Corelli Consort

Suur juubelikontsert

27 juunil Mustpeade Maja valges saalis, kell 19.00

 ESINEJAD:

Juubilar CORELLI CONSORT ajastu pillidelkoosseisus:

Mail Sildos barokkviiul, Meelis Orgse barokkviiul,

Tõnu Jõesaar viola da gamba, Villu Vihermäe barokktšello, Mati Lukk kontrabass,

Neeme Punder barokkflööt, Lembit Orgse klavessiin

 

SOLISTID:

Hele-Mall Leego - Lieschen (sopran), Tiit Kogerman - Jutustaja (tenor), Uku Joller - Schlendrian (bass)

 

KAVAS:

Corelli ja Purcelli imeline muusika

J.S. Bach KOHVIKANTAAT BWV 211
Schweigt stille, plaudert nicht - Nüüd vaikige ja ärge lobisege!

Enne kontserti tehti lühikese ekskursiooni Mustpeade majas, algas peale üleval ja lõpes päris all keldrikorrusel. Suur maja, aga natuke laokil, remont kuluks marjaks ära.  Tavaliselt alumisest saalist pole asja edasi minna. Vanad majad on huvitavad ja kannavad endas vanade aegade saladusi, neid lugusid, mis nende müüride vahel juhtus.

Kontserdi esimeses osas esitati Arcangelo Corelli ja Henry Purcelli loomingut, lisaks veel kaks osa J.S.Bach’i Prantsuse süidist. Esimene osa oli natuke igavavõitu, Mail Sildos vabandas halba kõla tundlike pillidega – kuna saalis oli palju rahvast, siis niiskuse tase tõusis ja mõjutas natuke pille. Siiski minu kõrv selliseid nüansse tähele ei pannud. Aga panin tähele, et jäin pikemalt silmitsema mõned read eespool istuva Jüri Kuuskemaa juukselõikust. Natuke unine olemine oli ja mõtted kõrvalistel asjadel.

Vaheajal on hea võimalus ennast üle tänava asuvas kohvikus Mademoiselle espresso’ga ergutada ja pärast seda kontserdi teises pooles esitatud „Kohvikantaati“ nautida.

J.S.Bach on Kohvikantaadi kirjutanud 1732-34. Esinejad olid kostüümides ja kogu esitus oli terviklik ja lõbus. Minu jaoks kõige nuditavam oli Hele-Mall Leego, lisaks heale vokaalsele esitusele tundus ta väga usutavana ka tütrerollis. Aga ka Uku Joller isana ja Tiit Kogermann jutustajana sobisid igatepidi. Arvatavasti vaatasid ka Bach’i kaasaegsed omal ajal sedasama etendust lõbusalt, nii et tõstatatud teemat keegi eriti tõsiselt ei võtnud.

Hullumaja suvepäevad Vaino Vahingu ainetel

Lavastaja Urmas Vadi

Kunstnik Laura Pählapuu
Helikujundaja Külli Tüli
Lavatehnikud Arles Aavast, Erki Lindmaa
Osades Margus Grosnõi, Natali Lohk, Tiina Mälberg, Peeter Rästas, Üllar Saaremäe, Toomas Suuman, Klaudia Tiitsmaa (TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia)

Vaadatud etendus laupäeval 16 juunil, algus kell 16.00

Kaarel Karmi suvekodu asub Vihula mõisast umbes 2 km edasi, auto saab teeäärde jätta ja siis peab veel umbes pool km jala mööda metsarada minema. Ei mäletagi, millal viimati nii ehtsasse paksu metsa sattusin. Teatrikülastajana mul vedas, sest mitu päeva oli olnud päikselist ilma, sellele vaatamata said minu uued sandaalid paksu poriga kokku. Mis veel need peavad tegema, kes selle metsaraja vihmase ilmaga läbivad? Kummikud peaksid vähemalt kaasas olema. Nagu paksus metsas võibki oodata, on ka palju sääski. Eile siiski väga palju ei olnud,  aga täna oma jalgu vaadates oma paarkümmend oli ikka minu peale ka pidama jäänud.
Kuna Vaino Vahing on mind alati paelunud oma põneva ja salapärase elu ja tegevusega, siis oli ootus päris kõrge.
 Nimetaksin nähtut unenäoks, kus juhtub erinevaid asju. Unenäo omapära seisneb selles, et und näeb Johannes, kes kujutab kedagi teist, kes oleks võinud sellist und näha.  Need, kes unes näha on, on Johannese unenäo tegelased ja tegeliku eluga on neil ehk ainult pisut tegemist. 
Mulle tundub, et 70-ndatel elasid inimesed oluliselt teises maailmas võrreldes praegusega. Kuigi praegune aeg on võimalusterohkem ja sellega seoses kuuleme rohkem erinevatest maailmadest, aga saame ka rohkem valida, keda või mida me tahame kuulda. Tollal oli siiski nii, et kui sinu raamat oli avaldatud, siis olidki kirjanik valmis.
Lugedes praegu kadunud suurmeeste kirjutatut, tundub naljakas, et omal ajal olid nad tavalised inimesed, kellele polnud võõras kadedus ja ahnus ja kõik muu selline üldinimlik, mis juba oma 2000 aastat ja veel kauem on olnud igapäevane ja tavaline.
Seal näidendis Johannes, kelles võib aimata Vaino Vahingut, Üllar Saaremäe on isegi väliselt natuke Vahingu moodi, unistab uutmoodi vaimust vaevatute ravimisest.  Ja meie näeme sellest unenäo versiooni, kus on Vahingu kaasaegsed 70-ndatel ja tolleaegsed inimesed. Vastu Johannese plaane saabuvad tema haiglasse ravile enam-vähem tuttavad inimesed. Ju ta neid siis hulludeks salaja on pidanud, kui nad unes tema patsientideks satuvad. Ravile nad eriti ei allu, aga võibolla pole nad ka piisavalt hullud.
Tiina Mälberg'i teejuht oli tore ja sõbralik ja humoorikas. Samuti tema mängitud Tõnis.  Just paras unes ette tulema. Samuti oli tore kunstiteadlane  Jüri, kes kirjutas isegi pool doktoritööd valmis, kui selgus, et ta on siiski näitlejanna Mari. .  Polnud enam mõtet teeselda. Marit kehastas Natali Lohk

Ka Mari ja Tõnise suhetes tuli kätte tõehetk, kus Mari pidi tunnistama, et Tõnis vahel siiski mõjub natukene võltsina. Tõnis aga jäi lõpuni Tõniseks.
Kuna tegemist oli unenäoga, siis pole midagi ette heita, sest oma unenägude üle me ei valitse. Teatrilt oleksin oodanud rohkem süvenemist ja detailide lahti mängimist, tänuväärset materjali on ometi väga palju. Pealegi, kui juba kutsutakse inimesed kohale paksu metsa sisse läbi pori ja sääseparvede. Samas etenduse pealkiri viitab hulludele ja suvele. Eks igaüks peab ise otsustama, kas ta osaleb selles mängus. 

Köler Prize 2012. Nominentide näitus

Kunstnikud: Johnson ja Johnson, Flo Kasearu, Marge Monko, Marko Mäetamm, Margus Tamm

Käisin vaatamas neljapäeva 7.06 õhtul ja aega jäi väheks terve näituse vaatamiseks, kuna muuseum pandi kinni, sest kell oli nii palju. Peamiselt jõudsin vaadata Flo Kasearu ja Marko Mäetamme tehtud töid.

Flo Kasearu

Vaatasin seda 14 minutilist filmi,olles eelnevalt ukse juures lugenud Reet Varblase kirjutatud lühikest tutvustust ja selle filmiga kaasasolevat lugu lahtipääsenud hobustest ja kõikidest nendest kokkusattumistest.

See lühike film mõjus äärmiselt maagiliselt ja igasugused mõtted tulid pähe. Algul lihtsalt vaatad, ja oled natuke rõõmus kui korraks vilksamisi näed valget hobust kappamas.  Üsna varsti aga tekib mingi isiklik suhe,  umbes nagu see oleks minu hobune ja nüüd on see üha rohkem minu asi ja minu saladus. Või minu teadmine. Midagi, millest ma olen teadlik, aga mida on üpris keeruline kellelegi rääkida. Tegemist on kindlalt olemasolevaga, millegi niisugusega, mida tahaks kellegagi jagada. Aga kui hakkad sellest rääkima, siis pole kerge olla arusaadav. Flo Kasearu on suutnud igal juhul olla väga arusaadav. Isegi tundub, et päris palju on jäänud ütlemata. Päris palju sellist, mis on ka olemas, aga millest praegu ei räägita. Iga asi omal ajal!

Vaadates  Flo Kasearu filmi ja samal ajal lummatud olles, tuli pähe selline mõte, et Flo valik on just see mida me praegu reaalselt näeme, reaalsus on nii film kui ka need sündmused mis filmi tegemise ajal aset leidsid. Aga mis oleks olnud, kui tuules lehviva lakaga hobuse asemel oleks saanud reaalsuseks miski muu? Näiteks NATO lennukid või ufod vms?

Marko Mäetamm

Mees on mõistatus. Marko Mäetamm avab natuke mehe(-likku?) maailma. See on praeguse aja märk, inimene  tähelepanu keskpunktis. Igaüks eraldi. Naine on tähelepanu all juba pikemat aega. Nüüd õnneks hakkab ka mees tähelepanu pälvima.

Lõpuks on ju mehel ja naisel sama eesmärk - olla õnnelik. Kui üks on õnnelik, siis ei saa teine mitte olla. Ei pea ju koos õnnelik olema nagu ka koos pole vaja õnnetu olla.

Mäetamme tegelased praegu õnnelikud ei ole.

Teatavasti  sarnased mõtted  tekivad samas aju piirkonnas, iga mõttega kaasneb sellele vastav energia. Kui üks ajupiirkond on aktiivne, tekivad seal lisaks teised sarnased mõtted ja sarnane energia. Pähe tulevad kõige rohkem need mõtted, mida kõige rohkem on mõeldud. Negatiivsete mõtetega kaasnev energia põhjustab valu.

Vist sellepärast need ongi negatiivsed mõtted, muidu võiks neid ju niisama neutraalseteks mõteteks pidada. Kui paljud selle peale nüüd mõtlevad, tõenäoliselt vähesed, aga mida mustemaid mõtteid mõtled, seda mustemaks need lähevad.

Eks ole tuttav näiteks selline mõttekäik: "Oh, olen nii ärritatud, nii kui ma sellest või teisest kuulsin, tuli kõik kohe meelde..." Ehk siis hakkasin juba nö terveks saama, aga nüüd on jälle seesama ajupiirkond ärritatud, neuronid ja transmitterid ja mis kõik veel möllavad, südames pistab ja igal pool mujal ka veel ja ma ei saa üldse rahulik olla.

Elu läheb, üha julgemad ja hullemad mõtted tulevad pähe ja ühel hetkel saavad fantaasia ja tegelikkus üheks... Või mis on tegelikkus? Kas pole tegelikkus mitte see, mis on sinu sees, see mida sa koged kogu aeg? Kõik see, mis toimub väljaspool nö maailmas on nagunii mööduv, kas on mõtet sellele nii ebaproportsionaalslt suurt tähelepanu pöörata? Fantaasia pole ka mitte tegelikkus, see on samuti üks osa vormimaailmast, mõttevormist. Vorm on väga oluline, muidu seda poleksi. Aga sisu on ikka hoopis tähtsam.

"Cancun" Jordi Calceran

Lavastaja Hendrik Toompere jr

Kunstnik Riina Degtijarenko

Tõlkinud Margus Alver

Osades: Kaie Mihkelson, Ülle Kaljuste, Peeter Oja (külalisena), Jaan Rekkor

Näidendi autor Jordi Calceran on katalaani päritolu, sündinud 1964 Barcelonas. Tema kõige kuulsam ja menukam näidend „Grönholmi meetod“ on ka praegu  Eesti Draamateatri kavas.

„Cancun“, mille esietendus oli 28. oktoobril 2011, on Draamateatris enam-vähem hooaja lõpuni väljamüüdud menutükk, kus kuulu järgi saab väga palju nalja. Nalja tahaks ikka, ootus oli igal juhul kõrgele kruvitud. Pealegi teeb siin kaasa tuntud naljamees Peeter Oja, aga  kõik ülejäänud on ka parajad naljamehed/ naljanaised.

Kaks abielupaari on sõitnud puhkusele Cancuni, kuulsasse Mehhiko puhkuseparadiisi, nad on juba palju aastaid niiviisi koos puhkamas käinud. Puhkus algab paljulubavalt.

Reme (mängib Kaie Mihkelson) on kunagi ammu peitnud ära Vincente (Jaan Rekkor) autovõtmed, et see ei läheks Laurat (Ülle Kaljuste) koju saatma. Nii on saatus pööratud ja ära hoitud abielu Laura ja Vincent’i vahel. Laura abiellub hoopis Pabloga (Peeter Oja). Kunagi vist meeldis Pablole ka rohkem Reme, aga kuna see juba abiellus Vincetega, siis abiellus Pablo Lauraga. Kõik on natuke rahulolematud oma eludega, süüdistatakse üksteist oma elu ärarikkumises või midagi sellist. Kes keda armastas või kes kellaga 25 aastat tagasi autos suudles – no keda see võiks huvitada? Ja tõenäoliselt ajaosalisi endid ka mitte.

See lugu peaks vist rohkem olema Reme ja Vincente lugu, Laura ja Pablo on rohkem ruumi täiteks sinna juurde kirjutatud.  Mõlemad mehed on sellised sõnakuulelikud, kes vaikselt oma naise ja elu ära kannatavad, kuigi tuha all võib tuli hõõguda. Igal juhul Vincente läks lausa nii julgeks, et käskis kõigil kaduda, kaasaarvatud Reme'l, tema naisel, kes oli juba ligi 24 aastat Vincentet mahasurunud ja polnud lasknud tal ennast teostada.

Mis ka poleks, Reme oli ka juba hull valmis, polegi vahet, kes tema mees on. Miks ta hulluks läks? Meie seda ei tea ja ei saagi teada. Võibolla hakkas mõtlema? Sai oma patustest tegudest/mõtetest teadlikuks? Mis üldse on patt? Halvad mõtted ja kõik mis sealt edasi saab?

Nalja igaljuhul ei saanud.

"Rosalinde"

Ronald Hyndi ballett Johann Straussi muusikale
Maailmaesietendus 24. aprillil 1978 PACT Balletiteatris

Koreograaf: Ronald Hynd
Muusikaline juht ja dirigent: Jüri Alperten
Dirigent: Risto Joost, 19.05.12 Mihhail Gerts
Kunstnik: Peter Docherty (Inglismaa)
Koreograafi assistent: Marilyn Vella-Gatt (Inglismaa)
Arranþeering: John Lanchbery (Inglismaa)

Ronald Hyndi ballett Johann Straussi muusikale
Maailmaesietendus 24. aprillil 1978 PACT Balletiteatris
Esietendus Rahvusooper Estonias 2. detsembril 2011

Vaadatud etendus 19. mai 2012

Peaosi tantsisid Rahvusballeti esitantsijad Anatoli Arhangelski, Alena Shkatula, Marika Muiste, Sergei Upkin.

Tegemist on opereti „Nahkhiir“ libreto järgi lavastatud balletiga. Johann Straussi teada-tuntud muusika annab sellele teatavat pidulikkust ja kõrgelennulisust.

Etenduses oli kokku kolm vaatust, küllalt lühikesed, hoogsad ja niiviisi päris nauditavad.
Mulle meeldiks tegelikult midagi kargemat ja karmimat, võib-olla isegi päris klassikaline ballett. Kuna operetti on ka alles hiljuti nähtud, siis oli hea võimalus võrrelda sama teema lavastamist ja ballett on selles võrdluses kindlasti eelistatud.  

Nendel, kes ei vaata ka tv-st seebioopereid, tasub enne pileti ostmist endale selgeks teha, kas teatris võiks seebiooper huvi pakkuda.

"Koletis kuu peal" Richard Kalinoski

Lavastaja Madis Kalmet; Kunstnik Kustav-Agu Püüman; Tõlkija Anu Lamp; Mängukoht Väike saal; Mängivad: Priit Võigemast, Hele Kõrve, Aleksander Eelmaa ning ˇJaan Aleksander Konze (külalisena) või Egert Kadastu (külalisena).

Esietendus 26.03.2011; Etendus kestab 3tundi

Vaadatud etendus 12. mai 2012

„Koletis kuu peal“ räägib lähemalt kahe inimese elust ja saatusest läbi kolmanda silmade, seega siis kokku kolmest inimesest.  Mees, naine ja väike poiss.

Mees Aram ja naine Seta on mõlemad pärit Armeeniast ja neil mõlemal on õnnestunud ellu jääda türklaste poolt 1915.a korraldatud genotsiidis ning selleks ajaks, kui toimub näidendi tegevus on nad jõudnud Ameerikasse, vabale unelmate maale.

Näeme tänapäevases mõistes pimekohtingut – kaks inimest saavad kokku esimest korda elus, aga nad on juba abielus. See on natuke naljakas ja omamoodi väga armas liin – kahe noore inimese kohanemine üksteisega, ühes elamine. Tollele ajale iseloomulikult on rõhk sellel, mida mees tahab ja ütleb. Naise asi on sellega nõus olla. Kuna Seta on nende esimesel kohtumisel alles 14 aastane, alles laps, siis algul ütleb ka tema, mida ühest või teisest asjast arvab, aga tema mees Aram, teeb üheselt selgeks, et mees on see kes ütleb ja arvab.

Hele Kõrve kehastatud Seta on imepärane naine. Mulle tundub, et niisugune naine võib ette tulla ainult unistustes või siis luules. „Koletis kuu peal“ ongi nagu luuletus, sest korraga on öeldud niipalju head ja samapalju valusat.  Näidendi jooksul kasvab Seta lapsest naiseks. Kui algul on temas tänulikkus ellujäämise eest, siis naisena lisandub sellele armastus ja tarkus.  Imetlusväärne on tema tarkus ja kannatlikkus oma mehega suhtlemisel. Ega seal suurt valikuvõimalusi ei olnud ka, aga Seta lähtus oma tegemistes armastusest, vähemalt nii paistis.

Aram Seta mehena tavalisem, tänapäeval on mehed sageli samasugused. Kannab oma valu endas ja kannatab, naine peab aru saama tema kannatamisest ja kõigil tuleb kannatada.

Lastena olid nad mõlemad näinud pealt oma perekondade - vanemate ja õdede-vendade tapmist, eriti julma ja seletamatut. Armeenias toimunud genotsiidi, mis on hoopis rohkem meeles ja õhus kui Ameerika kõige oma vabaduse ja õnnega.

Kolmas tegelane näidendis on väike poiss Vincent, kes nüüd vana mehena Aleksander Eelmaa kehastuses meenutab neid aegu ja meile seda lugu räägib. Vincent on poiss tänavalt, ta on paigutatud orbudekodusse, kuid sealt ta põgeneb sageli varastab vahel poodidest leib, kui nälg väga suureks läheb. Vincenti osas oli nähtud etenduses Jaan Aleksander Konze, kes tuli oma osaga väga hästi toime. Tavaline väike poiss oma lapse maailmaga.  Seta andis talle vahel süüa, Aram oli tõrjuv ja kuri nagu võiski oodata. Ühel päeval pani Aram  Vincenti jaoks ühe karbi tooli peale, selles karbis oli mantel. Sellest päevast jäi Vincent Sta ja Aram’i juurde elama.

Neljas tegelane selles näidendis oli Koletis. Türklased nägid koletist algul kuu peal, sest kord kuuvarjutuse ajal, kui kuupind kattus musta seinaga ja valgust enam ei paistnud, avati tuli püssidest ja kuulipildujatest kuu suunas. Mõni aeg hiljem pöörati püssid ja kahurid Armeenlaste poole ja korraldati tapatalgud teist usku inimeste vastu. Siis nähti Koletist oma hõimlaste usus. Pole midagi uut, usu pärast enamasti tapetaksegi. Olgu siis uskumine teise jumalasse või uskumine enda või kellegi teise õigusesse, võrdsusesse, vabadusse.

Inimese sees on koletis, kas ärkvel või uinunud, aga teda on kerge äratada. Õieti ta ärkab ise, kui märkab endast erinevat. Algul on ta niisama sallimatu, aga sealt edasi on ainult õige vähe vaja, et Koletis hakkaks omapäi tegutsema.

Meeldisid väga Seta kostüümid, just selliseid kujutangi ette sellesse aega ja nendele inimestele. Tema esimene kleit otse rongilt tulles, must rätik peas ja kõik hilisemad, lihtsad ja elegantsed. Kusjuures võis aimata, et Seta ise õmbleb oma kleidid.

Valgus oli ka minu arvates seekord natuke teistmoodi. Kui üks pilt lõppes, läks lava pimedaks,  seejärel hämaras valguses lahkusid näitlejad lavalt.

Madis Kalmet on võtnud väga hea näidendi ja loonud väga hea lavastuse.

"Maailmale nähtamatud pisarad" Antoša Tšehhonte

Lavastaja: Elmo Nüganen; Kostüümikunstnik: Reet Aus;  Muusikaline kujundaja: Riina Roose ja Jaak Jürisson; Valgus: Priidu Adlas ; Mängukoht: Salme Kultuurikeskus

Mängivad: Argo Aadli, Epp Eespäev; Piret Kalda, Tõnn Lamp, Allan Noormets, Indrek Ojari, Andres Raag, Anne Reemann, Margus Tabor, Külli Teetamm, Mart Toome, Andrus Vaarik     

Esietendus: 03.04.2012;  Etendus kestab: 3 h 15 min

Vaadatud etendus 4. mail 2012

„Õnnepojuke“, „Missugune kolmest“, „Albioni tütar“, „Paks ja peenike“, „Karu“, „Koomik“, „Diplomaat“, „Abielu ettepanek“, „Maailmale nähtamatud pisarad“

Kõik 9 lühietendust esitatakse sujuvalt üksteise järel, näitlejad on ühtlasi ka teadustajad.  Vahepeale jääb vaheaeg.

Salme tänava lava ja saali õhkkond meenutas maakultuurimaja, kus rändteater annab etendust. Täiesti erinev Tallinna Linnateatri harjumuspärasest väikesest ja hubasest olemisest. Miks mitte anda näitlejatele võimalus kogeda suurele saalile mängimist kõige selle juurde kuuluvaga. Aga ikka oli ebaharilik neidsamu häid tuttavaid näitlejaid turvalisest ja tuntud keskkonnast erinevas olukorras näha.  Küllap ongi igasuguse meisterlikkuse proovikiviks kohanemine tavapärasest erinevate tingimustega.

9 lühinäidendit või novelli, nendest vast kolm, kus headele osatäitmistele on toeks ka vaimukalsk tekst.

Minu jaoks läks etendus käima (vist kolmandas?) novellis „Diplomaat“, kui astus lavale Andrus Vaarik diplomaadina.  Andrus Vaarik kehastab sellist tüüpi, kes peaks kellegi juurest läbi astuma ja juhtunust teada andma. Juhtunud on, et üks naine on äsja surnud ja tema mehele tuleb möödaminnes see teade edasi anda.  Pealegi on tegemist sellise uudisega, mille edastamist pole võimalik eriti kaua edasi lükata, ole sa kui peen diplomaat tahes. Näidend „Diplomaat“ on kirjutatud 1885 aastal, poldud siis kuuldudki mingitest koolitustest teemal „Kuidas edastada ebameeldivat sõnumit“, milliseid praegusel ajal päris palju pakutakse nii personalijuhtidele kui ka firmajuhtidele, et teatada inimestele koondamistest ja töökohtade ülesütlemistest. Ja ometi tehakse neid uudiseid sageli teatavaks moel, mis meenutab elevanti portselanipoes. Ega Andrus Vaariku diplomaat ka teab kui diplomaatiline polnud, aga tema püüdlik taktitunne oli kahtlemata siiras ja väga naljakas. Diplomaadi roll on sellepoolest väga tänuväärne, et vaataja saab ennast hästi sellega samastada, kuna ikka ühel või teisel viisil midagi sarnast on kogetud.  

Teine novell „Koomik“, kus Andrus Vaarik on koomiku rollis. Tegelikult oli tal lihtsalt kõva pohmell ja ta pidi enda ellu turgutamiseks peaparandust saama. Vaariku partneriks oli Piret Kalda, kes ka väga hea naljasoonega ja kindlasti hea lavapartner alati kui nalja saab, aga küllap ka igal muul juhul.

Kõige silmapaistvam osatäitja selles etenduses oli minu arvates Argo Aadli. Igas osast oskab Argo Aadli luua täiesti erineva, huvitava ja naljaka inimese. Pojana oli ta „bioloogia huviline“ nohik, jälle selline keda oleme kohanud oma kooliteel või ise sellised olnud. Kes vanemaid mängis, enam ei mäletagi, aga poeg jäi meelde. Samuti peigmees „Missugune kolmest?“ ja viimaks kosilane „Abieluettepanekus“. „Abieluettepanek“ oli vahest kõige tuntum nendest noore Tšehhovi novellidesttundub, et olen niisugust filmi näinud. Selles novellis on Inderk Ojari isana ka väga hea, pealegi seninähtud tõsistest rollidest rõõmustavalt erinev.

„Albioni tütar“ oleks võinud lavastamata jääda. Kui Elmo Nüganen selle lavastas, siis küllap oli tal mingi sõnum, mida edastada. 

„Maailmale nähtamatud pisarad“, kõige viimane lühinäidend selles etenduses. Tundub, et praegu selline elukirjeldus enam ei kehti, ei minda külla eelnevalt kokku leppimata ja kui purjus mees tuleb joomakaaslastega koju, siis visatakse ta lihtsalt välja. „Potjomkini küla“ tehakse ikka, aga nüüd on hoopis teised teed. Purjus inimesi on laval tüütu näha, mida paremini nad mängivad, seda tüütum…

Kas kunst peaks peegeldama tegelikkust või hoopis tegelikkust teise nurga alt kujutama, seeläbi paremaks tegema? Kindlasti mingi taoline olukord võib ka täna olemas olla, aga kas seda on vaja teatris vaadata? 

Mulle jäi natuke hämaraks kogu etenduse lavastamise otstarve. Olid küll mõned päris toredad osatäitmised ja mõnes kohas sai natuke nalja ka, aga Linnateatri enda seatud latt jäi kidlalt paigale.

Balletiõhtu "Aeg. Othello", Rahvusvahelise Tantsupäeva Balletigala

Balletiõhtu “AEG. OTHELLO” 14. aprillil 2012 Rahvusooper Estonias

AEG

Koreograaf: Tiit Helimets

Helilooja: Paula Matthusen

Libreto: Tiit Helimets Abi Baschi luuletuse järgi

Valguskunstnik: Tiit Urvik

Kostüümikunstnik: Marja-Liisa Pihlak

Tantsisid: Nadežda Antipenko jaJevgeni Grib; Ksenja Seletskaja ja Andrus Laur; Olga Rjabikova ja Aleksandr Kanapljov; Heidi Kopti, Jonathan Hanks, Nanae Maruyama

OTHELLO

Koreograaf: Marina Kesler

Muusika: Arvo Pärt

Kunstnik: Andréa T. Haamer (Rootsi)

Valguskunstnik: Neeme Jõe

Koreograafi assistent: Ervin Green

Tansisid: Aleksandr Prigorovski, Marika Muiste, Sergei Upkin, Jonathan Hanks, Heidi Kopti, Andrei Mihnevitš, Svetlana Danilova, Kaja kreitztberg

Esimese osa „Aeg“ koreograafia oli huvitavam, tants meenutaski aega, vahel jõulisem, siis märkamatult kaduv.  Meeldisid kostüümid ja tantsiajte omavaheline hea keemia.

„Othello“ lahendus oli päris humoorikas, eriti piiride kadumine, arvestades oodatavat sündmuste käiku. Võib-olla segas terviku jälgimist just eeldatav lõpplahendus, minu jaoks oli see ballett natuke liiga kiirelt vahetuvate osadega ja jäi natuke hajevile.

RAHVUSVAHELISE TANTSUPÄEVA BALLETIGALA 28.04 2012 Rahvusooper Estonia’s.

Eesti Rahvusballeti peasponsor ERGO andis kahele rahvusballeti tantsijale üle ERGO tantsupreemiad. ERGO naistantsija preemia 2012 pälvis Alena Shkatula ja meestantsija preemia Anatoli Arhangelski

Balletigalal osaes tantsijaid erinevatest teatritest- lisaks meie Rahvusballeti tantsijatele ka Tartust Vanemusest, Lätist, Soomest, Flandriast ja Valgevenest.

Kõige suurema aplausi ja tundus, et publiku kõige suurema poolehoiu osaliseks said Eesti Rahvusballeti solistid Michele Pellegrini ja Sergei Upkin, kes tantsisid Kreeka rahvamuusikale seatud „S’apago“-t. Küllap aitas kaasa rahvamuusika ajatu ilu, aga nende tantsus oli jõudu ja rõõmu, võlu ja salapärasust, just seda, mida  teatris kogeda ihkad.

Publiku hulgas võis näha ka meie suuri balletilegende Kaie Kõrbi ja Tiiu Randviir’u. Kaie Kõrbi olen laval näinud õnneks päris mitmeid kordi. Tema tantsus oli midagi väga erilist. Kui ta tantsis, siis tundus, et ta polekski nagu siit ilmast ja see ebamaisus lummas mind alati. Öeldakse küll, et asendamatuid ei ole, aga mõned on ikka raskesti asendatavad.
Laupäevasel Balletigalal ühtegi niisugust tähte ei olnud. Aga hea on mõelda, et on olnud midagi väga head ja erilist, see annab lootust, et ühel päeval võib jälle olla.

"Pruuniks" Andri Luup

Lavastaja: Andri Luup

Osades:

Liina Olmaru, Maria Peterson, Ott Aardam, Laura Peterson, Anneli Tuulik, Eva Eensaar, Anna Ehrenberg

Liikumisseade: Tiina Mölder

Valguskujundus: Helvin Kaljula

Esietendus 26. jaanuar 2012. a. Theatrumi saalis

Vaadatud etendus 21. aprillil 2012

Liina Olmaru Naine on väga tuttav, ega ometi näidend minust pole? Või mõnest mu tuttavast? Tegelikult tundub, et tal läheb hoopis paremini kui paljudel teistel - tal on hea ja huvitav töö, ta on tark ja ilus. Nii paistab kõrvalt vaadates.

Temal endal on nii palju probleeme, et kõige suuremat ei oskagi esile tuua. Töö on hõivanud suurema osa tema ajast, pidev vajadus teha valikuid ja siis nende valikute eest vastutada on mõistagi väsitav.

Naine on ebakindel oma valikute ja tuleviku suhtes. Kuidas ma välja näen? Endaga mitte rahulolemine – milline tohutu energia sinna kulub ja kui tavaline see on. Üks võimalus on ennast pruuniks päevitada, aga kui oled kord loodud valge nahaga ja päike peale ei hakka? Igatahes võid vähemalt elama hakkamist edasi lükata, siis kui pruuniks saan, siis alles olen valmis…

Igaühel meist on oma kaitseingel, või kuidas teda nimetada, võib-olla ka sisemine mina. Keegi või miski kes teab kuidas asjad tegelikult on. Kes ennast rohkem usaldab, see tunneb teda rohkem kõhutunde või intuitsioonina.

Selles näidendis ilmub meie peategelase alter ego kaitseingli näol, keda kehastab Maria Peterson. Näidendis, aga elus ka on kaitseingel hea võimalus endaga dialoogi pidada, vahel on vaja põhjust enda sisse vaadata ja isekeskis aru pidada. Maria Petersoni kaitseingel meenutas isegi natuke põrgulist, sarvemüksud küll tema soengust välja ei paistnud, kuid need võisid seal vabalt olla. MP kehastas seda, mida ühiskond heaks ei kiida. Nainegi ütles talle, et nii ei istuta. Ja paljusid asju ei tehta veel. Õieti on terve hulk norme, millele tuleb vastata, et igapäeva elus olla „mängus sees“. Aga elu ongi mäng ja miks mitte kaasa mängida, eriti kui seda liiga tõsiselt ei võta. Minu arvates sündis selles etenduses midagi head ja ilusat, „mina“ ja „sisemine mina“ said korraks kokku, märkasid üksteist, ehk oli see endast teadlikuks saamise kogemus? Igatahes väga vabastav.

Liina Olmaru on vahetu ja lihtne algusest lõpuni. Teater kõige paremas mõttes, kõik mis on, sünnib siin ja praegu.

Üllatavalt hästi on Andri Luup naisest aru saanud. Vähemalt sellest naisest, keda näeme praegu etenduses „Pruuniks“.

Kaido Ole "Kena Kangelane ja küllaga vaikelusid"

Kumus 27.01-15.04 2012

Näituse koordinaator Ragne Nukk

Kujundaja Kaido Ole

Graafiline disain Indrek Sirkel

Kena Kangelane on hiiglane, kellega kunstnik Kaido Ole on nähtamatute ja nähtavate niitidega ühendatud. Temas on palju kirkaid värve ja tahke – võiks arvata, et kunstnik midagi suurt ja salapärast endas kannab, üht-teist laseb ka välja paista.

Näiteks neidsamu selgeid värve kasutab ta ka vaikeludes, mis sellel näitusel näha olid. Oma iseloomult on vaikelud jäädvustatud hetked, mõttevälgatused mis korraks tulevad ja juba ununevad. Sellel näitusel oli neid küllaga nagu pealkiri lubas, meelde jäävad nad vaatajale, kuna neil on rattad all.

Mulle tundus, et vaatamata kahele rattale, mis füüsilises maailmas oleks päris ebakindel ehitis, siis nendes vaikeludes olid nad päris kindlalt paigal. Rattad ongi need, mis meelde jääb.

Flo Kasearu tehtud film Kaido Olest: Jääb mulje, et filmi (kena?)kangelane on teinud oma näituse meeleldi enne ümmargust sünnipäeva. Teda vaadates on tunne, et rahu ja küpsuseni on veel ruumi minna. Me näeme rahutut ja nihelevat tegelast, aegajalt piilub ta kaamera poole, et kas see filmimine juba ei lõpe? Miks ta niheleb? Kas ta ei ole rahul näitusega nii nagu see välja kukkus?