"Pulli Pubi"

Lasva külateater

3.08 Hiiumaal eelkohvikute päeval Orjakus

Väga kirgas teatrielamus. Lühidalt kokkuvõttes oleks tegu justkui külateatri paroodiaga külateatri paroodiast, kes teeb külateatri paroodiat  külateatri paroodiast jne.

Samas on inimestel lusti teha ja oma tegemisi teistelegi näidata, miks siis mitte.

Orelifestival 2012: Ulla Krigul ja Virgo Veldi

Tallinn, Niguliste kirik

laupäev 28. 07. 2012 20.00

ULLA KRIGUL (orel, Eesti)
VIRGO VELDI (saksofon, Eesti)

Kavas Kapp, Rahmaninov, Tobias, Tšaikovski, Galina Grigorjeva

Saksofon kõlas Niguliste kirikus suurepäraselt, nagu olekski kirikus mängimiseks loodud. Seekord oli kavas palju vaimulikku muusikat, kuna kava on koostatud kogu festivali jaoks ja  on seega päris mahukas raamat, siis jäi kava seekord kaasa ostmata. Seepärast ei teagi, kes oli selle muusikapala autor, mis kõlas esimese poole lõpus. Saksofoni esitus oli nii võimas, et võis aimata taevaste avanemist.

Orel oli rohkem heaks partneriks saksofonile. Kontserdi teises pooles oli  orel ka võimsam.

Kitarriga Viinis

Heiki Mätlik(kitarr)

Oksana Sinkova (flööt)

Karin Sarv (vioola)

Henry-David varema (tšello)

L. von Beethoven - Serenaad op 8

J. Haydn - Kvartett Hoboken
W. Matiegka - F. Schubert - Kvartett in G

 Tallinna Raekojas12 juulil kell 19 

Üks ilusamaid muusikaelamusi sellel suvel. Kahtlemata on Heiki Mätlik suurepärane kitarrist ja muusik. Aga minu arvates on väga oluline ka tema äärmiselt võluv isiksus.  Just see vaevutabatav rõõm ja rahu tema ümber paneb kuulama ja kandub üle kõikidele neile, kes temaga koos musitseerivad ja ka neile, kes seda muusikat kuulavad.

"Undiin"

Lavastaja: Ain Mäeots (Vanemuine)

Kunstnik: Iir Hermeliin (Tallinna Linnateater)
Kostüümikunsnik: Maarja Meeru (Vanemuine)
Muusika: Ardo Ran Varres
Osades: Sandra Uusberg (Tallinna Linnateater), Juss Haasma, Egon
Nuter, Liina Tennosaar, Hannes Kaljujärv (Vanemuine), Taavi Eelmaa
(Von Krahl), Maarja Mitt (Vanemuine), Raivo E. Tamm, Liina Olmaru
(Vanemuine), Marika Barabanštšikova (Vanemuine), Rain Simmul (Tallinna
Linnateater), Markus Dvinjaninov (EMTA Kõrgem Lavakool), Ott Kilusk
jt.

Etenduse toimumise koht Tartu Toomkiriku varemed.
Etendust vaadatud 21 juulil.

Õnneks sai selle õhtu publik ainult ühe väikse vihmasabina osaliseks, seegi juhtus olema vaheajal. Õnneks ei pidanud ka näitlejad vihmakäes mängima, tehes nägu nagu kõik oleks kõige paremas korras.  Etenduses oli vahepeal päris kõva müristamist, õnneks looduse enda müristamised läkisid seekord mööda.

Undiin on selline väga eriline tüdruk, mitte mõni tavaline maine elukas, aga hoopis erilisem. Võib-olla on tegemist indigolapse eelkäijaga arvestades, et kogu lugu toimub ikkagi palju aega tagasi.  Kui tema endale midagi pähe võtab, siis see peab sündima. Julge tüdruk otsustab esimese ettejuhtuva noormehe kohe endale võtta ja temaga abielluda. Kuna vanasti polnud võimalik igapäev noormeestega tuttavaks saada, siis on ka arusaadav, et tuli juhust kasutada ja ennast maksma panna. Vastasel korral oleks võinud sinna kolkasse kopitama jäädagi. Algul on ka noormees – ilus, aga rumal ja pealiskaudne -  sellisest aktiivsest neiust võlutud. Hiljem tekivad siiski lahkhelid, mis on väga loomulik, kui inimesed ülepeakaela kokku kolivad. Aga vähemalt olid kavatsused head ja õilsad.

Küllap olid ka lavastajal head  kavatsused suvetüki väljatoomisel. Väga tore oli üle pika aja Egon Nuter’it laval näha.  Kõik tema erinevad väiksed osad selles näidendis jäid meelde  soojade ja naljakatena.  Raivo E. Tamm’e mäletan sealt samast Toomkiriku  varemetes hiilgavalt mängitud Põrgupõhja Kaval Antsuna. Praegune roll niisuguseid võimalusi ei pakkunud,  aga hea on teda näha ikka. Veel meeldis Liina Tennosaar, kah igas erinevas osas meeldejääv, värvikas, head ja elusad vanad naised.

Sandra Uusberg Undiinina oli minu jaoks natuke hüperaktiivne, oleks tahtnud natukenegi tema näkineiu päritolu uskuda.

Kust leida näidendeid, mis annaksid näitlejatele võimalusi teha suuri rolle ja vaatajale selle eest tänulik olla?

Suveunistused

Muusikaline komöödia

Autor:         Alan Ayckbourn
Lavastaja:  Roman Baskin
Kunstnik :  Ann Lumiste
Muusikaline kujundus:  Tõnu Naissoo

Mängivad: Nele-Liis Vaiksoo, Kleer Maibaum, Ülle Kaljuste, Jane Kruus, Veikko Täär,Tõnu Kilgas, Villu Kangur jt.

Etenduse toimumise koht Ohtu mõisa park.

Sattusin seda etendust vaatama juhuse tõttu, kuna eelmisel laupäeval katkestas vihmane ilm etenduse „Ring“ juba üsna alguses, siis lubati selle asemel sama piletiga minna vaatama käeolevat tükki.

Kavalehel oli peamiselt juttu sellest, kui oluline on nali ja naer inimeste igapäevases elus ja kuidas kõike naljakat tasuks rohkem tähele panna ja lõppkokkuvõttes iga vähesegi nalja üle naerda ja rõõmustada.  Selline sissejuhatus igal juhul tõotas, et hakkab nalja saama.

Tegevus toimus otse tiigi ääres, publik istus seljaga mõisahoone poole.  Lavakoht oli vihma tõttu üsna porine, see-eest kõik muud „kulissid“ olid suurepärased – kaunid põlised puud ja tiik, mis meenutas päris vihmametsa puutumatust, kuigi roheline kiht tiigil viitas ikka inimtegevusele.

Näidend hakkas peale vägagi realistliku tülitsemisega, üksteisele halvasti ütlemisega, solvamisega. Ei mingit nalja. Näidendi esmaettekanne oli olnud juba 1992 aastal, seega 20 aasta tagune asi. Minu hinnangul päris väsinud teemad, vist pidi midagi feministlikku seal olema, aga see mida praegu siin laval näidati, ei murdnud aknast ega uksest sisse ega välja.

Isegi õlgu kehitama ei pannud, aga teine vaatus jäi minul vaatamata.

Teatud liiki naljad on kohe niisugused, mis on liiga tüütud. Sellel korral siis oli mingi tissinali, selgus, et mõnele mehele on naise juures kõige olulisemaks näitajaks suured rinnad. Lisaks veel vingumine, et oma naisel ja tütardel(!) pole suuri rindu, terve elu on ilma tulnud läbi ajada.  

Kui tahetakse mõnd teisest ajast pärit näidendit tänapäevastada, siis tuuakse sageli sisse midagi meie tänasest päevast. Minu arvates ühe õnnetu riigiametniku välimuse kallal norimine oli selge läbikukkumine. Kuigi vaevalt seda eriti tähelegi pandi.

Midagi head oli ikka ka. Ülle Kaljuste ema ja perenaine,  muidu oli teda ka hea vaadata, aga tema tegi ka kõige paremat nalja. Nimelt siis, kui selgus, et Nele-Liis Vaiksoo kehastatud tegelase Belle’ga sai suhelda ainult lauldes. Siis Ülle Kaljuste esitatud lauluke pühapäevaselt jumalateenistuselt mõjus suisa metatasandi naljana.

Väga hea ja armas oli Nele-Liis Vaiksoo – ilus ja võluv, täiesti usutav, et pärit mingist muust reaalsusest. See oli ka väga hea leid, et tema osa eeldas just laulmist, sest laulmine sobis hästi.

Teine vaatus oleks ehk midagi päästnud, aga Ohtu mõisa ilus park ja loodus oma kesksuvises rohkuses oli praegu see, mis peamiselt meelde jäi.

Mees&Naine

XIX rahvusvaheline aktinäitus
3. juuni - 3. september 2012 Pärnu Uue Kunsti Muuseumis.

Kunstnikud Lätist, Leedust, Venemaalt, Taanist, Rootsist, Soomest,  Ahvenamaalt ja Eestist.

Käisin vaatamas 30 juunil.

Selleaastane näitus omamoodi võimendas näitusehoone seisvat ja lagunevat paratamatu lõpupoole liikumist. Kohe alguses oli väljapandud terve toatäis fotosid Läti fotograafilt Janis Gleizds’lt (1924-2010). Need pildid olid võib-olla kõige helgemad sellel näitusel, aga nendes polnud midagi uut, polnud ka midagi niisugust, mida ikka ja jälle uuesti vaatad ja seeläbi mingi kogemuse võrra rikkamaks saad. Need pildid olid jäänud omasse aega, mind nad praegu ei kõnetanud.

Kogu näitusele andis tooni Soome kunstniku Anna-Sofia Nylund’i video taustamuusika, mis meenutas oma ebamaise kõlaga peatselt saabuvat maailmalõppu.

Üldine sõnum on perspektiivitus, õudus ja hirm. Ega näituse pealkirjast ja teemast pole liiga palju kinni hoitud, kaugeltki mitte kõik tööd ei esinda meest ja/või naist aktina. Maailma võib igaüks kogeda äraspidise ja õudse kohana.

Millised on mees ja naine sellel näitusel? Naine hakkab vaikselt kaduma, tasapisi meheks üle minema. Enamasti ongi naisel juba munad ja peenis, kuigi väliselt võib ta veel naist edasi teeselda. Aga tegelikult on muutused pöördumatult alanud.

Selline nö vana hea perekond, mees, naine ja nende lapsed on minevikku jäänud. Lapseootel naine samastab ennast imetava emisega, tema mees on suuteline ainult lapsi juurde tegema, ennast taastootma. Mees on mõttetu loom. 

Mees ja naine sellel näitusel on pigem ebaloomulik ühendus. Igal juhul tähendab see kannatamist ja mittemõistmist.

Rahulikuma ja loomulikumana mõjuvad need tööd, kus on mees ja mees või naine ja naine. Need ei mõju lahtisest uksest sissemurdmisena, aga ehk mingit kapist väljatulemise värskust seal on.

Corelli Consort

Suur juubelikontsert

27 juunil Mustpeade Maja valges saalis, kell 19.00

 ESINEJAD:

Juubilar CORELLI CONSORT ajastu pillidelkoosseisus:

Mail Sildos barokkviiul, Meelis Orgse barokkviiul,

Tõnu Jõesaar viola da gamba, Villu Vihermäe barokktšello, Mati Lukk kontrabass,

Neeme Punder barokkflööt, Lembit Orgse klavessiin

 

SOLISTID:

Hele-Mall Leego - Lieschen (sopran), Tiit Kogerman - Jutustaja (tenor), Uku Joller - Schlendrian (bass)

 

KAVAS:

Corelli ja Purcelli imeline muusika

J.S. Bach KOHVIKANTAAT BWV 211
Schweigt stille, plaudert nicht - Nüüd vaikige ja ärge lobisege!

Enne kontserti tehti lühikese ekskursiooni Mustpeade majas, algas peale üleval ja lõpes päris all keldrikorrusel. Suur maja, aga natuke laokil, remont kuluks marjaks ära.  Tavaliselt alumisest saalist pole asja edasi minna. Vanad majad on huvitavad ja kannavad endas vanade aegade saladusi, neid lugusid, mis nende müüride vahel juhtus.

Kontserdi esimeses osas esitati Arcangelo Corelli ja Henry Purcelli loomingut, lisaks veel kaks osa J.S.Bach’i Prantsuse süidist. Esimene osa oli natuke igavavõitu, Mail Sildos vabandas halba kõla tundlike pillidega – kuna saalis oli palju rahvast, siis niiskuse tase tõusis ja mõjutas natuke pille. Siiski minu kõrv selliseid nüansse tähele ei pannud. Aga panin tähele, et jäin pikemalt silmitsema mõned read eespool istuva Jüri Kuuskemaa juukselõikust. Natuke unine olemine oli ja mõtted kõrvalistel asjadel.

Vaheajal on hea võimalus ennast üle tänava asuvas kohvikus Mademoiselle espresso’ga ergutada ja pärast seda kontserdi teises pooles esitatud „Kohvikantaati“ nautida.

J.S.Bach on Kohvikantaadi kirjutanud 1732-34. Esinejad olid kostüümides ja kogu esitus oli terviklik ja lõbus. Minu jaoks kõige nuditavam oli Hele-Mall Leego, lisaks heale vokaalsele esitusele tundus ta väga usutavana ka tütrerollis. Aga ka Uku Joller isana ja Tiit Kogermann jutustajana sobisid igatepidi. Arvatavasti vaatasid ka Bach’i kaasaegsed omal ajal sedasama etendust lõbusalt, nii et tõstatatud teemat keegi eriti tõsiselt ei võtnud.

Hullumaja suvepäevad Vaino Vahingu ainetel

Lavastaja Urmas Vadi

Kunstnik Laura Pählapuu
Helikujundaja Külli Tüli
Lavatehnikud Arles Aavast, Erki Lindmaa
Osades Margus Grosnõi, Natali Lohk, Tiina Mälberg, Peeter Rästas, Üllar Saaremäe, Toomas Suuman, Klaudia Tiitsmaa (TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia)

Vaadatud etendus laupäeval 16 juunil, algus kell 16.00

Kaarel Karmi suvekodu asub Vihula mõisast umbes 2 km edasi, auto saab teeäärde jätta ja siis peab veel umbes pool km jala mööda metsarada minema. Ei mäletagi, millal viimati nii ehtsasse paksu metsa sattusin. Teatrikülastajana mul vedas, sest mitu päeva oli olnud päikselist ilma, sellele vaatamata said minu uued sandaalid paksu poriga kokku. Mis veel need peavad tegema, kes selle metsaraja vihmase ilmaga läbivad? Kummikud peaksid vähemalt kaasas olema. Nagu paksus metsas võibki oodata, on ka palju sääski. Eile siiski väga palju ei olnud,  aga täna oma jalgu vaadates oma paarkümmend oli ikka minu peale ka pidama jäänud.
Kuna Vaino Vahing on mind alati paelunud oma põneva ja salapärase elu ja tegevusega, siis oli ootus päris kõrge.
 Nimetaksin nähtut unenäoks, kus juhtub erinevaid asju. Unenäo omapära seisneb selles, et und näeb Johannes, kes kujutab kedagi teist, kes oleks võinud sellist und näha.  Need, kes unes näha on, on Johannese unenäo tegelased ja tegeliku eluga on neil ehk ainult pisut tegemist. 
Mulle tundub, et 70-ndatel elasid inimesed oluliselt teises maailmas võrreldes praegusega. Kuigi praegune aeg on võimalusterohkem ja sellega seoses kuuleme rohkem erinevatest maailmadest, aga saame ka rohkem valida, keda või mida me tahame kuulda. Tollal oli siiski nii, et kui sinu raamat oli avaldatud, siis olidki kirjanik valmis.
Lugedes praegu kadunud suurmeeste kirjutatut, tundub naljakas, et omal ajal olid nad tavalised inimesed, kellele polnud võõras kadedus ja ahnus ja kõik muu selline üldinimlik, mis juba oma 2000 aastat ja veel kauem on olnud igapäevane ja tavaline.
Seal näidendis Johannes, kelles võib aimata Vaino Vahingut, Üllar Saaremäe on isegi väliselt natuke Vahingu moodi, unistab uutmoodi vaimust vaevatute ravimisest.  Ja meie näeme sellest unenäo versiooni, kus on Vahingu kaasaegsed 70-ndatel ja tolleaegsed inimesed. Vastu Johannese plaane saabuvad tema haiglasse ravile enam-vähem tuttavad inimesed. Ju ta neid siis hulludeks salaja on pidanud, kui nad unes tema patsientideks satuvad. Ravile nad eriti ei allu, aga võibolla pole nad ka piisavalt hullud.
Tiina Mälberg'i teejuht oli tore ja sõbralik ja humoorikas. Samuti tema mängitud Tõnis.  Just paras unes ette tulema. Samuti oli tore kunstiteadlane  Jüri, kes kirjutas isegi pool doktoritööd valmis, kui selgus, et ta on siiski näitlejanna Mari. .  Polnud enam mõtet teeselda. Marit kehastas Natali Lohk

Ka Mari ja Tõnise suhetes tuli kätte tõehetk, kus Mari pidi tunnistama, et Tõnis vahel siiski mõjub natukene võltsina. Tõnis aga jäi lõpuni Tõniseks.
Kuna tegemist oli unenäoga, siis pole midagi ette heita, sest oma unenägude üle me ei valitse. Teatrilt oleksin oodanud rohkem süvenemist ja detailide lahti mängimist, tänuväärset materjali on ometi väga palju. Pealegi, kui juba kutsutakse inimesed kohale paksu metsa sisse läbi pori ja sääseparvede. Samas etenduse pealkiri viitab hulludele ja suvele. Eks igaüks peab ise otsustama, kas ta osaleb selles mängus. 

Köler Prize 2012. Nominentide näitus

Kunstnikud: Johnson ja Johnson, Flo Kasearu, Marge Monko, Marko Mäetamm, Margus Tamm

Käisin vaatamas neljapäeva 7.06 õhtul ja aega jäi väheks terve näituse vaatamiseks, kuna muuseum pandi kinni, sest kell oli nii palju. Peamiselt jõudsin vaadata Flo Kasearu ja Marko Mäetamme tehtud töid.

Flo Kasearu

Vaatasin seda 14 minutilist filmi,olles eelnevalt ukse juures lugenud Reet Varblase kirjutatud lühikest tutvustust ja selle filmiga kaasasolevat lugu lahtipääsenud hobustest ja kõikidest nendest kokkusattumistest.

See lühike film mõjus äärmiselt maagiliselt ja igasugused mõtted tulid pähe. Algul lihtsalt vaatad, ja oled natuke rõõmus kui korraks vilksamisi näed valget hobust kappamas.  Üsna varsti aga tekib mingi isiklik suhe,  umbes nagu see oleks minu hobune ja nüüd on see üha rohkem minu asi ja minu saladus. Või minu teadmine. Midagi, millest ma olen teadlik, aga mida on üpris keeruline kellelegi rääkida. Tegemist on kindlalt olemasolevaga, millegi niisugusega, mida tahaks kellegagi jagada. Aga kui hakkad sellest rääkima, siis pole kerge olla arusaadav. Flo Kasearu on suutnud igal juhul olla väga arusaadav. Isegi tundub, et päris palju on jäänud ütlemata. Päris palju sellist, mis on ka olemas, aga millest praegu ei räägita. Iga asi omal ajal!

Vaadates  Flo Kasearu filmi ja samal ajal lummatud olles, tuli pähe selline mõte, et Flo valik on just see mida me praegu reaalselt näeme, reaalsus on nii film kui ka need sündmused mis filmi tegemise ajal aset leidsid. Aga mis oleks olnud, kui tuules lehviva lakaga hobuse asemel oleks saanud reaalsuseks miski muu? Näiteks NATO lennukid või ufod vms?

Marko Mäetamm

Mees on mõistatus. Marko Mäetamm avab natuke mehe(-likku?) maailma. See on praeguse aja märk, inimene  tähelepanu keskpunktis. Igaüks eraldi. Naine on tähelepanu all juba pikemat aega. Nüüd õnneks hakkab ka mees tähelepanu pälvima.

Lõpuks on ju mehel ja naisel sama eesmärk - olla õnnelik. Kui üks on õnnelik, siis ei saa teine mitte olla. Ei pea ju koos õnnelik olema nagu ka koos pole vaja õnnetu olla.

Mäetamme tegelased praegu õnnelikud ei ole.

Teatavasti  sarnased mõtted  tekivad samas aju piirkonnas, iga mõttega kaasneb sellele vastav energia. Kui üks ajupiirkond on aktiivne, tekivad seal lisaks teised sarnased mõtted ja sarnane energia. Pähe tulevad kõige rohkem need mõtted, mida kõige rohkem on mõeldud. Negatiivsete mõtetega kaasnev energia põhjustab valu.

Vist sellepärast need ongi negatiivsed mõtted, muidu võiks neid ju niisama neutraalseteks mõteteks pidada. Kui paljud selle peale nüüd mõtlevad, tõenäoliselt vähesed, aga mida mustemaid mõtteid mõtled, seda mustemaks need lähevad.

Eks ole tuttav näiteks selline mõttekäik: "Oh, olen nii ärritatud, nii kui ma sellest või teisest kuulsin, tuli kõik kohe meelde..." Ehk siis hakkasin juba nö terveks saama, aga nüüd on jälle seesama ajupiirkond ärritatud, neuronid ja transmitterid ja mis kõik veel möllavad, südames pistab ja igal pool mujal ka veel ja ma ei saa üldse rahulik olla.

Elu läheb, üha julgemad ja hullemad mõtted tulevad pähe ja ühel hetkel saavad fantaasia ja tegelikkus üheks... Või mis on tegelikkus? Kas pole tegelikkus mitte see, mis on sinu sees, see mida sa koged kogu aeg? Kõik see, mis toimub väljaspool nö maailmas on nagunii mööduv, kas on mõtet sellele nii ebaproportsionaalslt suurt tähelepanu pöörata? Fantaasia pole ka mitte tegelikkus, see on samuti üks osa vormimaailmast, mõttevormist. Vorm on väga oluline, muidu seda poleksi. Aga sisu on ikka hoopis tähtsam.

"Cancun" Jordi Calceran

Lavastaja Hendrik Toompere jr

Kunstnik Riina Degtijarenko

Tõlkinud Margus Alver

Osades: Kaie Mihkelson, Ülle Kaljuste, Peeter Oja (külalisena), Jaan Rekkor

Näidendi autor Jordi Calceran on katalaani päritolu, sündinud 1964 Barcelonas. Tema kõige kuulsam ja menukam näidend „Grönholmi meetod“ on ka praegu  Eesti Draamateatri kavas.

„Cancun“, mille esietendus oli 28. oktoobril 2011, on Draamateatris enam-vähem hooaja lõpuni väljamüüdud menutükk, kus kuulu järgi saab väga palju nalja. Nalja tahaks ikka, ootus oli igal juhul kõrgele kruvitud. Pealegi teeb siin kaasa tuntud naljamees Peeter Oja, aga  kõik ülejäänud on ka parajad naljamehed/ naljanaised.

Kaks abielupaari on sõitnud puhkusele Cancuni, kuulsasse Mehhiko puhkuseparadiisi, nad on juba palju aastaid niiviisi koos puhkamas käinud. Puhkus algab paljulubavalt.

Reme (mängib Kaie Mihkelson) on kunagi ammu peitnud ära Vincente (Jaan Rekkor) autovõtmed, et see ei läheks Laurat (Ülle Kaljuste) koju saatma. Nii on saatus pööratud ja ära hoitud abielu Laura ja Vincent’i vahel. Laura abiellub hoopis Pabloga (Peeter Oja). Kunagi vist meeldis Pablole ka rohkem Reme, aga kuna see juba abiellus Vincetega, siis abiellus Pablo Lauraga. Kõik on natuke rahulolematud oma eludega, süüdistatakse üksteist oma elu ärarikkumises või midagi sellist. Kes keda armastas või kes kellaga 25 aastat tagasi autos suudles – no keda see võiks huvitada? Ja tõenäoliselt ajaosalisi endid ka mitte.

See lugu peaks vist rohkem olema Reme ja Vincente lugu, Laura ja Pablo on rohkem ruumi täiteks sinna juurde kirjutatud.  Mõlemad mehed on sellised sõnakuulelikud, kes vaikselt oma naise ja elu ära kannatavad, kuigi tuha all võib tuli hõõguda. Igal juhul Vincente läks lausa nii julgeks, et käskis kõigil kaduda, kaasaarvatud Reme'l, tema naisel, kes oli juba ligi 24 aastat Vincentet mahasurunud ja polnud lasknud tal ennast teostada.

Mis ka poleks, Reme oli ka juba hull valmis, polegi vahet, kes tema mees on. Miks ta hulluks läks? Meie seda ei tea ja ei saagi teada. Võibolla hakkas mõtlema? Sai oma patustest tegudest/mõtetest teadlikuks? Mis üldse on patt? Halvad mõtted ja kõik mis sealt edasi saab?

Nalja igaljuhul ei saanud.