kolmapäev, 15. veebruar 2012

Tõnu Õnnepalu "Ainus armastus"

Varrak, 2011. 355 lk. Ühtede kaante vahele on kogutud valik autori kirjandusteemalistest esseedest ja artiklitest. 23 teksti annavad ülevaate Õnnepalu kirjandusalase mõtte kujunemisest ja muutumisest pea kahekümne aasta vältel, ajavahemikus 1992 kuni 2011.

Minu jaoks on see raamat täiesti uus. Lugesin kõiki tekste esmakordselt. Olen Tõnu Õnnepalu esseid ja arvustusi alati väga kõrgelt hinnanud ja naudinguga lugenud. Nüüd lugema asudes oli heameel seda suurem, et nii palju varemilmunud lugusid on minu jaoks täiesti uued.

Ei mäletagi millal viimati midagi nii nauditavat lugesin. Koheselt ei meenu raamatut, mis muudaks midagi enda elus. Sellist, mis nii otse kõnetaks. Võtad juhuslikult ühe sellise raamatu, et oleksid kindel hea kaaslase olemasolus pikal lennusõidul ja lennujaamades ootamisel. Saad aga midagi hoopis enamat, reisilt naastes oled natuke teine inimene, elu läheb küll vanaviisi edasi, vähemalt väliselt, aga midagi on muutunud.

Kui palju elus üldse on juhuseid? Head juhused ehk vedamine öeldakse olevat valmisoleku ja võimaluse kohtumine. Kui esitad küsimuse, saad ka vastuse. Raamatut lugedes tunned kuidas sinu enda sees olev kõvaketas salvestab õiged vastused ristsõnamõistatuses. Kõik läheb paika, tühjade ruutude asemele ilmuvad õiged vastused.

Ka see oli juhus, et T. Õ sai 18 sünnipäevaks kingituseks Aleksander Suumanni „Meil siis Hüperboreas“? Vaevalt küll. Pigem said kokku võimalus ja valmisolek.

Minu raamaturiiulis on juba õige mitu aastat Betti Alveri kogutud teosed „Koguja“. Võimalus on sealsamas käeulatuses koguaeg olemas olnud. Lugedes nüüd T. Õ. kahte esseed Betti Allveri luulest, on ka valmisolek. Lugedes praegu Betti Alver’it olen osaline. Olen ühest uksest nagu seinast mööda käinud. Äkki nägin ust, enne kui arugi sain olin selle avanud ja üle läve astunud. Mulle meeldib selles uues ruumis. Algul oli see võib-olla isegi liiga valge, esimesel hetkel segadusse ajav. Pärastpoole harjud. Tuled nö tsiviili tagasi. Aga miski on nüüdsest teisiti.

Sõjad on üks painav teema, kord kaugem kord lähedam . II Maailmasõda, sõjad kaasajal, Euroopas ja mujal. Samuti holokaust. Natsisaksamaa. Kuidas see ikka võimalik oli ja kuivõrd see lõppenud on. Küsimus ei ole niivõrd süüdlastes ja süüs, rohkem inimlikus võimekuses midagi sellist korda saata.

T. Õ-le on samad teemad mõtlemiseks ainet andnud. Ega temagi vastuseid ei tea, aga need sõjateemalised raamatud, mida ta meiega jagab, näitavad mingit suunda ja annavad aimu.

Raamatute arvustused selles esseekogus on väärtus omaette. Kui lugeja (T. Õ) on vaimustuses, siis saab praegune lugeja sellest osa. Kui aga arvustaja pole vaimustust tundnud, siiski on võimalik nautida väga nüansirikast ja vaimukat kriitikat. Igale autorile võiks olla suureks auks sedasorti arvustuse osaliseks saada.

2011.a. ilmunud raamatutest oli Tõnu Õnnepalu esseekogu kahtlemata üks kirkamaid lugemiselamusi.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar