Art Must Be Beautiful. Marina Abramovići valitud teosed
Kuraator Rael Artel
Tartu Kunstimuuseumis 15.09-13.11.2011
Esimene: Art must be beautiful.
Video sellest kuidas üks depressiivne naine kammi ja harjaga on juukseid kakub ja kammib, siis jälle segi ajab ja uuesti kakub ja kammib. Kogu see etendus kestab 14 minutit. Selle kakkumise saatel ütleb ta pidevalt, "Art must be beautiful. Artist must be beautiful." Nagu oleks tal kõigest villand, ilus olemisest, nähtav olemisest, kohustustest kellegi ja millegi ees. See kõik on tekitanud lõputult väsimust, tüdimust, lõpuks viha enda ja kogu maailma vastu.
Kui paljud viitsivad 14 minutit seda vaadata? Aga kas peaksidki?
Millegipärast ollakse sageli seisukohal, et mida mustem ja masendavam on kellegi elu, mida õnnetum ja traagilisem keegi on, seda sügavam ja targem ta on. Kannatused on targaks teinud, või midagi sinnapoole.
Kannatamine kui väärtus iseenesest.
Teine: Sibul.
Seal oli M.A. juba tublisti vanem, aga jonni pole ta veel jätnud. Sõi mugulsibula koos koortega ära. Pisarad jooksid silmist, sibul tuli koos süljega suust välja, kogu lõug ja nägu sibulasöömisega koos. Taustal tekst, mis väljendab kunstniku M.A mõtteid, mis väljendavad kannatust ja valu. Miks sa kannatad? Vägivalla pärast on häbi. Midagi veel. Häbi enda pärast, piiratuse pärast.
Keskealine naine sööb sibula koos koortega ära, et väljendada seda piina, mida valmistab talle tema elu. Tema jaoks erakordne ja tähenduslik, nagu elu ongi. Iga elu on erakordne.
Aga ainult läbi enda saad sa maailma näha, seda mida näed teistele näidata. Näidata enda kaudu elu ja valu erakordsust.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar