Täna sai 4 näitust vaadatud, Kunstihoones ja selle ümber. Niisis vaatamise järjekorras:
Mare Tralla ja Cooltūristės. "Suhestumisnurk" Linnagaleriis.
Tagumises ruumis oli valgusinstallatsioon. Ülejäänud näitus oli enamasti esimes ruumis. Kahel ekraanil samaaegselt erinev tegevus. Ühel ekraanil kaks naist: Mare Tralla ise ja teine naine. Vheldumisi ilmusid ja keerasid nägu. Nagu unistaks kellestki, või mõtleks kellegi peale. Taustaks määrdunud kahhelkividest sein, võibolla see sein tähendas praeguse hetke ajutisust ja ajutist ebameeldivat kahtlemist kõiges, mis selle taustal toimub. Sellel ekraanil oli tunda ängi ja surutust.
Õnneks oli ka teine ekraan, hoopis elavam ja lõbusam. Kõigepealt Viimse Reliikvia Agnes, väike armas lambatall süles. Ei mäletagi sellist kohta, aga ju siis oli. Lisaks veel Agnes mõnes teise stseenis ka, seismas takuses särgis ja kuskil veel. Igal juhul Agnes oli (on) väga armas, ilmselt ikoon, nii ta vähemalt seal mõjus. Siis olid Agnese taustal veel mõned teised naised, ka 60 lõpu look'iga, paksu laineriga mustad jooned silmalaugudel, valeripsmed, selle aja soengud, kostüümid jne.
Millist sõnumit mina kuulsin/nägin? Võta oma valeripsmed ära, osta number suuremad saapad ja naudi elu! Vaba naine ei piina ennast mingite kitsaste kingadega, mille/kelle pagana pärast!!! Ja valeripsmetega on liiga palju jamamist, see efekt mis nad annavad, ei kaalu tulemust üles. Ma ise küll valeripsmete kogemust ei oma, kuid pikendava duššiga sai neid värvitud küll, enne prillide saamist;
Olen seda meelt, et naisena ja inimesena on tähtis minu sisemine olemine, tegelikult on see ainus, millel on tähtsust. Aga sisemine saab olla vaid koos välisega, sest kui mul pole keha ja meelt, siis ma kardan, et ma ei olekski siin maailmas. Keha, meel, kõik sellega seonduv - riided, keskkond jne - see on vormimaailm, mis on tõeliselt lõbus. Vormimaailm - see on puhtalt nautimiseks. Mõte on ju ka mõttevorm, mida kõike ei mõelda ja ka ei öelda - uskumatult palju saab nalja. Põhiline on mitte mõttega samastuda, kui suudad mõtet jägida, ja mitte ainult enda mõtet, vaid ka teiste oma - pole vaja teatrisse enam minnagi.
Muidugi on ka teine võimalus, mida ehk enamgi kasutatakse- ei mingit nalja, kõike saab ka tõsiselt võtta, ennast ja teisi ohvritena näha ja draamat kui palju.
Need mõtted mul selle näitusega tulid.
Edasi Kunstihoone galeriis Boriss Mihhailovi isikunäitud "Ma ei ole mina" ja "Pulmad". Kuraator Tanja Murovskaja.
BM on sündinud 1938, rahvuselt Ukrainlane, elab vaheldumisi Ukrainas ja Berliinis. On kuulus fotograaf.
"Ma ei ole mina" on 14 aktifotot, modelliks tema ise. Mõned on lokkis parukaga, mõned loomulikus ilus.
need 14 pilti annavad teada, kui tähtis on mehele tema fallos. umbes pooltel piltidel on ta koos erekteerunud peenisega, mis on küll silas, küll käes ja muudes võimalikes kohtades. Ühel pildil antakse nõista, et vana ja väsinud till läheb äralõikamisele.
Tundub, et mees samastab ennast oma peenisega ja kurbadel päevadel kipub pähe tulema mõte, mis mees ma enam olen st mu peenisest pole enam asja.
Tundub, et BM tunneb ennast seksobjektina, ma arvan, et mees üldisemalt tunneb ennast samuti seksobjektina, kuna tänapäeva emantsipeerunud maailmas ongi meesvaja ainult seksi pärast. Iseseisev naine saab kõige muuga ise hakkama, aga tõeliselt roheline ja öko naine tahab ikka ehedat meest. Sellest on ka BM aru saanud ja tema piltidelt võib välja lugeda hirmu mitte valtuks osutuda.
Samas tundub see natuke eputamisena, kuna BM mõjub väga atraktiivselt. Ilmselt on ta vägagi valitud. Tahaks vähemalt loota.
Edasi näitus Kunstihoones. Sündinud samas kohas: kujutis, mälu ja fiktsioon Baltimaades / Generation of the the Place: Image, Memory and Fiction in the Baltics
Grupinäitus / A group exhibition
70-80-ndatel sündinud fotograafid Balti riikidest näitavad oma töid. Otsitakse ühist ruumi ja see on tõesti olemas. Eriti tehismaastikud on kõik nii sarnased. Mina tunnen, et mulle on lausa armsad need vanade karjalautade ümbrused, porised, hallid, kuskil harvade puude all kokku kuhjatud vana träni. Feng-shui mõttes halva energia kogumid. Aga see on nagu ühele ajastule omane lagunemine - ühtmoodi nii Eestis jui Lätis ja Leedus. Päris tore on neid sarnaseid, samade projektide järgi tehtud lagunevaid lautasi jm vaadata. Võibolla seda toredam, et siin olen "kunstinautija" - mis mul viga!, aga seal ongi selline elu.
Väga meeldis video 50-60-ndate aastate piltidest, mille tasutaks meie Von Krahli (nais)näitlejad lugesid katkendeid näidenist " Pärast seda kui Nora oli mehe juurest ära läinud..." See oli väga hea. Lisaks nendele laudapiltidele.
Natuke õudne oli film Sünkroniseerimine, aga jäi meelde.
See oli ka ainus, mis endas ehk negatiivset energiat kandis, muu oli selline tore. Pildid kortermajadest ja maastikest, nii linna - kui muidumaastikud. Tõenäoliselt noored inimesed, kelles pole valusaid mälestusi selles eelmisest ajast, vaatavad kõike lahkelt ja erapooletult. selline lahke pilk jäigi meelde.
Viimaks Jaan Klõšeiko isikunäitus Vabaduse galeriis Vabaduse/Võidu väljakust läbi aastate. Koostajad Jaan Klõšeiko ja Marge Monko.
Kaasa sai lehe, kus kõikide nummerdatud 56 pildi allkirjad. Teisel pool intervjuu Marge Monkole. Jaan Klõšeiko elu on eelnev nõuka aeg kõvasti mõjutanud. Kuigi jah, umbes pool tema aktiivsest elus möödus nõukogude ajal, teine pool uuel eestiajal. Aga sellest nõukaajast ikka ei vabane.
Kuid pildid Võidu/Vabaduse väljakust on head. Pildid Kunstihoones toimunud näituste avamistest, kunstnikest ja inimestest, keda seal kohata võis, keda JK seal nendel hetkedel kohtas. Väga tore vaadata, millised inimesed noortena olid. Lihtsalt huvitav vaadata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar