"Vanemuise Biitlid"

Armastus, teater, hullus, surm

autor-lavastaja ja muusikaline kujundaja Ivar Põllu
kunstnik Kristiina Põllu
valguskunstnik Rene Liivamägi

osades: Maarja Jakobson, Maarja Mitt (Vanemuine), Nero Urke, Helgur Rosenthal

Tartu Uus Teater
esietendus 30. märtsil 2012
vaadatud etendus 7. prillil 2012

Inimene teatris, kodus, maailmas, iseendaga. Teatriuuendus - mis see on? Mis on see, mis muudab maailma; või millal maailm muutub? Mis on maailm? Kus see on? Ühed tajuvad asju, olukordi ühtemoodi, teised ja kolmadad teistmoodi, igaüks omamoodi.

Vanemuise biitlid nägid välja nagu "päris" biitlid. Nero Urke meenutas kohati Mick Jagger'it, kas see oli juhus või taotlus, ei tea, aga teiste "biitlitega" oli ta sel hetkel rohkem vastasseisus küll.

Õieti pole üldse oluline väline sarnasus, kuigi 60-ndate hõngu oli väga tugevalt tunda, niipalju kui seda oskaks oodata. Alates sukahoidjatest, trippidest, sukkadest ja lõpetades palitu tegumoega, ja siis veel soengud ja laiad püksid ja kõik muu selleaegne.

Oli teada, et Toomingat ja Hermaküla näha ei saa. Kuna tegemist ikkagi Vanemuise teatriuuenduse teemaga, siis tahtmatult oli vaim valmis prtotüüpe otsima/ leidma, aga see polnud selles etenduses peamine.

Minu jaoks oli etenduse idee ja võti kohe alguses, selles stseenis, kus naine kirjutas kirja Kaarel Irdile nii nagu Mees/ Lavastaja talle ette ütles.  Selles stseeni oli hea võimalus astuda nö metatasandile ja saada ühendus etendusega "Ird, K". Kuna kiri, mida siin ja praegu kirjutati/ loodi/ lavastati oli seesama, mis selles eelmises etenduses juba hoopis teises kontekstis ette kanti.

Selles kirja kirjutamises oligi minu arvates kogu (teatri) uuendus ja muutumine olemas. Kõigepealt on tegemist millegi väga tavalisega, võiks küsida, mis selle mõte on? Miks seda lavastada? Ja vastus oli väga lihtne - selleks, et selle kirja lugeja ehk siis etenduse vaataja oleks rõõmus. Mis siis, et see pole ehk põhjendatud, ei ole võibolla usutav, või on liiga lihtne. Peaasi, et vaataja oleks õnnelik. Huvitav, et sellised mõtted tulevad just teatriuuenduse raamides, kui see etapp on möödas, siis järgneb pikk periood, kui vaataja õnnelikuks tegemine niiväga oluline ei ole. Kuigi ma arvan, et igal ajal on lavastajaid, kelle jaoks ikka ja jälle õnnelik vaataja on oluline.

Nero Urke on jätkuvalt erk, ka seljatagant vaadates, või just eriti siis on tunda erilist tundeerksust, tundub, et ta tajub ruumi iga keha rakuga. 

Maarja Jakobson on kogu aeg huvitav. See kuidas ta istub või üles kargab ja kuhugi tõttab, või siis kui ta midagi räägib, siis eriti. 

Ja minul vaatajana on hea meel just niisuguse teatri pärast. Mis seal siis niiväga erilist oli?  Sain osa (teatri)imest ja natuke rohkem aimu olemise avarusest.

Puhkpillikvintett "Estica"

31. märtsil kell 18 Tallinna Raekojas

Anna Kelder (flööt), Heli Ernits (oboe), Helena Tuuling (klarnet), Mari Kalmet (fagott), Meelika Mikson (metsasarv)

Kontsert oli pühendatud Jaan Tamme nim puhkpillikvinteti 70. aastapäeva tähistamisele.

Kavas olid ainult eesti heliloojate puhkpilli kvintetile kirjutatud palad. C. Kreek seadis paljud oma teosed puhkpilli kvintetile hiljem ise ümber.

Esimest korda kanti ette Kristjan Kõrveri "Diversio" (2012), helilooja oli ise ka kohal. Mulle meeldiski kõige rohkem kõige uuem teos, kuigi paljud vanemad lood on varem peamiselt raadiost kuulduna üsna tuttavad. Siiski mõjusid kõik lood elavas esituses hoopis värskemalt ja uudsemalt.

Samuti oli väga meeldiv ja reibas kogu kvinteti esinemine, mõnes loos oli eriti tunda head koosmängu. Noorte muusikute meisterlik esitus meeldis seda enam, et nad kõik nautisid silmnähtavalt ka ise oma esinemist.

J.S. Bach "Johannese passioon"

Reedel 30. märtsil Estonia kontserdisaalis

Solistid Colin Balzer (Evangelist), Uku Joller (Kristus), Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Sinfonietta Riga, dirigent Daniel Reuss.

Lisaks esinesid solistidena mitmed kammerkoori lauljad. Kuna kavad olid juba otsa saanud, võis lihtsalt kuulata väga ilusat muusikat ilma sisu jälgimata.

Kammerkoori väga hea esitus meeldis kõige rohkem, solistidest Uku Joller

Mart Vainre "Konstruktor"

Kunstihoone galeriis 16.03.2012-08.04.2012

Suur must ekraan, lülitub sisse valgus ja pikkamisi ilmub udust nägu. Kui nägu on täiesti nähtav, siis ta neelab ennast alla. Taas must ekraan.

Ilmumine eikuskilt ja minemine eikuhugi. Siinolemine on mööduv hetk.

Tagumises saalis on sama teema. Eimiski võtab vormi, mis muutub eimillekski.

Näitusel on võimalik kaasa võtta väike raamatuke, kus kunstnik on kirjutanud kolm väga olulist lugu, mida võiks ka lugeda.

"Järgmine voor" Mihkel Raud

Von Krahli teatris
Lavastaja Mart Koldits
Kunstnik Reet Aus
Näitlejad Mari Abel, Juhan Ulfsak, Taavi Eelmaa, Nero Urke

Mihkel Raua debüütnäidend, esietendus 18. jaanuaril 2012
Vaadatud etendus 24. märtsil 2012

Superstaari saate formaadi žürii kolm liiget ja üks staarikspürgija, keda mängib Nero Urke.
Näitlejad on kõik väga head, seepärast vüiks oodata väga head etendust. Näidend on päris lihtne, aga ka täiesti hea.  Kes on superstaarisaadet kasvõi korragi vaadanud, saab kohe aru, kellega ja millega on tegemist.
Etenduses on mõned päris head ja nauditavad kohad.
Kõigepealt ehk Mihkel Raua eneseiroonia või lihtsalt hea huumorimeele väljendusesks need laulutekstid, mis pidid olema lähimineviku hitid. "Hoia mu nahkset mikrofoni" - väga hea algusest lõpuni. Juhan Ulfsaki esituses nii esimesel kui ka teisel korral. Hästi esitatud ka. Muidu kippus Juhan Ulfsak natuke vinti üle keerama, võibolla oleks lavastaja võinud selles suhtes rohkem nõua anda?
Nero Urke staarikspürgijana oli väga usutav, teatavat tüüpi ta kehastas päris täpselt. Edaspidi oli tema roll natuke ebamäärasem.
Mari Abel'i roll oli võrdlemisi piiratud ja erilisi võimalusi tal ei olnud, aga oma tuntud headuses oli teda hea näha.
Selle etenduse superstaar oli kindlalt Taavi Eelmaa. Tema soeng ja seitel - tõeline hitt! Beežid (krimpleenist?) viigipüksid - nende eest peab ilmselt Reet Aus'i tänama!  See kuidas Taavi Eelmaa oli valmis kollaborantlikult kohe poolt vahetama ja kui hästi ta seda tegi oli väga hea. "Põdramaja" markeerimine - super! Taavi Eelmma puhul meeldib eriti, et ta ei keera kuskil vinti üle. Teab mida teeb ja ongi usutav, nähtav, veenev.
Tervikuna oli netendus minu jaoks natuke veniv ja natuke igav ja ettearvatav. Kuigi tegevus oli hoogne ja häid hetki jagus ka. 

"Kolm õde" Anton Tšehhov

Eesti Draamateatris suures saalis
Draama neljas vaatuses, etendusel on üks vaheaeg
vene keelest tõlkinud Otto Samma
lavastaja Hendrik Toompere jr
kunstnik Ervin Õunapuu (külalisena)
muusikaline kujundaja Liisa Hirsch
etenduse juht Karin Undrits

esietendus 12.02.2012
Osades: Mait Malmsten, Liisa Haab (külalisena), Kersti Heinloo, Merle Palmiste, Marta Laan, Taavi Teplenkov, Jan Uuspõld, Hendrik Toompere jr jr, Rein Oja, Raimo Pass, Jüri Tiidus (külalisena), Mihkel kabel, Lembit Ulfsak, Ester Pajusoo 
nähtud etendus 17.03.2012

Kõigepealt kolm õde Olga (Kersti Heinloo), Maša (Merle Palmiste) ja Irina (Marta Laan). Irina nimepäeva puhul on kõik pitskleitides, ilusad, noored. Maša, õdedest keskmine on juba abielus. see selgub natukese aja pärast, aga ta on kõige halvemas tujus, tänapäeval öeldakse stressis. Teised kaks õde tahavad ära Moskvasse, kus oleks ehk võimalik õnnelikuks saada. Selles nende linnakeses puudub selleks vähimgi võimalus. Kuna Maša on abielus, siis on ta sellesse linnakesse enam vähem igaveseks kinnistatud, sellest ka rõõmutus ja masendus.
Kolm õde on kohe selge, kes on kes, aga ülejäänud seltskond alles selgub mõne aja jooksul. Nähes õdesid Moskvasse ihkavat ja kuuldes kogu kohaliku elu igavust ja perspektiivitust, tahad nendega nõus olla. Aga sealsamas on üks noormees, nende kodus on ta külaliseks ja iga tüdruk võiks temast elevile minna. See on muidugi parun Tusenbach (Hendrik Toompere jr jr). Algul arvasin,  et see vist on nende õdede vend, et teda kavalerina arvesse ei võeta. Sest ega temast juba naljalt mööda ei vaata. Vanuse poolest oleks ta ka igale õele peigmeheks passinud.
Esimese vaatuses oli parun väga võluv, liiga võluv, et selles etenduses parun olla. Teises vaatuses kandis ta oma kurba saladust endas ja siis oli ta teistmoodi võluv, aga parunina veidi usutavam. Mulle lihtsalt tundub, et H. Toompere jr jr on nii suurt väge täis, et tal ei tule kuigi usutavalt selline tagaplaanilolija roll välja.
Teine ebausutav tegelane oli minu jaoks Versšinin (Jan Uuspõld). Veršinin peaks olema sedasorti tegelane, kelles on sees see vägi, et saad kohe aru, miks Maša temasse armus ja kui raske oli nende lahkuminek. Praegu jäi päris arusaamatuks, mid niisugune ilus ja suursugune naine küll selles Veršininis leidis. 
Väga hea oli õdede venna naine Natalja Ivanovna (Liisa Haab). Usudki teda vaadates, et küllap on alati olnud selliseid kanaemasid ja salakavalaid halbu naisi, kes oma mehe elu ära rikuvad. Ja selliseid mehi, kes sellel kõige sündida lasevad.
Inimesed muutuvad oma põhiolemuselt ikka väga vähe. Väga tänapäevane on ka õdede "elu mõtte" otsimine. Miks ma elan siin maailmas, miks kannatan.  Ja miks sageli lähevad asjad teistmoodi, kui kunagi sai unistatud.
"Kolm õde" on minu arvates üle pika aja nähtud hea lavastus. Hea materjal, head näitlejad ja terviklikult välja tulnud.

"Kuni Inglid sekkuvad" Uku Uusberg

Eesti Draamateater suur saal, esietendus 11.12.2011
lavastaja Uku Uusberg
kunstnik Artur Tšehh (külalisena)
valguse kujundaja Priidu Adlas (Tallinna Linnateater)
etenduse juht Anneli Roosi

Osades: Tiit Sukk, Maria Avdjuško, Viire Valdma, Tõnu Oja, Maria Klenskaja, Ivo Uukivi, Märt Avandi, Kristo Viiding, Laine Mägi, Martin Veinmann, Harriet Toompere, Mihkel Kabel, Jaan Kapp (külalisena), Anneli Roosi

Vaadatud etendus 10.03.2012

Millal inglid sekkuvad? Kui kaua peab veel ootama? Kas inglid lõpuks sekkusid?
Koos on inimesed, kes üksteist ei talu, kedagi ei huvita, mida teine räägib, mõtleb, tunneb. Tundub, et igaüks neist on pilgeni täis kannatust, kuhu rohkem enam ei mahu mitte midagi. Kui keegi hakkab rääkima, siis temast räägitakse üle või kästakse tal lihtsalt vait olla.
Kohal on ka klaverimängija Jaan Kapp. Tema klaverimäng katkestatakse käskiva käratusega juba peale esimesi takte.  Kuulaja saab siiski aimu muusikast ja selle ilust. Seda suurem on kontrast kõige ülejäänuga.
Iga inimest võib vaadata nagu filmi, need on autorifilmid, mis pidevalt jookesvad, kaadrid vahetuvad sama kiiresti nagu mõtted peas. Vähemalt selline sõnum on taksojuhil. Nii kujutab tema ette, õieti ta näeb inimesi filmidena.
Taksojuhiga võib nõus olla vähemalt selles osas, et igal inimesel on oma mõttemaailm ja läbi selle näeb ta kogu maailma. Igaüks natuke teistmoodi.
Inimese väline olemine ei pea tingimata tema tegelikku olemust kuidagi kajastama. Kokk võib vabalt olla astrofüüsik.  Miks mitte.
Mulle tundus, et iga inimest on nähtud väga traagilisena.  Kõik need täitumata unistused, saavutamata jäävad ambitsioonid. Selle kohta võiks öelda teatraalne, aga see oleks halvas mõttes teatraalne.
Mida tahtis lavastaja öelda? Mida mina vaatajana teada sain?  Selleks, et oma sõnumit edastada, pead seda ise väga hästi teadma.  Ja enne edastamist väga hästi läbi mõtlema, kuidas sinu sõnum kõige paremini kohale võiks jõuda. Mulle jäi praegu väga segaseks. Ja tundub, et ka Uku Uusbergile endale.

Denes Kalev Farkas. "Päev, mida ei ole olemas"

Hobusepea galeriis.

Kunstnik selgitab oma näitust, et väljapääsu ei ole, aga ta ei tea ise ka, kuhu ta tahaks pääseda.

Välja on pandud üksainus mõte või siis selle mõtte väljendusena  üks olukord. Selleks on üks nurk, mille taga võiks olla trepp. Seda nurka on nähtud unes ja on aimu ka trepi olemasolust. Aga treppi pole jõudnud näha, kuna enne lõppes unenägu, kui oleks saanud nurga taha vaadata.

See nurk on päris intrigeeriv ja ta ei jäta mind vaatajana ka täna rahule, teist päeva juba. Õieti on intrigeeriv see, mis on nurga taga. Kas seal on väljapääs? Nurga taha minemiseks on vaja lihtsalt minna ümber nurga ja sa oledki seal.
Pigem on väljapääs siiski siinsamas. Kui pääsed välja, siis jõuad ka trepini.

Siram. Culture Feat. "Mahetoodang loomemajanduses."

Tallinnas Linnagaleriis 04.02-04.03.2012

Sisseastudes astud rohelisele võrgule, mille all on midagi pehmet. kas selle peale võib astuda? Pigem pressin ennast esimesse ruumi, kus on pildid ja 2 väikest ekraani nende vahel. 

Pealkiri on Cultura versus Natura.

Pealkiri on väga kõikehõlmav,  aga praegusel näitusel on keskpunkt metsal ja aasal, mis on ikka mingit moodi kultuuriga läbipõimunud: heinapallid, heinapallid kiletatult, tee läbi tiheda metsa, känd ja raiesmik, kõrgepingeliinid. 

Minu jaoks oli nende piltide vaatamine omamoodi meditatiivne, kuna mets on mulle väga omane, midagi ehedat. Tavaliselt on meie metsas kultuuri kogu aeg tunda, vähemalt tee ikka on, sest kus sa niisama sinna metsa satudki. Mulle need pildid meeldisid. Nii lihtne. Siin on mets, aga ka tee ja kõik muu. Nendes piltides on hea energia. Metsa või aasa maalida pole vist eriti hea idee, aga kontekstis kultuuriga, kui pole isegi selge kumb on siin esiplaanil, saab selline pilt uue mõõtme. 

vaatasin rohkem seda videot, kus tee muudkui jooksis või möödus, tahtsin näha,kuhu see välja jõuab, aga ta vist ei lõppenudki. 

Tagumises ruumis kunstnik juskui vabandaks oma nõrkuse pärast loodust maalida. Puude alla on kaetud laud valge pitsist linaga, šampuse pokaalid ja pudel šampanjat. Ümberringi askeldavad loomakostüümides tegelased. Stiilipidu metsas, palume tulla loomadeks riietatuna.

Vannitoas ja tagahoovis. Kunst ja kodu 2

Avatud 10.02-11.03.2012  Kunstihoone Galeriis
Kuraator Sigrid Saarep

Suurepärane võimalus näha ja näidata "mitteametlike" kunstnike töid. Akende ees on valged pitskardinad, mis justkui rõhutavad, et tegemist on millegi kodusemaga. Pealkiri ka ju Kunst ja kodu, mis paljudele meenutab omaaegset ajakirja, kus kunstil oli päris suur rõhk.

Jüri Jürna Rakverest on ühe aasta ERKI's õppinud. kas tänu sellele või siis sellest hoolimata on tema pildid väga head.  Kolm pilti mis sellel näitusel välja pandud on kõik ühtviisi intensiivsed, natuke unenäolised. Tundub, et olen vist ise ka seal pildimaailmas kunagi olnud. Midagi omast, aga samas ka salapärast ja jõulist on nendes piltides.


Maie Putk Türilt kirjutab saateks oma piltidele, et maalides ja käsitööd tehes on võimalik oludest üle olla ja oma unistusi ellu viia.  Kas need saatesõnad mõjutavad piltide vaatamist? Mina tundsin neid pilte vaadates seltamatut ängi, möödunud õnnetu aeg nagu kestaks nähtamatult edasi. Painavad mälestused, ammu möödunud ajad.
Ka vaip "Kultuur minu kodumaal" meenutab vana ja seismajäänud aega. Mälestused vanast ajast, millest praegu eriti teada ei taheta, ja seepärast muutuvad nad kurvaks.


Kairi Rohtla arstitudeng Tartust, maalin hobikorras. Rõõmsad pildid Tartu Supilinnast, aga peatuda seal ei tahaks, parem määduks ilma tagasi vaatamata. 
Tema 7 elevanti tagumises ruumis oma hiilgavate silmadega on päris lõbusad, need silmad jälgivad mind veel hiljemgi, kui nad meelde tulevad. Salmid seal piltide juures?


Päivi Randveri must-valge-halli tooniga joonistused on sellised, mida vaataks ja uuriks hea meelega. need on sellised lõbusamat sorti pildid, natuke ärkvel ja natuke unenäopiiril. mingid hetked müüduvad, aga seesama võib iga kell uuesti määda vilksatada.

Peet Toome koomiksilaadsed pildid on lõbusad ja hea energiaga.

Lembit Reimanni puuskulptuurid on sõbralikud ja soojad. Mõned on natuke naljakad. On põnev mõelda, kuidas neid kujusid tehakse, kas nad nö tulevad ise, või on tegijal juba ette teada, mida ta loob?


Alar Paurson Elvast. Näituselon tema tüüdest 2 akvarelli. Vaatad neid ja tunned, et see on tõeline kunst. Minevik ja tulevik ja sa tajud seda just praegu siin.