Paavo Piik, Voldemar Panso kartteegikaartide ja tunnikonspektide abil.
Eesti Draamateater
Osades
Panso Mait Malmsten
Esimene Maria Avdjushko
Kolmas Tiit Sukk
Neljas Raimo Pass
Lavastaja Merle Karusoo
Esietendus 28 nov 2011
Käisime vaatamas 8 okt 2011, Draamateatri väikeses saalis.
Algus oli natuke puine ja kohti meenus, et autor õpib alles lavakas ja tegemist ongi natuke koolitööga. Oli õige mitmeid etüüde, mida peab sisseastumisel esitama ja mõistetavalt autoril endal alles need värskelt meeles. Etenduse edenedes siiski need mõtted enam ei seganud ja lugu läks järelikult rohkem käima.
Minu jaoks hakkas hargnema nö teine tasand, päris kummaline. Olin suur Panso austaja ja väga suures vaimustuses tema "Naljakst inimesest" . Lugesin seda päris lapsena ja mulle tundus uskumatu, et nii lihtsatest asjadest nii hästi kirjutatakse. Pealegi oli see raamat kõige naljakam raamat, mida ma kunagi olin lugenud. "Pikker" polnud ju raamat ja kõik polnud seal ka alati naljaks, vähemalt mina ei saanud nendest naljadest iga kord aru. "Naljaks inimene" oli aga kahtlemata naljakas. Ja siis suur huvi tatri ja Panso vastu, 13 lend ja kõik mis tolllal kätte puutus. Panso on minu jaoks olnud põnev ja oluline inimene. Seepärast on mul hea meel,et nii eelmine pansoteemaline lavastus, kus Pansot mängis väga hästi Tiit Sukk kui ka praegune, kus Panso osas Mait Malmsten, on mõlemad hästi õnnestunud.
Huvitav veel see, et mõlemas etenduses on taotletud välist sarnasust ja see on ka suurepäraselt saavutatud! Praegu on neid, kes Pansot veel mäletavad päris palju, kuigi ta suri juba 1976 aastal,ehk siis 35 aastat tagasi.
Muide Steve Jobs asutas Apple 1976 aastal ja möödunud kolmapäeval suri temagi 56 aastaselt. Sama vanalt kui Pansogi. Panso suri südame haigusesse, mis tänapäeval oleks kindlasti ravitav olnud.
Holistilise diagnostika järgi, mis peab haiguste põhjuseks eeskätt vaimu ja psüühikat, pidada südamehaiguste põhjuseks olema süütunne, et sa pole kellegi lootust armastusele täitnud. Umbes nii, et su abikaasa on õnnetu, kuna sa teda piisavalt ei armasta. Teeb etteheiteid, tõmbub endasse jne ja sina saad ka aru,et asjad on halvad, teine on õnnetu, aga lahendusena nähakse tavaliselt eemaldumist, päris ära ka alati ei minda. Eks see võib südant süüa küll. Aga muidugi on palju teisi dignostikaid. Ja mina siin ei diagnoosi midagi ega kedagi.
Üle pika aja üks hea etendus. Muidugi oli kohe algul teada, kuidas etendus lõpeb, või vähemalt kuidas lõpeb see (elu)lugu. See, et terveks saamist ei tule, oli teada ja see lõi sellise natuke kurva tunde. Sest ta ise ikka unistas, mida tahaks kirjutada, lavastada, kooli teha jne. Meile, eestlastele on Panso olnud kindlasti meie suurkuju, kuna veel 35 aastat peale tema surma on saal rahvast täis. Eks ikka hästi lavastatud ka, kuigi etenduse tugevus oli kindlasti hästi napid vahendid. Peamiselt koosnes etendus üksikutest märkmetest, mis eri kohtades viimastel aastatel kirja pandud. Enamasti haiglas, vahel ka mujal.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar