Eesti lood. "Kartuli Wabariik"

ETV-s  23. novembril kell 22.45


Režissöör: Kätlin Kaganovitš, Mart Raun
Operaator: Mart Raun
Helioperaator: Rein Fuks
Montaažirežissöör: Liis Nimik
Helirežissöör: Tarvo Schmeimann
Produtsent: Liis Nimik
Tootjafirma: Alasti Kino OÜ

Ilus Lõuna Eesti küla, looklev tee viib künkale, tumesinine taevas ennustab suvist vihma. Roosad sirelid vaasis. Sisised kellukad, mida Tarmo korjab koos juurtega. Palju ehedat loodust. Hea operaatoritöö.

Jaaniõhtul üks külanaine, kes peab väikese kõne kaamerale: need kultuuri inimesed siin maal on ühed muiduleivasööjad. Nad ei tee (ei tooda) midagi. Tarmo olevat erand, tema otsib uusi võimalusi.

Tarmol on suuri plaane: vannikino – oled ürdivannis, jood ja sööd ning vaatad samal ajal vabaõhukino.
Jalgadega ja baldahhiiniga vann on juba olemas. Vahepeal ronib Tarmo sinna vanni, joob klaasikese veini ja kujutab ette kuidas oleks sealt kino vaadata. Mina kujutasin kohe ette, kuidas vesi seal kiiresti külmaks läheb ja kes siis sooja vett juurde kallab?

Tema peamine unistus on Kartuli Wabariik. Ta on juba 100 tuhat krooni toetust saanud, et koolimajas remonti teha. Sest plaanis on koolimajja teha õppeklass, kus saaks kartuli asju teha ja arutada, siis veel muuseum, pärimusteater ja lõpuks vannikino kah.

Tarmo ise pole kartulit maha pannud, tal on suuremad ideed.

Seal oli veel üks noorem külamees, kelle nime ei saanudki teada, temal on kartul maha tehtud. Talle meeldib neid rohida ja üles võtta. See on omamoodi rituaal. See oli kohe nagu õigem mees. Tema oleks võibolla Kartuli Wabariigi ellugi viinud. Aga temal polnud sellist ideed. Aga elutervet olemist oli temas küll tunda.

Nagu nendes autolavka meesteski.
Film on lugu sellest kuidas mõtted tulevad ja kaovad ja midagi ei jää järele. Tavaliselt ei pane seda tähelegi.
Hea film.