Väga hea füüsiline vorm, keskendumine, aga paraku ka millegi kaotamine. Sõdur ei halasta, see pole muutunud tänase päevani.

Klytaimestra, Agamemnoni naine, Iphigeneia ema (Mirtel Pohla) on tavaline naine, ema. Lihtsalt inimene. Täielik vastand sõjamehele. Me näeme kirglikku ja head naist. Mehe jaoks võib-olla isegi ideaalset naist, sellist ehk päriselus ei kohtagi.

Emana on Mirtel Pohla Klytaimestra samamoodi terve mõistuse ja arukuse väljendaja. Kuigi tema eneseväljendus oli hoopis vähem füüsiline ja vähem intensiivne, on ta minu jaoks tunduvalt usutavam ja arusaadavam Agamemnonist. Küllap nii peabki olema, esindab ema selles näidendis ratsionaalset poolt. Seda, kes elu edasi viib ja jätkab.

Eva Klemets Iphigeneiana on kord isaarmastav, siis isavihkav ja isaõigustav. Üleni värisev ja nuttev. Lõpuks alistuv ja oma kohust täitma minev. Ülimalt liigutav oma abituses, aga samas oma tugevuses.

Menelaos (Ramus Kaljujärv) on selgelt sõjameeste meeletus leeris – sama hea füüsiline vorm, sama hullus temaski.

Achilleus (Jaak Prints) on natuke teist masti mees, võib-olla ka oma osaliselt jumaliku päritolu pärast. Teistmoodi oli ta aga puht inimlikult võttes. Eks temastki paistis seda sõjamehe hullust, kus vahendeid ei valita , kuid tal oli võimalik ka enda õrna ja inimlikku poolt näidata. See kui häbelik oli ta algul Klytaimestra’ga suheldes, kuidas ta pidas naisega ühes ruumis viibimist enda jaoks ebasündsaks. Võis arvata, et ta polegi ehk ühegi naisega enne nii lähedalt kokku puutunud, kuna teda kasvatas kentaur Cheiron. Aga mida tahta kentaurilt? Vaevalt ta naistest Achilleusele midagi rääkida oskaski.

Ka Antiik Kreeka ajalugu põhjalikult tundmata, võib leida ja ära tunda hulga viiteid ja vihjeid ja see mitmeplaanilisus annab heale näidendile sügavust ja põnevust.

Lava ja kujunduse puudumine oli hea ja teadlik valik, sest tervik saavutati näitlejate mängu ja suurepärase dramaturgiaga niigi.

"Vanemuise Biitlid"

Armastus, teater, hullus, surm

autor-lavastaja ja muusikaline kujundaja Ivar Põllu
kunstnik Kristiina Põllu
valguskunstnik Rene Liivamägi

osades: Maarja Jakobson, Maarja Mitt (Vanemuine), Nero Urke, Helgur Rosenthal

Tartu Uus Teater
esietendus 30. märtsil 2012
vaadatud etendus 7. prillil 2012

Inimene teatris, kodus, maailmas, iseendaga. Teatriuuendus - mis see on? Mis on see, mis muudab maailma; või millal maailm muutub? Mis on maailm? Kus see on? Ühed tajuvad asju, olukordi ühtemoodi, teised ja kolmadad teistmoodi, igaüks omamoodi.

Vanemuise biitlid nägid välja nagu "päris" biitlid. Nero Urke meenutas kohati Mick Jagger'it, kas see oli juhus või taotlus, ei tea, aga teiste "biitlitega" oli ta sel hetkel rohkem vastasseisus küll.

Õieti pole üldse oluline väline sarnasus, kuigi 60-ndate hõngu oli väga tugevalt tunda, niipalju kui seda oskaks oodata. Alates sukahoidjatest, trippidest, sukkadest ja lõpetades palitu tegumoega, ja siis veel soengud ja laiad püksid ja kõik muu selleaegne.

Oli teada, et Toomingat ja Hermaküla näha ei saa. Kuna tegemist ikkagi Vanemuise teatriuuenduse teemaga, siis tahtmatult oli vaim valmis prtotüüpe otsima/ leidma, aga see polnud selles etenduses peamine.

Minu jaoks oli etenduse idee ja võti kohe alguses, selles stseenis, kus naine kirjutas kirja Kaarel Irdile nii nagu Mees/ Lavastaja talle ette ütles.  Selles stseeni oli hea võimalus astuda nö metatasandile ja saada ühendus etendusega "Ird, K". Kuna kiri, mida siin ja praegu kirjutati/ loodi/ lavastati oli seesama, mis selles eelmises etenduses juba hoopis teises kontekstis ette kanti.

Selles kirja kirjutamises oligi minu arvates kogu (teatri) uuendus ja muutumine olemas. Kõigepealt on tegemist millegi väga tavalisega, võiks küsida, mis selle mõte on? Miks seda lavastada? Ja vastus oli väga lihtne - selleks, et selle kirja lugeja ehk siis etenduse vaataja oleks rõõmus. Mis siis, et see pole ehk põhjendatud, ei ole võibolla usutav, või on liiga lihtne. Peaasi, et vaataja oleks õnnelik. Huvitav, et sellised mõtted tulevad just teatriuuenduse raamides, kui see etapp on möödas, siis järgneb pikk periood, kui vaataja õnnelikuks tegemine niiväga oluline ei ole. Kuigi ma arvan, et igal ajal on lavastajaid, kelle jaoks ikka ja jälle õnnelik vaataja on oluline.

Nero Urke on jätkuvalt erk, ka seljatagant vaadates, või just eriti siis on tunda erilist tundeerksust, tundub, et ta tajub ruumi iga keha rakuga. 

Maarja Jakobson on kogu aeg huvitav. See kuidas ta istub või üles kargab ja kuhugi tõttab, või siis kui ta midagi räägib, siis eriti. 

Ja minul vaatajana on hea meel just niisuguse teatri pärast. Mis seal siis niiväga erilist oli?  Sain osa (teatri)imest ja natuke rohkem aimu olemise avarusest.

Puhkpillikvintett "Estica"

31. märtsil kell 18 Tallinna Raekojas

Anna Kelder (flööt), Heli Ernits (oboe), Helena Tuuling (klarnet), Mari Kalmet (fagott), Meelika Mikson (metsasarv)

Kontsert oli pühendatud Jaan Tamme nim puhkpillikvinteti 70. aastapäeva tähistamisele.

Kavas olid ainult eesti heliloojate puhkpilli kvintetile kirjutatud palad. C. Kreek seadis paljud oma teosed puhkpilli kvintetile hiljem ise ümber.

Esimest korda kanti ette Kristjan Kõrveri "Diversio" (2012), helilooja oli ise ka kohal. Mulle meeldiski kõige rohkem kõige uuem teos, kuigi paljud vanemad lood on varem peamiselt raadiost kuulduna üsna tuttavad. Siiski mõjusid kõik lood elavas esituses hoopis värskemalt ja uudsemalt.

Samuti oli väga meeldiv ja reibas kogu kvinteti esinemine, mõnes loos oli eriti tunda head koosmängu. Noorte muusikute meisterlik esitus meeldis seda enam, et nad kõik nautisid silmnähtavalt ka ise oma esinemist.