lavastaja Uku Uusberg
kunstnik Artur Tšehh (külalisena)
valguse kujundaja Priidu Adlas (Tallinna Linnateater)
etenduse juht Anneli Roosi
Osades: Tiit Sukk, Maria Avdjuško, Viire Valdma, Tõnu Oja, Maria Klenskaja, Ivo Uukivi, Märt Avandi, Kristo Viiding, Laine Mägi, Martin Veinmann, Harriet Toompere, Mihkel Kabel, Jaan Kapp (külalisena), Anneli Roosi
Vaadatud etendus 10.03.2012
Millal inglid sekkuvad? Kui kaua peab veel ootama? Kas inglid lõpuks sekkusid?
Koos on inimesed, kes üksteist ei talu, kedagi ei huvita, mida teine räägib, mõtleb, tunneb. Tundub, et igaüks neist on pilgeni täis kannatust, kuhu rohkem enam ei mahu mitte midagi. Kui keegi hakkab rääkima, siis temast räägitakse üle või kästakse tal lihtsalt vait olla.
Kohal on ka klaverimängija Jaan Kapp. Tema klaverimäng katkestatakse käskiva käratusega juba peale esimesi takte. Kuulaja saab siiski aimu muusikast ja selle ilust. Seda suurem on kontrast kõige ülejäänuga.
Iga inimest võib vaadata nagu filmi, need on autorifilmid, mis pidevalt jookesvad, kaadrid vahetuvad sama kiiresti nagu mõtted peas. Vähemalt selline sõnum on taksojuhil. Nii kujutab tema ette, õieti ta näeb inimesi filmidena.
Taksojuhiga võib nõus olla vähemalt selles osas, et igal inimesel on oma mõttemaailm ja läbi selle näeb ta kogu maailma. Igaüks natuke teistmoodi.
Inimese väline olemine ei pea tingimata tema tegelikku olemust kuidagi kajastama. Kokk võib vabalt olla astrofüüsik. Miks mitte.
Mulle tundus, et iga inimest on nähtud väga traagilisena. Kõik need täitumata unistused, saavutamata jäävad ambitsioonid. Selle kohta võiks öelda teatraalne, aga see oleks halvas mõttes teatraalne.
Mida tahtis lavastaja öelda? Mida mina vaatajana teada sain? Selleks, et oma sõnumit edastada, pead seda ise väga hästi teadma. Ja enne edastamist väga hästi läbi mõtlema, kuidas sinu sõnum kõige paremini kohale võiks jõuda. Mulle jäi praegu väga segaseks. Ja tundub, et ka Uku Uusbergile endale.
Koos on inimesed, kes üksteist ei talu, kedagi ei huvita, mida teine räägib, mõtleb, tunneb. Tundub, et igaüks neist on pilgeni täis kannatust, kuhu rohkem enam ei mahu mitte midagi. Kui keegi hakkab rääkima, siis temast räägitakse üle või kästakse tal lihtsalt vait olla.
Kohal on ka klaverimängija Jaan Kapp. Tema klaverimäng katkestatakse käskiva käratusega juba peale esimesi takte. Kuulaja saab siiski aimu muusikast ja selle ilust. Seda suurem on kontrast kõige ülejäänuga.
Iga inimest võib vaadata nagu filmi, need on autorifilmid, mis pidevalt jookesvad, kaadrid vahetuvad sama kiiresti nagu mõtted peas. Vähemalt selline sõnum on taksojuhil. Nii kujutab tema ette, õieti ta näeb inimesi filmidena.
Taksojuhiga võib nõus olla vähemalt selles osas, et igal inimesel on oma mõttemaailm ja läbi selle näeb ta kogu maailma. Igaüks natuke teistmoodi.
Inimese väline olemine ei pea tingimata tema tegelikku olemust kuidagi kajastama. Kokk võib vabalt olla astrofüüsik. Miks mitte.
Mulle tundus, et iga inimest on nähtud väga traagilisena. Kõik need täitumata unistused, saavutamata jäävad ambitsioonid. Selle kohta võiks öelda teatraalne, aga see oleks halvas mõttes teatraalne.
Mida tahtis lavastaja öelda? Mida mina vaatajana teada sain? Selleks, et oma sõnumit edastada, pead seda ise väga hästi teadma. Ja enne edastamist väga hästi läbi mõtlema, kuidas sinu sõnum kõige paremini kohale võiks jõuda. Mulle jäi praegu väga segaseks. Ja tundub, et ka Uku Uusbergile endale.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar