Eesti Draamateatris suures saalis
Draama neljas vaatuses, etendusel on üks vaheaeg
vene keelest tõlkinud Otto Samma
lavastaja Hendrik Toompere jr
kunstnik Ervin Õunapuu (külalisena)
muusikaline kujundaja Liisa Hirsch
etenduse juht Karin Undrits
esietendus 12.02.2012
Osades: Mait Malmsten, Liisa Haab (külalisena), Kersti Heinloo, Merle Palmiste, Marta Laan, Taavi Teplenkov, Jan Uuspõld, Hendrik Toompere jr jr, Rein Oja, Raimo Pass, Jüri Tiidus (külalisena), Mihkel kabel, Lembit Ulfsak, Ester Pajusoo
nähtud etendus 17.03.2012
Kõigepealt kolm õde Olga (Kersti Heinloo), Maša (Merle Palmiste) ja Irina (Marta Laan). Irina nimepäeva puhul on kõik pitskleitides, ilusad, noored. Maša, õdedest keskmine on juba abielus. see selgub natukese aja pärast, aga ta on kõige halvemas tujus, tänapäeval öeldakse stressis. Teised kaks õde tahavad ära Moskvasse, kus oleks ehk võimalik õnnelikuks saada. Selles nende linnakeses puudub selleks vähimgi võimalus. Kuna Maša on abielus, siis on ta sellesse linnakesse enam vähem igaveseks kinnistatud, sellest ka rõõmutus ja masendus.
Kolm õde on kohe selge, kes on kes, aga ülejäänud seltskond alles selgub mõne aja jooksul. Nähes õdesid Moskvasse ihkavat ja kuuldes kogu kohaliku elu igavust ja perspektiivitust, tahad nendega nõus olla. Aga sealsamas on üks noormees, nende kodus on ta külaliseks ja iga tüdruk võiks temast elevile minna. See on muidugi parun Tusenbach (Hendrik Toompere jr jr). Algul arvasin, et see vist on nende õdede vend, et teda kavalerina arvesse ei võeta. Sest ega temast juba naljalt mööda ei vaata. Vanuse poolest oleks ta ka igale õele peigmeheks passinud.
Esimese vaatuses oli parun väga võluv, liiga võluv, et selles etenduses parun olla. Teises vaatuses kandis ta oma kurba saladust endas ja siis oli ta teistmoodi võluv, aga parunina veidi usutavam. Mulle lihtsalt tundub, et H. Toompere jr jr on nii suurt väge täis, et tal ei tule kuigi usutavalt selline tagaplaanilolija roll välja.
Teine ebausutav tegelane oli minu jaoks Versšinin (Jan Uuspõld). Veršinin peaks olema sedasorti tegelane, kelles on sees see vägi, et saad kohe aru, miks Maša temasse armus ja kui raske oli nende lahkuminek. Praegu jäi päris arusaamatuks, mid niisugune ilus ja suursugune naine küll selles Veršininis leidis.
Väga hea oli õdede venna naine Natalja Ivanovna (Liisa Haab). Usudki teda vaadates, et küllap on alati olnud selliseid kanaemasid ja salakavalaid halbu naisi, kes oma mehe elu ära rikuvad. Ja selliseid mehi, kes sellel kõige sündida lasevad.
Inimesed muutuvad oma põhiolemuselt ikka väga vähe. Väga tänapäevane on ka õdede "elu mõtte" otsimine. Miks ma elan siin maailmas, miks kannatan. Ja miks sageli lähevad asjad teistmoodi, kui kunagi sai unistatud.
"Kolm õde" on minu arvates üle pika aja nähtud hea lavastus. Hea materjal, head näitlejad ja terviklikult välja tulnud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar