"Rahauputus"

Michael Cooney
Lavastaja Andrus Vaarik Kunstnik Pille Jänes 
Muusikaline kujundaja Andrus Vaarik
Tõlkinud Hannes Villemson
Osades:  Mait Malmsten, Maria Avdjuško, Tiit Sukk, Ain Lutsepp, Jan Uuspõld, Viire Valdma, Raimo Pass, Margus Prangel, Ita Ever, Pille Lukin (külalisena).
Esietendus 6 aprill  2002.a.

Käisin vaatamas 11. 02.2012 Eesti Draamateatri suures saalis.

Sellist üllatust kui seekord eesriie avanedes ei tulegi meelde. Sain kohe aru, et olen seda tükki juba ükskord näinud. Kindlasti pidi see olema õige ammu, vähemalt 6-7 aastat tagasi.

Kuna tegemist on kergemat sorti naljalooga, siis  oli seda võrdlevalt päris huvitav vaadata. 

Eelmisest korrast oli mulle kõige enam meelde jäänud Ain Lutseppa kehastatud tegelane. Ain Lutsepp on väga hea näitleja, selle rolli on ta osanud üles ehitada/ luua väga huvitavalt. Mäletasin isegi eelmisest korrast,et selles kohas kus ta 2. vaatuses Cherry pudeliga vannitoa/ köögi uksest siseneb, oli saalis aplaus, kuna see oli tõesti nalajaks. Seekord aplausi päris ei olnud, aga natuke plaksutati küll. Ain Lutseppa oli algusest lõpuni huvitav jälgida, sest ta lihtsalt oligi huvitav, tema roll oli huvitavalt mängitud. Minu arvates parim osatäitmine selles etenduses. Võibolla kõiki tegelasi ei oleks saanud ka nii huvitavaks mängida, sest lihtsalt pole aega niikaua laval olla.

Kui Ain Lutseppa poleks rohkem koomilistes osades näinud, siis võiks temast veel rohkem vaimustatud olla. Aga teades tema teisi naljarolle, tuleb meelde,et need on kõik võrdlemisi sarnased. Head küll ja naljakad, aga sageli "tuntud headuses", mis tähendab, et ei midagi uut. Needsamad vigurid, seesama teistmoodi hääl jne.
Aga võibolla ei peagi teatrit nii tõsiselt võtma?  Ootama iga kord, et näitleja alustaks kõike otsast peale ja oleks oma osas jäägitult sees, teades, et iga osa on ju uus inimene uus saatus? See ei saa loogiliselt väga sarnane olla eelmises näidendis mängitud tegelasega?

Ma arvan,et igal vaatajal on siiski oma ootus. Kindlasti on palju vaatajaid, kes on tänulikud iga nähtud etenduse eest. Tõenäoliselt kriitilisem vaataja on just see, kes "liiga tihti" teatris käib, sellepärast  oskab rohkem võrrelda. Aga teatris käib see "liigatihtikäija" just seepärast, et teater kogu oma maagia ja salapäraga väga kutsub tulema.

Teised osatäitjad ei tulnud ükski tuttav ette, see tähendab,et keegi polnud meelde jäänud. Kümne aasta jooksulvõis muidugi koosseis ka vahetuda.  Ja ega nüüd ka ühtegi eredat osatäitmist peale Lutseppa ei olnud. Tegevus oli päris hoogne, pidevalt midagi juhtus ja vahepeal sai natuke nalja ka, aga kuidagi jäi tunne, nagu näitlejad oleks autopiloodil. Uskumatud lood selles näidendis toimusidki selles näidendimaailmas, uksed muudkui avanesid ja sulgusid, üks etteaste järgnes teisele, aga elu selles kõiges ei olnud.