Rodolf Sirera (1948) on üks olulisemaid katalaani dramaturge. Tema
näitemäng polemiseerib elegantselt prantsuse filosoofi Denis Diderot'
(1713-1784) kuulsa teosega "Näitleja paradoks" – kas hea näitleja peab
tundeid lihtsalt usutavalt esitama, etendama või neid ka päriselt läbi
elama? (lõik Draamateatri kodulehelt)
Draamateatris maalisaalis. Osades Jan Uuspõld jaHendrik Toompere jr
lavstaja Hendrik Toompere jr jr, kunstnik Marta Laan
Mina läksin vaatama peamiselt sellepärast, et septembri lõpus sai kataloonias käidud, ja siis selle reisi jätkuks sobis see katalaani etendus päris hästi.
Tegelikkuses aga kahjuks polnud katalooniaga seal mingit pistmist. Autor oli näidendi vaid katalaani keeles kirjutanud.
Minu jaoks oli näidend nõrk, ei usu et mõni kogenum lavastaja seal ka parema tulemuse oleks saanud.
Algus oli isegi natuke põnev, aga mida edasi, seda rohkem käest ära läks.
Sisu oli selline, et üks markii kutsub enda poole ühe tuntud näitleja ja mõningase igava ja veniva sissejuhatuse järel teeb talle ettepaneku üht tema kirjutatud näidendit mängida. See koht näidendist, mis ettekandele peab tulema on Sokratese suremine. Selleks, et see oleks usutav, joob näitleja enda teadmata mürgitatud veini ja markii siis vaatab nö live's kuidas teine inimene sureb.
Seal oli küll veel mingit nipitamist, et võibolla ikka ei sure jne, aga lõppkokkuvõttes täiesti mõtetu jant. Huvitav, et igasugust jama ka lavastatakse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar