03.11-26.11.2011 Vaal galeriis
Mina käisin täna 19. nov kella ühe paiku. Sattusin esimest korda Vaal galeriisse nüüd, kui ta on uues kohas. Ükskord otsisin seda asjatult, tahtsin näha Rauno Thomas Mossi näitust, aga tookord jäigi see otsimine vihmas ekslemiseks.
Jaan Toomik on nüüd 50 aastane ja see näitus on sünnipäeva näitus. Kuna kõik pildid ja ka video "Jooks" on tehtud 2011, siis ei ole tegemist kokkuvõttega, on lihtsalt üks näitus siin ja praegu.
Toomiku videod on olnud alati väga hästi teostud, vähemalt niipalju kui mina neid olen juhtunud nägema. Tavaliselt on videod olnud väga sisukad, pigem lühifilmid; nagu luuletused. Nendest jääb meelde paksu romaani mõõtu sündmusi, aga tavaliselt on nad päris lühikesed.
Seekordne "Jooks" oli selles mõttes natuke teistmoodi, seal on kunstnik ise ja see mis toimub tuleb vaatajal endal välja mõelda. Üks Inimene on jõudnud ühte kohta, ühte aja/ ruumipunkti. See koht on natuke hirmutav, mitte päris see mida oleks oodanud. Kas see koht ja aeg tuleb omaks võtta või kas on üldse mingit muud võimalust? Et sellest kohast pääseda, tuleb see enne omaks võtta. Tuleb leppida sellega, mis praegu siin on. Aga sellest kohast tahaks siiski minema. Niisugune tunne oli seda vaadates. Ja tundus, et minema sealt pääsetaksegi. Kuigi see pole täiesti kindel, on veel ka teine/ teised võimalused.
Mis veel video teostusse puutub, siis heli on täiuslik, iga krõbin kostab suurepäraselt. Ka pilt oli väga hea, küllap taotluslikult, eeskujuks kõikidele algajatele ja paljudele jua tegijatele vidokunstnikele.
Mulle on Toomiku pildid alati väga meeldinud. Seekord on väljas 5 pilti.
Esimene on "Puhkaja", kus kunstnik ise puhkab. Toomik on osanud ennast väga hästi tabada, mis pole ka ime, kuna ta on endale ikka heaks modelliks olnud. Istuv mees, natuke väsinud ja natuke kurb.
"Otse paradiisi" on selline teistmoodi pilt, jääb mulje, nagu pääseks paradiisi läbi puhastustule, sest tulemöll seal pildil paistab olevat. Aga tundub, et see põlemine on pigem hea, igal juhul mitte valus. Ja paradiis juba terendab. Tundub, et paradiis on siinsamas, selles maises elus. Või vähemalt samal ajal selle maise eluga.
"63 kilomeeter" ja "Turistid" on mind eriti ei kõnetanud. Mulle tundub, et on mingi meestevärk, millest ma eriti aru ei saa, ja eriti ei taha saada ka. Kui on kaks või enam meest koos, tekib neil mingil alateadlikul tasandil omavaheline võistlus. Nad ise tekitavad mingil sõnatul kokkuleppel olukorra, kus mõned on ülemal ja mõned alamal. See, kuhu sa seal satud, sõltub sellest, kes need teised parasjagu on. Mõnikord võid olla ühel positsioonil, teine kord sellest täiesti erineval.
"Kohtumine sõbraga Marfas" tore pilt sõbraga kohtumisest.:) Kaks meest seisavad sõbralikult, käsi teise õlal. Mõlemad on seesama mees. Nad on ühtemoodi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar